Jäta menüü vahele
Nr 205 • Mai 2021

Usaldus ja identiteet

Küsisin Diplomaatia Põhjala-Balti suhetele keskenduvat maikuu numbrit ette valmistades healt sõbralt Soomes, mis on praegu põhjanaabrite ühiskonnas kõige olulisem teema. Jättes kõrvale koroonapandeemia mõjud, mis kahtlemata on hetkel igapäevane mure kõigile.

Triin Oppi
Triin Oppi

Diplomaatia tegevtoimetaja (2021-2022)

Foto: Anet Maripuu

Olin vaimu valmis seadnud tavapäraseks vastuseks: keskkond ja kliima, majanduskasv, tööhõive, haridus, digivaldkond ja andmevahetus, võrdõiguslikkus, sisseränne, vähemused, sotsiaalhoolekanne, välisriikide mõjutustegevus, julgeolek, populism jms. Kõik Põhjalale olulised teemad.

Pärast mõningast mõttepausi sain aga üllatuseks sõnumi: „Usaldus.“

Eks see vastus oli siiski kantud koroonaviiruse mõjust, kuid tõepoolest, usaldus on otsesõnu või varjatumalt sees pea igas seekordse Diplomaatia numbri artiklis.

Usaldus on koostöö vundament. See tekib aegamööda, kui on olemas austus ja kui mitte mõistmine, siis vähemalt tahe mõista, jällegi läbivad märksõnad erinevailt autoreilt. Lisaks avatud ühiskond ning põhi- ja inimõigused.

Ajalooraamatus paigutuvad Põhjamaad ja Balti riigid erinevatesse peatükkidesse. Nii lihtsalt on, et Eestit, Lätit ja Leedut ühendab sõna „Balti“, Nõukogude Liidu okupatsioon ja sellest saadud haavad, aga ka kogemused ja tugevus, ning Vene oht. Rahvusvaheline üldsus näeb Balti kolmikut tervikuna ning kuigi iseseisvuse taastanud Balti riikide ametlik koostöö on kestnud 30 aastat, peitub selles jõud, mis pole kindlasti veel täit sära saavutanud küll koostöö asemel konkureerimise ja isetegevuse ning sarnasuste asemel erinevuste rõhutamise tõttu.

Põhjamaadelgi on sel aastal põhjust tähistada: Soome, Rootsi, Taani, Norra, Islandi, Gröönimaa, Fääri saarte ja Ahvenamaa valitsuste ametlikul koostööl täitub juba väärikas 50. Nende silmapaistvamateks saavutusteks on piiriülene vaba liikumine ja heaoluriigi mudel. Kuigi Põhjamaad on tuntud ka kui kanged üksteise üle nalja viskajad, rõhutavad nad siiski oma sarnasusi, mitte erinevusi – toovad esile Põhjala identiteeti.

Identiteet ongi veel üks läbiv märksõna selles Diplomaatias. Ja siin tuleb välja ka üks Põhjala ja Balti erinevus: kui Põhjala maad arendavad teadlikult ühist identiteeti ja müüvad end sellega maailmale, siis Balti kolmik seda ei tee ning suhtub koos tegutsemisse ennekõike pragmaatiliselt, kui vajadusse.

Identiteet on kahe teraga mõõk, see ühendab ja eristab. Identiteet on sageli kohalik ja isegi isiklik teema, aga poliitika rahvusvaheline. Erinevaid identiteete austades ja tundma õppides läheb maailm lihtsamaks, märgib end Põhjala ja Balti riikide fänniks nimetav Alexander Stubb.

Põhjala-Balti, jättes nende vahele küll sidekriipsu, aga mõeldes neist kui tervikust, moodustavad juba üsna korraliku jõuhoova, mille nimel tasub pingutada näiteks Euroopa Liidus, aga teisteski rahvusvahelistes kooslustes.