Vähemuste kaitse „ringid”

I stseen: Sarajevo tänaval peksab rühm relvastatud serblasi abitut relvastamata poeomanikku, kes on muslim. Sekkub üks serblasest sõjamees, kes pekstakse surnuks.

II stseen: vana serblane, kelle poja tappis selle poisi isa, kes parajasti lamab vigastatud kätega tema süles, vastab jaatavalt juhi küsimusele, kas tegemist on tema pojaga.

„Ringid” (2013)¹

Nagu üks filmi peategelasi sedastab, võib inimelu sündmusi ja kulgu võrrelda ringidega, mis tekivad kivi vette viskamisel: me ei tea, kui palju ringe tekib ja millise kujuga nad on. Meie kontrolli all on ainult see, kas me kivi üldse viskame, ning meie käitumine ja reageerimine ringide ilmumise ajal – ehk kui kasutada Antiik-Rooma filosoofi Epictetuse sõnu, kelle filosoofia oligi mõeldud rohkem elavatele järgida kui teoreetiliseks arutluseks: „Tähtis ei ole mitte see, mis sinuga juhtub, vaid see, kuidas sa sellele reageerid.”²

Me näeme neis stseenides, kuidas inimesed käituvad ühesugustes ajaloolistes ja kultuurilistes oludes erinevalt. Film näitab elavalt, kui tähtsad on rahvuslik identiteet ja ajalooteadvus ja kui ebaoluliseks need samal ajal osutuvad, kui peale jääb puhas inimlikkus – või selle puudumine. See on valdavalt riik, ehkki siiski mitte ainult riik üksi, mis suunab inimesi I või II stseeni vaimu poole: „meie” ja „nende” konfliktiga ühiskond, kus valitseb kõikide sõda kõikidega, või siis ühiskond, milles domineerib humaansus, kus iga isikut austatakse võrdselt kui naabrit ja sõpra, kui teist inimolendit. See peakski olema kogu „mitmekesisuse juhtimise” (ingl k: diversity management) protsessi ja kontseptsiooni siht. Kas tänapäevane mitmekesisuse juhtimine suudab seda ideed ellu viia? Seda küsimust saab analüüsida kolme omavahel seotud ja osaliselt kattuva raamistiku abil: arusaam vähemustest rahvusvahelisel tasandil, arusaam vähemustest riiklikul tasandil, üksikisikute arusaamad ja käitumine. Nimetagem neid mitmekesisuse juhtimise ringideks (vt graafik).

Võib öelda, et „vähemuste probleemi” ei teki seni, kuni poliitiliselt ei hakata lähtuma „inimeste keelelistest, usulistest või kultuurilistest erinevustest”.³ Etnilise või usulise eristamise „kivi” heidavad valitsejad, kelle arvates vähemused ohustavad nende võimu, olgu siis põhimõtet cuius regio eius religio või (alates Vestfaali rahust ja Bodini riigi suveräänsuse kontseptsioonist, mille laialdasele levikule aitas kaasa Prantsuse revolutsioon) rahvuse ühtsust.⁴ Selle „kiviga” kaasneb eeldus, et kõik, kes „meist” (domineerivast grupist) erinevad, on oht ja nad lausa peavad olema „kahjulikud”.

Juba Antiik-Roomas tuntud põhimõte „jaga ja valitse”, mida valitsejad on tarvitanud vallutatud aladel elavate inimeste valitsemiseks, võimaldades neil säilitada oma usu- ja kultuuritraditsioone, meenutab hämmastavalt tänapäevast mitmekesisuse juhtimist: mõlemal juhul lähtutakse vähemuste käsitlemisel sellest, et lahendada tuleb „probleem”.

Juba Antiik-Roomas tuntud põhimõte „jaga ja valitse”, mida valitsejad on tarvitanud vallutatud aladel elavate inimeste valitsemiseks, võimaldades neil säilitada oma usu- ja kultuuritraditsioone, meenutab hämmastavalt tänapäevast mitmekesisuse juhtimist: mõlemal juhul lähtutakse vähemuste käsitlemisel sellest, et lahendada tuleb „probleem”. See toob üldjuhul pigem kaasa uued konfliktid, mitte ei loo humaansuse vaimuga täidetud keskkonda, milles vähemused saaksid väljendada, säilitada ja arendada oma identiteeti.⁵ Kui riikide suhtumine on selline, et vähemused kujutavad endast ohtu riigi suveräänsusele või isegi rahvuslikule identiteedile, siis ei saa ka rahvusvaheline juriidiline raamistik, mis ju alati kujutab endast riikidevahelist poliitilist kompromissi, märkimisväärselt erineda. Juba Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsil arutati vähemuste teemat julgeolekufoorumi raames.⁶ Näiteid kompromissist inimõigustest ja julgeolekust kõnelemise vahel leiab samuti vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni preambulist, kus peaaegu igas artiklis leidub märge riikide suveräänsuse austamise kohta. Toome mõned näited:

[…] arvestades, et salliva ja õitsva Euroopa idee elluviimine ei sõltu mitte ainult riikidevahelisest koostööst, vaid nõuab ka kohalike ja piirkondlike võimuasutuste riigipiiriülest koostööd, mis ei riiva ühegi riigi põhiseadust ega territoriaalset terviklikkust.

[…] kindlustada liikmesriikides ja käesoleva dokumendiga tulevikus ühineda võivates riikides vähemusrahvuste ja nendesse kuuluvate isikute õiguste ja vabaduste tõhus kaitse, arvestades seejuures seaduse ülimuslikkust ning austades riikide territoriaalset terviklikkust ja rahvuslikku sõltumatust.⁷

Niisiis on riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil kõrvuti ideega, et vähemuste õigused on inimõigused, ja mittediskrimineerimise põhimõttega püsinud juba sajandeid üks ja sama põhimõte: vähemustega tuleb tegelda, et kõrvaldada tärkavate konfliktide oht.

Vaatame üht konkreetset riikliku ja rahvusvahelise tasandi mitmekesisuse juhtimise näidet. Putini võimu ajal on hakatud otsima uut ühendavat ideestikku, mille siht on, kui kasutada Venemaa politoloogi Sergei Karaganovi sõnu, „korraldada ümber Venemaa sidemed oma ajalooga”. „Kasakaväge taastatakse, piirkondlikud ametiisikud püüavad iga hinna eest esitada „patriootliku hariduse” programme ja suuremates linnades on avatud slavofiilide väitlusklubisid loosungi all „Andke meile rahvuslik idee!”.”⁸

Tuletame meelde, et mitmekesisuse juhtimine on „rahvusvahelise kogukonna legitiimne mure” eelkõige sel määral, mil määral see puudutab julgeolekut.

Selle lähenemisega seotud probleem on Karaganovi arvates järgmine: „Meie riik moodustus kaitse ümber ja siis ühtäkki ei olnud mingit ohtu.”⁹ Kui võtta aluseks resolutsioon vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni rakendamise kohta Venemaal, võib öelda, et vähemusrahvused on ühed uutest vaenlastest. Viis soovitust „kohest tegevust nõudvate” sammude kohta kõlasid kõik järgmises vaimus:

[…] võtta sihikindlamaid meetmeid, et vältida, uurida, kohtu alla anda ja sanktsioone tarvitusele võtta sisuliselt kõigi rassiliselt motiveeritud süütegude suhtes; mõista kindlalt hukka kõik sallimatuse, rassismi ja ksenofoobia väljendused, eriti poliitikas ja meedias; tugevdada pingutusi võitluses rassistlike ideoloogiate levitamisega elanikkonna, eriti noorte inimeste seas.¹⁰

Need soovitused kannavad humaansuse vaimu, aga jäävad pelgalt soovitusteks. Tuletame meelde, et mitmekesisuse juhtimine on „rahvusvahelise kogukonna legitiimne mure” eelkõige sel määral, mil määral see puudutab julgeolekut. Loomulikult seisab siin taga ka idee universaalsetest, kaasasündinud ja võõrandamatutest inimõigustest, aga kui võtta arvesse arutelusid Lääne imperialismist inimõiguste lipu varjus ja vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ennast, mis väljendab rahvusvaheliste reeglite iseloomu kõigest täiendava lisana, siis on seda palju keerulisem tegelikult ka ära kasutada.

Siin jõuame viimase, aga kahtlemata mitte tähtsusetuima mitmekesisuse juhtimise ringini, milleks on inimesed. Ehkki nende käsutuses ei ole selliseid ametliku jõuga vahendeid nagu riikidel või rahvusvahelistel organisatsioonidel, on just inimeste käes ülim võim teha süstemaatiliselt muudatusi kõigis „ringides”. Ainult inimesed ise saavad hoida humaansuse vaimu alal kogu oma igapäevaelus. Ainult inimesed ise saavad üksteist armastada või vihata, pidada kedagi negatiivseks „teiseks” või teistsuguseks sõbraks. Inimesed valivad ametisse oma esindajad, muudavad teatava poliitika legitiimseks ja teistsuguse poliitika seadusevastaseks. Neid mõjutab küll riigi poliitika, aga samal ajal on nad ise see jõud, mis mõjutab riiki.

Inimeste käitumine ja suhtumine tuleneb identiteedist, ajalooteadvusest ja arusaamadest „teiste” kohta. Suurel määral kujunevad kõik need kooliajal ja seeläbi on need riigi mõjutatavad.

Inimeste käitumine ja suhtumine tuleneb identiteedist, ajalooteadvusest ja arusaamadest „teiste” kohta. Suurel määral kujunevad kõik need kooliajal ja seeläbi on need riigi mõjutatavad. Ajalugu ei mõjuta mitte ainult meie tänast elu ja kultuuri, vaid ka vastupidi: ajalugu „toimus” minevikus, aga pannakse kirja praegu. Selle panevad kirja inimesed ja ka riigid ajalooõppe ja mälupoliitika vahendusel. Ajalooharidus on uue rahvusliku idee loomise lahutamatu osa.¹¹ Inimõiguste üldist „kultuuri” luues on just haridusel potentsiaal tekitada kõigil mitmekesisuse juhtimise tasanditel arusaam vähemustest kui väärtusest, mitte kui probleemist. Rahvusvaheliste reeglite ja inimeste enda ülesanne peaks olema kahandada riigi meelevaldset võimalust manipuleerida ajaloo ja identiteediga moel, mis ei luba üle saada mineviku kannatustest, tekitab ühiskonda kunstlikke vastasseise ega luba saavutada rahu, leppimist ja lähedust.

Nõustudes Nelson Mandelaga, et „haridus on kõige võimsam relv, mille abil saab maailma muuta”, usun minagi, et haridus, eriti ajalooharidus on võti, mis suudab muuta arusaama vähemustest, nii et julgeolekuohu asemel hakatakse nägema väärtuslikku mitmekesisust, püsides II stseenis kujutatu juures ja tunnustades seda kogu elu põhiolemusena.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane