oktoober 15, 2020

Uued rahulepped Lähis-Idas

AFP/Scanpix
(Vasakult paremale) Bahreini välisminister Abdullatif al-Zayani, Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu, USA president Donald Trump ja AÜE välisminister Abdullah bin Zayed Al-Nahyan näitavad dokumente pärast aabrahamlike lepingute allakirjutamist, millega Bahrein ja AÜE tunnustasid Iisraeli. Valge Maja 15. septembril 2020.
(Vasakult paremale) Bahreini välisminister Abdullatif al-Zayani, Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu, USA president Donald Trump ja AÜE välisminister Abdullah bin Zayed Al-Nahyan näitavad dokumente pärast aabrahamlike lepingute allakirjutamist, millega Bahrein ja AÜE tunnustasid Iisraeli. Valge Maja 15. septembril 2020.

Iisraeli, Araabia Ühendemiraatide ja Bahreini suhted ning nende võimalikud mõjud maailmale.

Uusimate maailma vapustanud lepingute hulgas on Iisraeli leping Araabia Ühendemiraatidega (AÜE) ja Bahreiniga. Enne selle lepingu allkirjastamist olid lepingu Iisraeliga sõlminud araabia maailmas ka Egiptus ja Jordaania (vastavalt 1979. ja 1994. aastal). Mõlemale lepingu sõlminud riigile oli see kasulik. Egiptus kui esimene Iisraeliga rahuleppe sõlminud riik sai konkreetset kasu: Egiptusest sai regulaarset abi saav riik, muu hulgas saab Egiptus kahe miljardi USA dollari ulatuses pidevat riigieelarvelisa ja sõjalist abi. Samasuguse sisuga on ka Iisraeli lepe Jordaaniaga. Samuti lisandus Lääne firmadele Idamaades umbes kaks miljardit lisaklienti ja nende hulk kasvas pidevalt.

Nüüdsete lepingute puhul loodavad allkirjastajad saada rahulepingust nii poliitilist kasu kui ka laiendatud turgu, see tähendab Iisraeli jaoks Araabia Ühendemiraate ja Bahreini ligikaudu 12 miljoni inimesega. Iisrael saab omalt poolt pakkuda ekspertteadmisi vee puhastamise alal, veevärkide laiendamise oskust, põllumajanduse tehnoloogiat, mis on kõige paljutõotavamad koostöösektorid. Võib ette näha ka koostöö laienemist turismi- ja kultuurivaldkonnas. Arvatavasti hakkab koostöö toimima ka transpordi alal.

Iisraeli kokkulepped kahe laheriigiga on pälvinud Iraani halvakspanu. Teisalt aga on mõistetav, miks peale aastakümneid väldanud status quo’d araabia riikide ja Iisraeli vahel, mil koostöö ja suhtlus olid pea olematud, need lepped alla kirjutati.

Loomulikult on tegemist sammuga, mis on pälvinud ka Palestiina halvakspanu, sest seni on alates praeguse Iisraeli riigi tekkest kõlanud idee kahe riigi lahendusest, mis on aga nüüd küsimärgi alla sattunud. Nimelt on arvamusi, mille kohaselt võiksid kõik araabia riigid järgida Araabia Ühendemiraatide ja Bahreini eeskuju ning sõlmida Iisraeliga diplomaatilised suhted, mis avaks sellega kogu regiooni.

Teisalt tuleks aga vaadata Lähis-Ida kaarti. Sellelt on selgesti näha, et araabia riigid püüavad sellise ajaloolise sammuga kindlustada enda iseseisvust ja säilimist ning julgeolekut. Viimaste aastatega, mil piirkonnas on veelgi laienenud sõjategevus, on suurenenud ka šiiite pooldavate organisatsioonide hulk ja seda kõike tänu Iraani Islamivabariigi mitmekülgsele tööle enda põhimõtete levitamisel ning ka lahke finantseerimise tõttu.

Ka regionaalne julgeolek pole tähtsusetu aspekt. Seni ei ole regioonis ühtki ametliku tuumavõimekusega riiki. Samas on aga teada, et arvatavasti on see võimekus olemas nii Iisraelil kui ka Iraanil ning seda püüavad saada ka teised, aga senise status quo’ga polnud vaja sellega kiirustada. Aga nüüd? Mõistetav on, et suurem mure puudutab eelkõige mõlema riigi naabreid ja seda vaatamata sellele, et araabia riigid on heades suhetes USAga, aga USA on väga kaugel.

Uued ajaloolised kokkulepped erinevad eelmistest, need ei ole külma sõja, tõlkes „maa rahu eest“ võrgustiku tulemus, mis järgnes 1967. aasta kuuepäevasele sõjale, vaid uus mudel „rahu eest“ ja jagatud huvid. Need mõlemad tulenevad majanduse võimalustest, ühisest kaitsealasest murest, eriti ühisest murest Iraani tõttu.

See ei ole aga kõik. Alates 1967. aastast on aset leidnud põlvkondade viisi rahuläbirääkimisi, mille juhtmõtteks on olnud, et araablased saavad  Iisraeli aktsepteerida vaid pärast palestiinlaste rahu Iisraeliga. AÜE nõuab kahe riigi lahenduse austamist ja veelgi olulisem on, et see võimaldab araabia riikidel nõustada Palestiinat, pidades silmas hetkeolukorda, lähtudes eelkõige võimalusest ja vajadusest suhelda Iisraeliga otse. Kõneluste teemaks peaks olema, millised on Iisraeli tegelikud julgeolekuvajadused kahe riigi lahenduse korral. Abu Dhabi kroonprints Mohammed bin Zayed Al Nahyan, AÜE de facto valitseja, on öelnud, et tema hind, st nõue leppeks Iisraeliga, on Jordani Läänekalda asunduste laiendamise lõpetamine. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu on tänu rahvusvahelisele survele oma asunduste rajamist Läänekaldale veidi vähendanud. Nõue laiendamine lõpetada tundub Netanyahule aga tupikuna, sest ta on veel sel aastal lubanud annekteerida 30 protsenti Läänekaldast ja see ei ole nii lihtne, kui algselt planeeritud.

Palestiina juhtide väga suur vastuseis AÜE ja Bahreini sammudele ning vahkviha, mille see on Pärsia lahe ääres põhjustanud, vaid selgitab, kuidas traditsiooniline Palestiina suhtumine – kõik või mitte midagi – on jätkuvalt takistuseks. See on põhjuseks, miks palestiinlased loobusid 2000., 2001. ja 2008. aastal Iisraeli pakkumisest luua riiklus, mis oleks vastanud peaaegu kõikidele Palestiina unelmatele. Lisaks on palestiinlased häiritud ka Bahreini liitumisest leppega, mis edastab selgeid märke Saudi Araabia nõusolekust leppeks Iisraeliga, aga seni on Saudi Araabia olnud Palestiina toetaja. Palestiinlased tunnevad end kõigi poolt petetutena. Siiski on teada, et isegi kui praeguse Saudi kuninga ajal ei sõlmita rahulepet Iisraeliga, siis ei saa seda välistada järgmise kuninga ajal, juhul kui järgmiseks Saudi kuningaks saab Mohammed bin Salman.

Samas tehti AÜE ja Bahreini otsus normaliseerida suhted Iisraeliga tegelikult teadaolevalt Saudi Araabia teadmisel ja heakskiidul. Saudi Araabia ei pruugi päris samal moel käituda, aga ta on kindlasti nõus Lähis-Ida uue joondumisega. Seega on AÜE ja Bahreini leping Iisraeliga tegelikult vaid regiooni strateegia muutuse jäämäe veepealne osa, peab vaatama, kui kaugeleulatuv ja tulevikku vaatav lepe tegelikult on.

Teatavasti on USA teatanud plaanist viia oma väed regioonist välja ning läänemeelsed araabia riigid tunnustavad partnerlust Iisraeliga, pidades silmas läheduses luuravat ühist vaenlast Iraani ja selle võimalikku reaalset agressiooni. Mitmesugused põhjused lubavad loota, et sunniitlikud araabia riigid on Iisraeli poolel, suurendades stabiilsust ja koostööd kaitse- ning infotehnoloogia valdkonnas. Selles valguses tiheneb arvatavasti ka kultuurialane koostöö. Samas peaks see kõik nõrgestama ebastabiilsust suurendada soovivat Iraani, aga ka selle toetajaid, sh Hezbollahit (Liibanoni asendussõda), Assadi režiimi, Türgi islamistlikku juhti Recep Tayyip Erdoğani ning Hamasi.

Lisaks aitab lepe Iisraeliga ambitsioonikaid laheriike, mis on rajanud endale suure sõjalise jõu. Käesolevasse leppesse kuulub ka USA-poolne lubadus relvade osas, mida AÜE sai varem vaadata vaid relvanäitustel – need on hävituslennukid F-35 ja lennukid EA-18G. AÜE on kasutanud varem saadud relvi näiteks Liibüas ja Jeemenis, aga see ei olnud samal tasemel, kui võib vaja minna suure vaenlase – Iraani – vastu. Seega loodetakse ka ühiseid õppusi Iisraeliga, et olla Iraani vastu paremini valmis.

Bahreini kasu sellest lepingust on otsene, sest kuni 1969. aastani arvas šahhirežiim, et Bahrein on osa Iraani territooriumist. Vaatamata sellele, et Bahreini kuningas on sunniit, on juba aastaid märkimisväärne osa elanikkonnast – monarhivastased šiiidid – eelistanud seista pigem Iraani poolel. Seega on selgesti tegemist ka riigi julgeoleku teemaga.

Lepped AÜE ja Bahreiniga on suur võit ka Iisraelile. Iisraeli peaminister usub 1920. aastatel loodud suurt strateegiat, mille kohaselt on juutide ja araablaste vahel metallsein. Selle täpsem tähendus on, et Iisraelile tõuseb pikas perspektiivis kasu ja araablaste kasuks on mõista naabri olemasolu. Iisrael ei taha olla regioonis isolatsioonis. Lisaks on Iisrael unustanud hiljutised vastuolud AÜEga viimase relvaarsenali tugevdamise tõttu, mõistes saadavat kasu pikas perspektiivis.

Türgi president on teatanud, et suhtub AÜE ja Bahreini lepingusse kurbusega kahju tõttu, mida on tehtud palestiinlastele. Samas on Türgi võimude käest küsitud, kas nad on nõus liituma Araabia Ühendemiraatide ja Bahreini ning nende lepingutega Iraanile vastandumise eesmärgil, aga Türgi võimude ametlikku otsust ei ole ning samuti ei ole veel teada, kuidas Türgi ennast uuel Lähis-Ida jõudude kaardil näeb.

Iraan on lepingut laialdaselt kritiseerinud, muu hulgas on seda teinud ka Iraani juhid. Nende sõnad ei ole olnud vaid retoorilised lausungid. Aabrahamlik leping (Abraham Accords) on pannud need juhid uude positsiooni. Kui seni on läänemaailma vastuseis olnud suuresti verbaalne ning ainsaks probleemiks on olnud tuumateema ja sanktsioonid, siis uus olukord on tõeline peavalu. Lisanduvad ka Iraani siseriiklikud protestid, sest vaatamata riigi julgeolekuorganite püüdlustele riiki tasalülitada ja teha kõik opositsiooni puudumiseks, leidub tegelikult julgeid iraanlasi, kes on ikka veel valmis oma mõtteid avalikult väljendama.

Kuid Washington on Iraanist kaugel, ent AÜE kohe üle Pärsia lahe. Teisalt vaadatakse Teheranis, kas läbirääkimiste juurde on võimalik naasta, aga tuhandeaastase ajaloo ja kultuuriga Iraanil on pikk kannatus ning hetkel arvatakse maamärgiks olevat USA presidendivalimised. Seega on hetkel tehtud malemängus Iisraeli ning AÜE ja Bahreini poolt käik, mida Iraan ei oodanud ja mis selgesti on kitsendanud tema liikumisruumi.

Mitu Iraani võimude esindajat teatas 1. septembril, et nad on väga mures, et veel mitmed araabia riigid liituvad AÜE ja Bahreini ning Egiptuse ja Jordaaniaga. Omaan on juba tervitanud AÜE otsust ja tegevust, mille peale Iraan on väljendanud sügavat muret. Samas on Iraani president Rouhani ÜRO Peaassambleel öelnud, et Iraan ei ole kauplemisvahend ja hoopiski iga tulevane uus USA administratsioon peaks „alluma“ Iraanile. Teisalt on aga selge, et Teheran keerab käiseid üles. Teised ÜRO liikmed, sh Suurbritannia ja Saksamaa, on samas teatanud, et Iraanile uute sanktsioonide kehtestamine, mida näiteks on kaalunud USA, oleks ettearvamatu efektiga.

Ja veel – sõlmitud kokkulepe on seoses eelseisvate valimistega kasulik ka USA presidendile Donald Trumpile: valimiste osana on sobiv näidata ennast rahvale rahu sobitajana, nagu seda on teinud ka  mitu tema eelkäijat. Sõlmiti aabrahamlik lepe ning see peaks sobima ka USA evangeelsetele kristlastele ning hõlbustama Trumpi tagasivalimist Valgesse Majja.

Seega saab kokkuvõtteks öelda, et Lähis-Ida on pärast AÜE ja Bahreini lepingute sõlmimist Iisraeliga oluliselt muutunud, aastakümneid kestnud arusaam Lähis-Idast on muutunud. Kui veel väga hiljuti arvati, et olukorda saab hoida ning rahulepingud Egiptuse ja Jordaaniaga on vaid äpardus, millele tulevikus lisanduvaid muutusi ei tule, siis nüüdseks on muutused toimunud.

Lisaks võib öelda, et piirkondlik paaria Iraan on vaatamata suurtele ülemaailmsetele pingutustele tegelikult ikka veel läänemaailma mõtlemise keskmes ja isegi varasemad igavesed vaenlased on löönud käed, et oma riike ja heaolu säilitada. Ja mitmed läänemaailma suured riigid on ootel ja teisalt ei kiirusta Iraanile uusi sanktsioone kehtestama.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: