Üksindus ja sõbrad välispoliitikas

Tänavu möödub sada aastat kahest Tartu rahust: 2. veebruaril 1920 sõlmisid rahu Eesti ja Venemaa ning 14. oktoobril 1920 tegid sedasama Soome ja Venemaa.

Terve Tartu rahu sõlmimisele eelnenud 1919. aasta jooksul, kui me võidukale rahule sõjatandril pinnast lõime, st sõdisime eestlastena oma riigi eest, oli meil võitluses punaste vastu liitlasi, oli rahvusvahelist toetust. Olid taanlased, olid Soome Põhja Pojad, Briti laevad Tallinna reidil jne. Aga sõja lõpus olime järsku täiesti üksi. Olime lääneliitlastele olnud kasulikud seni, kui enamlaste vastu võitlesime, kuid nendega rahu tegemine – nagu pärast pikemaid läbirääkimisi Tartus 2. veebruaril 1920 juhtus – ei olnud toona Lääne jaoks üldse mingi variant.

Briti toonane peaminister David Lloyd George küsis otsesõnu: “Nende iseseisvust tunnustada oleks täiesti järelemõtlematu. Jäävad peale enamlased või nende vastased, kummalgi juhul ei tunnusta nad nende riikide iseseisvust… Kas oleksite valmis alustama sõda enamlastevastase režiimiga, kui nad püüaksid tagasi võtta ja kindlustada vanu vene sadamalinnu Riiat ja Tallinna? Kui mitte, siis oleks iseseisvusele garantii andmine meie poolt üksnes häbiväärne petmine.”

Tolleaegseid diplomaatilisi suhteid uurinud Eero Medijainen, kes George’i sõnu hiljaaegu meenutas, ütleb, et “selline arvamus polnud kuigi ainulaadne, pigem püüdis London meeldida USAle ja aimata Washingtoni seisukohti. President Woodrow Wilsoni kabinet USAs ei kavatsenud leppida Venemaa tükeldamisega, ükskõik kes seal parajasti võimul olid, ja ammugi mitte ei kavatsenud ta separatiste tunnustada.” See kõlab õige mitmes suhtes nii paganama tänapäevaselt, et kõrvadel on lausa valus.

Eero Medijainen on sõnaselgelt välja toonud, et Eesti oli 1919. aasta lõpul ja 1920. aasta alul palju rohkem üksi kui aastal 1940.

Võib öelda veelgi enam: Tartu rahu sõlmides lõime me mõra Lääne ühtsusesse. Too ühtsus, “liberaaldemokraatliku maailmakorra 1920. aasta mudel”, kui soovite, muidugi ei olnud huvitatud mingitest separatistidest ega nende riigikestest.

Aga suurelt öeldes sündis meie üksindusest kangelastegu: vähemalt ühe impeeriumi lõpp maailma globaalpoliitikas oli see küll. Või lõpu algus, kui sajandi perspektiivis vaadata. Sama 1920. aasta juulis sõlmis Nõukogude Venemaaga lepingu Leedu, oktoobris järgnes Soome Tartu rahu – ning Venemaa oli “igaveseks ajaks” öelnud lahti suurest osast Läänemere idakaldast.

Saja aasta tagust ükisnduseaega ja toonaseid otsuseid unustades on praegu kombeks üksinduse traagikat ja fataalsust tugevasti rõhutada. Eriti pärast meie suurte üldrahvalike välispoliitiliste eesmärkide täitumist, st ühinemist ELi ja NATOga, mis tõi meile suure hulga “vannutatud” partnerriike, kõneldakse poliitilistes pidukõnedes sageli, et ei kunagi enam üksi. Ja see väide tundub ka loogiliselt korrektne, mitte ainult poliitilisretooriliselt.

Sest on ju kahtlemata tõsi, lausa triviaalne, et sõpradega koos on ikka kindlam, on kindlam hoida oma aateid ja oma riiki jne. Muidugi ainult seni, kui nad on meie sõbrad. Mis takistaks neil meist ära pöörata või lihtsalt omandada selliseid jooni, mis meile enam ei sobi? (Siin tuleb mainida Hiinat ja järsku pööret, mida Lääs ja teiste hulgas ka Eesti on oma Hiina-poliitikas just Trumpi valitsemisajal teinud, kui äsjasest ideaalsest turust ja hiiglaslikust kaubanduspartnerist sai ohtlik võistleja ja vaenuriik. Või ka Brexitit, mis tõstis meie ühe truu ja suure liitlase väljapoole ELi piire.)

Ja niisama triviaalne tõde on seegi, et parem on alati olukord, kui sõpru on palju. Kuid ka siin on oma aga – nimelt kui sõbrad omavahel tülli pööravad, kuhupoole peaksime siis end hoidma? Kui me end kinnisilmi seome ühe poole või üksnes Suurima Sõbra ambitsioonidega, siis kas märkame üldse, kui oleme salamisi triivinud üsna kaugele nondest aadetest, millele toetudes loodi Eesti riik?

Niisiis väga üldises filosoofilises plaanis (ja siin vaba käega tõmmates rööpjooni abielu või poissmehepõlvega) võib sõbraasja kohta püstitada ka hoopis vastupidise väite, et üksi on iseendaks jääda kergem. (Küllap oleks see nii ideaalses, vaenuta maailmas, paraku sellises me ei ela.) Ning veelgi jesuiitlikum, aga võib-olla ka kõige produktiivsem oleks valida sõpru ja neid vastavalt olukorrale vahetada. Kui meie, väikesed, seda teeme, ei muutukski sellest ehk palju. Aga kui seda hakkaksid tegema ka suurjõud?

Ent pragmaatilises maailmas tuleb muidugi talitada teisiti. Oma sõbra kaisus on hea ja turvaline. Siin ei peagi muule mõtlema.