Vähem teraapiat, rohkem strateegiat!

Mõni aeg tagasi saabus mu kirjakasti juhtiva riigitegelase artikkel Eesti välis- ja julgeolekupoliitikast. See koosnes ainult loetelust, millistel rahvusvahelistel koosolekutel ja töögruppides meie diplomaadid on käinud, kuid ei selgitanud grammigi,  milleks see kõik on vajalik või milliste seisukohtade eest ja milliste vahenditega seistakse. Olin sunnitud artikli tagasi lükkama ja jäin mõttesse – kas see ongi parim, mida Eesti välispoliitika suudab? Käia kohal?

Ilmselt mitte. Tõenäolisemalt sai see tekst kirjutatud valmis ülejala ja poliitbetooni sisaldavatesse tööpabereisse takerdunult. Ja mine tea, kes selle tegelikult tegi. Hirmust öelda midagi kahjulikku ei öeldud lõpuks midagi. Kuid kui me liidame sinna juurde vabamate inimeste väljaütlemised, keda amet vähem kammitsema peaks, jätab Eesti välis- ja kaitsepoliitiline kirjasõna ometi pooliku mõtteharjutuse mulje.

Jah, suhteliselt hästi on meil seisud kirjeldava ja seostava kirjutusega, kuni see puudutab peaasjalikult teisi riike. Meie kommentaatorid saavad enam-vähem rahuldavalt hakkama teiste riikide vaheliste suhete ja sündmuste kirjeldamise ning analüüsimisega – mis toimub, millised on protsessis osalejate valikud, mis hakkab juhtuma ja mis on selle tagajärjed. Ja senist udust eurokorrektsust selles vallas on oluliselt tagaplaanile tõrjunud Ahto Lobjakas, kes ka Eesti sideme üsna edukalt mängu on toonud.

Ceterum censeo – Venemaa on alatu!

Kuid midagi on selgelt puudu. Lugedes näiteks USA välispoliitilist kirjasõna saan ma teada, millised on uuemad rahvusvahelise poliitika trendid, mida arvata USA reageeringutest ja mida Ühendriigid tegema peaksid. Lugedes Eesti välispoliitilist kirjasõna saan ma teada enam-vähem sama: mis on trendid, mida Ühendriigid tegema peaksid ja lisaks veel peatükke sarjast “Ceterum censeo – Venemaa on alatu”. Aga väga palju vähem sellest, mida Eesti tegema peaks ja kuidas hinnata senitehtut.

Hirmust öelda midagi kahjulikku ei öeldud lõpuks midagi.

Jätame kõrvale tavalised piirajad nagu inimeste ja raha nappus. Räägime asjadest, mida saaks teha ka olemasolevate võimaluste juures. Eesti välispoliitilise mõtlemise ja kirjutamise põhilised hädad on konstruktiivsuse puudumine, liigne teraapilisus ja soovimatus näha lähedast.

Kõigepealt konstruktiivsuse puudumisest. Pole ilmselt suuremat teemat Eesti jaoks kui seda on suhted Venemaaga. Aga kas keegi Eesti välispoliitilistest mõtlejatest on kirjutanud midagigi sarnast USA diplomaadi George F. Kennani venelaste kohtlemise õpetusele läbirääkimistel? Juunis 2005 ilmus Diplomaatias Kadri Liigi “Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu”, kus kohati küllalt üksikasjalikult kirjeldatakse venelaste läbirääkimistaktikat. Kuid seegi jääb poolikuks. Valdavalt on asi pessimistlikus toonis, mida võib ju mõista, kui idanaabri delegatsioon suure osa kohtumisest lihtsalt laiab ja ülbitseb. Aga ikkagi, millistel juhtudel on edasiminekut saavutatud ja millisest käitumisest on see tulenenud? Ja millist praktikat enam üldse korrata ei tasuks? Selline terviklikum käsitlus minu teada puudub.

Mart Helme “Kremli tähtede all” (2002) ammutas ju oma ainest samamoodi Venemaalt, kuid üldisemaid retsepte ei paku seegi. Jaak Jõerüüdi “Diplomaat ja mälu” (2004) on jällegi seikade meenutus, mitte laiahaardelisem nägemus, kuidas asju ajada tuleks. Selline žanr on meil veel täitmata nišš.

Kennan oma Teise maailmasõja järel kirjutatud X-artikliga (mõeldud on ajakirja Foreign Affairs 1947. aasta juulinumbris ilmunud artiklit “The Sources of Soviet Conduct”, mille Kennan avaldas pseudonüümi X all – toim.)pole ju ainus omataoline. Suur osa The Foreign Affairsi artikleist pakub välja konkreetseid soovitusi, kuidas peatada Iraani tuumaprogrammi, kuidas ohjeldada Põhja-Koread, mis strateegia võtta Hiina suunal. Kõik on keerulised küsimused, aga ikka pakutakse välja piitsad ja präänikud. Paljusid neist ei proovita kunagi, mitmed neist ilmselt ei töötagi, aga mõte otsib ikkagi lahendusi. Kui palju meie siin oleme muretsenud NATO julgeolekutagatiste püsivuse pärast? Foreign Affairsist näiteks võib lugeda ettepanekut kaitseühenduse põhikirja artikkel 5 konkretiseerimiseks. Jah, muidugi pole härjale lubatud see, mis Jupiterile. Aga kas intellektuaalne kapitulatsioon on härjale lubatud? Eesti mõjutamishoovad on loomulikult väiksemad kui suurriikidel, kuid ka meie nõudmised ja huvid on pisemad ja omad lahendusteed peavad kusagil olema ka meie jaoks.

Jah, muidugi pole härjale lubatud see, mis Jupiterile. Aga kas intellektuaalne kapitulatsioon on härjale lubatud?

Eesti välispoliitilises kirjutuses kipub aga senimaani teraapia varjutama strateegiat. Võtame Prantsuse Mistral-sõjalaevade müügi Venemaale. “Pariisi otsus ei hooli liitlaste huvidest,” kirjutab Vene-teemale spetsialiseerunud parlamendisaadik Marko Mihkelson oma blogis. “Ründelaevade müük Venemaale … on selgelt käsitletav tagasiulatuva julgeolekuriskina Põhja-Atlandi alliansile endale.” “Venemaa presidendi allkirja saanud uus sõjaline doktriin näeb riigi peamise ohuallikana NATOt.” Kolm postitust Mistrali teemal. Kõik sama sõnumiga – see kõik on väga kahjulik -, aga mitte ühtegi ettepanekut. Kuidas seda peatada? Ja kui seda ei õnnestu peatada, siis kuidas sellega edasi elada? Oleme seisus, kus rääkimise-kirjutamise eesmärk ei ole leida lahendust. Rääkimine ongi justkui lahendus. Psühholoogid räägivad sedasama naiste suhteprobleemide kohta.

Öeldakse aga, et kurat ei kipu eriti kirikus kuulama, kuidas kantslist tema kurjusest kõneldakse. Sellist juttu oleks mõttekam kirjutada Le Monde’is või kui sinna ei saa, siis näiteks Prantsuse kaitseministri valimispiirkonna väiksemas ajalehes. Kunagine Saksamaa suursaadik Eestis Jürgen Dröge ju esines 2003. aastal Eesti Päevalehes, kui eestlaste positsioon Berliini huvidest Euroopa põhiseaduse osas liialt kaugenes. Oli ka vastukaja. Ja kui Prantsusmaale eksporditud jutt ei toimi, eks siis oleks juba huvitavam lugeda, palju maksaksid meremiinid ja laevavastased raketid, kust neid saada ja kuidas tihendada NATO liitlaste laevade käike Läänemerele. Jah, võib-olla pole needki sammud parimad, aga kas selline teraapiline halin siis on? Kuid Mihkelson väärib ka üht komplimenti – ettepaneku eest teha rahvusringhäälingu veebiküljel kättesaadavaks ingliskeelsed uudised.

Lõhkumisele ehitatud karjäärid

Lugedes mitmete autorite (Mart Helme, Andres Herkel, Tiit Made) käsitlusi Venemaast jääb mulje, nagu oleks kahe riigi vahel juba väheintensiivne sõjaseisukord ja kui mõni eestlane sinna riiki satub, siis veeretab rahvahulk teda sulgedes ja tõrvas. Moskva pühendab Eestile ja Lätile tõepoolest ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu, kuid maailmas, muide, on riike, mille väärtused ja huvid on palju raskemini lepitatavad kui seda on Eesti ja Venemaa.

Tiit Made artikkel (“Venelembeste pealetung Eestis” 18.02., Õhtuleht), mis räägib makartistlikus stiilis siseriiklikust “kuuendast kolonnist”, lõppeb ettepanekuga “Tuleb valvsust tugevdada, härrased!” ning jätab mulje, et selline seisukord oleks ka vaata et soovitav. Kahte poolt eraldava kraavi sügavamaks kaevamisele on võimalik ehitada terveid karjääre. Samal ajal aga tegutsesid kusagil mujal inimesed, kes saavutasid seda, et Tallinnasse tuli aastavahetuseks rekordarv turiste Venemaa erinevatest piirkondadest, elavdades Eesti majandust. Me ei tunne neid, kes selle saavutuse taga seisid. Küll aga pistrikke. Nagu mõni hiphop-artist väljendub: “When I trigger, I can get bigger.”

Oleme seisus, kus rääkimisekirjutamise eesmärk ei ole leida lahendust. Rääkimine ongi justkui lahendus.

Teiseks, soovimatus näha lähedast. 2003.-2004. aastal rääkisid Eesti kaitse- ja välisministeeriumi inimesed pidevalt, et ohuhinnang on muutunud, kaitsemudel peab panustama peamiselt välismissioonidesse ja territoriaalkaitse-alaseid võimeid pole senises mahus vaja. Ohuhinnangu jutt tundus siis kuidagi kummaline, eriti üldise Vene-suunalise hoiaku taustal. Loomulikult tegeles Venemaa ka siis oma piiridel teatud määral sõjalise survega, olgu siis piiririkkumiste või piirilähedaste sõjaliste õppuste näol, seda nii Eesti läheduses kui ka Gruusia lähistel. Kuid Eesti välispoliitika kommentaatorid olid suures osas küllalt mugavad, et sellist ilmselgelt vigast ohuhinnangut mitte rünnata. Tollaseid seisukohti on Postimehe veergudel arvustanud üsna detailselt Allan Käro (Vt. “Kuidas Eesti kaitseplaneerimine uskus ajaloo lõppu” Postimees 02.11.2009) ja nüüd me siis kuuleme ka kaitse- ja välisministeeriumi poolelt seda, et pärast Gruusia sõda on selge, et uute NATO riikide julgeolekutagatiste eest tuleks ikka rohkem seista.

Kritiseerime oma poliitikat

Loomulikult oleme me arenenud kaugele võrreldes näiteks 10-12 aasta taguse ajaga, mil välis- ja kaitsepoliitika oli suhteliselt harva heatasemelise debati teemaks. Nüüd aga võib erinevate seisukohtade toetuseks leida erialase ettevalmistusega inimesi. Välis- ja kaitseministeeriumi käes pole kogu riivamatu tõde. Kuid tarvis on, et kõik erialase ettevalmistusega inimesed küsiksid endalt pidevalt: kuidas meie senised poliitikad toimivad? Mida me üldse saavutada tahame ja millised sammud selleni viivad?

Loomulikult oleme me arenenud kaugele võrreldes näiteks 10–12 aasta taguse ajaga, mil välisja kaitsepoliitika oli suhteliselt harva heatasemelise debati teemaks.

Kurtmine vastase alatuse üle ei ole strateegia aseaine, nagu ka mitte koosolekute loetelu, kus on käidud. Sallime kriitikat ja ärme peame Venemaa-teemalisi välispoliitika konverentse nii, et saalis pole ühtegi Venemaa vaadete esindajat. Varjupoksis vastu ei lööda, aga ega nii taset ei tõsta. Teiseks, oleme kriitilisemad oma kajastuse suhtes. Ukraina oranži revolutsiooni ajal paistis Eesti meedias, et õige on vaid üks, oranž seisukoht. Nüüd jälgime me selle värvi taandumist üsna rahumeelselt. Ju siis oleme targemaks saanud.

Kolmandaks, oleme kriitilisemad ka meie oma poliitika suhtes. Muidugi toob Palestiina kriisist kõnelemine vähem vaenlasi ja kui Sergei Markovi viisakeelu tühistamisest kõnelemine, aga uskuge, ka Eesti teeb välis- ja kaitsepoliitikat, mis väärib hindamist.