mai 15, 2015

Uus Lähis-Ida – vanad vaenud

Jumal on Lähis-Itta naasnud, arvab Paul Danahar.

„Vanas“ Lähis-Idas oli asi Paul Danahari sõnul lihtne: probleemide korral helistas Washington kas Iisraelile, egiptlastele, saudidele või ka kõigile kolmele korraga ja laskis neil asja ära korraldada. Olukorda muutsid 2010. aastal Tuneesiast alanud sündmused, mis said koondnimetuseks „araabia kevad“. Nende peapõhjusena mainitakse enamasti plahvatusohtlikku kokteili majandusest ja demograafiast: suur hulk töötuid ja tulevikuta noori mehi ühiskonnas, kus raha ja võim on koondunud väikese grupi kätte, kes loonud enda kaitsmiseks tohutu julgeolekuaparaadi. Neid faktoreid ei eita ka Danahar, kuid üksnes majanduslikul ebavõrdsusel põhinev selgitus teda ei rahulda. Jumal on Lähis-Itta tagasi tulnud, leiab ta. Panarabism ja baathism kui poliitilisemad liikumised on jäänud tagaplaanile ning uueks dominandiks on kujunenud usk. Araablased ei tulnud küll tänavaile selleks, et sattuda diktatuuri võimu alt šariaadiseaduste alla, kuid samas on islami väärtused paljudele barrikaadidel võidelnuile ainus stabiilne pide elus. Üha olulisemaks muutuvad vastuolud ka religioonide sees, näiteks sunni moslemid versus šiiad või juudi ortodoksid versus rahvuslased/traditsioonilised juudiusulised.
Igale olulisemale riigile – Egiptus, Süüria, Liibüa, Iraak, Iisrael – on Danahar pühendanud omaette peatüki, kuid head taustateadmised lubavad tal ka üldistada. Nii esitab autor Egiptuse lähiajaloo ülevaate läbi Muslimi Vennaskonna prisma, mida ta nimetab üheks 20. sajandi olulisimaks liikumiseks terves maailmas. Danahar väidab, et suur osa Muslimi Vennaskonna liikmetest kuulub haritud keskklassi ning et suhtumises alkoholisse, abielusse ja muudesse sarnastesse küsimustesse ei ole liikumise seisukohad äärmuslikumad USA kristlike konservatiivide omadest – jäägu see võrdlus tema südametunnistusele. Danahari hinnangutega võib nõustuda või mitte, kuid Muslimi Vennaskonna arengu lahtikirjutamine annab lugejale võtme nii Egiptuse 2011.–2014. aastate sündmuste kui ka araabia kevade üldiste suundade mõistmiseks. 2012. aasta juunis sai Muslimi Vennaskond esimest korda demokraatlikul teel võimule, kuid aasta jooksul selgus, et liikumine polnud siiski suuteline võimu praktiliselt teostama. See on muster, mis variatsioonidega esines teisteski araabia revolutsiooniriikides.
Liibüa ajalugu ja tänapäev on põhjaeurooplastele üksjagu vähetuntud ning see riik on paljude teadvusse kinnistunud suuresti värvika diktaatori Muammar Gaddafi alandliku varjuna. „Liibüas nägin ma keskklassi sõda, kus võitlesid ärimehed, üliõpilased, poepidajad ja talunikud,“ ütleb Danahar. Just siin on Liibüa erinevus teistest araabia kevade revolutsioonidest: see oli absoluutne revolutsioon Gaddafi loodud Liibüa vastu, aga keegi ei teadnud täpselt, mille poolt. Seetõttu ei teinud ka diktaatori tapmine sõjale lõppu: „Kui mees ei tea, mille nimel ta sõdib, kust teab ta siis, millal sõda läbi on?“ küsib Danahar retooriliselt.
Ajalooliselt koosneb praeguse Liibüa ala kolmest selgelt eristuvast piirkonnast: neist võimsaim on olnud läänepoolne Tripolitaania, idas asus Egiptusega piirnev Kürenaika ning kolmas regioon – berberitega asustatud Fezzan – oli osa Sahara kõrbest. 2011. aasta veebruaris Benghazi linnas puhkenud revolutsioon tõi vanad eraldusjooned taas esile. Danahar oli 2011. aasta suvel tunnistajaks, kuidas idapoolses Benghazis baseerunud mässulised võitlesid ennastsalgavalt kuni oma ajaloolise provintsi – Kürenaika – piirini. Sealt edasi kunagisse Tripolitaaniasse tungimiseks ja Tripolini minekuks aga puudus tõsine tahe: see osa Liibüast, mida nad oma kodumaana tunnetasid, oli ju vabastatud. Nii jäidki Liibüa linnad suuresti kohalike relvarühmituste meelevalda ning sellest võrsunud usaldamatus keskvõimu vastu püsib siiamaani.
Liibüa tuleviku osas on Danahar optimistlik: riik on suhteliselt väike – viis miljonit elanikku – ja seal on maailma suuruselt kümnendad naftavarud; rahvas on kirjaoskaja ning keskklass arvukas; erinevalt Süüriast on elanikkond homogeenne ja koosneb eelkõige sunni muslimitest. „Liibüa võiks ju toimida,“ arvab Danahar. Kahjuks viimase poole aasta sündmused ei ole seda hinnangut seni kinnitanud.
Kõige verisem peatükk araabia kevadest on kahtlemata Süüria. Süüria elanikkond koosneb eelkõige sunni muslimitest, eri hõimudesse kuuluvatest šiia muslimitest ning väiksemast kristlaste kogukonnast; umbes kuuendik elanikest on rahvuselt kurdid. Seda lõhestatust kasutas president Assad saatanliku kavalusega ära opositsiooni lõhestamiseks ning praeguseks on Süürias puhkenud kodusõda.
Läänemaailma mittesekkumine Süürias on üks araabia kevade enim kommenteeritud teemasid; on kõlanud süüdistusi, et just seal „reetis“ USA terve islamimaailma, ning Danahar kaldub nende süüdistavate häältega ühinema. Miks ei sekkutud, ehkki tsiviilisikute kannatused Süürias ületasid kõik mõeldavad „punased jooned“? Danahar usub, et selle põhjuseks olid nii USA pikaks ja raskeks kujunenud sõjaline operatsioon Iraagis kui ka NATO õhurünnakud Liibüas 2011. aastal. Neist viimane toimus ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel ning seda hinnati vähemalt esialgu edukaks aktsiooniks, et ära hoida massilisi ohvreid tsiviilelanike hulgas. Kuid poliitilist lahendust lõhestatud Liibüas ei järgnenud, küll aga tõi NATO otsustavus kaasa Venemaa ja Hiina valulise reaktsiooni. Danahar leiab, et Iraagi ja Liibüa kogemustest „õpiti liigagi hästi“ ning kui Süürias 2012. aasta algul algas tsiviilelanike massiline tapmine, siis ei olnud Läänel enam reageerimiseks vajalikku otsustavust. Assadil lasti viia ühiskond piirini, kus leppimine ei olnud enam võimalik.
Danahar väidab, et Lääs on araabia maailma alati suhtunud eelarvamustega ning seda piirkonda lihtsalt ei tunta. Ainus sealne riik, mida Lääs oma arust tundis, oli Iisrael. „Kuid miks pidas riik, mis armastab nimetada end Lähis-Ida ainsaks demokraatiaks, araabia kevadet katastroofiks? Miks see tükike regioonist, mida me olime pidanud endaga kõige sarnasemaks, ei mõelnud äkki enam nagu meie?“ küsib Danahar. Kindlasti tundis Lääs seda Iisraeli kihistust, mis oli ja on osa Euroopa kõrgkultuurist; Lääs tundis ehk teatud määral ka seda osa, mis pärit Kesk-Euroopa štetlist ja „Let-my-people-go!“ aegsest Nõukogude Liidust. Ent islamiriikidest Iisraeli ümber asunud sefardi juutide Iisraeli Lääs nii hästi enam ei tunne. See ei ole Euroopa riik, see on Lähis-Ida riik. Danahar seostab Iisraeli umbusku araabia kevade suhtes suuresti sellega, et riik on sisemiselt lõhestunud ortodoksi juutide ja ilmikute vahel ning sionismi idee kui selline ei veena enam iisraellasi endidki.
Tõepoolest, ortodoksid ei praegust Iisraeli riikiei tunnista. Tavaliselt see teema Lähis-Ida konflikti analüüsidesse ei kuulu; Jeruusalemma ortodoksi juutide kvartalis Mea Shearimis turismigrupid ei käi ning sealse õhustiku tajumiseks tuleb varuda sobilik rõivastus ja ise uurimisretkele minna. Seetõttu on Danahari kirjeldus küll kultuuriliselt põnev, kuid raamatu koguteema ulatust arvestades ehk liigagi detailne. Muidugi toob ta esile ka olulisima: Süüria kodusõja puhkemisegapöördus julgeolekuolukord Iisraeli jaoks ebasoodsaks. Enne araabia kevadet pidi Iisrael toime tulema Hamasi ja Hizbollahi sporaadiliste raketirünnakutega, mis sealse tugeva armee jaoks olid siiski pigem peavalu kui surmaoht. Piirid Süüria ja Egiptusega olid rahulikud, qassam’ite vastu andis turvatunde raketikaitsesüsteem Iron Dome. Nüüd aga tõid muutused äärmusislami otse riigi piirile. Tõsi küll: Iisraelil on ühine vaenlane – Iraan – tugevate stabiilsust ihkavate sunniriikidega, nagu Saudi Araabia, ja paradoksaalsel kombel loob see neile mõningad ühishuvid. See aga pole siiski partnerlus, millele toetuda saab, vaid pigem pokkerimäng soodsate positsioonide osava ärakasutamise peale. Ilma ühegi tõsise liitlaseta piirkonnas on uus asjade seis Jeruusalemmale ebamugav ja ohtlik.
Danahar ei varjagi oma kriitilist suhtumist läänemaailma Lähis-Ida poliitikasse; eriti armutu on ta Ameerika Ühendriikide vastu. „Vähe sellest, et Ameerika ei mõista mängureegleid; nad ei oska isegi enda jaoks täpselt sõnastada, kuidas peaks välja nägema võit. Nii nad siis hulguvadki ümber mängulaua, jälgivad kõigi teiste käike ja annavad nõu, kuidas käia, aga kuna nendel selles mängus panuseid pole, siis ei kuula neid tegelikult keegi.“ Eelnev absats on ju täitsa tore kujund, kuid kirjanduslikuks nautimiseks kipub ta jäämagi. Danahar kirjutab, et ehkki president Obama toonitas ametisse asudes Lähis-Ida olulisust, ei suutnud USA hiljem „händeldada“ (to handle) Muslimi Vennaskonna võimulesaamist valimiste teel ega „manageerida“ (to manage) salafistide kasvavat mõjuvõimu. Kasutan meelega toortõlkeid Danahari sõnadest, millel on eesti keeles irooniline maik; sõnavalik reedab, et ka autori enda jaoks on raske araabia riikides subjekti näha ning ta käsitab neid jätkuvalt lääneriikide poliitika objektidena. Just see on suhtumine, milles ta ise läänemaailma leppimatult süüdistab. Ta on näiteks teinud väljakirjutusi USA Tunise saatkonna memodest kultuuriürituste teemal; valitud katketest jääb mulje, et ameeriklased ei teinud üldse klaveri ja kuulipilduja vahel vahet ning ootasid puhkevat midagi laulva revolutsiooni sarnast. Need lõigud ei ole raamatu tugevaimad ja teevad selle ebaühtlaseks.
Danahar paotab pisut ka Pandora laegast, millesse on surutud debatt riigipiiridest ja nende muutmisest/muutmatusest. Süüria, Liibanon, Iraak, Jordaania, Iisrael, Liibüa ja mõnedki muud selle piirkonna maad pole iseseisvate riikidena veel sajanditki vanad. Mitmesse neist oli konflikt juba sünnihetkel sisse programmeeritud, kuna võimule tuli etniline või usuline vähemus ning see tekitas kõrvale tõrjutud enamuses pingeid. Küsimust, kas mõne sellise riigi lagunemine võiks olla tarvilik „vigade parandus“ ja tuua maa peale senisest rohkem rahu, ei taheta arvukatel Lähis-Ida teemalistel foorumitel senimaani hästi kõneks võtta. Danahar toonitab siingi religiooni domineerivat jõudu: „Kui vanas Lähis-Idas pani piirid paika inimene, siis uue kujundab Jumal oma käe järgi.“
Mäletatavasti tõi araabia kevad kasutusse mõisted nagu Facebooki-revolutsioon ja Twitteri-revolutsioon. Ei ole Danaharilgi kasutada mõõdikut hindamaks, mil määral sotsiaalvõrgustikud araabia diktaatorite langemisele kaasa aitasid. Arvata on, et Lääne meedia kaldus seda rolli pigem suurendama kui vähendama. Küllap kangastus paljudele läänlastele kujutlus uuest Lähis-Idast kogu tema senises eksootilises hõrkuses, kuid valitsetuna noorte liberaalide poolt, kes oma vana maailma kolleegidega vastastikku tviidiksid. Päris nii hästi siiski ei läinud. Kuid kindlasti oli internetil ja sotsiaalvõrgustikel otsustav mõju sellele, mis juhtus vahetult pärast režiimide kukutamist, ja sellele pühendab Danahar ka palju tähelepanu. Tohutute julgeolekustruktuuridega riikides sai võimuvahetus võimalikuks tänu sellele, et revolutsioonil puudusid juhid, või vähemasti olid mitteametlikud liidrid omas netianonüümsuses jõuametkondade jaoks tabamatud. Kohe pärast võidujoovastuse lõppu ilmnes, et need tabamatud ja tundmatud liidrid polnud suutelised küllalt kiiresti oma pooldajaid organiseerima. See võis tuua võimule hästi organiseerunud ning tulest, veest ja vangikongist läbi käinud „vanad tegijad“: islami fundamentalistid. Kuid võis luua ka verise kaose.
Kümme aastat BBC Lähis-Ida uudisvoogu kujundanud Paul Danahar lõpetab oma raamatu veendumusega, et araabia maailm on ennast viimaste aastatega maailmakaardile senisest märksa sügavamate joontega maha märkinud. Tulevikustsenaariumide kirjeldamise tänamatut tööd ta eriti ette ei võta. Neid on püüdnud teha mitmed autorid, kuid enamasti on selle piirkonna faktid prognoosidest huvitavamadki. Nii et pigem ootaks Danaharilt põnevusega uut 2015. aasta täiendustega raamatut sellest, mil moel on Lähis-Ida arenguid mõjutanud kokkupõrked Jeemenis ja Saudi Araabia sõjaline sekkumine seal, loodetav Iraani tuumakokkulepe või Iisraeli valimised. Mingil moel kindlasti on.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar