oktoober 11, 2019

USA Arktika-poliitika: kohandumine muutuva keskkonnaga

ZUMAPRESS/Scanpix
USA sõjaväeõppused Alaskal selle aasta mais. USA on hakanud Arktikale senisest rohkem tähelepanu pöörama.
USA sõjaväeõppused Alaskal selle aasta mais. USA on hakanud Arktikale senisest rohkem tähelepanu pöörama.

Arktika võib muutuda riikide võidujooksu tallermaaks nagu Aafrika 19. sajandil.

Mis ka täpselt ei olnud USA presidendi Donald Trumpi planeeritud Taani-visiidi ootamatu ärajätmise põhjus – oli see siis Taani keeldumine müüa Gröönimaa Ühendriikidele või riigipea väsimusest tingitud soovimatus võtta ette uus pikk välismaareis –, on tema huvi laiendada USA kohalolekut Arktikas igati mõistetav. Ühendriikidel on piirkonnas märkimisväärseid strateegilisi huve, eriti kui pidada silmas Venemaa juba olemasolevat ja Hiina aina suurenevat kohalolekut Arktikas. Ometi ei ole ei Ühendriigid ega NATO olnud Arktika kasvavast tähtsusest hoolimata piirkonnas piisavalt aktiivsed.

Arktikaks nimetatakse mere- ja maismaaalasid põhja pool põhjapolaarjoont (66,5° põhjalaiust). Põhja-Jäämeri on maailma ookeanidest väikseim, kuid jääkatte sulamise tõttu on see praegu üle elamas tõsiseid muutusi. Territoriaalselt on Arktikas valdusi kaheksal riigil: Ameerika Ühendriigid, Island, Kanada, Norra, Rootsi, Soome, Taani (Gröönimaa kaudu) ja Venemaa. Kõik need riigid on varem kenasti koostööd teinud, aga viimase aja sündmused, eriti jääkatte kahanemine, on muutnud nii senist käitumist kui ka koostöövorme. Jää sulamine võimaldab loodusvarasid hõlpsamini kätte saada ning lubab avada uusi mereteid. Arktika püsijää sulab praegu kogu teadaoleva ajaloo kiireima tempoga. Sulamine võib negatiivselt mõjutada piirkonna ühiskondlikku elu ja taristut. Arktikasse kanduvad üle nii Moskva ja Lääne konflikt kui ka Hiina ja Lääne majanduslikud pinged. Juba on hakatud muret tundma suurriikide võidujooksu pärast piirkonna üle kontrolli saavutamise nimel – umbes nii nagu 19. sajandil tormati võidu hõivama Aafrikat. Praegu igatahes puudub ühine arusaam, milliseid Arktika ressursse saab üldse kasutusele võtta, millistel tingimustel seda teha saab ja kellel on selleks õigus.

Arktikas leidub teadaolevalt külluses naftat ja maagaasi, aga nende ammutamise kulud on üüratud nii puurimisraskuste kui ka keskkonnaprobleemide ja turvalisuse tõttu. Kliimamuutused lubavad nähtavasti juba lähematel aastatel paremini arktilisel merel sõita, kuid süstemaatiline ja mõistuspärane laevaliikluse käivitamine ja loodusvarade hõlvamine nõuab väga mahukaid investeeringuid taristu arendamisse. Isegi kui ligipääs Arktikasse muutub füüsiliselt hõlpsamaks, läheb loodusvarade ammutamiseks vaja väga spetsiifilist varustust ja üksikasjaliku täpsusega paika pandud logistikat, samal ajal kui praegu on ainult üksikud Arktika mereteed kas või mõõdukal määral kasutatavad. Arktika karmid ilmastikuolud nõuavad kalli ja spetsiaalselt kohandatud varustuse loomist ning kõrge kvaliteediga oskustööliste palkamist, keda tuleb põhjalikult välja õpetada ja kellele tuleb ka üsna suurt töötasu maksta. Juba tavalistele laevadele tõsist ohtu kujutav polaarjää on veel ohtlikum puurimislaevadele ja -platvormidele, mis peavad varustuse vajaliku korrashoiu huvides töötamise ajal kindlalt paigal püsima. Kõik Arktikas tegutsema hakkavad laevad ja muu varustus tuleb kohandada piirkonna tingimustele, eriti tugevasti alla nulli langevale temperatuurile. Omaette probleem on see, et külm mõjutab nafta ja vedelgaasi viskoossust, mis samuti suurendab omajagu ammutamise kulusid. Ammutamisele kohustuslikus korras eelnev merepõhja ressursside väljaselgitamine, uurimine ja hindamine on keeruline, kulukas ja võtab aastaid. Mis puudutab ammutatud maavarade toimetamist Arktikast mujale maailma, siis seal on suureks probleemiks ka piirkonna kaugus. Nafta ja maagaasi tulus ammutamine nõuab tankereid või torujuhtmeid, mis ühendaksid nafta- ja gaasiväljad tooraine töötlemise tehastega. Kaugus ja ekstreemne kliima takistavad tõsiselt Arktikasse torujuhtmete rajamist: nii rajamine ise kui ka hilisem hooldus on krõbeda külmaga piirkondades palju kulukam. Firmad peaksid kas rajama pikki torujuhtmeid ja sealjuures arvestama väga hoolikalt ränkade tingimustega või siis panema puuraukude ja maismaa vahel käima tankerid. Laevade puhul tuleb loomulikult arvestada eri aastaaegade tingimustega ja jääkatte hooajalise laienemisega.

Venemaa tung Arktikasse

Moskva on püüdnud oma geograafilisi ja majanduslikke eeliseid Arktikas ära kasutada rahvusvahelise mõjuvõimu suurendamiseks. Võrreldes teiste Arktika riikidega on Venemaa käsutuses seal palju suurem territoorium, samuti suurem rahvaarv ja sõjaline kohalolek. Hoolimata Venemaa üldistest ja eriti Kaug-Põhja rahvastikuprobleemidest elab Arktikas praegu miljoneid venemaalasi. Kuigi Venemaale kuulub niigi suurim tükk Arktikast, on Moskva lisaks taotlenud endale Arktikas veel palju enam maismaa- ja merealasid, sealhulgas suure osa merepõhja kuulutamist enda majandusvööndi osaks. Piirkond annab ligemale viiendiku riigi sisemajanduse kogutoodangust, samal ajal kui Ühendriikide puhul ulatub see vaevalt ühe protsendini.

Moskva taotleb kontrolli Arktika meresõiduliinide ja muude majanduslike väärtuste üle ühtaegu nii maavarade ammutamise huvides kui ka mõjutusvahendi hankimiseks, millega hoida lõa otsas teisi riike, kes samuti Kaug-Põhjas tulusaid ärivõimalusi haistavad. Venemaa on pühendunud mereäärse taristu arendamisele, mis lubaks laiendada meresõitu Arktikas, energiavarusid ammutada ja tuleks muudelegi majandusharudele kasuks. Esialgu on tähelepanu koondatud Arktika loodusvaradele, eriti just naftale ja maagaasile. Venemaa valitsus loodab lausa kerkida juhtivaks veeldatud maagaasi (LNG) eksportijaks. Viimasel ajal on Venemaa majanduslikuks ja strateegiliseks prioriteediks kerkinud 5000-kilomeetrise Põhja-meretee (tuntud ka kui Kirdeväil) väljaarendamine: see kujutab endast mitmest lõigust koosnevat võrgustikku, mis võimaldab navigeerida Venemaa põhjarannikul – muidugi juhul, kui seda soosivad jääolud. Valitsus on rajanud tänapäevaseid navigeerimist abistavaid objekte, sadamarajatisi ja päästevõimalusi nii laevasõidu edendamiseks kui ka muu majandustegevuse huvides. Põhja-meretee võib tunduvalt kärpida kaubaveole kuluvat aega Kirde-Aasia ja Põhja-Euroopa vahel. Samuti võib see parandada töö leidmise võimalusi piirkonnas ja seeläbi aidata vältida venemaalaste jätkuvat massilist suundumist Kaug-Põhjast riigi soodsama kliimaga osadesse.

Nii Põhja-meretee läbitavuse tagamiseks kui ka muude tsiviil- ja sõjaliste ülesannete täitmiseks on Venemaa alal hoidnud ja edasi arendanud korralikku jäämurdjate armaadat, mille hulka kuulub ka tuumajõuallikaga jäämurdjaid, mis on võimsamad ja vastupidavamad kui tavalise jõuallikaga alused. Pärast külma sõja lõppu jäid paljud jäälõhkujad unarule ja niisama seisma või liisiti nad välisriikidele või erafirmadele, kuid nüüdseks on Venemaa valitsus suutnud võtta suurema osa jäälõhkujaid taas enda valdusse ning kasutab neid nii tsiviil- kui ka sõjaliste ülesannete täitmiseks. Venemaa ettevõtetel on jäälõhkujaid tarvis nafta ja maagaasi transportimise abistamisel, hätta sattunud aluste päästmisel ja teiste laevade saatmisel läbi Kaug-Põhja jäiste vete. Arktika tingimustes võib jäälõhkujaid võrrelda muudel ookeanidel liikuvate lennukikandjatega – mõlemad on ühtmoodi riigi võimsuse ja jõu väljendused. Venemaal on ühtekokku neljakümne jäälõhkuja ringis, mida on enam kui ülejäänud maailma riikidel kokku.

Lisaks Arktika loodusvarade ja laevateede kontrollimisele on Moskva üritanud suurendada enda sõjalisi võimeid ja kaitsevalmidust põhjapiiril, pärssida lääneriikide sõjalist kohalolekut piirkonnas ning pruukida Venemaa mõju Arktikas sissetulekute ja maine kasvatamiseks. Venemaa ametlik retoorika ei rõhuta enam tarvidust hoida Arktika jätkuvalt „rahutsoonina”. Venemaa sõjavägi on taastanud Nõukogude aja rajatisi, tugevdanud Põhjalaevastikku ning rajanud viimasel ajal Arktikasse ka uusi baase, kuhu on muu hulgas paigaldatud tänapäevaseid õhu- ja meretõrjesüsteeme, mis toetaksid Venemaa juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise (A2/AD) strateegiat, mis näeb ette sellise vööndi loomise kogu Venemaa piirialal, kaasa arvatud Lääne- ja Mustal merel. Nõudlust niisuguste süsteemide järele on võimendanud Arktika jääkatte sulamine, mis lubab välisriikide mereväel senisest hõlpsamalt rünnata Venemaa põhjarannikut, kuigi ka Venemaal endal näidata oma jõudu laiemalt nii Arktikas kui ka kaugemal Põhja-Euroopas. Nagu külma sõja ajal, harjutab Venemaa merevägi tänapäevalgi ballistiliste tuumarakettide väljatulistamist Põhja-Jäämerel tegutsevatelt allveelaevadelt USA sihtmärkide pihta, sealhulgas Põhja-Ameerikas. Üldiselt on Venemaa õppuste sagedus ja haare Arktikas viimastel aastatel aina kasvanud, ehkki Moskva omakasupüüdlikult manitseb endiselt NATOt hoiduma piirkonna militariseerimisest.

Hiina taotlused Arktikas

Ükski Hiina Rahvavabariigi osa ei asu põhjapolaarjoonest põhja pool, kuid Peking on ennast kuulutanud „Arktika-lähedaseks” riigiks, kel on Arktika riikidega ühesugune õigus hõlvata piirkonna ressursse, tegelda seal teaduslike ja muude projektidega ning osaleda piirkonna haldamises. Pelgusest enda eemaletõrjumise ees nigelavõitu seoste tõttu Arktikaga ja arvamuse tõttu, et teiste riikide meelest Hiina soovib vaid nende püüdlusi ära rikkuda, on Peking järjekindlalt kinnitanud, et nende eesmärgid Arktikas on – nagu mujalgi maailmas –üdini rahumeelsed ja taotlevad kõigest rahvusvahelise koostöö süvendamist ja vastastikust kasu. Hiina on algatanud mahuka Arktikat puudutavate teadusuuringute programmi, paljusid projekte viiakse ellu koostöös Arktika riikidega. Malbe retoorika ja tagasihoidlik tegutsemine on taganud Hiinale isegi vaatleja staatuse Arktika Nõukogus, ehkki algul seisid mitmed riigid sellele vastu, nende seas ka Venemaa.

Nõndanimetatud Polaar-Siiditee huvides, mis Hiina arvates peab täiendama maismaal kulgevat Siiditeed mere poolt, nii et see hõlmaks tervet Aasiat, on Hiina hankinud endale samuti mitmeid jäälõhkujaid, mida saab kasutada nii Arktikas kui ka Antarktikas. Hiina eksperdid on võrrelnud jäälõhkujate kasutamist Arktikas lennukikandjate kasutamisega teistel ookeanidel. Tõepoolest, tehnoloogiat ja kogemusi, mida hiinlastel on läinud vaja suurte tuumajõuallikaga jäälõhkujate ehitamiseks, saab vähese vaevaga tarvitada mereväe suurte tuumajõuallikaga lennukikandjate valmistamiseks.

Ehkki Hiina ametiisikud on olnud oma riigi õigustest ja privileegidest Arktika rikkuste jagamisel kõneldes üpris vaoshoitud, on Peking Venemaa kasvavat sõltuvust majandussidemetest Hiinaga ära kasutades üritanud kallutada Moskvat toetama enda taotlusi Arktikas. Venemaa sõltub Arktika loodusvarade hõlvamisel ja Põhja-mereteele tarviliku taristu rajamisel Hiina rahast, tehnikast ja muudest majanduslikest vahenditest. Venemaa ja Hiina ettevõtted uurivad ühiselt Arktika merepõhja nafta- ja maagaasivarusid, nad on ühiselt hiiglasliku Jamali veeldatud maagaasi projekti taga, nad kaaluvad Arhangelski süvaveesadama ühist arendamist ja nad on loonud Hiina-Venemaa Arktika-uuringute keskuse ühiste uurimisprojektide läbiviimiseks Kaug-Põhjas. Ent kõigi nende ühiste pingutuste fookuses on ikkagi olnud Hiina kaubalaevade senisest mahukam Põhja-meretee kasutamine, mis lubaks mitmeid Hiina eksport- ja importkaupu kiiremini sihtkohta toimetada ja ühtlasi täidaks transiidimaksu arvel Venemaa riigikassat.

Siiski on Hiina ja Venemaa Arktikat puudutava partnersuhte pikaajalisem püsimine pisut kaheldav riikide eesmärkide mõnetise erinevuse tõttu. Hiina riigi- ja eraettevõtted kasutavad küll Põhja-mereteed ja maksavad selle eest Venemaa valitsusele, kuid samal ajal on Hiina ühinenud teiste riikidega, kes ei ole nõus Põhja-meretee kuulumist Venemaale ametlikult tunnistama. Mõned Venemaa strateegid usutavasti leiavad sarnaselt Lääne ametivendadega, et Hiina majanduslik ja kaubanduslik kohalolek Arktikas võib kujutada riigi katset suruda piirkonna institutsioonidele peale oma hoiakuid ja sel moel enda strateegilisi positsioone tugevdada. Hiina investeeringud on seni liikunud valdavalt Venemaale, aga see võib muutuda, kui Põhjamaad võtavad Hiina majandustegevuse suhtes soosivama positsiooni. Hiina jäälõhkujatel ja muudel ressurssidel on küll eelkõige rahumeelne iseloom, kuid nende baasil võib Hiina sama hästi asuda suurendama sõjalist kohalolekut, tuues ettekäändeks mittesõjaliste eesmärkide toetamise. Hiina kohalolek Arktikas piirdub praegu esijoones teadus- ja kaubandusvaldkonnaga, kuid Peking võib edaspidi laienevat tegevust piirkonnas tuua õigustuseks sõjalise kohaloleku suurendamisele Hiina huvide kaitsmiseks.

Lääne reageering

Alates külma sõja lõpust on Ühendriigid olnud Arktika riikide seas kõige tagasihoidlikuma aktiivsuse ja nõudlustega maa, millel pealegi on nõukogudejärgsel ajal sisuliselt puudunud selgepiiriline, kõikehõlmav ja kooskõlaline Arktika-strateegia. USA administratsioonid ei ole käsitlenud Arktikat riikliku julgeoleku prioriteedina erinevalt näiteks Euroopast, Aasiast ja Lähis-Idast ega kuidagi hoidnud Arktika suunal kinni kõikehõlmavast või korralikult läbimõeldud poliitikast. Viimase ajani on USA ametiisikud püüdnud jätta Arktika Venemaa-USA pingetest kõrvale ja keskendunud piirkonnas mittesõjalistele küsimustele, näiteks kliima soojenemine ja jääkatte sulamise tagajärjed. Kuid pärast seda, kui Moskva liidendas Krimmi ja alustas varjusõda Ukrainas, on lääneriikide valitsused peatanud peaaegu igasuguse suhtluse Venemaa sõjalise juhtkonnaga.

Trumpi administratsioon on viimasel ajal võtnud Arktika suhtes mõneti kindlapiirilisema seisukoha. Pentagoni 2019. aasta aprillis välmitud strateegia nõuab kaitseministeeriumilt koostööd liitlaste ja partneritega Venemaa ja Hiina aluseta territoriaalsete nõudmiste vaidlustamiseks ning piirkonna hoidmiseks vaba ja ligipääsetavana. Ühendriigid on hakanud piirivalve tellimusel ehitama uusi jäälõhkujaid. Piirivalve kinnitusel vajavad nad ülesannete täitmiseks nii Arktikas kui ka Antarktikas kuut jäälõhkujat. Ühendriigid on samuti teada andnud, et toetavad jätkuvalt meresõiduvabadust Arktikas ja seisavad vastu Venemaa väitele, nagu kulgeks Põhja-meretee nende territoriaalvetes, mitte rahvusvahelistes vetes. USA merevägi taasasutas Põhja-Atlandil tegutseva 2.  laevastiku ja asus õppusi korraldama ka Põhja-Jäämeres.

Tänavu mais nimetas Soomes viibinud riigisekretär Mike Pompeo Arktikat viimasel ajal esile kerkinud „võimuvõitluse ja jõukatsumise areeniks”. Ta naeruvääristas Hiina väidet, nagu oleks see „Arktika-lähedane riik”, ja kinnitas, et ainukesed tõsiselt võetavad kategooriad on “Arktika riigid” ja “Arktika-välised riigid” ning millegi muu väitmine Hiina poolt „ei anna neile õigust mitte millekski”. Pompeo tervitas küll põhimõtteliselt Hiina investeeringuid piirkonda, aga nõudis, et need peavad olema läbipaistvad ja konstruktiivsed ning Pekingil tuleb vältida „mujal avalduvat agressiivse käitumise mustrit”. Samuti väljendas Pompeo muret Venemaa territoriaalsete nõudmiste, tugevneva sõjalise kohaloleku ja kava pärast ühitada Põhja-meretee Pekingi Mere-Siiditeega. Ta lisas: „President Trumpi ajal oleme me kindlustanud Ameerika julgeolekualast ja diplomaatilist kohalolekut piirkonnas.”

Trumpi administratsiooni ja Taani hiljutine tüli Gröönimaa pärast tähistas kahe riigi suhetes ebasoodsat madalpunkti, kuid see ei tähenda, nagu ei võiks pooled asjalikumas toonis edasi liikuda. Tülist Gröönimaa pärast hoolimata on Taani kuningriik olnud USAle suurepärane ja võimekas partner Arktika julgeoleku edendamisel, muu hulgas meetmete rakendamisega, mis piirasid Hiina võimsaid strateegilisi investeeringuid Gröönimaa lennuväljadesse. Arktikaga seotud küsimused on mõlemale poolele liiga tähtsad, et lasta sellistel vaidlustel nagu äsjane tüli Gröönimaa pärast pärssida pikaajalist vastastikust koostööd. 2018. aasta septembris Thules viibides käis asekaitseminister poliitikaküsimustes John Rood välja ühiste kavatsuste leppe Gröönimaale investeerimise kohta. Sellega kinnitati ministeeriumi „huvi investeerida Gröönimaale sihiga tugevdada piirkondlikku julgeolekut, parandada olukorrateadlikkust, hoida pinged piirkonnas edaspidigi madalal tasemel ning olla kasulik nii sõjalises kui ka tsiviilelu mõttes”. Positiivsest toonist hoolimata läheb deklaratsiooni täitmiseks tarvis konkreetsemaid projekte ja kindlat rahastust. Ühendriikidel ja Taanil on samuti tarvis teha koostööd oma sõjaliste võimete täiendamiseks nii Gröönimaal kui ka mujal Kaug-Põhjas.

Norra on samuti silmapaistvalt panustanud NATOsse. Sarnaselt Taaniga on Norra saatnud sõjaväelasi USA juhitud missioonidele Iraagis ja Afganistanis ning õhujõude NATO sõjakäigule Liibüas. Norralased on tugevasti investeerinud Arktika kaitsesse ja korraldavad piirkonnas regulaarselt ulatuslikke õppusi. Nii Norra sõjaväelised kui ka tsiviilvõimud soovivad näha NATO suuremat osa Arktikas. Norralastel on suured kogemused Arktika vetes tegutsemisel eelkõige tänu ulatuslikule veealuste energiaallikate ammutamisele.

Nagu Norra on ka Kanada investeerinud kõvasti Arktika kaitsesse ja julgeolekusse. Varasemal ajal leidus mõjukaid kanadalasi, kes ei pooldanud NATO rolli suurendamist Arktikas. Mõned kanadalased nähtavasti pelgasid, et Arktika-välised NATO liikmesriigid kasutavad alliansi rolli Arktikas ära omaenda mõju suurendamiseks piirkonnas. Kuid Kanada kauane tõrksus võimaldada NATOl etendada Arktikas suuremat osa tundub olevat hääbumas. Varem on Kanada toetanud Hiina osa suurenemist Arktikas, kuid viimasel ajal halvenenud Kanada suhted nii Venemaa kui ka Hiinaga on pakkunud rohkem lootust Kanada ja USA vastastikustele kaitsealgatustele Arktikas. Ühendriigid peavad Loodeväila rahvusvaheliseks laevateeks, samal ajal kui Kanada kinnitab, et see kuulub nende territoriaalvetesse, aga suuremate ja pikemaajaliste Kanada-USA ühishuvide edendamiseks Arktikas tuleks neil see erimeelsus kalevi alla lükata.

Eurooplaste pinevad suhted Venemaa ja Hiinaga on samuti pakkunud Washingtonile võimalusi edendada partnerlussuhteid NATO ja ELiga Arktika teemal. NATO 2010. aasta strateegiline kontseptsioon nentis küll uute probleemide kerkimist alliansi ette, näiteks küber- ja energiajulgeolek, kuid alliansisisesed erimeelsused ja soovimatus riivata Arktika riikide huve ja õigusi on seni takistanud NATOl täiel määral Arktika julgeoleku küsimustele pühendumast. Kuid kasvav julgeolekumure Venemaa suureneva sõjalise tegevuse pärast piirkonnas on aidanud kaasa ka NATO kohaloleku kasvamisele Arktikas. Hiljutisel NATO õppusel osales USA lennukikandja lahingugrupp esimest korda üle mitme aastakümne sõjategevuse harjutamisel põhja pool põhjapolaarjoont. 2018. aasta õppus Trident Juncture oli alliansi suurim õppus Arktikas pärast külma sõja lõppu, millel osales 50 000 sõjaväelast, kaasa arvatud NATOsse mittekuuluvate Põhjala riikide Soome ja Rootsi esindajad. Jätkuv edasiliikumine selles suunas peaks kujunema oluliseks elemendiks kogu Atlandi-üleses tegevuskavas, sest kõigile NATO liikmesriikidele ja alliansi partneritele tuleks kasuks ulatuslikum teabe jagamine (näiteks EL peaks üksikasjalikumalt silma peal hoidma Hiina suurenevatel investeeringutel liidu Arktikasse ulatuvatesse liikmesriikidesse), parem olukorrateadlikkus (NATO riigid peaksid regulaarselt koostama ühiseid piirkonna ohuhinnanguid) ja muulaadne Arktikaga seonduv koostöö. NATO kaitseplaneerimine võimaldaks liikmesriikidel tuvastada võimelüngad, mille likvideerimine lubaks saavutada alliansi sihid piirkonnas. Soome ja Rootsi ei kuulu küll NATO ridadesse, kuid eripartneri staatus lubab neil osa võtta nii mõnestki alliansi tegevusest. Iga-aastane Põhjamaade, Baltimaade ja USA foorum (millel osalevad Taani, Soome, Islandi, Norra, Rootsi, Eesti, Läti, Leedu ja Ühendriikide esindajad) on samuti aidanud tuvastada vastastikusi ohte ja võimelünki ning edendada sõjalist koostegutsemisvõimet.

Kuigi Arktika muutuva kliima põhjuste ja mõju üle käivad jätkuvalt vaidlused, on USAle tulnud kasuks vastutustundliku keskkonnapoliitika järgimine Arktikas. Riigisekretär Pompeo tabas 2019. aasta mais õiget nooti, kui toonitas Arktika-poliitikast kõneldes administratsiooni pühendumist vastutustundlikule keskkonnapoliitikale, teadusuuringute korraldamisele, põlisrahvaste elatustaseme parandamisele ja süsihappegaasi heite kahandamisele. Lisaks peaks USA koos piirkondlike liitlastega paika panema asjaliku õigusliku raamistiku, mis sätestaks tõhusa vastutus- ja hüvitusmehhanismi võimalike nafta või maagaasi ammutamisega seotud õnnetuste korral Arktikas. See õhutaks ühtlasi riike ja korporatsioone hoidma selliste õnnetuste tõenäosus võimalikult madal. Sellise mehhanismi kulusid peaksid kandma ka Hiina ja teised piirkonna energiaallikate ammutamisest huvitatud välismaised osapooled. USA juhtivad poliitikud peaksid samal ajal võtma kuulda Pentagoni analüütikute juba ammust soovitust ratifitseerida ÜRO mereõiguse konventsioon, mis võimaldaks Ühendriikidel jõulisemalt astuda vastu Venemaa ja Hiina peetavale „sõjale juriidiliste vahenditega” nii Arktikas kui ka mujal maailmas.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane