USA teadlane: armeenia kultuur peab vastu

Philadelphias sündinud ajaloolane ja politoloog Ronald Grigor Suny (Michigani Ülikool) andis Diplomaatiale intervjuu Istanbulis, kus oli parajasti loenguid pidamas. 4. juunil avab ta oma loenguga Tartu Ülikooli konverentsi „The Russian Revolution and Its Legacies: Taking Stock a Century Later‟, teemaks „Lessons of October: The Fate of Democracy and Socialism in the Age of Revolution and Counter-Revolution“.

Eestlastel on sageli Venemaa ja Armeenia ajaloolisi suhteid keeruline mõista, sest nad on alati tajunud Venemaad enda suhtes pigem agressiivsena. Miks on armeenlaste suhe venelastega nii teistsugune?

Eestlased elavad teises maailma otsas, Soome ja Rootsi lähedal, armeenlased elasid aga Osmani ja Pärsia impeeriumide piiril. Venemaad on ajalooliselt nähtud paljude armeenlaste-kristlaste kaitsjana islami jõudude eest. Nii olid armeenlased veel üsna hiljuti, peaaegu Gorbatšovini (Mihhail Gorbatšov, NSV Liidu viimane president – toim) ja Karabahhi sõjani üsna vene- ja nõukogudemeelsed. Täna tahaksid paljud neist sõltuda Venemaast vähem, ent on Türgi ja Aserbaidžaani tõttu siiski väga sõltuvad.

Mis läks viltu pärast Nõukogude Liidu lagunemist? See võinuks olla uus algus nagu Baltimaades. Ometi lõpetasid mitmed riigid kaoses, ka Armeenia.

Esimene nõukogudejärgne Armeenia valitsus püüdis eesotsas president Levon Ter-Petrosjaniga Armeenia välispoliitikat ümber suunata – eemale Venemaast ja Türgi suunas. Nad püüdsid Türgiga paremaid suhteid luua. Samal ajal algas Aserbaidžaaniga Karabahhi pärast sõda ning Türgist sai Aserbaidžaani liitlane. Selle konflikti tulemusel kukkus suhe Türgiga täielikult kokku. Piir pandi kinni ja armeenlastel polnud muud valikut kui pöörduda Venemaa poole, kellest sai taas nende viimane kaitse Aserbaidžaani ja Türgi eest.

Türklased ei ole iial ametlikult genotsiidi tunnistanud. Nad tunnistavad teatud piirini, et armeenlasi tapeti ja deporteeriti, aga mitte seda, et see oli valitsuse teadlik poliitika.

Türgi ajaloolaste suust on kõlanud väide, et armeenlasi tõesti tapeti, ent see oli teine riik, mille eest kaasaegne Türgi ei vastuta. Ja et kui armeenlased ei nimetaks juhtunut genotsiidiks, oleks kõik korras.

Türklased ei ole iial ametlikult genotsiidi tunnistanud. Nad tunnistavad teatud piirini, et armeenlasi tapeti ja deporteeriti, aga mitte seda, et see oli valitsuse teadlik poliitika. Nad väidavad, et armeenlased mässasid 1914. ja 1915. aastal aktiivselt Osmani impeeriumi vastu. Et nad tegid koostööd vallutaja Venemaaga. See pole tõsi. Peab olema professionaalne ajaloolane, et seda mõista. Enamik Osmani impeeriumis elanud armeenlasi tollal hoopis toetas impeeriumi ja kümned tuhanded armeenia noorukid liitusid sõjaväega Osmani impeeriumi poolel. See-eest armeenlased Vene impeeriumi poolel võitlesid Venemaa poolt. Nii et türklased nägid armeenlasi ähvardusena, ebalojaalsetena ja reeturitena, ning asusid neid deporteerima ja sisuliselt massimõrvasid neid.

Kuidas on Armeenia genotsiidi diskursus viimase mõnekümne aastaga muutunud?

Diskursus on eriti muutunud Türgis, sest armeenlaste genotsiidi on hakanud uurima väga julged, progressiivsed türgi ja kurdi intellektuaalid, kes tahavad mõista, mis juhtus. Eriti on genotsiidi tunnistanud kurdid ja nende rahvuslik liikumine, nad on isegi vabandanud, sest kurdid osalesid arvukalt armeenlaste tapmises. Aga Türgi valitsus keeldub edasisest avalikust genotsiiditeemalisest diskussioonist.

Armeenia genotsiidi ohvreid sisuliselt pole enam. Kuidas on see mõjutanud genotsiidi tajumist?

Esiteks on Türgis, valdavalt Istanbulis, üle 15 000 armeenlase. Neil on väga aktiivne ja organiseeritud kogukond. Teiseks, genotsiidi viidi läbi kolmel moel. Esimene oli populatsiooni hajutamine. „Nad tohivad elada kõrbes, ent ei kusagil mujal,‟ (Talaat Pasha tsitaat – BD), nad ei tohi olla kontsentreeritud ühte kohta. Teine meetod oli inimeste, valdavalt meeste tapmine. Nad eraldati, viidi linnast välja ja kurdid, politsei, armee või keegi muu raius nad lihtsalt tükkideks. Aga kolmas moodus oli see, et paljud naised ja lapsed, kes ellu jäid, sunniti islami usku läbi muslimitega abiellumise, osa tehti muslimite orjadeks-teenijateks, orbusid adopteeriti. Mis tähendab, et miljonid inimesed kaasaegses Türgis – valdavalt kurdid ja alaviidid – on ellujäänud armeenlaste järeltulijad. Täna on paljud islamiseeritud armeenlased end armeenlastena deklareerinud. Mõne aasta eest ilmus Bostoni Ülikoolis neist isegi türgi keeles raamat. Ehk siis armeenia teema on ikka veel väga elav. Võiks ju mõelda, et see on väga perifeerne ja ebaoluline, sest juhtus saja aasta eest. Aga seda teemat kasutatakse, et tõstatada teisi küsimusi, näiteks kui demokraatlik on kaasaegne Türgi või miks kasutatakse kurdide vastu vägivalda.

Türgi poolel olen kuulnud ka väidet, et genotsiidi peaks olema õigus eitada laiema sõnavabaduse raames.

Milline ebatavaline mõte! Et võid pakkuda võltsajalugu – seda, mida Trump (Donald Trump, USA president – toim) nimetab nüüd alternatiivseteks faktideks – vastukaaluks ajaloolaste raskele tööle. Aga ometi on see kõikjal toimuv tõeline võitlus. Kõik postsovetlikud riigid kirjutavad hetkel oma ajalugu ümber. Kes olid kangelased, on nüüd vaenlased. Kes olid vaenlased, isegi fašistid, on nüüd kangelased. Seda tehakse Baltimaades, Armeenias. Inimesi, kes tegid koostööd natsidega, nagu näiteks Garegin Nžded (esimese Armeenia Vabariigi riigimees ja sõjastrateeg – BD), peetakse nüüd kangelaseks. Ja inimesi, kes mõrvasid Leedus ja Lätis juute, ei mõisteta enam hukka nagu kommunismi ajal. Nii et see on keeruline teema ja ajaloolased peavad töötama sõltumatult riigist ja valitsusest, et luua tõelisi lugusid, mitte rahvuslikke mütoloogiaid. Keegi ei armasta meid selle eest. Armeenia riik ei soovi sulle õnne selle eest, et räägid armeenlastest halba. Ja ega Türgi riikki sind õnnitle, et sa teed tublit tööd, avastades tumedaid laike, nagu genotsiid või kurdide ja alaviitide vastased kuriteod, mis sunnivad neid oma minevikku häbenema.

Mõne päeva eest pidasin siin (Istanbulis) loengu genotsiidist. Mu juurde tuli musliminaine, üleni kaetud, ja küsis: „Kuidas sa saad rääkida mulle mu esivanemate lugu ja öelda, et nad olid tapjad?” Vastasin talle: „Vaata, kõigi rahvuste minevikus peituvad mõrvarid. Lihtsalt osa meist kisub seda päevavalgele ning see pole nende jaoks, kes tahavad säilitada ajaloost kenamat, roosilisemat pilti, kuigi mugav.“ Lõpuks ostis see naine kaks raamatut, ju ta tahtis õppida. Ma olen õpetaja ja mulle meeldib, kui inimesed püüavad ajaloo kohta õppida. Aga ma tean, et võib olla kohutavalt piinarikas saada teada, mida su esivanemad on teinud või ikka veel teevad. Eestlasedki kannatasid pööraselt. Vaata, mis juhtus Stalini ajal – kui paljud küüditati Siberisse ja tapeti. Sellele kohutavale ajaloole tuleb otsa vaadata.

Kõik postsovetlikud riigid kirjutavad hetkel oma ajalugu ümber. Kes olid kangelased, on nüüd vaenlased. Kes olid vaenlased, isegi fašistid, on nüüd kangelased. Seda tehakse Baltimaades, Armeenias.

Mulle tundub, et üha rohkem leidub teadusmaastikul katseid minevikuga rahu teha, leida armeenlaste ja türklaste ühine ajaloonarratiiv. Ka teie olete selles suunas töötanud.

Mind huvitab Nõukogude Liit, kirjutan raamatut noorest Stalinist. Aga kuna olen armeenlane, huvitusin noorena ka Lõuna-Kaukaasiast. Mu esimene raamat oli Bakuu kommuunist (nõukogude tüüpi valitsus, mis eksisteeris 13. aprillist kuni 25. juulini 1918 – BD). Teine raamat oli Gruusiast, kirjutasin gruusia rahvuse loomisest. Mu Bakuu-raamat ei meeldi eriti aserbaidžaanlastele – mingi vasakpoolne armeenlane kirjutab neist – ning grusiinid ei armasta samal põhjusel eriti mu Gruusia raamatut. Seejärel hakkasin kirjutama raamatut armeenlastest („Looking Toward Ararat: Armenia in Modern History“ – BD). Aga armeenlastelegi ei meeldi see raamat, sest see on antirahvuslik! Siis öeldi mulle, et peaksin töötama genotsiidiga, nii et hakkasin õppima türgi keelt ja uurima Türgit. Nüüdseks oleme 20 aastat toonud kokku armeenia, türgi, kurdi ja saksa teadlasi – kõiki, kes tahavad arutada, mis juhtus 1915. aastal. Meie grupi nimi on „Workshop on Armenian-Turkish Scholarship”. Korraldame konverentse, järgmine on septembris Berliinis. Need kohtumised on olnud väga edukad, oleme avaldanud mitu raamatut, näiteks „Question of Genocide“ (autorid Suny, Gökcek, Naimark – BD) tõlgiti türgi keelde.

Kas koostöö türgi teadlastega on muutunud keerulisemaks, vaadates viimaseid sündmusi Türgis?

Jah, on küll. Mõne aasta eest töötas Erdoğan (Recep Tayyip Erdoğan, Türgi president – toim) ühiskonna demokratiseerimise suunas. Siis oli Armeenia genotsiidi teemaline diskussioon üsna vaba, toimus rahuprotsess kurdidega. See kõik oli väga lootusrikas kuni 2014. ja 2015. aasta suveni. Siis hakkasid asjad liikuma teise suunda. Toimusid kokkupõrked kurdide ja Türgi julgeolekujõudude vahel, möödunud suvel oli riigipöördekatse. Nüüd on avalik sfäär teatud piirini suletud ja demokraatia ohus. Ka nende teemadega on raskem tegeleda. Ent on mitmeid noori teadlasi, kes tahavad avada minevikku ja mõista, mis juhtus. Aga nad peavad olema hetkel palju ettevaatlikumad, sest sajad akadeemilised töötajad on kaotanud töö, nende passid ära võetud ja nad ei pääse välismaale. See aeg on Türgi ülikoolide õppejõududele raske.

Milline on genotsiidi küsimuses Lääne vastutus?

Rahvusvahelises kogukonnas on genotsiidide ja inimsusevastaste kuritegude küsimuses toimunud viimasel 25 aastal progress. Rahvusvaheline kogukond on hakanud mõistma oma vastutust nende vältimisel. See on väga hea. Aga ennetamiseks tuleb aru saada, millega on tegemist ja kuidas sellised asjad juhtuvad: armeenlaste genotsiid, holokaust, Srebrenica. 1915. aasta teema on alati poliitiline, see tehakse poliitiliseks. Ma isiklikult ei ole poliitikast eriti huvitatud, aga ma tahan uurida, miks need asjad juhtuvad. Miks toimus 1915. aasta tapmine, miks korraldas Stalini valitsus Venemaal tapatalgud, miks juhtus ukrainlaste holodomor või miks hävitati eesti intelligents. Ma tahan mõista, kuidas ja miks see juhtus ning mida teha, et seda enam ei juhtuks.

Armeenia kultuur on pikalt arenenud diasporaades. Kuidas seda kommenteerite?

Armeenlased kaotasid oma viimase riigi 1375. aastal, pärast mida vallutasid neid alguses osmanid ja pärslased ning lõpuks Vene impeerium. Nad hakkasid reisima ja liikuma maailma eri paikadesse. Huvitaval kombel seadsid paljud neist end sisse Ida-Euroopas, näiteks Rumeenias, Poolas Lvivis, Venemaal Astrahanis, Moskvas ja Peterburis, loomulikult Gruusias ja Aserbaidžaanis Bakuus. Diasporaa oli kaotatud omariikluse fenomen paljude kristlaste-armeenlaste jaoks, kes lahkusid muslimi impeeriumidest, et elada kristlikes riikides. Ja kuna need riigid, nagu Poola kuningriik ja Vene keisririik, olid rohkem arenenud, oli armeenlastel seal pisut parem ligipääs haridusele või Läänele, mistõttu arenesid armeenlased diasporaas kiiremini kui armeenlased Armeenias või Osmani impeeriumi Ida-Anatoolias, mida kutsume ajalooliseks Armeeniaks. Mõned armeenlased Osmani impeeriumis – neid saab nimetada diasporaaks tinglikult – näiteks Izmiris, Trabzonis ja Istanbulis –, ka nemad arenesid kiiremini. Ja nii tulid diasporaasse väljastpoolt Läänest haridus, kapital, teadus ja teadmised.

Diasporaas on armeenlasi rohkem kui väikeses Armeenia Vabariigis. Meid on iga aastaga üha rohkem, sest Armeenias on raske elada ja inimesed emigreeruvad. Mis on väga kurb.

Eestlaste jaoks on ehk huvitav, et üks keskus, kuhu noored armeenlased õppima läksid, oli Dorpati ülikool. Seal sai hariduse ka suur armeenia kirjanik Hatšatur Abovjan, esimese armeenia romaani „Armeenia vermed‟ autor. Aga minu lemmikarmeenlane, kes Tartus hariduse sai ja Tallinnaski elas, on bolševik Stepan Šaumjan. Ta oli imeliselt haritud ja tõeline humanistlik sotsialist. Kui Bakuu kommuun langes, püüdis ta koos teistega põgeneda, aga kahjuks mõrvati ta 1918. aastal Türkmenistanis nagu ka ülejäänud 25 komissari.

Kas armeenlaste diasporaast saab rääkida kui subkultuurist?

Diasporaas on armeenlasi rohkem kui väikeses Armeenia Vabariigis. Meid on iga aastaga üha rohkem, sest Armeenias on raske elada ja inimesed emigreeruvad. Mis on väga kurb. Paljud on Venemaal, Prantsusmaal, Los Angeleses ja mujal maailmas. Ja kuigi teatud ajaloolised ja majanduslikud protsessid tunduvad armeenlaste diasporaasid välja suretavat, siis tegelikult juhtub hoopis vastupidi. Mingil moel need armeenlased säilitavad oma identiteedi. Vahel on see keel, aga mitte alati, näiteks mina õppisin keele selgeks aspirandina. Aga on tekkinud uued keskused, uued armeenia koolid Prantsusmaal ja Los Angeleses ning mujal maailmas. Kahjuks on Süüria diasporaa suur keskus Aleppo kadunud. Paljud põgenesid turvalisuse nimel Armeeniasse ja Türgisse.Süürias elas umbes 100 000 armeenlast. Tänaseks on neist üle 20 000 väidetavalt emigreerunud Armeeniasse, samuti on seda teinud mõned araablased. Ja mõni sinu- või minutaoline, kes on sündinud teisel maal teise koduse keelega, on ikka veel huvitatud olemast armeenlane. Võib-olla meile meeldib toit või muusika või lihtsalt olla erinev, aga kuidagi on meil huvi ikka veel olemas.

Mulle tundub, et genotsiidipõgenike ja Nõukogude Armeeniast lahkunud diasporaa vahel on suured erinevused, nende identiteedid on ehitatud erinevalt. Näiteks Eestis ei seo vanem põlvkond oma identiteeti niivõrd genotsiidi, kuivõrd keele ja kultuuriga. Samas on noorema põlvkonna jaoks oluline just genotsiid.

Diasporaa on inimgrupp, kel on mingi side oma kodumaaga. Aga Osmani impeeriumist välja aetud armeenlastel üle kogu maailma oli omal ajal raske suhestuda Nõukogude Armeeniaga, sest see oli kommunistlik, raudse eesriide taga, vaenlaneArmeenlaste hulgas võib täheldada kolme kodumaa visiooni. Esimene on kaasaegne Armeenia Vabariik, teine on mälestus kodukülast kusagil endise Osmani impeeriumi aladel, kolmas on müütiline Suur-Armeenia, mis ulatus ammustel aegadel merest mereni.. Suur osa diasporaast oli kommunismi või nõukogude vastane või dašnakkide ( armeenia partei, mille juured ulatuvad 19. sajandisse – BD) pooldaja või sovettide suhtes neutraalne. Seda suhet Armeeniaga oli keeruline omada. Nõukogude armeenlased omakorda ei teadnud genotsiidist kuigi palju, kuni 50 aastat pärast genotsiidi toimus 1965. aastal genotsiidiohvrite auks demonstratsioon, mille tulemusel ehitati mälestusmonument. Aga Moskva tahtis Türgiga häid suhteid ega innustanud eriti armeenlastes Türgi-vastaseid tundeid. Lenin ja Atatürk olid liitlased. Stalin püüdis küll Türgilt 1945.–1946. aastal maid tagasi võtta, aga see ei õnnestunud, sest Türgi liitus NATOga. Ühesõnaga, Nõukogude Armeenias kasvas üles põlvkond inimesi, kes ei teadnud eriti midagi genotsiidist ega mõelnud sellest. Aga hiljem sai just genotsiidist teema, mis ühendas kõik armeenlased nii diasporaas kui ka Armeenias, Hajastanis – nii dašnakid ja vasakpoolsed (neid on muide palju) kui ka liberaalid ja konservatiivid (ka neid on palju). Iga armeenlane identifitseerub selle kohutava kuriteoga, mis lõhkus 1915. aastal rahva, ning noorem põlvkond mobiliseerub selle teema ümber.

Diskursus on eriti muutunud Türgis, sest armeenlaste genotsiidi on hakanud uurima väga julged, progressiivsed türgi ja kurdi intellektuaalid, kes tahavad mõista, mis juhtus.

Kuidas iseloomustaksite Armeenia ja diasporaa suhet?

See on ajaga muutunud. Armeenia Vabariik – neil on isegi diasporaa ministeerium – tahaks ideaalis kuulekat diasporaad, mis toetaks neid ja saadaks raha. Aga seda nad saanud pole. Kui langes Nõukogude Armeenia ja sündis uus vabariik, tahtsid paljud diasporaa armeenlased lüüa kaasa Armeenia Vabariigi poliitikas, anda ka raha ja näha riiki arenemas. Neid tõrjusid aga kohalikud armeenlased. Armeenia Vabariik armastab teatud diasporaasid rohkem, näiteks Vene armeenia diasporaad, kus on palju oligarhe ja rikkaid, kes aitavad Armeeniat, ent ei sekku poliitikasse. Nad on vähem rahul näiteks Ameerika diasporaaga, kes oli vahepeal väga aktiivne ja tahtis Armeenia poliitilistes otsustes rohkem osaleda. See ei kukkunud kuigi hästi välja. Ehk see on kompleksne suhe.

Aga tead, meietaoliste inimeste jaoks koosneb armeenia rahvus kahest eri osast. Üks osa on Armeenia armeenlased, keda nimetatakse hajastantsi’deks, ja teine osa on spjurkahajutjun, diasporaa armeenlased. Ja need kaks osa kokku moodustavadki armeenia rahvuse. Muide, eestlastelgi on väga märkimisväärne diasporaa, kellest osa on koju tulnud ja ka valitsuses väga kõrgetel kohtadel olnud.

Kuidas saaks diasporaa panustada kodumaasse? Ja mis on diasporaa armeenlaste kodumaa?

Vaata, armeenlaste kodumaa on endine Nõukogude Armeenia ehk tänane Armeenia Vabariik, eks. Aga enamik diasporaa armeenlasi pole Kaukasusest, vaid Osmani impeeriumist. Nad lahkusid sealt kas enne või pärast genotsiidi või selle ajal, nii et neil puudub Kaukasusega selline suhe. Aga täna nad tunnistavad Kaukasust oma kodumaana. Nad toetavad seda, kaeblevad demokraatia vähesuse, oligarhide, maffia ja korruptsiooni üle, mis on Armeenias tõsised probleemid. Aga üldiselt toetab enamik neist Armeenia Vabariiki. Selles suhtes antagonism või vaenulikkus puuduvad, või kui, siis Armeenia enda suhtes on seda väga vähe.

Rahvuslikkus on riigipoolne kilp raskuste ees. Nii et kuni on sõda ja vaenulikud naabrid, seni kestavad ka patriotism ja rahvuslikkus ning meil on väga raske neil teemadel pidada teaduslikke vaidlusi.

Teadustööd tehes avastasin, et sageli on väga keeruline astuda dialoogi teadlastega Armeeniast. Vähemalt siis, kui ignoreerida valitsevaid narratiive. Rahvuslikkuse dekonstrueerimine on sellistes tingimustes kohutavalt keeruline. Kuidas teie sellega toime olete tulnud?

Sest rahvuslikkusest rääkides tabame me täpselt naelapea pihta. Nõukogude Armeenia oli kommunistlik, lisaks – nagu me kõik hästi teame – iseloomustavad Lenini ja eriti Stalini rahvuspoliitikat meelevaldselt tõmmatud riigipiirid. Aga kuidagi need riigid neis tingimustes formeerusid – Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, Usbekistan ja teised – ning arendasid välja rahvuslikkuse. Ja kui Nõukogude Liit langes, siis olid korraga need vanad kommunistid kõige rahvuslikumad. Nad justkui vahetasid oma riided rahvuslike vastu ja jätkasid natsionalistidena. Nad kontrollivad suuresti akadeemilisi ringkondi, vastanduvad Läänele ja on meie nn antirahvuslikkuse suhtes kriitilised. Ka mind heidutasid alul väga rünnakud mu sõprade ja kolleegide pihta. Aga täna näen ma nooremat põlvkonda armeenia teadlasi, kes tahavad teha tippteadust. Mõned neist on tulnud ka meie juurde Michigani Ülikooli. Ma ei tea, kas nad on võimelised naasma Armeeniasse ja kas nad seda tahavad. Või kas nad leiavad tööd akadeemias, ülikoolides, mida kontrollivad need vanad kommunistidest rahvuslased. Aga vähemalt nad püüavad.

Mulle tundub, et armeenlased Armeenias on hetkel iseenda natsionalismi ohvrid. Kas te näete väljapääsu?

Väljapääs on raske, sest Armeenia on sisuliselt ümber piiratud riik, mitmest küljest ümbritsetud vaenlasriikidega, kes poleks vastu Armeenia hävitamisele. Rahvuslikkus on riigipoolne kilp raskuste ees. Nii et kuni on sõda ja vaenulikud naabrid, seni kestavad ka patriotism ja rahvuslikkus ning meil on väga raske pidada neil teemadel teaduslikke vaidlusi. Aga peavad olema sõltumatud uurijad, kes teevad vaikselt oma tööd, sõltumatult riigist. Muidu ei saa teha maailmatasemel ajalugu, sest riigile sobilikud rahvuslikud narratiivid ei ole ajalugu, vaid mütoloogia.

Armeenias teeb rahvuslikkus inimõigustele kahju. Samas näeme täna Armeenias tõelist inimõiguste liikumise ja kodanikuühiskonna teket. Kas need liikumised on mõjukad või jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes?

Ehk siis kadumisoht on alati olemas. Aga hei, me jäime ellu! Me elasime üle genotsiidi! Eestlased elasid üle viiskümmend aastat nõukogude võimu ja neil läheb paremini kui eales.

Mina olen optimistlik. Kodanikuühiskond on arenenud, see on tugev ja sõltumatu. Armeenlased ei karda riiki, olgu teemaks bussipiletite või elektrihinna tõus. Nad organiseeruvad, protestivad ja peavad miitinguid. Kodanikuühiskond on elav, märksa paremas seisus kui näiteks Aserbaidžaanis, kus see on purustatud. Või Usbekistanis. Pigem on see ühiskond selline nagu Gruusias. Valitsusega on teine asi, see võib, aga ei pruugi kodanikuühiskonnale reageerida. Aga mul on suur usk Armeenia kodanikuühiskonna elujõulisusse. Armeenia ei ole ilmselgelt nii demokraatlik kui Eesti, Läti või Leedu, aga võitlus käib. Ja ma usun, et diasporaa võiks palju aidata demokraatia promomisel, loobudes toetamast olemasolevat riiki. Ometi ei ole diasporaa seda piisavalt teinud. Ta pole piisavalt surunud, et lõpeks korruptsioon ja oligarhide võim. Armeenia demokraatlikumaks muutmine peaks olema noorte inimeste ja diasporaa asi.

Mis on selle regiooni tulevik? Kus on armeenlased 20 aasta pärast?

Me, armeenlased, oleme alati olnud laialipillutatud ja kardame, et võime kaduda. Milan Kundera on kirjutanud – ja eestlased mõistavad seda –, et väike rahvas võib kaduda, ning rahvas teab seda. Kundera rääkis tšehhidest, iisraellased mainivad seda alati, armeenlased ja eestlased võivad teha sama. Ehk siis kadumisoht on alati olemas. Aga hei, me jäime ellu! Me elasime üle genotsiidi! Eestlased elasid üle viiskümmend aastat nõukogude võimu ja neil läheb paremini kui eales. Ja armeenia kultuur on tugev, kultuur paneb vastu. Ülejäänu – poliitika ja majandus – muutub. Riigid sõdivad ja teevad rahu. Aga kui vee peal näed laineid, siis vee all on sügavad hoovused. Kultuur on süvahoovus, mis on olnud olemas tuhandeid aastaid. See ei kao.