USA valimised ja välispoliitika

Õigupoolest peetakse 2. novembril korraga kolmed valimised: valitakse president ja asepresident, kõik esindajatekoja ja kolmandik senati liikmetest ning ligikaudu kolmandiku osariikide kubernerid. Kõigi valimiste tulemused on enne nende teokssaamist lahtised, samuti nende mõju välispoliitikale nii lähemas kui kaugemas tulevikus. Kuid kõige tõenäolisemate tulemuste kõige tõenäolisemad tagajärjed on juba praegu võimalik üsna täpselt paika panna ning nende üle- ja läbivaatamine tuleb usutavasti kasuks kõigile, kes tunnevad muret selle pärast, mida Ameerika Ühendriigid lähitulevikus ette võtavad.

Kaks peamist kandidaati, kolm võimalikku tulemust, neli välispoliitilist tagajärge

Täiesti kindel on üks asi: järgmise aasta algul annab uue ametivande kas praegune president George W. Bush või tema demokraadist konkurent John Kerry. Enne seda on aga valimised, mis võivad anda kolm reaalset tulemust. Esimene neist, mida oktoobri lõpust pärit arvamusuuringute põhjal võis pidada kõige tõenäolisemaks, tähendab Bushi tagasivalimist, kusjuures ta saab enamuse häältest nii elanike seas kui ka valijameeste kogus. Teine võimalus, mis kirjutamise ajal tundus suhteliselt väheusutavana, on Kerry kindel võit nii rahva seas kui valijameeste kogus.

Kolmas võimalus, mis on paljudele ameeriklastele erilist muret valmistanud, ent tundub praegu olevat väga vähetõenäoline, tähendaks 2000. aasta valimiste olukorra kordumist. Selle korral saavutaks Kerry tänu võidule mõnes suure rahvaarvuga osariigis enamiku rahva poolehoiu, kuid ometi valiks valijameeste kogu presidendiks Bushi, sest teda on pooldanud enamik osa-riike, kuigi mitte rahva enamik. (Vastupidine võimalus tundub olevat täiesti ebareaalne: ei näi olevat mingit võimalust, kuidas Kerry, kelle positsioonid on tugevad just rahvarohkemates osariikides, võiks võita enamuse valijameeste kogus, aga koguda Bushist vähem valijate hääli.)

Milliseid tagajärgi tooks mainitud tulemused kõige tõenäolisemalt kaasa välispoliitikas? Kui Bush võidab puhtalt, see tähendab, saavutab enamuse nii rahva seas kui valijameeste kogus, tõlgendab ta seda peaaegu kindlasti rahva antud mandaadina jätkata oma senist poliitilist suunda. Mõistagi vahetatakse välja osa isikuid – näiteks on usutav riigisekretär Colin Powelli lahkumine ja praeguse riikliku julgeoleku nõuniku Condoleezza Rice’i astumine tema asemele -, kuid välispoliitika suund ja toon jäävad äärmiselt tõenäoliselt peaaegu samaks.

See võiks muutuda ainult juhul, kui leiab aset midagi ettenägematut, näiteks uus 11. september, või kui Bush hakkab mõtlema tõsisemalt sellele, milline on tema “pärand” ajaloole, nagu presidendid oma teisel ametiajal kipuvad sageli tegema. Esimesel juhul on usutav, et Bush hakkab tegutsema veelgi energilisemalt ja hoogsamalt, kui ta on seni tegutsenud. Teisel juhul võib ta aga üritada käituda viisil, mis võimaldaks Ameerikal tugevdada sidemeid mõningate traditsiooniliste liitlastega, kes praegu suhtuvad väga kriitiliselt Ühendriikidesse nii selle Iraagi-poliitika pärast kui ka muudel põhjustel.

Kerry võit, tooks kaasa riigiaparaadi isikkoosseisu täieliku väljavahetamise. Ameerika Ühendriikide presidendi määrata on valitsuses umbes 3000 ametiisikut ning kõik need, valitsuskabineti liikmetest kuni poliitiliste ametnike ja suursaadikuteni, vahetataks sellisel juhul välja. See muudatus toob arvatavasti kaasa toonimuutuse Washingtoni suhetes paljude partneritega – Kerry on tõenäoliselt märksa vähem aldis kui Bush langetama välispoliitilisi otsuseid selle alusel, millised on ta isiklikud suhted välisriikide juhtidega -, kuid suure tõenäosusega tuleb muutusi paljude probleemide osas märksa vähem, kui mitmed eurooplased praegu paistavad arvavat või lootvat.

Kerry püüab peaaegu kindlasti lõpetada USA kohaloleku Iraagis, kuid ta on väga selgelt välja öelnud, et see ei juhtu asjad-kokku-ja-minema-stiilis, mis õõnestaks rängalt Ühendriikide usaldusväärsust ning terrorismivastast sõda tervikuna sellele vaatamata, kui problemaatiline ka polnud sissetung Iraaki. Tõenäoliselt tunneks ta suuremat poolehoidu Kyoto lepingu ja teiste rahvusvaheliste kokkulepete suhtes, kuid kas ta suudab neis küsimustes enda poolele võita ka kongressi, pole kaugeltki selge ega kindel. Arvatavasti pooldaks ta Bushi esimese ametiajaga võrreldes ka märksa suurema tähelepanu pööramist välispoliitika niinimetatud pehmetele teemadele, näiteks inimõigused ja demokraatia.

Kolmas võimalus oleks Bushi võit valijameeste kogus, samal ajal kui Kerry kogub enamiku rahva toetuse. Et see oleks Ameerika ajaloos esimene kord, kus midagi sellist juhtub kahtedel valimistel järjest, õõnestaks see tulemus tugevasti üldse kogu Ameerika demokraatia legitiimsust eelkõige ameeriklaste, kuid ka ülejäänud maailma silmis.

Sellisel tulemusel võib olla kaks diametraalselt vastupidist tagajärge poliitikale. Ühelt poolt võib see sundida Bushi keskenduma siseküsimustele, tugevdama valitsuse autoriteeti ja jagu saama poliitilisest lõhest. Teiselt poolt võib Bush aga leida – eriti silmas pidades kodumaise publiku toetust, mille tema välispoliitilised sammud on talle varem toonud -, et välispoliitikas tuleb veelgi ambitsioonikam olla.

Kas kongressist saab piduri- või gaasipedaal?

Euroopas on vaid vähesed pööranud tähelepanu Ühendriikide Kongressi valimiste ümber keevale võitlusele, kuid seda tasuks siiski silmas pidada, sest valitseb võimalus, et Senatis võib ülekaal minna demokraatide kätte, kes seejärel hakkaks kahtlemata vastustama nii Bushi sise- kui välispoliitilisi samme.

Kui aga peaks korduma 2000. aasta sündmused, on täiesti etteaimamatu, mida toob senati mis tahes jagunemine kaasa välispoliitikale.

Praegusel hetkel on jõuvahekord senatis üsna tasavägine. Sinna kuulub 51 vabariiklast, 48 demokraati ja üks sõltumatu senaator, kes tavaliselt hääletab demokraatide poolt. Tänavu peetakse ülemkoja valimised kolmandikule kohtadele. Siiski hinnatakse, et reaalselt käib võitlus vaid kaheksa koha pärast, ülejäänute puhul on seniste senaatorite tagasivalimine peaaegu kindel. Neist kaheksast peavad demokraadid senati oma kontrolli alla saamiseks võitma viis, sealjuures ei tohi nad kaotada ühtki senist kohta. See on päris ränk ülesanne, kui arvestada seda, et kaheksast osariigist seitse toetab arvamusküsitluste põhjal Bushi. (Kaheksas on Florida, kus valitseb – täpselt nagu aastal 2000 – täielik patiseis.)

Ometi on senati äärmiselt tasavägist jagunemist arvestades võimalik, et demokraadid saavad jämeda otsa enda kätte. Sellisel juhul on president Bushil kindlasti palju raskem suruda läbi oma poliitilisi seisukohti nii sise- kui välispoliitilistes küsimustes. Senat võtab sel juhul kahtlemata ette rohkem vaenulikke kuulamisi ja pinnib väga teravalt kõiki presidendi poolt ametisse nimetatud isikuid. Kui kontroll senati üle jääb endiselt vabariiklaste kätte, on Bushil sedavõrd kergem.

Kui aga peaks korduma 2000. aasta sündmused, on täiesti etteaimamatu, mida toob senati mis tahes jagunemine kaasa välispoliitikale. Kongress on sellisel juhul ilmselt sunnitud täitma suuremat rolli poliitilise võimu autoriteedi taastamisel, samal ajal aga kannatavad kongresmenid nõrgenenud administratsiooni ja rahulolematu avalikkuse varasemast suurema surve käes. Mismoodi sellisel juhul asjad kulgema peaksid, ei suuda minu kristallkuulike küll ennustada.

Presidentide taimelava

Kui eespool sai öeldud, et eurooplased pööravad kesist tähelepanu kongressi valimistele, mille tulemused mõjutavad välispoliitikat enam-vähem otsekohe, siis seda kurvem on nentida, et nad on täiesti tähelepanuta jätnud paljudes osariikides peetavad kubernerivalimised. See on aga kindlasti viga. Ükski sel aastal kandideerinutest ei hakka lähitulevikus tegelema välispoliitikaga, kuid kõige tõenäolisem ametikoht, kust edasi hüpata presidenditoolile, on just kuberneriamet. Nii kujutavad kubernerid endast presidentide taimelava.

Sestap tasuks 3. novembril valimistulemusi uurides vaadata mitte ainult seda, kes ja kuidas võitis võitluse Valge Maja pärast. Samasuguse keskendatusega tasuks uurida kongressi valimiste tulemusi ning vaagida sedagi, milline uutest kuberneridest kõige tõenäolisemalt tulevikus asub taotlema presidenditooli, mis annab talle võimaluse mõjutada Ameerika Ühendriikide välispoliitikat ka viisil, mis võib puudutada nende ridade lugejat.