Igor Gretski: USA presidendivalimiste eel tahab Venemaa segadust külvata

Kui Kremlil õnnestub tähtsamates lääneriikides süvendada majandusraskusi ja ühiskondlikke lõhesid, on võimuletulekuks paremad šansid isolatsionismi kalduvail poliitikuil. Neil, kes millalgi pööraksid oma riigid Kiievist eemale ning sõlmiksid Vladimir Putiniga tehinguid Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse tervikluse arvel. Näiteks loodab Kreml praegu, et Donald Trump pääseks Valgesse Majja tagasi.

Lootus Donald Trumpile

2024. aasta presidendivalimiste kampaania algusest peale kõneles Trump vajadusest saada läbi tuumariikide liidritega ning võimalusest, et Ukrainal tuleb rahu nimel loobuda teatud territooriumidest. Trump ei paistnud hoolivat, kas säärane kokkulepe oleks õiglane või kestev ega pikaajalistest tagajärgedest läänele. Kreml näeb Trumpi isikuna, keda ei sega moraalsed või ideoloogilised põhimõtted ning kes huvitub pigem lühiajalistest eelistest kui strateegilistest võitudest – täiusliku kandidaadina, kellega Moskva saab pragmaatilisse dialoogi astuda.

Kreml näeb Trumpi isikuna, keda ei sega moraalsed või ideoloogilised põhimõtted ning kes huvitub pigem lühiajalistest eelistest kui strateegilistest võitudest.

Niisiis pole üllatus, et USA presidendivalimiste eel kuulus Venemaa poliitladviku sümpaatia tervenisti Trumpile. Vene poliitikuile sisendasid julgust avaliku arvamuse küsitlused, mis 2024. aasta esimesel poolel pidevalt näitasid vabariiklaste kandidaadi head edumaad. Moskva oli soodsas tulemuses veendunud ka oma mulje tõttu, et Trump oli vabariikliku partei täiesti enda võimusse saanud ning senatiopositsioon on märkimisväärselt nõrgenenud. Trump paistis ilmse favoriidina, kes – kui midagi ettenägematut ei juhtu – saab kiiresti võitu “üha ebaveenvamast” Joe Bidenist. Neil asjaoludel oli Putini märkus, et Venemaa eelistaks USA presidendina Joe Bidenit, puhas trikitamine. Olles teadlik, et Ameerikas on avalik arvamus tema kohta tugevasti negatiivne, tegi Venemaa diktaator avalduse tõenäoliselt selleks, et Bideni rivaalile abikäsi ulatada.

Pole üllatus, et USA presidendivalimiste eel kuulus Venemaa poliitladviku sümpaatia tervenisti Trumpile.

Valimiskampaania käigus andis Donald Trump üha enam märku oma valmidusest teha Vene-Ukraina sõjale ruttu lõpp. Kui Ungari peaminister Viktor Orbán oli Trumpiga 2024. aasta märtsis kohtunud, väitis ta, et sõja lõpetamiseks keeldub Trump Ukrainale pennigi andmast. Venemaal arvati, et ehkki Trumpile meeldis hoobelda ja suuri sõnu teha, oli tema suhtumine Ukrainasse järjepidev ning kui ta ei lõpetagi Kõjivi toetamist, kahandab ta igal juhul abi mahtu.

Valimiste lähenedes tugevnes Kremlis aimdus, et USA-d ootab ees võimuvahetus. See sai jõudu juurde, kui Biden esimesel teledebatil põrus. Juulikuu keskel Trumpi vastu tehtud mõrvakatse riisus Kremlilt viimasedki kahtlused, et „vaevu teovõimeline” USA president ei jää ametisse. Nii Venemaa riigijuhid kui ka nende nõunikud kuulutasid üksmeelselt, et Donald Trump, keda paljud ameeriklased pidasid tema võitluses „süvariigi” vastu peaaegu märtriks, oli juba võitja ning tema teel ei seisnud enam ühtegi takistust.

Kui Ungari peaminister Viktor Orbán oli Trumpiga kohtunud, väitis ta, et sõja lõpetamiseks keeldub Trump Ukrainale pennigi andmast.

Kui Biden oli võistlemast loobunud, tunti Moskvas ette võidurõõmu. Mitmed Vene poliitikud olid arvamusel, et igaüks, kes kandideerib Bideni asemel, jääb paratamatult kaotajaks ning demokraatide ainus lootus on katastroofilist lüüasaamist ära hoida. Sellega arvestades hakati spekuleerima, milliseks kujuneb USA välispoliitika „postmodernse” presidendi ametiajal. Kamala Harrist, kes asus presidendikandidaadiks Bideni asemel, peeti „põrsaks kotis” ning Kremlile lähedased eksperdid eirasid teda oma analüüsis peaaegu täielikult. Ehkki Harrise populaarsus kasvas augustis ja septembris tehtud küsitlustes, ei muutnud see eriti Kremli arvestusi.

Ootused või tegelikkus?

Donald Trumpi naasmisest Ovaalkabinetti ootab Venemaa järgmisi muudatusi. Esiteks USA-st Ukrainale antava finantsabi ja relvatarnete järsku kahanemist, kui mitte lakkamist. Kuna see tähendaks Ukraina sõjaväele sama hästi kui desarmeerimist, langeks selle moraal tõsiselt. Teiseks Washingtoni suhete halvenemist NATO liikmesriikidega Euroopas, kuna Trump tooks harjumuspärase jultumusega taas päevakorda küsimuse, kuidas julgeolekukulutuste koormat liikmesriikide vahel ümber jagada. Kreml ei hellita illusioone, et NATO laguneks, ent on ikkagi veendumusel, et sisemiste vastuolude õhutamisega saab selle ühtsust murendada. Trumpi peetakse isikuks, kes suudab kaitsealliansi ühtekuuluvust rängalt kahjustada. Kolmandaks ootab Moskva, et Trumpi ettearvamatus annab end tunda mitte üksnes Ameerika välissuhetes, vaid ka sisepoliitikas. Oletatakse, et – ükskõik, kes tegelikkuses võitjaks tuleb – kutsuvad Trumpi teravad sõnad pärast valimisi esile kauakestvaid sisekonflikte.

Oletatakse, et – ükskõik, kes tegelikkuses võitjaks tuleb – kutsuvad Trumpi teravad sõnad pärast valimisi esile kauakestvaid sisekonflikte.

Need kolm stsenaariumi lähtuvad Venemaa üldeesmärgist: juhtida lääne tähelepanu Ukrainast eemale, et Moskva jääks vastasega kahekesi ja saaks selle täielikult purustada. Kahtlemata aitaks Trumpi võit Venemaad eesmärgile lähemale. Kui ameeriklased valivad presidendiks Kamala Harrise, muudab see vaevalt Kremli strateegilisi kavatsusi. Ikkagi on siis täiesti võimalik, et USA loobub pähevõetud hirmust, et Venemaad võidakse võita ning talle reageerimise asemel haarab initsiatiivi.