Vadim Štepa: kas tähtajatu mobilisatsioon viib Venemaal uue revolutsioonini?

Toona kirjutas enamik mobiliseerituid alla üheaastasele lepingule. Ent nüüd teatavad võimud riigiduuma kaitsekomitee juhi kindral Andrei Kartapolovi suu läbi, et demobiliseerimist pole plaanis enne sõjalise erioperatsiooni lõppu. Aga millal ja kuidas see lõpeb, ei tea keegi…

Mobilisatsiooni tegelik tähtajatus nörritab sugulasi ja annab põhjuse tänavale tulemiseks – eriti mobiliseeritute naistele. Vastuseks andis Kreml kuberneridele ülesande „meeleavaldused iga hinna eest peatada. Veenda, lubada, maksta. Mida tahes, peaasi, et see ei jõuaks tänavale, ükskõik kui suurelt või väikselt, isegi mitte 50 inimest“. Tänavaaktsioone üritatakse ära keelata otsitud ettekäänetel, näiteks pandeemiaohu tõttu, samal ajal kui valitsusmeelseid ametlikke üritusi lubatakse vabalt pidada. Siiski ei julge võimud naiste meeleavaldusi jõuga laiali ajada. Nad kardavad, et see viib protestimeeleolude süvenemiseni. See asjaolu omakorda näitab aga üpris selgelt, et Vene repressiivmasinas on tekkinud tõrked.

Võimud ei julge naiste meeleavaldusi jõuga laiali ajada, sest nad kardavad, et see viib protestimeeleolude süvenemiseni.

Tuleva aasta märtsis toimuvad Venemaal presidendivalimised. Seetõttu pelgavad võimud ühiskonna stabiilsust jäikade meetmetega õõnestada. Pealegi peetakse sõjaväelasi ja nende lähedasi traditsiooniliselt Putini põhivalijaskonnaks. Seepärast on nad tavapärase protekstiaktsioonide ärakeelamise kõrval mõnikord astunud meeleavaldajatega ka dialoogi. Näiteks Novosibirskis otsustasid võimud korraldada kinnise kohtumise mobiliseeritute sugulastega. Siiski ei antud lähedastele konkreetseid lubadusi, samuti ei lubatud sõltumatutel ajakirjanikel üritusel osaleda.

Samamoodi kohtuvad Peterburis vahel Ühtse Venemaa saadikud inimestega, kes nõuavad mobiliseeritute tagasipöördumist. Ent nad ainult koguvad rahulolematute arupärimisi ega luba mingeid lahendusi. Tõenäoliselt üritavad võimud niiviisi meeleavaldustest „auru välja lasta“ ja näidata, et nad siiski oskavad kodanikke ära kuulata. Kuid otseste vastuste puudumine tähendab protesti vältimatut jätkumist.

Raha elu vastu

Eelmisel nädalal avaldas The New York Times üksikasjaliku ülevaate protestiaktsioonidest eri piirkondades, tuletades meelde, et 1990. aastatel sai just sõduriemade ümber koondunud sõjavastane liikumine oluliseks teguriks, mis ajendas Kremlit lõpetama esimest Tšetšeenia sõda. Nüüd püüavad võimud igal võimalikul viisil takistada praeguste protestide kasvamist taoliseks üldrahvalikuks liikumiseks.

Esimesed massilised sõjavastased meeleavaldused algasid juba möödunud aasta kevadel, kui Venemaa alustas Ukraina vastu täiemahulist sõda. Need haarasid üle 200 Vene linna. Kuid toona õnnestus võimudel protestid maha suruda seadusandluse järsu karmistamisega. Ainuüksi plakati „Ei sõjale“ eest hakati määrama suuri trahve ning kriminaalkoodeksi uusima, „Vene armee diskrediteerimise” paragrahvi alusel võib sõjategevuse kritiseerimise eest saada seitsmeaastase vanglakaristuse igaüks, nagu juhtus Peterburi kunstniku Saša Skotšilenkoga.

Kui vene pered eelmisel aastal oma mehed ja pojad külmavereliselt Ukrainasse sõtta saatsid, jättis see moraalse katastroofi mulje: nad sõna otseses mõttes müüsid oma lähedaste elu riigile.

Kui Putin kuulutas 2022. aasta septembris välja üldmobilisatsiooni, toimusid mitmes Venemaa piirkonnas selle vastu samuti küllaltki massilised meeleavaldused – näiteks Jakuutias ja Dagestanis jõuti kuni maanteede sulgemise ja kokkupõrgeteni politseiga. Rahulolematuse avalik ülesnäitamine mobilisatsiooni peatamiseni siiski ei viinud. Venemaa võimud pakkusid väkke võetutele teenistusraha, mis algas 195 000 rublast (umbes 2000 eurot) kuus. Kui pealinnad kõrvale jätta, siis Venemaa provintsides nii kõrgeid palku lihtsalt ei ole. Eriti rahvusvabariikides, mis eksisteerivad tegelikult Moskva toorainekolooniate staatuses. See seletabki suuresti just sealt mobiliseeritute ebaproportsionaalselt suurt protsenti.

Peale selle kohustusid võimud maksma mobiliseeritu hukkumise korral tema perele 12 miljonit rubla (üle 120 000 euro). Venemaa ja eriti piirkondliku mõõdupuu järgi võttes on see terve varandus – summa, mida on võimatu elu jooksul teenida. Kui vene pered eelmisel aastal oma mehed ja pojad külmavereliselt Ukrainasse sõtta saatsid, jättis see seetõttu moraalse katastroofi mulje: nad sõna otseses mõttes müüsid oma lähedaste elu riigile ja ostsid „kirsturaha“ eest näiteks auto. Vahetuskaup näitas selgelt, kui palju tegelikkuses maksab Putini valjuhäälne traditsiooniliste pereväärtuste propaganda.

Tavapäratu kriitika Putini enda vastu

Aga elu jääb ikkagi peale. 12. novembril avaldas Telegrami kanal „Tee koju” („Putj domoi“) mobiliseeritute omaste manifesti, mis tähistab otsustavat lahtiütlemist ametlikust militarismist. Muidugi ei kutsu pereliikmed otseselt üles sõda lõpetama – säärased sõnad tähendaksid täna nende viivitamatut arreteerimist. Siiski kõlab mõni selle dokumendi sõnastus enneolematult ja isegi revolutsiooniliselt: autorid nõuavad tsiviilisikute täielikku demobiliseerimist ja on valmis toetama ükskõik millist poliitilist jõudu, mis toob nende mehed neile tagasi.

27. novembril avaldasid nad uue pöördumise kaaskodanike poole. See esitas terava kriitika Putini enda vastu, mis Venemaa standardite järgi on üsna harjumatu. Ametlikus meedias on kombeks presidenti kujutada kõikvõimsa ja asendamatu tsaari taolisena ning varustada teda peaaegu et pühade atribuutidega. Aga kui tavalised kodanikud hakkavad tema tegudes kahtlema, paistab see kogu uusimpeeriumi süsteemi stabiilsusele küllaltki ohtlikult. Näib, et süsteem ise on jõudnud ummikusse, sest üritab lahendada kaht vastuolus probleemi: ühelt poolt peatada meeleavaldused ülemäärast jõudu kasutamata, teisalt mitte lubada eelmisel aastal teenistusse kutsutute demobiliseerimist.

Manifesti autorid nõuavad tsiviilisikute täielikku demobiliseerimist ja on valmis toetama ükskõik millist poliitilist jõudu, mis toob nende mehed neile tagasi.

Asjatundjad nimetavad mitu põhjust, miks Venemaa võimud keelduvad mobiliseeritud sõjaväelaste rotatsioonist. Esiteks pole lihtsalt kedagi, kellega neid asendada – mullu mobiliseeritud 300 000 inimesega on sõdima valmis ning selleks tervisenäitajate ja vanuse põhjal sobivate meeste hulk tegelikult ammendatud. Palju rohkem, 700 000 meest, otsustas vältida sõttaminekut ja läks ära välismaale, peamiselt postsovetlikesse riikidesse, kus venelased viisat ei vaja (Kasahstan, Gruusia jne).

Seetõttu kardavad võimud, et kui välja kuulutada uus mobilisatsioonilaine, suureneb väljaränne taas järsult. See aga õõnestab nii Venemaa demograafilist kui ka intellektuaalset potentsiaali – kuna Kremli militarismi eest põgenevad just haritumad inimesed, nüüdisaegsete elukutsete esindajad. Venemaal võeti hiljuti vastu seadus kutsealuste vanuse tõstmiseks 30 eluaastani, kuid see tõenäoliselt ei aita. Isegi vastupidi: kui sõtta hakatakse saatma noori ajateenijaid, mitte lepingulisi sõdureid, toob see ühiskonnas kaasa protestimeeleolude tõusu.

Sõdurid teavad tõde kaotuste ulatuse kohta

Eesti analüütik Rainer Saks arvab, et üks tähtsamaid põhjusi, miks Venemaa võimud ei julge mobiliseerituid koju lasta, seisneb selles, et nad võivad üldsusele avaldada tõest teavet armee kaotuste kohta. Neid andmeid varjab Kremli tsensuur hoolikalt. Sõltumatud ajakirjanikud on tuvastanud üle 30 000 Ukrainas hukkunud Vene sõjaväelast, enamasti mobiliseeritut. Seejuures tunnistavad arjakirjanikud, et tegelik kaotuste arv on palju suurem, kuna arvutused tehakse ainult dokumentaalselt tõestatavate andmete alusel.

Isegi kui võtta aluseks see konservatiivne arv, tundub kaotuste osakaal juba hämmastav – selgub, et vähem kui kahe aasta jooksul on Venemaa Ukraina-vastases sõjas kaotanud kaks korda rohkem sõjaväelasi kui kogu NSV Liit kümneaastase Afganistani invasiooni (1979–1989) kestel. Seal hukkus ametlikel andmetel umbes 15 000 Nõukogude sõjaväelast. Tuleb välja, et Putini Venemaa hindab oma sõdurite elu märksa madalamalt kui Brežnevi NSVL.

Veel üks põhjus, miks Venemaa võimud ei kiirusta demobiliseerimisega, on samuti seotud Afganistani sõja mälestustega. Seal teeninud naasid sageli koju nn Afganistani sündroomiga – stressirohke seisundiga, mis on iseloomulik endistele sõjaväelastele, kes ei suuda tsiviilellu sobituda ja toovad sõjast kaasa harjumuse eluprobleeme vägivaldselt lahendada. Ilmselgelt kardavad võimud kuritegevuse järsku kasvu, ent samal ajal provotseerivad seda ise, kuivõrd eelmisest aastast peale on Vene valitsus massiliselt mobiliseerinud vange, lubades neile amnestiat.

Tuleb välja, et Putini Venemaa hindab oma sõdurite elu märksa madalamalt kui Brežnevi NSVL.

Muide, nüüdsed meeleavaldused Venemaal annavad põhjust tõmmata paralleele ammuste aegadega. Näiteks toetas 1914. aasta augustis enamik venemaalasi riigi astumist Esimesse maailmasõtta. Paljud läksid tsaari käsu peale meelsasti rindele. Kuid tasapisi muutus selle sõja eesmärk üha ebaselgemaks, massilised kaotused näisid tarbetutena, aga mobilisatsioon oli tähtajatu, nii nagu tänapäevalgi. 1917. veebruaris tulid venemaalased tänavaile loosungiga „Maha isevalitsus!“. Kas saame näha ajaloo kordumist?