oktoober 17, 2013

Uue ajastu ootel Egiptuses

Oluline on ära hoida Egiptuse langemine täielikku kaosesse, mis omakorda mõjutaks juba kogu Lähis-Ida piirkonda.

Egiptuse poliitikamaastikule on peale käesoleva aasta muutusterohket 3. juulit jäänud kaks poolust – sõjavägi ja Muslimi Vennaskonda pooldav rahvahulk, kelle suurus on möödunud aasta vältel tunduvalt vähenenud seoses president Mohamed Morsi poliitika mõjuga riigile. Kumbki pool arvab, et just temal on õigus ja just talle kuulub rahva enamuse poolehoid. Vastaspool kuulutatakse samal ajal seadusevastaseks. Kriitikas minnakse seejuures tihti välja kuni vastase fanaatikuks kuulutamiseni – Egiptuse parteide peamiseks eesmärgiks on konkurentide mahategemine vahendeid valimata. Kahjuks on see kaasa toonud selle, et kindral Abdel Fattah el-Sisi poolt 3. juulil väljakuulutatud „teekaardist“ ja üleminekuajast loodetud positiivse arengu asemel on seni domineerinud vaid massimõrvad ja õudus.
Rahutuste oluliseks põhjuseks on inimeste rahulolematus valitseva olukorraga – isegi kui ootused on olnud ehk liiga radikaalsed ja suured. Praeguseks on vaenupooled hakanud teineteise vastu kasutama meetodeid, mis on viinud riigi julgeolekuolukorra halvenemiseni. Kujunenud olukorda saaks parandada ehk vaid võimult tõrjutute tagasitõmbumine, oma kaotuse tunnistamine ja järgmiste valimiste äraootamine, mis annaksid võimaluse tõestada oma positsioonide pädevust juba hääletuskastide juures. Kahjuks pole seni kumbki pool aga taganemisest teatanud ja olukord tänavatel on vaid teravnenud.
Kõikide võitlus kõigiga
Pärast massimeeleavalduste algust Kairos Tahriri väljakul 2011. aasta 25. jaanuaril on viha ja ekstreemsed emotsioonid Egiptuse avalikus ruumis saanud tavapäraseks nähtuseks. On ka loomulik, et aastakümneid hirmus ja kartuses elanud egiptlased soovivad nüüd oma tundeid ja arvamusi väljendada nii avatult kui võimalik.
Samas müüakse egiptlastele ja ülejäänud maailmale nüüd uudiste pähe ka hulganisti kuulujutte ja propagandat. Kõiki Egiptuses toimuvaid arenguid püütakse esitada kitsalt poliitilisest vaatenurgast ja vastavalt esitajale sobivale poliitilisele ideoloogiale. Egiptuse sündmuste objektiivset vaatlemist napib. Kõik osalised tunduvad oma võitlemisi võitlevat justkui unenäolises seisundis, mille puhul „mina“ esindab alati tõde ja õigust ning erinevaid mõtteid ja tegevuskavasid esindavad „teised“ tuleb alistada.
Võiks arvata, et vastasleerid koosnevad vaid erinevatest parteidest, kuid nende hulka kuulub ka Egiptuse armee, kes väidab end kaitsvat revolutsiooni. Kogu võitluse käigus jääb aga vaeslapse osasse peamine – Egiptuse rahva soov parandada oma igapäevast elujärge ning elada stabiilses ühiskonnas. Just nende eesmärkide nimel mindi tänavaile ja tehti revolutsiooni nii 2011. kui 2013. aastal. Kahjuks lisavad võitlusele hoogu juurde ka ajakirjanikud, kes tõlgendavad kahte hiljutist toimunud revolutsiooni vastavalt oma paremale äranägemisele ja vajadusele. Kohati minnakse isegi nii kaugele, et kõneldakse eesmärgist tuua riigitüüri juurde tagasi Hosni Mubaraki aegu juhtivat rolli mänginud isikud, kes oleksid võimelised taastama enne 2011. aasta jaanuari  riigis valitsenud suhtelise stabiilsuse ja turvalisuse.
Muslimivendade roll revolutsiooni algatamisel ja Mubaraki kukutamisel on seejuures küll vaieldav, kuid Mubaraki-vastase ülestõusu osaks saab neid lugeda täie kindlusega. Nii Muslimi Vennaskond kui ka teised revolutsioonis osalenud jõud sukeldusid suure elevusega valimisvõitlusesse, samas jõudmata enne selgusele revolutsiooni eesmärkide ja konstitutsiooni sisu osas ning selles, kuidas riiki üles ehitada.
Selline olukord tekitas peaaegu poliitilise kaose, kus püüti vastanduda vastasleeri igale ideele. Valijaid ajas olukord ainult põhjalikult segadusse. Samas olid kõik pikema staažiga islamistlikud parteid end ette valmistanud valimisvõiduks ja võimu ülevõtmiseks riigis. Nende enesekindluse põhjuseks oli parem organiseeritus ja opositsioonileeri silmanähtav killustatus.
Kui opositsioon oleks võtnud õppust vana režiimi organiseeritusest ja suutnud leida ühise kandepinna, oleks pärast valimisi olnud võimalik moodustada ka koalitsioonivalitsus ning oleks saanud algust teha riigi ülesehitamisega. Kuid seda ei juhtunud. Igaüks tahtis olla teisest erinev, parem, õigem. Ning kõik püüdsid vastanduda pigem sõjaväele, peaaegu ignoreerides 2011. aasta novembris kümnete surmajuhtumitega lõppenud vägivallaakte erinevates Kairo linnaosades. Poliitilisest küpsusest ja ülesehitustöö tähtsuse mõistmisest jäi samas aga vajaka. Muslimi Vennaskonna liikmed rõhutasid samal ajal kitsalt omaenese maailmavaate ainuõigsust uue Egiptuse jaoks.
Kindralid ja Muslimi Vennaskond
Kui 2011. aasta  revolutsioon oli kantud peamiselt Mubaraki režiimi kukutamise ideest ja uue, täiesti vaba ja rikka Egiptuse loomise unelmast, siis tänavuse aasta 30. juuni ülestõusu põhjustas soov vastanduda Muslimi Vennaskonna valitsuskabinetile ning revolutsiooni nn kaaperdamisele vennaskonna poolt, kes püüdis islamistliku valitsuse kehtestamisega muuta Egiptust justkui islamistlikuks riigiks. Võrreldes varasema režiimiga eksisteerisid siiski olulised erinevused.
Kui varem valitses riiki võltsvalimistel legitimeeritud president, siis Morsi näol oli tegemist demokraatlikult valitud presidendiga. Viimane seik on kogu tänavu juulis toimunu võti. Ent Morsi valitsuse suhtes kannatamatu opositsioon, isegi silmas pidades kõike varemmainitut, ei oleks pidanud hakkama kindralite partneriks – ükskõik kui lühikeseks ajaks. Opositsioon oleks pidanud valitsust survestama ja kui see oleks viinud üleriigiliste rahutuste puhkemiseni, oleks tulemuseks olnud vaid valitsuse langemine, aga mitte praeguseks kujunenud olukord.
Selle asemel valiti lühem tee ja demokraatlikult valitud president kõrvaldati jõuga võimult. Ja nüüd, kui oma eesmärk on saavutatud ning võimult kõrvaldatud presidenti hoitakse armee poolt teadmata kohas, on opositsioon väga sõnaaher. Seejuures on huvitav, et opositsiooni lootuste kohaselt nõustub Muslimi Vennaskond kindralite pakutud „teekaardiga“, alustab läbirääkimisi ning ehk isegi osaleb partnerina uues valitsuses ja riigivalitsemises. Samal ajal aga hoitakse president Morsit ja Muslimi Vennaskonna juhte vahi all ning arreteeritakse ka liikumise lihtliikmeid. Lahendini võidakse jõuda vaid juhul, kui Muslimi Vennaskonna poliitilised juhid mõistavad oma rolli tulevase Egiptuse mitmekesises poliitikamaailmas, kus ühepartei-režiimile toetudes võimu teostada pole ilmselt võimalik.
Ka kindralid ei ole juhtunus süütud. Nende silmis tähendab poliitika vaid julgeolekupoliitikat ja sellega seonduvat. Seistes 25. jaanuaril 2011 Tahriri väljakul rahvaga kõrvu tõestas Egiptuse armee, et tema lojaalsus kuulub riigile, mitte režiimile. See oli õige otsus ja tänu sellele oli armee rahva seas väga populaarne.
Sel korral asus aga armee väga selgelt toetama üht leeri sisepoliitilises võimuvõitluses.
Kaose ja korratuse vastu astumist oleks ehk veel saanud kuidagi õigustada. Ent kui kaitseminister Abdel Fattah al-Sisi kutsub vaenutsevaid poliitikuid üles leppimisele ja vaid nädal pärast seda esitab president Morsile 48-tunnise ultimaatumi, pärast mida võtab juhtohjad üle juba sõjavägi, siis ei tekita see eriti suuri demokraatia-lootusi. Hea oli, et kindralid vähemalt hoiatasid võimu ülevõtmise eest.
Kaitseminister al-Sisi aga ei tundu hoomavat kogu situatsiooni iroonilisust, öeldes oma ohvitseridele ühes hiljutises kõnes, et tema kui kindral täitis rahva tahtel vaid vahelüli rolli seniks, kuni valimiste järel astub ametisse rahva poolt valitud president. Al-Sisi õigustab kiiret sekkumist sooviga vältida riigis ebastabiilsust ja vägivalda. Paljud on seda kutsunud riigipöördeks. Kuid on ka neid, kelle arvates taastas kindral al-Sisi rahva soovil demokraatia.
Samas kutsus al-Sisi juhitud riigipööre Egiptuse tänavail esile kaose ja korratuse. Tänavarahutused algasid, kui tuhanded Morsi pooldajad said käsu koguneda laagritesse Kairo Rabaa al-Adawiya ja Nahda väljakutel. Siinjuures on kindral al-Sisi väljakuulutatud „teekaardile“ toetust avaldanud nii al-Azhari šeik (üks Egiptuse kõrgeimatest sunni-islami kogukonna juhtidest, al-Azhari mošee ning samanimelise ülikooli juht – toim), kopti õigeusukirik, salafistid kui ka liberaalid, kes on nõus kõik ühiselt edasi minema Egiptuse helgema tuleviku poole. Siiski võib arvata, et vägivald jätkub tulevikus veel mõnda aega.
Armee ja parteid
Tundub, et riigipöördega on ehk suudetud ära hoida pikaajalisem probleem – islamistliku valitsuse tekkeprotsess, mis seni on rahvale ühes toonud vaid üha suuremaid probleeme, näiteks suure kütuse- ja teiste esmatarbekaupade defitsiidi. Et kindralid ei soovi enda kätesse koondada kogu võimutäiust, ei tähenda samas seda, et nad riiki ei juhi. Viimast kinnitab ka rahvahulkadele suunatud kutse tulla kodudest välja meelt avaldama tagamaks nõnda armee kontrolli nii tänavate kui egiptlaste meelsuse üle. Al-Sisi väga ambitsioonikas mõte tulla tänavaile massimeeleavaldustele – toetamaks võitlust nn vägivalla ja terroriga – jättis aga mulje, justkui riigil polekski peaministrit. Nii ei jäänudki korra taastamiseks üle muud kui taaskehtestada eriolukord ja komandanditund.
Egiptuse armee roll on samasugune nagu kõigil teistel relvajõududel maailmas – kaitsta riiki ja selle suvereniteeti, mitte juhtida riiki demokraatia suunas. Armee ei saa seda teha juba tulenevalt oma olemusest ja struktuurist, tegemist on olemuslikult süsteemiga.
Egiptuses on armee olukord võrreldes teiste maade kaitsejõududega aga keerulisem, sest Egiptuses allub sõjaväelaste kontrollile väga laialdane süsteem, mis tagab ja kaitseb erinevaid sõjaväelaste huvisid, sh ka sotsiaal- ja majandushüvesid ning armeega seotutele osaks langevaid kõikvõimalikke privileege. Praegu riigis valitsevas olukorras on suurem pigem tõenäosus, et armee kasutab tekkinud olukorda ära säilitamaks ja isegi laiendamaks oma mõjujõudu selle asemel, et hakata demokraatiat propageerima.
Tegeliku demokratiseerimise toetamine armee poolt võib teoks saada ainult juhul, kui rahvas avaldab selleks ülisuurt survet. Riigi demokraatia teele suunamine on siiski Egiptuse rahva revolutsioonile juhtinud parteide ülesanne. Poliitilised parteid peaksidki juhinduma „teekaardist“, jätma parteilised erimeelsused kõrvale ning keskenduma ühisele eesmärgile – tagada revolutsiooniga saavutatu ja ehitada üles demokraatlik Egiptus. Alustuseks tuleks aga ette valmistada uue konstitutsiooni tekst, mille saaks siis veel enne selle aasta lõppu referendumile panna. See töö ei ole lihtne, sest 50 liikmest koosnev konstitutsiooni kallal töötav komitee (kuhu Muslimi Vennaskonna liikmed ei kuulu) on teatanud, et muudetakse põhiseaduse pea kõikide paragrahvide sõnastust. Vaja on ka kindlaks määrata Egiptuse riigi alusprintsiibid – näiteks see, kas tegemist on presidentaalse või parlamentaarse demokraatiaga. Lisaks vajab otsustamist, millises järjekorras peaksid toimuma valimised. Kas presidendivalimised enne ja parlamendivalimised hiljem või vastupidi – või hoopis samaaegselt, mis võimaldaks kindlustada Egiptusele samaaegselt ka uue juhtkonna. Loodetavasti õnnestub peaminister Hazim al-Beblawi valitsusel need ülesanded ka täita.
Selliseid suuri eesmärke tundub olevat lihtsam sõnastada kui praktikas teostada ning arusaadavalt oodatakse al-Beblawilt imesid olukorras, kus riik on pankroti äärel, välisinvesteeringud pea olematud, riigi välisvaluutavarud minimaalsed. Valitsusel tuleks läbi viia pöördelisi reforme saamaks välismaist finantsabi, sest rahvas ei talu enam tühje sõnu ja lubadusi. Rahvas ei saa ega taha enam oodata. Ees seisavad rasked ajad, kus kaotusi kannavad kõik poliitvõitluses osalejad, kuid oluline on ära hoida Egiptuse langemine täielikku kaosesse, mis omakorda mõjutaks juba kogu Lähis-Ida piirkonda.
Varasemast regiooni juhtriigist on Egiptus tänaseks aga muutunud hoopis väga suurte probleemidega maaks. Riik vajab majanduse taastumist ja sisepoliitilist stabiilsust, demonstratsioonid on aga vaid oma jõu näitamiseks mõeldud lühiajaline vahend, mis jätkusuutliku majanduse taastamisele kindlasti kaasa ei aita. Vastupidi, nii luuakse vaid juurde uusi probleeme. Demonstratsioonidega kaasnevad tõenäoliselt vägivaldsed kokkupõrked ning tagajärjena halveneb riigi majandusolukord veelgi.
Optimism al-Sisi väljakuulutatud üleminekuperioodi suhtes on seni jäänud vaid paraku retoorika tasandile ning näib aina enam tõenäoline, et egiptlased proovivad enne teise vabariigi ülesehitamist ära kõik äärmuslikud variandid. Rahval pole paraku kannatust oodata leiva, vabaduse ja sotsiaalse õiguse saabumist – tahetakse kõike kohe, praegu ja korraga. Ajalugu on näidanud, et ülesehitusprotsessid on kõikjal pikaldased. Nii käis ka Prantsuse revolutsiooni aegu diktaatorite võimult kõrvaldamine oluliselt kiiremini kui jõudmine konstitutsioonilise demokraatiani.