Uus ja vana

Kümme aastat tagasi said alliansi liikmeks esimesed Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kunagised Varssavi pakti osalised. Selle pakti kiire põrmulangemine algas aga omakorda kümme aastat enne NATO esimest laienemist kunagistele sotsialismileeri aladele – 1989. aastal lammutasid sakslased Berliini müüri.

NATO on kulgenud läbi aja ja ajaloo ning saanud mõlema poolt muudetud. Mitmel korral on allianss kuulutatud ka juba sur­nuks või siis peatselt hinge heitvaks. Ometi on kunagisest üsna selgelt piiritletud ülesandega, Nõukogude invasioonivägede tõrju­miseks loodud Lääne-Euroopa ja Ameerika demokraatiate sõjalisest liidust saanud tä­naseks pea kogu Vana Maailma hõlmav jul-geolekuorganisatsioon. Tosina asutajaliikme asemel kuulub allianssi täna 28 liiget. Ning nende liikmete erinevad kujunemislood ajas ja asukoht ruumis on muutnud NATO enese varasemast kirevamaks, arusaamad suunavalikutest ja ülesannetest mõnigi kord “vastuoluliseks” – kui kasutada diplomaati­list leksikat. Ometi on selle uue NATO puhul mõned asjad jäänud ka samaks ehk vanaks. Neist olulisemaiks on alliansi peamine üles­anne: tagada oma liikmete turvalisus. Saksamaad poolitava rindejoone asemel tegele­takse sellega nüüd Afganistani mägedes ja Somaalia rannikul.

Uus on ka Ameerika Ühendriikide administ­ratsioon, kuid maailm Barack Obama juhti­misel tegutseva USA ümber on paljuski jää­nud vanaks, Bushi-aegseks. Rahvusvahelise elu ja julgeolekuprobleemide tekkeprotsess ning lahendused võtavad aega veidi enam kui nelja-aastane valimistsükkel ning sestap pole selles tõdemuses midagi olemuslikult avastuslikku. Suurt osa Lääne avalikkust val­lanud Obama-joovastuses kippus see lihtne tõsiasi vahepeal vist lihtsalt paljudel ununema. Obama võib küll kasutada uut stiili ja vahepeal unarusse jäänud välispoliitilisi töö­riistu – diplomaatiat, läbirääkimisi, kaasa­mist -, kuid ükski tööriist pole kõikvõimas. Bushi aeg võib küll läbi olla, kuid Ameerika aeg kestab esialgu edasi. Koos kõige sellest tulenevaga.