Vaade Donetskist: Donbassi autonoomia oleks Kiievile hea diil

Ukrainale oleks kasulik, mida rutem poliitikud ja ühiskond mõistavad, et Donbassis pole võimalik taastada sõja-eelset olukorda ning laialdane autonoomia sealsele regioonile on veel suhteliselt hea variant, rääkis intervjuus Diplomaatiale Donetski üks populaarsemaid ühiskondlikel teemadel blogijaid ärimees Enrique Menendez.

Enne sõda internetimarketingi firmat pidanud Menendez rajas peale sõja puhkemist Donetskis rahvusvahelise humanitaarabi laialijagamisega tegeleva organisatsiooni „Vastutustundlikud kodanikud“, kuid tänavu talvel sundisid separatistliku „Donetski rahvavabariigi“ (DNR) võimud ta kodulinnast lahkuma ning ta kolis Kiievisse. Menendezi vanaisa oli hispaanlane, kes sõdis Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel ning sattus peale Teist maailmasõda elama Donbassi.

Miks te olite sunnitud Donetskist lahkuma, kuigi elasite ja töötasite seal kogu sõja n-ö kuuma faasi ja keegi teid ei puutunud vaatamata sellele, et te olite separatistide suhtes üsna kriitiline?

See ei olnud päris nii, et olime sunnitud lahkuma. See oli deporteerimine. Algas see sellest, et 29. jaanuaril peeti kinni meie grupi („Vastutustundlikud kodanikud“) üks algatajaid Marina Tšerenkova (Donetski endine asekuberner –JP), kes jõudis sellest teatada Facebookis. Neli päeva hiljem ta helistas meile (vangist) ja palus tulla MGBsse (DNRi riikliku julgeoleku ministeerium – JP) tunnistusi andma. Me läksime neljakesi ning meile esitati seal seitse tundi küsimusi meie organisatsiooni tegevuse kohta. Peale seda anti meile paberid ning kästi omakäeliselt dikteerimise järgi kirjutada, et me oleme teadlikud Georgi Sepašvili (MGB juhi kohusetäitja DNRis – JP) korraldusest meid DNRist välja saata ilma õiguseta tagasi pöörduda ja oleme sellega nõus. Kuupäev, allkiri ja nägemist! Meid pandi eraldi autodesse, viidi koju, kus anti 15 minutit aega asjade kaasavõtmiseks, ja viidi 0-kontrollpunkti (separatistide ja Ukraina armee kontrollpunktide vaheline mitte kellegi ala – JP) ehk tühjale põllule. Oli juba öö, me veel kartsime, et nüüd tulistatakse meid selga. Aga õnneks ei ning nad jätsid meile isegi ühe meie organisatsiooni auto, millega me sõitsime ettevaatlikult lähima Ukraina posti suunas. See oli muidugi öösel suletud ja meid võeti vastu automaadi- ja kuulipildujavalangutega, õnneks õhku. Me helistasime tuttavatele Kiievis, kes ajasid vajalikud inimesed jalule. Miinitõkked võeti kontrollpunkti eest maha ja meid lasti siiski läbi. (Marina Tšerenkova lasti samuti vabaks, aga alles 22. veebruaril ning saadeti samuti DNRist välja – JP.)

DNRis toimub praegu võimu tugev tsentraliseerimine. Viidates sõjaolukorrale on lihtne seletada igasuguse demokraatia puudumist. Mingit arvamuse avaldamise vabadust pole.

Teie abiorganisatsioon pandi muidugi kinni?

Meil jäi Donetskisse veel 18 kaastöötajat, aga neid nagu lubati mitte puutuda. Seni on sellest kinni peetud. Aga see-eest on kõik meie autod, laod, humanitaarabi arestitud. Meie organisatsiooni tegevus on keelatud. Ametlikku põhjendust pole, vaid Marina kohta öeldi pressiteates, et ta tegeles luureandmete kogumisega „Lääne, kaasa arvatud Ameerika valitsusväliste organisatsioonide huvides“. Minu arvates on tegelikud põhjused selles, et me ei teinud koostööd kohalike võimudega ning seega ei olnud nende kontrolli all, ning teiseks see, et osa elanikest hakkas meid vaatama kui alternatiivset valikut kohalikel valimistel. (DNRis pidid toimuma kohalikud valimised aprilli lõpus, aga need lükati edasi 2017. aastale. – JP)

Kas teil oli siis selline plaan?

Meil loomulikult polnud sellist plaani, aga see ei seganud meid võtta kui konkurente. Isegi kui me oleks tahtnud, siis me poleks seda saanud, sest DNRis kehtib moratoorium parteide ja ühiskondlike organisatsioonide registreerimiseks.

Mis tähendab, et DNRi võimud tahtsid teid võtta oma kontrolli alla?

DNRis toimub praegu võimu tugev tsentraliseerimine. Viidates sõjaolukorrale on igasuguse demokraatia puudumist lihtne seletada. Mingit arvamuse avaldamise vabadust pole. Kõik ajakirjandusväljaanded, uudistesaidid, tele- ja raadiokanalid alluvad otse informatsiooniministeeriumile. Eelmisel aastal öeldi akrediteerimisest ära paljudele välisajakirjanikele, kes olid seal varem korduvalt käinud ning esitanud väga tasakaalustatud materjale. (Mulle on Donetskis kaks korda akrediteerimisest ära öeldud, viimati eelmise aasta sügisel. Akrediteeringuid ei antud ka paljudele tuttavatele Venemaa ajakirjanikele, kes ei kirjutanud „nagu vaja“. – JP) Siis algasid katsed võtta kontrolli alla humanitaarabi toomine ja jagamine. Kõiki sellega tegelenud organisatsioone, ka rahvusvahelisi, sunniti läbima akrediteerimist. Paljud, kes juba töötasid, ei saanudki seda. Silmaga on näha võimude püüd kontrollida absoluutselt kõike. Kuna meie ei registreerinud ennast DNRis, käisime endiselt vabalt Kiievis, siis me muidugi olime nende jaoks selline arusaamatu erand. Pealegi oli meil algusest peale reegel, et me ei seo end ega võta kummagi sõdiva poole positsiooni. Meie eesmärk oli aidata inimesi. Me tegime koostööd rahvusvaheliste abiorganisatsioonidega. Neil oli vaja ametlikku partnerit, kes töötab legaalsete seaduste raamistikus, mis antud juhul saab olla ainult üks, Ukraina oma. Me olimegi registreeritud Kramatorskis (seal asub praegu Ukraina kontrolli all asuva Donetski oblasti „pealinn“ – JP), mis oli hädavajalik, et saada rahvusvahelistelt organisatsioonidelt jagamiseks humanitaarabi. Nemad tõid abikoorma Donetskisse ning meie aitasime abi laiali jagada. Kokku me aitasime kahe aasta jooksul iga kuu umbes 2500 inimest. Meie koostööpartnerid olid UNCHR, UNDP ja „People in Need“ (Tšehhi abiorganisatsioon – JP).

Kuidas te kirjeldaksite viimaste kuude õhkkonda DNRis?

Mul on raske öelda, kas need on repressioonid või mitte. Normaalse elu korral oleks jah ilmselt repressioonid, aga kui me arvestame, et tegemist on sõjalise konflikti tsooniga, siis ma ei oskagi öelda… Meil on teiega ilmselt väga erinevad skaalad, mille järgi hinnata. Aga muidugi on see kontrolli karmistamine erinevate eluvaldkondade üle.

Mis on selle põhjus?

Esimene suurem põhjus on võimu soov kõike kontrollida, kõiki aspekte. Kõik, mis tundub võimule neid ohustavat, tuleb kas hävitada ehk siis välja saata või võtta kontrolli alla. Teiseks käis puhastus valimiste eel. (Algselt tahtis DNRi juht Aleksandr Zahhartšenko korraldada aprillis kohalikud valimised, aga märtsis lükkas ta need aasta võrra edasi. – JP) Umbes veebruari keskel tuli sisse FSB (Venemaa julgeolekuteenistus) uus kuraator koos uue komandoga. Siloviki’d mängivad praegu DNRis ja LNRis (separatistlik „Luganski rahvavabariik“) väga suurt rolli ning neid kasutatakse selleks, et omavahel arveid klaarida. Tuleb aru saada, et praegu on relvakonflikt siiski külmutatud peale perioodiliste tulevahetuste mingit muud sõjalist tegevust pole, ja seetõttu on kadunud see jõud, mis hoidis neid kõiki asja juures, ning on alanud sisemised konfliktid. Mitte ainult repressioonide laine, nagu seda nimetatakse, vaid on ka palju sisemisi skandaale. Sisemised vastuolud järjest teravnevad.

Miks need teravnevad? Kas ressursse, mida jagada, on vähem või mis põhjusel?

Peamine põhjus on see, et pole (aktiivset) sõda. Lahingutegevuste ajal on kõik hõivatud sõjaga, praegu on rohkem aega ja võimalusi. Muidugi ka võitlus ligipääsu pärast ressurssidele on väga tähtis. Keegi rikastub, inimesed on seotud omandi ümberjagamisega. Sellest pole küll palju kirjutatud, aga paljud varad on viimasel ajal omanikku vahetanud. Mõnes mõttes on see loogiline. Sõjalise konflikti tsoonis on tegevustel oma loogika.

Ja mida kauem selline mittesõda kestab, seda rohkem nad üksteisel kõri läbi närivad?

Ma arvan jah. Ja mida edasi, seda rohkem hakkab tulema ka lahkarvamusi Moskva ja kohalike võimude vahel. Samasugune protsess toimub muide ju ka Ukrainas, kus peale Euromaidani võitu oldi kõiges ühel nõul USA ja Euroopaga, aga mida aeg edasi, seda rohkem erimeelsusi hakkas tekkima.

Mis suuri lahkarvamusi separatistidel Venemaaga ikka olla saab, kui Moskva kontrollib neid ju peaaegu täielikult?

Mis tähendab kontrollib? Kuidas sa kontrollid täielikult regiooni, kus elab neli miljonit inimest? Sa ei pane ju igale nurgale oma inimest peale passima. Kõik ametnikud on ju kohalikud, kõikide pseudoministeeriumite juhid on kohalikud. Muidugi, eks seal üleval istuvad ka kuraatorid, aga jällegi, sa ei pane ju igaühe kõrvale kuraatorit.

Kas vähemalt DNRi armeed ikka kontrollib Moskva täielikult?

(Armee) kõrgem juhtkond võib koosneda venemaalastest, aga sõdivad 80 protsenti praegu kohalikud. Kohalikel on aga oma huvid. Tuleb arvestada, et kohalike ja Moskva huvid mingi etapil langevad kokku, aga mingil etapil mitte. Räägitakse näiteks, et DNRis puhastatakse poliitilist lava Zahhartšenko jaoks. Mina nii ei arva, sest tal on niigi suur inimeste toetus. Minu meelest ignoreerivad paljud vaatlejad seda fakti, et tal on reaalselt päris suur lihtinimeste toetus. Mul oli Donetskis väga lai suhtlusringkond, ma arvan, et oma tuhat inimest kindlasti, ja selle põhjal võin ma järeldusi teha, mida kohalikud inimesed mõtlevad. Ma olen absoluutselt veendunud Zahhartšenko populaarsuses DNRi toetajate hulgas. Aga siin tuleb arvestada ka seda, et sugugi mitte kõik DNRi territooriumil elavad inimesed ei toeta DNRi võime. DNRi võimud üritavad kogu maailmale kangesti näidata, et DNR – see on enamuse valik, aga see pole nii. Jah, neid inimesi, kes ideeliselt toetavad DNRi, on palju, aga see pole kaugeltki 80 protsenti. Ma ei räägi sealjuures nendest inimestest, kes sealt lahkusid ning kellel on õigus sinna kunagi naasta ning kes arvavad täiesti kindlalt hoopis teistmoodi. Ühiskond on seal päris tugevalt fragmenteerunud.

Kõige rohkem häirib see, et ei siin (Kiievis) ega seal (Donetskis) pole tegelikult mingit tõsist dialoogi tulevikust. Kõik arvavad, et võimalik on vaid kaks varianti: kas tinglik LNR-DNR või siis Ukraina koosseisus Ukraina tingimustel. See pole ju nii.

Mis mõttes fragmenteerunud?

Pole ühtset vaatenurka toimuvale. On inimesi, kes tõepoolest toetavad Donbassi eraldumist Ukrainast ehk kes esindavad separatismi. Nad võivad toetada nii astumist Venemaa koosseisu kui ka iseseisvust. On inimesi, kes on Ukraina koosseisu kuulumise poolt. Aga nende seas on neid, kes arvavad, et Ukraina peaks olema Euroopa suunaga riik, ning neid, kes arvavad, et Ukraina peaks olema Venemaa-meelne riik, ja veel ka neid, kelle meelest peab Ukraina ajama tasakaalustatud poliitikat. Ja on veel kolmas suur hulk inimesi, kes üldse mitte millestki ei mõtle ning kes tahavad ainult rahulikku elu. Neid on kõige rohkem. Kõige rohkem häirib see, et ei siin (Kiievis) ega seal (Donetskis) pole tegelikult mingit tõsist dialoogi tulevikust. Kõik arvavad, et võimalik on vaid kaks varianti: kas tinglik LNR-DNR või siis Ukraina koosseisus Ukraina tingimustel. See pole ju nii.

Mis variante te veel näete?

Variant riik riigis nagu Hongkong Hiinas. Föderatsiooni või konföderatsiooni variant. Variante on palju rohkem.

Olgu, aga kes seda dialoogi tulevikuvariantide üle teie meelest pidama peaksid? Kellega Kiiev saaks dialoogi pidada oma riigi territooriumi üle?

Mulle tundub, et alustama peaksid selle dialoogiga eksperdid ja avaliku arvamuse liidrid.

Ühesõnaga kodanikuühiskond peaks seda dialoogi proovima alustada?

Jah.

Millist varianti te ise eelistate kolmanda põlve donbaslasena?

Isiklikult mina näen kõige parema variandina Donbassi laialdast autonoomiat Ukraina koosseisus. See on hea variant, aga kahjuks on Ukrainas inimesi, kes sõnale „autonoomia“ momentaanselt reageerivad agressiivselt. Kõik räägivad, et iseseisva riigina pole Donbass majanduslikult võimeline hakkama saama. Ei ole muidugi, aga sel lihtsalt põhjusel, et keegi lihtsalt ei tunnusta teda iseseisva riigina. Aga miks keegi ei räägi tõsiselt sellest, et autonoomiana suudaks Donbass tõenäoliselt küll end ise ära majandada? Donetski oblast oli 2015. aasta statistika järgi ekspordimahu suuruselt teine regioon Ukraina 25 regioonist. Kõik suuremad DNRi alal asuvad ettevõtted on endiselt registreeritud ju Ukrainas, sest muidu nad lihtsalt ei saaks midagi eksportida. Need ettevõtted maksavad endiselt makse Ukraina riigikassasse. (Donetski praegune) Kuberner on ise öelnud, et Donetski oblasti eelarvest 52 protsenti tuli okupeeritud territooriumitelt.

Kui palju suuri tehaseid DNRi territooriumil üldse jätkuvalt töötab?

Suured ettevõtted jätkavad enamuses kõik tööd. Nad on pidanud lihtsalt logistilised ahelad toodangu realiseerimiseks ümber tegema. Umbes 80 protsenti tehastest on ümber registreeritud Ukraina seaduste järgi. Osa kaevandusi töötab endiselt väga edukalt ja teenib omanikele suurt kasumit. Osa mitte, sest on näiteks puruks tulistatud või uputatud. Riiklikud kaevandused on nüüd natsionaliseeritud. Eraomanduses kaevandustes on olukord erinev – kuskil on omanikud endised, kui suudeti kokkuleppele saada, kuskil on ära võetud ja uued omanikud.

Kuidas Rinat Ahmetovi varadega on? (Ahmetov on Ukraina rikkaim inimene, kes toetas 2010. aastal Janukovõtši valimist Ukraina presidendiks. Janukovõtš kukutati 2014. aasta talvel Maidani revolutsiooni tulemusel. Ahmetovi peamised varad asusid just Donetski oblastis. – JP)

Temal on just kõik normaalne.

Rääkige veel lühidalt, milline on majanduslik olukord DNRis.

Kuigi mingit statistikat keegi ei tee, siis minu hinnangul on DNRis majandus langenud 70 protsendi võrra. Pangasüsteem töötab ainult DNRi siseselt. Hea palk on jämedalt võttes ainult riigiametis. Keskmine palk on riigiametis kuskil 12 000 Vene rubla kandis. (Umbes 160 eurot, mis on veidi rohkem Ukraina keskmisest palgast. – JP) Kogu regiooni peale on keskmine palk suurusjärgus 5000 rubla (70 eurot) ehk ikkagi üsna kerjuslik. Maksuamet töötab, aga statistikat maksude kogumise kohta ei avaldata. Tulumaks on näiteks viis protsenti, ühtne sotsiaalmaks 31 protsenti. Käibemaksu pole üldse. Nii et maksusüsteem on seal soodne. (Naerab.) Aga ikkagi koosneb DNRi eelarve umbes 80 protsenti Venemaa dotatsioonist. Suured tehased, eriti kes ekspordivad, maksavad ju kõik makse ikkagi Ukrainale.

Te viitasite enne sellele, et Ukraina ühiskond peab ise kõigepealt aru saama, et isegi kui sõda mingi ime läbi praegu lõppeks, siis pole enam võimalik, et Luganski ja Donetski oblastid eksisteerivad edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

Muidugi. Aga ühiskond ise sellist seisukohta genereerima ei hakka, seda peavad tegema eksperdid ja arvamusliidrid. Aga seda veel ei toimu. Ma hiljuti osalesin ICTV programmis (vaatajate arvult kolmas telekanal Ukrainas – JP), kus arutati Donbassi tulevikku. Saates osalejad, ligi 50 eksperti, pidid vastama küsimusele, kuidas nad näevad Donbassi viie aasta pärast, ning anti kolm varianti: LNR-DNR, Donetski ja Luganski oblastid nagu enne või autonoomia. Kõik Kiievi eksperdid vastasid, et Donetski ja Luganski oblastid nagu enne. Nad ei mõista, et 2013. aasta olukorra juurde pole lihtsalt võimalik enam naasta. Nii palju, kui ma olen lugenud erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide konfliktidega tegelevate ekspertide hinnanguid, siis pole ühtegi juhust, kus üle tuhande inimohvri nõudnud konflikti järel oleks taastatud konfliktieelne olukord. See oleks midagi uut. Ukraina aga tahab näha ainult sellist varianti. Kõige tähtsam oleks, kui Kiievis mõistetaks, et tuleb teise poolega istuda läbirääkimiste laua taha ning tuleb suhelda.

Kujutame ette, et Lääne survel oleks Kiiev mingi nipiga lõpuks sellega nõus, aga kas teine pool üldse tahabki suhelda?

Ma olen kindel, et tahab. Mulle tundub, et teine pool on kompromissideks isegi rohkem valmis. Siin on ka küsimus, et mida me mõistame „teise poole“ all. Nagu ma ütlesin, siis on sealpool ühiskond väga fragmenteerunud.

Ma pidasin silmas DNRi-LNRi praeguseid de facto juhte.

Ma olen kindel, et jah. Kui me tuletame meelde, siis kes kasutas esimesena väljendit „laialdane autonoomia“? Siis see oli Deniss Pušilin (DNRi-poolne peamine läbirääkija Minski-formaadis, DNRi n-ö parlamendi esimees – JP) 2015. aasta mais. Ta ütles siis, et Donbass on nõus laialdase autonoomiaga Ukraina koosseisus. See oli samm Kiievile vastu. Nagu ma aru sain, siis see oli Moskvast antud käsk. Kiievi reaktsioon sellele oli aga väga agressiivne – ei mingeid läbirääkimisi sel teemal, ei mingit autonoomiat. Aga võinuks ju proovida rääkida, et mida nad laialdase autonoomia all ette kujutavad. Selliseid läbirääkimisi saaks ju ka väga vaikselt ajada. Konfliktide reguleerimise maailmas on alati avalik pool ning mitteavalik pool läbirääkimistest, kus saab arutada igasuguseid variante.

Miks aasta tagasi sõlmitud Minsk-2 lepe on osutunud nurisünnitiseks? Seal on ju kirjas Donbassile „eristaatuse andmine“.

Minski kokkulepped on liiga üldised. Iseenesest ei kirjelda nad üldse mitte halvasti, kuidas see konflikt võiks minna sõjalistelt aktsioonidelt üle poliitilistele. Sõda on põhimõtteliselt lõppenud, aga mingeid poliitilisi arenguid pole järgnenud. Isegi Ukraina seadus Donbassile eristaatuse andmisest, kui see tähelepanelikult läbi lugeda, ei räägi sisuliselt millestki, see on tühi. See on Lääne partneritele puru silma ajamine. Ukraina poliitikud veensid kogu 2015. aasta rahvast, et need kokkulepped ei hakka töötama, selle asemel, et mõelda, kuidas teha nii, et töötaksid. Kiievis ripuvad tänavatel billboard´id, mis kutsuvad üles mitte toetama Donbassi eristaatust. Kuidas saab sellisele asjale üles kutsuda, kui see rikub neid kohustusi, mida Ukraina võttis enda peale rahvusvaheliste vahendajate kaudu, millele kirjutasid alla Saksamaa ja Prantsuse presidendid? Kui siis Lääs hakkas ikkagi Kiievile survet avaldama, et te olete kohustatud leppeid täitma, siis selgus, et keegi ei tea, kuidas seda teha.

Aga teine pool ei tee ju samuti midagi lepete täitmiseks?

Mis teine pool? Mida neilt saab nõuda? Nad on ju mittelegitiimsed, neilt ei saa sama võrdselt nõuda kui Ukraina riigilt. Jah, nad peavad ennast ka samamoodi üleval. Bandiidid ja võim käituvad praegu samamoodi. Sellest ma saan aru, et miks bandiidid ei käitu konstruktiivselt, aga ma ei saa aru, miks võim ei käitu konstruktiivselt.

(Armee) kõrgem juhtkond võib koosneda venemaalastest, aga sõdivad praegu 80 protsenti kohalikud. Kohalikel on aga oma huvid. Tuleb arvestada, et kohalike ja Moskva huvid mingi etapil langevad kokku, aga mingil etapil mitte.

Kuidas saakski ükski võim pidada konstruktiivselt läbirääkimisi bandiitidega?

Vabalt. Briti valitsus ju käitus IRAga täiesti konstruktiivselt. Tõsi, peale 30 aastat kestnud sõda. Indoneesia valitsus ju käitus Acehi provintsiga. Palju näiteid on tegelikult.

Nojaa, aga need näited on kõik pikaaegsete konfliktide kohta, kus valitsused ei näinud enam muud võimalust kui pidada „bandiitidega“ läbirääkimisi kui võrdsetega.

Seda küll. Ma ei tahaks küll elada riigis, kus kestab 14 aastat selline konflikt. Ukraina muidugi ei kannatakse ka välja 14 aastat sõda.

Sama raske on ka uskuda, et Donbassi sõda lõppeb paari aastaga.

Kahjuks jah, pigem jätkub seda pikkadeks aastateks. Siin on vaja väga tarka poliitikat. Ukraina poliitikud kahjuks ei tea, mis on kompromissid poliitikas. Nad ei oska neid teha. Teine asi on see, et Ukrainas tahavad paljud endale saada patriotismi monopoli – „Mina tean, milline on õige Ukraina patrioot, aga sina ei tea ja sina järelikult ei ole!“ See on suur probleem. Mulle tundub, et põhiküsimus polegi selles, et kas sa oled Ukraina poolt või vastu, vaid selles, et milline see Ukraina peaks olema. Proovi sa öelda, et ma olen Ukraina poolt, aga tahan, et Ukraina oleks sõbralikes suhetes Venemaaga. Sa oled kohe reetur ja spioon!

Kuidas teile Donetski inimesena tundub, millele panustab Venemaa?

Mulle tundub, et Venemaa teeb panuse sellele, et muuta Ukraina sisepoliitilist olukorda. Nad ootavad erakorralisi valimisi Ukrainas, mis muudaks poliitiliste jõudude vahekorda Ukrainas.

Veebruaris veetsin ma peaaegu kaks nädalat mööda rinnet sõites. Uurisin Ukraina kontrollitaval Donbassi poolel, milline on rahva meeleolu Ukraina võimude suhtes ja mida Kiiev võtab ette kohalike südamete ja mõistuse võitmiseks. Mulle muidugi keegi näkku ei öelnud, et nad on Kiievi vastu ja separatistide poolt. Mida te arvate Ukraina riigi infopoliitikast Donbassis?

Ma arvan, et mingit erilist lojaalsust seal muidugi pole. Ukraina riigi informatsioonipoliitika nii Kiievi kontrolli all olevatel aladel kui ka mitte kontrolli all olevatel aladel on täiesti läbi kukkunud. Seda sisuliselt polegi. Mulle sattus hiljuti kätte üks brošüür, mida jagatakse Kiievis Donbassist ümberasujate keskuses. See oli täiesti kohutav propagandanäide. Inimesed, kes selle läbi loevad, ei hakka kuidagi rohkem Ukrainat armastama, vaid mõtlevad, kes see idioot küll sellise kirjutas. Isegi USA suursaadik Ukrainas ütles hiljuti ju, et pole mõtet võistelda Venemaaga selles, kes suudab rohkem valetada.

Mis selles brošüüris siis oli kirjutatud?

No näiteks, et Donbass pole kunagi olnud Venemaa osa, vaid et need on põlised Ukraina alad. Samuti oli seal majanduse kohta kirjutatud väiteid, mida seal elanud inimesed lihtsalt välja naeravad.

Milline näeb välja riiklik propaganda DNRis?

See on naiivne, see näeb välja nagu Nõukogude Liidus. Selline mulje, et enamiku telekanalite ja väljaannete toimetajateks on saanud inimesed, kes on saabunud 1970. aastatest. Kogu meedia räägib ja laulab sama juttu. Täielik Nõukogude Liit selles mõttes!

Meedia on ultrapatriootlik ja Novorossija-meelne?

Väga patriootlik, aga Novorossijat enam eriti keegi ei meenuta. Aga noort vabariiki küll, üsna hüsteerilises võtmes. See on rohkem juba küsimus psühholoogidele, sest nii käituvad ilmselt inimesed, kes oma hingepõhjas saavad aru, et neil pole õigus, aga selle paatose ja kisaga püüavad nad teistele tõestada oma õigsust. Kõikides koolides on nüüd kohustuslik patriootilise kasvatuse tund igal nädalal. (Ametlikult on see kodanikukasvatuse tund. – JP)

Kas kirjanikud-heliloojad-kunstnikud on samuti haaratud ideoloogilisest loomepalangust?

Muidugi, avaldatakse palju leegitsevat ideoloogiliselt õiget luulet. Donbassi sõjast on juba palju raamatuid kirjutatud, ka ilukirjandust. Loominguliste inimeste hulgas on palju neid, kes võtsid omaks „õige lähenemise“. Aga see „hurraa“ ei sõltu ühiskonnakihtidest, see on igalt poolt läbi läinud.