Uus peatükk piirkondlikus ühenduvuses: Armeeniast Aserbaidžaani läbi Washingtoni

Kuigi leping on käimasolevas kahepoolses rahuprotsessis positiivne samm, ei seisne selle tähtsus suurte geopoliitiliste nihete käivitamises ega lõplike läbimurrete saavutamises rahu teel, kuna kummalegi väitele oleks veel ennatlik hinnangut anda. Pigem mõjutab see vahetult piirkondliku ühenduvuse ümberkujunemist, luues rahvusvahelisele ida-lääne suunalisele transiidile läbi Armeenia pärast selle iseseisvumist esimese raamistiku, millel on kaugeleulatuv mõju nii piirkondlikule dünaamikale kui ka nn Keskkoridori arengule Lõuna-Kaukaasias.

Kahest kolmeni

Realistlik väljavaade saavutada rahu Aserbaidžaani ja Armeenia vahel on silmapiiril olnud alates 13. märtsist 2025, kui need kaks riiki teatasid, et on jõudnud kokkuleppele rahulepingu eelnõu kõigis punktides. Seda tervitati kui ajaloolist arengut ning näis, et kahe riigi ja rahu vahelt olid puudu veel vaid formaalsed allkirjad.

Hoolimata sõnastatud kokkuleppest jätkus pingete eskaleerumine kogu 2025. aasta esimeses pooles, kusjuures mõlemad osalised teatasid relvarahu rikkumistest ja Aserbaidžaan väljendas allkirjastamise suhtes üles aina suurenevat vastumeelsust. Bakuu hakkas Jerevanilt lisaks nõudma ulatuslikke järeleandmisi, eelkõige takistamatu läbipääsuga koridori avamist, mis ühendaks Aserbaidžaani põhiosa tema Nahhitševani eksklaaviga, ning Armeenia põhiseaduse muutmist, et kõrvaldada sealt punktid, mida Aserbaidžaan väitis olevat territoriaalsed nõudmised enda vastu.

Trumpil õnnestus veenda Ilham Älijevit allkirjastama lepingut, mis nõudis Bakuu kõige maksimalistlikumatest nõudmistest loobumist.

Rahuprotsess sai uue hoo sisse pärast 10. juulil Abu Dhabis peetud kahepoolset tippkohtumist, mis näitas mõlema riigi pühendumust saavutada rahu pigem otseste läbirääkimiste kaudu, mitte kolmanda osapoole vahendamisele tuginedes. See oli kõrvalekaldumine aastakümnete pikkusest tavapraktikast. Ometi hakkas Trumpi administratsioon juulis, järgides oma ärikeskset lähenemist globaalsele poliitikale, väljendama huvi piirkondlike transporditeede blokeeringute eemaldamise ja eriti Aserbaidžaani ja Nahhitševani seni lahendamata ühendusküsimuse vastu.

Need arutelud koos Trumpi väidetava survega Älijevile läbirääkimistega liitumiseks kulmineerusid USA presidendi teadaandega, et Washingtoni kohtumisele eelnenud päevadel vahendas ta kahe riigi vahelist „ajaloolist rahulepingut“. Kuigi tuleks skeptiliselt suhtuda sellesse, kas Trump konflikti keerukusest päriselt aru saab ja kuivõrd huvitatud on ta püsivast rahust, mitte aga kiirustades sõlmitud kokkuleppest, et tugevdada oma mainet „suure rahutoojana“, tuleb tunnustust jagada seal, kus see on õigustatud: Trumpil õnnestus veenda Ilham Älijevit allkirjastama lepingut, mis nõudis Bakuu kõige maksimalistlikumatest nõudmistest loobumist.

Transpordikoridor alade ühendamiseks

Rahulepingut ei suudetud Washingtoni tippkohtumisel lõpuks siiski sõlmida. Ennemini algatati seal rahuprotsess koos konkreetse kokkuleppega, mis käsitles peamisi lahendamata küsimusi. Silmapaistvaim tulemus oli nn Trumpi rahvusvahelise rahu ja heaolu marsruut (TRIPP, Route for International Peace and Prosperity) kui USA loodud lahendus Aserbaidžaani põhiosa ja Nahhitševani ühendamiseks.

Selle kokkuleppe järgi saab USA-Armeenia konsortsium ainuõigused transpordimarsruudi arendamiseks ja haldamiseks, kusjuures Ameerika personal tegeleb käitamisega, samal ajal kui Armeenia ametnikud tagavad Armeenia seaduste järgimise. See võimaldab Bakuule sujuva juurdepääsu Nahhitševanile, samal ajal jääb ühendustee aga Jerevani suveräänsuse ja jurisdiktsiooni alla.

Peale selle sisaldas leping mõlema poole allkirjastatud ühiskirja, kus väljendati kavatsust kaotada OSCE Minski grupp ja Bakuu kohustust austada Almatõ deklaratsiooni 1991. aasta piiride põhimõtet (ehkki kirjas ei mainitud sõnagagi Aserbaidžaani lubadust lahkuda praegu okupeeritud Armeenia aladelt). Lepinguosalised leppisid kokku ka kolmandate osapoolte, sealhulgas Euroopa Liidu vaatlejate piirijärelevalve ja pooleli olevate rahvusvaheliste kohtuasjade lõpetamises. Paralleelselt sõlmiti kahepoolsed lepingud, millega Ameerika Ühendriigid tühistasid oma 1992. aasta relvamüügikeelu Aserbaidžaanile ja laiendasid majanduskoostööd Armeeniaga.

Ettevaatust järeldustega

Globaalsest vaatenurgast on lepingu geopoliitiliste tagajärgede kohta lõplikke järeldusi teha aga ennatlik. Trumpi kui mõnevõrra ebausaldusväärse ja heitliku vahendaja maine muudab raskeks hinnata, kuivõrd pühendunud on USA tegelikult struktuursele piirkondlikule koostööle. Ilma konkreetsete rakendamise detailideta ja Trumpi tähelepanu kiire vahetumisega jääb Ameerika rolli ulatus Lõuna-Kaukaasias ebaselgeks. Selline selgusetus jätab võimaluse, et Trumpi osa lepingu juures ajendasid vähem geopoliitilised kalkulatsioonid kui sisepoliitilised kaalutlused.

Kui Iraan ja Venemaa on tavaliselt valjuhäälselt USA suurenenud kohaloleku vastu piirkonnas, siis nende nüüdne märkimisväärselt leebem reaktsioon peegeldab pigem nende praegusi muresid kui uute kokkulepete aktsepteerimist. Iraan on endiselt toibumas 12-päevasest vastasseisust Iisraeli ja Ameerika Ühendriikidega ega saa praeguses seisus Washingtoni rolli vastu lepingus kõvasti sõna võtta. Seega on nende tähelepanu suunatud pigem Lähis-Idas arenevale olukorrale kui piirkondlikele ühenduvuse algatustele. Samamoodi tuleneb Venemaa vaoshoitud reaktsioon tõenäoliselt tema hõivatusest Ukrainas ja tahtmatusest Trumpi äsjase Alaska tippkohtumise kontekstis ärritada. Kuni Iraan ja Venemaa ei suuda Armeenia ja Aserbaidžaani kokkuleppe tagajärgedega tegelda ning USA ei näita üles konkreetset pühendumust selle elluviimisele, jäävad laiemad geopoliitilised hinnangud vaid spekulatiivseks.

Kuni pole selgust teiste lahendamata küsimuste suhtes ega mõlema riigi tõelise rahule pühendumise kohta, tuleks selle kokkuleppe läbimurdeks nimetamisel olla ettevaatlik.

Samuti ei tohiks lepingut iseloomustada revolutsioonilise läbimurdena, sest märkimisväärselt käsitlemata on jäänud kahe riigi ja nende ühiskondade vahelise vaenu sügavaimad allikad: oma kodudest lahkuma sunnitud Mägi-Karabahhi armeenlased, Armeenia miinid Mägi-Karabahhi ümbritsevatel Aserbaidžaani aladel, Bakuus kinni peetavad Armeenia Mägi-Karabahhi ametnikud, Aserbaidžaani okupatsiooni all olev Armeenia territoorium ja vastutuse puudumine sõjaaegsete julmuste eest.

Washingtoni keskendumisel ühenduvusele kui võimalikule konflikti esilekutsujale on kahtlemata kaalu, kuid arvukad muud potentsiaalsed katalüsaatorid jäävad lahenduseta. Küsimus pikaajalise pühendumuse kohta muudab lepingu hindamise veel keerukamaks. Sellal kui Armeenia valitsus on viimastel kuudel teinud mitmeid ühepoolseid järeleandmisi, kasutab Aserbaidžaan jätkuvalt vaenulikku „Lääne-Aserbaidžaani“ retoorikat koos dokumenteeritud rünnakutega Armeenia küladele, tekitades kahtlust, kas leping on Bakuu lähenemisviisi põhimõtteliselt muutnud.

Samal ajal kaotab Armeenia riigijuht Nikol Pašinjan 2026. aastal toimuvate valimiste eel aina populaarsust, mistõttu on ebakindel, kui püsivalt on Armeenia valmis järeleandmisi tegema. Samuti pole selge, kas Trumpi administratsiooni arvates on nende rahutagamise missioon täidetud või peavad nad seda püsiva vahendamise alguseks. Kuni pole selgust teiste, valusamate lahendamata küsimuste lahendamises ega mõlema riigi tõelise rahule pühendumise kohta, tuleks selle kokkuleppe läbimurdeks nimetamisel olla ettevaatlik.

Kaukaasia ühendamine

Washingtoni lepingu kõige vahetum ja käegakatsutavam tähtsus seisneb selle ühenduvuse tegevuskava piirkondlikes tagajärgedes. Esimest korda pärast iseseisvuse taastamist on TRIPPi näol nüüd loodud õigusraamistik rahvusvahelisele ja Transkaukaasia ida-lääne suunalisele transiidile Armeenia kaudu. Selline areng mõjutab otseselt piirkondlikku dünaamikat, eelkõige Keskkoridori kontekstis.

Et sellest mõjust aru saada, tuleb kõigepealt mõista Keskkoridori strateegilist tähtsust. See transpordivõrk ühendab Euroopat Kesk-Aasiaga ja Kaspia mere kaudu ka kaugemate paikadega, vältides teadlikult nii Venemaa kui ka Iraani territooriumi. Traditsiooniline põhjatee läbi Venemaa, mis oli pikka aega Euroopa Liidu ja Aasia kaubanduse peamine maismaaühendus, on pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse muutunud üha problemaatilisemaks ja ebapopulaarsemaks, mistõttu vajavad usaldusväärseid maismaakaubandusteid otsivad Euroopa ja Kesk-Aasia majandused hädasti alternatiivseid kaubateid.

TRIPPi tuleks pidada enamaks kui vaid kahepoolseks rahuprojektiks: see on Euraasia ühenduvuse potentsiaalne uus sammas.

Olemasolev Keskkoridor kulgeb praegu Kaspia mere sadamatest läbi Aserbaidžaani ja edasi läbi Gruusia, et jõuda Türgi ja Euroopa turgudele. TRIPP muudab seda võrrandit, luues uue haru: otseühenduse Kaspia merelt Armeenia kaudu Türgisse, möödudes Gruusiast. Peale Keskkoridori laiendamise on see marsruut tähtis ka piirkondlikult, kuna tugevdab otseühendust piirkonna lähimate liitlaste – Aserbaidžaani ja Türgi – vahel.

Seega tuleks TRIPPi pidada enamaks kui vaid kahepoolseks rahuprojektiks: see on Euraasia ühenduvuse potentsiaalne uus sammas. Laiema Keskkoridori strateegiline väärtus pakub Armeeniale, Aserbaidžaanile ja laiendatult ka Türgile stiimuleid tagamaks selle toimimist, mis võib soodustada laiemat piirkondlikku suhete normaliseerumist. Ometi tuleb siinkohal märkida, et selleks, et TRIPP saaks Keskkoridori juures tõhusat osa mängida, on vaja suuri investeeringuid selle võimsusse ja efektiivsusse, mille arendamiseks kulub nii tublisti aega kui ka poliitilist kapitali.

Armeenia jaoks võib TRIPPi pidada valitsuse algatuse „Crossroads of Peace“ („Rahu ristteed“) esimeseks tegelikuks saavutuseks. Projekti ambitsioonikas eesmärk on avada Armeenia piirid Türgi ja Aserbaidžaaniga suhete normaliseerimise kaudu ning vallandada Armeenia majanduslik potentsiaal globaalses ühenduvuses. Kuigi TRIPP iseenesest ei ava Armeenia teisi piire, on see tähelepanuväärne samm õiges suunas.

Viimastel kuudel on Pašinjan juba Türgile lähenenud ning tema ja Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani kohtumine kinnitas kasvavat üksmeelt, et Türgi ja Armeenia suhete normaliseerimine ja piiri avamine on lähemal kui kunagi varem. Ankara ootab väidetavalt enne edasiminekut Bakuu heakskiitu. Washingtoni lepingu rõhuasetus ühenduvusele on toonud rohelise tule saavutamise lähemale, mis võib julgustada Türgit Aserbaidžaanile survet avaldama, arvestades märkimisväärset majanduslikku kasu, mida piiri avamine nii Türgile kui ka Armeeniale Keskkoridori raamistikus tooks. Selles mõttes võib Washingtoni leping kujuneda eelmänguks Armeenia piiride laiemale avamisele, mis oleks Lõuna-Kaukaasia jaoks tõeline pöördepunkt.

Washingtoni tippkohtumine rõhutas nii oma tulemustega kui ka sündmusena Gruusia kasvavat rahvusvahelist isolatsiooni.

Gruusia jaoks näib pilt vähem positiivne. Seni on Gruusia peamine piirkondlik vara olnud tema roll Aserbaidžaani ja Türgi ning laiemalt Kaspia mere ja Euroopa vahelise tähtsaima ühenduslülina. Armeenia kaudu toimiva alternatiivse marsruudi väljavaade õõnestab seda positsiooni, vähendades Gruusia mõjuvõimu nii Armeenia kui ka Aserbaidžaani üle.

Piirkondliku mõjukuse kõrval kannatab ka Gruusia rahvusvaheline tähtsus. Positsioon Keskkoridoris on olnud Gruusia Unistuse üha isoleerituma režiimi üks väheseid allesjäänud rahvusvahelise tähtsusega tugisambaid, kuid sellegi seab TRIPP nüüd kahtluse alla. Washingtoni tippkohtumine rõhutas veel enam Gruusia kasvavat rahvusvahelist marginaliseerumist: samal ajal kui Älijev ja Pašinjan süvendasid sidemeid Washingtoniga ning Aserbaidžaani puhul kaotati vanad sanktsioonid, ootavad Gruusia juhtkonda ees peatselt kehtestatavad USA sanktsioonid Megobari seaduse alusel lisaks olemasolevatele isiklikele sanktsioonidele Bidzina Ivanišvili vastu. Seega rõhutas Washingtoni tippkohtumine nii oma tulemustega kui ka sündmusena Gruusia kasvavat rahvusvahelist isolatsiooni.

Paberilt praktikasse

Kokkuvõtlikult seisneb Washingtoni lepingu tegelik tähtsus vähem rahu saavutamises või geopoliitilistes nihetes kui piirkondlikus mõjus ühenduvusele. Avades Armeenia ida-lääne suunalisele transiidile õigusraamistiku, kujundab see ümber Lõuna-Kaukaasia dünaamikat, andes Armeeniale esimese käegakatsutava kasu rahu ristteel, tugevdades Aserbaidžaani ja Türgi vahelist ühendust ning vähendades Gruusia pikaajalist mõjuvõimu piirkonna peamise transiidiriigina.

Siiski sõltub see, kas raamistik kujuneb toimivaks ja püsivaks reaalsuseks, kahest tegurist: Jerevani ja Bakuu poliitilisest tahtest jätkata ning Ameerika Ühendriikide otsusekindlusest säilitada oma roll ka pärast sümboolset diplomaatilist hetke. Ajalugu pakub palju näiteid lepingutest, mis jõudsid rahu lähedale, ainult et olla peagi pärast seda murtud. Püsiva pühendumiseta on Washingtoni lepingul oht nende ridadesse sattuda.