“Uuest Euroopast” Euroopaks
Käesoleva aasta algusest on Eesti Põhja-Euroopa integreerituim riik – ta kuulub ainsana oma naabrite hulgast nii Euroopa Liitu, NATOsse, Schengeni viisaruumi, OECDsse kui nüüd siis ka eurotsooni. Samas on jõutud jälle ühe verstapostini, läbitud taas üks teelõik tagasiteel Euroopasse.
Veelgi enam, Eesti pälvis enneolematul määral – ja ehk ka enneolematult aupaklikku – tähelepanu rahvusvahelises meedias mitte ainult sellega, et ta kriisis vaevleva eurotsooniga otsustas ja suutis liituda, vaid ka sellega, et ta on hetkel üks väheseid euromaid, mis eurotsooni kriteeriume ka tõepoolest on täitnud.
Riigiti vahelduv läänesuunaline integreeritus, nagu ka see, kes kui valusalt majanduskriisist puudutatud on ning kes kui hästi kriisist välja suudab rabeleda, teeb üha tühjemaks need kategooriad, mida siinse ilmanurga kirjeldamiseks viimase paarikümne aasta jooksul on kasutatud ning mis on argisest kõnepruugist endiselt visad kaduma: uus Euroopa, Ida-Euroopa, ekskommunistlik Euroopa. Ainult “endine liiduvabariik” näib olevat juba lõplikult ajaloo hämarusse vajunud, õnneks.
Praktikas on neil jaotustel üha vähem mõtet. Kriisiaeg toob pigem esile vahed põhja ja lõuna või vastutustundlikuma ja laristavama majanduspoliitikaga riikide vahel.
Ühineva Euroopa tegelikud mured on täna hoopis teised kui Ida-Euroopa barbarite integreerimine tsiviliseeritud rahvaste hulka. Euro on vaja kriisist välja aidata, ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika väljatöötamine edeneb aasta pärast Lissaboni lepingu allakirjutamist veel visalt ning majanduskriis asetab omad väljakutsed ka kaitsepoliitikale. Suhetes ebademokraatlike naabritega vajab EL selget ühist häält, mis ütleks, et kaubandussuhted on teretulnud, kuid väärtused pole müügiks.
Ehkki Eestil on pühitsemiseks põhjust, polnud aastavahetus ainult pidude aeg. Detsembris lahkus meie seast USA tippdiplomaat Richard Holbrooke, kes on aidanud ka Euroopal oma kriise lahendada ning kes oli üks neist inimestest maailmas, kellele meiegi Eestis võlgneme tänu selle eest, kus me täna oleme.
Detsembris lämmatati ka veriselt demokraatia lootus Valgevenes. Euroopa piiri – mitte geograafilise ega isegi juriidilise, vaid ennekõike vaimse piiri – taga toimuv näitab ikka ja jälle, mis juhtub, kui meile olulistest väärtustest ei hoolita. Ehk ongi ühte sihtpunkti saabumise aeg ühtlasi aeg peatuda ja mõelda, kuhu, kuidas ja mille nimel edasi liikuda.