USA uus julgeolekustrateegia: liitlane või välismõjutaja?

Kui räägime näiteks Hiina ja Venemaa mõjutustegevusest Euroopas, siis viitame nende riikide sekkumisele meie demokraatlikesse ja poliitilistesse protsessidesse, selleks erinevaid taktikaid kasutades. USA on julgeolekustrateegiaga kuulutanud oma kavatsust teha täpselt sama. Strateegia ütleb, et üheks USA eesmärgiks saab olema “Euroopa riikides Euroopa praegusele kursile vastuseisu kultiveerimine.”

Selgelt on sihikule võetud Euroopa Liit kui organisatsioon. Euroopast rääkides nimetab dokument peamiste probleemidena muuhulgas Euroopa Liidu “poliitilisi vabadusi ja suveräänsust õõnestavaid tegevusi” ning “tsensuuri ja poliitilise opositsiooni mahasurumist”. Lisaks on välja toodud, et toimumas on “demokraatlike protsesside õõnestamine Euroopa valitsuste poolt” ning väidetakse, et Euroopa valitsused ei esinda Venemaa Ukraina vastase sõja kontekstis oma rahu sooviva rahva arvamust.

Paralleel Kremli väärinfoga

Eelnev ei erine kuigivõrd Venemaa narratiividest ja püüdlustest. Kreml on nüüdseks ka öelnud, et USA julgeolekustrateegia on nende vaadetega igati kooskõlas. Väärinfot poliitiliste vabaduste mahasurumise ja tsensuuri kohta Euroopas on Kreml juba mõnda aega levitanud. Venemaa on aastaid tegelenud Euroopa riikide sees ja vahel lõhede tekitamise ja süvendamisega, euroskeptiliste ning äärmuslike poliitiliste jõudude toetamisega. Meie idanaaber, kellele ELi riikide ühtsus Ukraina vastase sõjalise agressiooni kontekstis oli ebameeldiv üllatus, tervitaks igati olukorda, kus Euroopa riigid ei toimeta mitte üheskoos Euroopa Liiduna, vaid “joondunud suveräänsete riikide rühmana”, nagu soovib USA julgeolekustrateegia.

Ka Hiina eelistab rääkida riikidega ühekaupa, sest see asetab nad alati tugevamasse positsiooni kui liikmesriikidega ELi kaudu kollektiivselt suheldes. Hiina on kasutanud majanduslikke survemeetodeid Euroopa riikide suhtes, kui need on läinud vastuollu Pekingi poliitiliste eesmärkidega, ent ekspordist sõltuva majandusstruktuuri tõttu on nad huvitatud ELi ühisturu üldisest stabiilsusest ning liidu täielikku lagunemist eeldatavasti ei soovi.

Raske näha, kuidas ELi muutumine kõige jõukamast majanduspartnerist killustunud – ja ühisturuta paratamatult ka vaesemaks – Euroopaks saaks olla USA ettevõtete pikaajalistes huvides.

Lisaks eelnevale tahab USA julgeolekustrateegia, et Euroopa hülgaks “lämmatavatele regulatsioonidele” keskendumise. On kõnekas, et Euroopa Liidu regulatsioone mainitakse kui probleemkohta. Kuna dokumendi läbiv rõhuasetus on majandusaspektidel, siis võib sellest välja lugeda mitte muret Euroopa majanduse käekäigu pärast, vaid Ameerika ettevõtete huvide eest seismist. On küll raske näha, kuidas ELi muutumine kõige jõukamast majanduspartnerist killustunud – ja ühisturuta paratamatult ka vaesemaks – Euroopaks saaks olla USA ettevõtete pikaajalistes huvides.

Nagu Venemaale ei meeldi ühtne Euroopa Liit, ei meeldi Trumpi administratsioonile ELi ühistegevus digitaalplatvormide reguleerimisel, kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi seadmisel või taastuvenergiale üleminekul. Julgeolekustrateegiast võib välja lugeda selge kavatsuse vähendada võimalust, et Euroopast tuleks tulevikus USA ettevõtetele lisakohustusi tekitavaid regulatsioone ning soovi nõrgestada juba olemasolevaid eeskirju. Euroopa Liidu tasand tundub siinjuures ka USA silmis määrav olevat – saadakse aru, et vaid ühiselt on Euroopa riigid võimelised võtma vastu poliitikaid, mille elluviimine üksikute riikide tasandil oleks nende väiksuse ja omavahelise konkurentsi tõttu ebarealistlik või võimatu.

Sel nädalavahetusel oli näha ulatuslikku Euroopa Liidu vastast kampaaniat just digiregulatsioonide kontekstis. Digiteenuste määruse läbipaistvusnõuete rikkumise eest X-ile määratud trahvi tõttu ründasid ELi teravalt nii Elon Musk kui asepresident JD Vance, kujutades trahvi kui karistust “mittetsenseerimise” eest, ehkki Euroopa Komisjoni andmetel pole trahvil ja rikkumistel mingit seost platvormil olnud sisu modereerimisega. Musk kutsus seejuures üles Euroopa Liidu likvideerimisele. Riigisekretär Marco Rubio, kes oli juba augustis andnud Ameerika diplomaatidele Euroopas ülesande digiteenuste määruse vastu lobitööd teha, nimetas X-ile määratud trahvi rünnakuks kõigi Ameerika tehnoloogiaplatvormide ja Ameerika rahva vastu.

Mõjutustegevus, mitte liitlassuhe

Kõigi nende väidetavate probleemide taustal räägitakse julgeolekustrateegias “poliitilistest liitlastest” Euroopas ning nimetatakse “patriootlike Euroopa parteide” mõjuvõimu suurenemist USA jaoks optimismi sisendavaks märgiks. Sellest järeldub, et USA on valmis toetama euroskeptilisi ja äärmuslikumaid jõude, kelle poliitiline siht on Euroopa Liidu nõrgestamine või lõhkumine.

USA on valmis toetama euroskeptilisi ja äärmuslikumaid jõude, kelle poliitiline siht on Euroopa Liidu nõrgestamine või lõhkumine.

Siinjuures ei ole küsimus niivõrd selles, millised poliitilised vaateid mingi poliitiline grupp esindab, vaid fundamentaalne probleem on mõjutustegevus ehk USA kui välisriigi plaan enda huvides sekkuda Euroopa riikide sisepoliitikasse ja demokraatlikesse otsustusprotsessidesse, ignoreerides muuhulgas ka ELi kodanike suveräänseid valikuid ELi liikmelisuse suhtes. Euroopa Liidu nõrgenemine suurendaks Euroopa strateegilist haavatavust ning asetaks meid taaskord palju nõrgemasse positsiooni. Selline poliitiline sekkumine ei ole enam liitlassuhe, vaid väline mõjutustegevus, mille vastu me, kuni käesoleva aastani muuhulgas ka koostöös USAga, Venemaa ja Hiina puhul juba aastaid võidelnud oleme.

Värske julgeolekustrateegia valguses peavad eurooplased paraku edaspidi küsima, et kas Ameerika Ühendriikide ametnikega ühe laua taga istudes kohtutakse liitlaste või vastaspoolega.