Ukrainas püsib pinevus, kuid ühiskond on tugevam

Pingete paisutamine Ukraina piiridel, okupeeritud Krimmis ja Donbassis paistab väljapressimisena, mille sihtmärgiks olid ennekõike lääneriigid, mitte Ukraina. Venemaa eesmärk oli ja on jätkuvalt kontrollida, kui kaugele on lääs valmis Ukraina toetamise nimel minema. Lisaks oli Venemaale oluline hoida ära lõppjärgus Nord Stream 2 gaasijuhtme ehituse külmutamine.

Loomulikult oli eesmärk ka Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi mõjutamine, et saavutada tema meeskonna soosing Venemaa nõudmistele Donbassis. See oli aga siiski teisejärguline. Kiiev ei olnud Venemaa sõjaliste ähvarduste peamine sihtmärk.

Venemaa Föderatsiooni keevalisust jahutas osaliselt ennekõike USA ja Suurbritannia eeldatavalt jõuline reaktsioon. Aktiivne pealetung ei oleks suurendanud lääne või Ukraina poolehoidu Venemaale, küll aga oleks sellele ilmselt järgnenud karmimad sanktsioonid. Erinevalt 2014. aastast arutati seekord palju tõsisemalt ka Ukrainale sõjalise ja tehnilise abi andmist. Kõige olulisem oli aga see, et nii rünnakul kui ka Ukrainas uute alade okupeerimisel olnuks liiga kõrge hind. Venemaal ei oleks õnnestunud korraldada „väikest võidukat sõda“.

Venemaa eesmärk oli ja on jätkuvalt kontrollida, kui kaugele on lääs valmis Ukraina toetamise nimel minema.

Seega oli igati mõistlik aprilli lõpus pingeid leevendada. Igasugune rünnakust saadav kasu paistis Venemaale liialt petlikuna. Siiski ei saa rääkida täielikust pingelõdvendusest, sest aktiivse pealetungi oht on jätkuvalt õhus. Praegu ei ole aga enam tõenäoline täiemahuline sissetung eri suundadest, vaid pigem piiratud operatsioonid ennekõike Donbassis, kus Venemaal on nii tagala kui ka hästi välja arendatud logistika pealetungiks. Teiseks tõenäoliseks koldeks jääb Musta mere ja Aasovi mere piirkond.

Hiljutise eskalatsiooni peamine õppetund Ukrainale ja tema partneritele oli Vene vägede liigutamise kiirus ning just seetõttu püsib ka täiemahulise eskalatsiooni oht, isegi kui piiratud operatsioonid teatud regioonides on Kremlile praegu kasulikumad. Ühtlasi ilmestab see, kui oluline on Ukrainale rahvusvahelise toetuse suurenemine.

Kellele loota?

Pingelises õhustikus oli mitte ainult Venemaal võimalus kontrollida, millises ulatuses ühed või teised riigid ja alliansid on valmis talle vastanduma. Ukrainalgi tuli mõista, millisele abile ta tegelikult võib toetuda ning vastavalt sellele välispoliitikat kujundada.

Vene oht näitas selgelt, et kõige tähtsamate – Euroopa Liit, NATO, USA, Suurbritannia, G7 – seas puudub ühine arusaam olukorrast. On küll üldine poliitiline ja diplomaatiline toetus, kuid konkreetsetes tegevustes ei ole üksmeelt.

EL mängib siiani agressori rahustamise mängu ega ole valmis peatama ei Nord Stream 2 ehitamist ega kehtestama uusi valdkondlikke sanktsioone. Kui olemasolevate sanktsioonide osas valitseb ELis üksmeel ja neid pikendatakse automaatselt, siis uue kallaletungi oht lõhestab ELi karmi reaktsiooni pooldajateks ja vastasteks. Seetõttu tasub Ukrainal keskenduda partnerlusele iga riigi valitsusega eraldi, jätkates samal ajal koostööd ka ELi institutsioonidega.

Hiljutise eskalatsiooni peamine õppetund Ukrainale ja tema partneritele oli Vene vägede liigutamise kiirus ning just seetõttu püsib ka täiemahulise eskalatsiooni oht.

ELi tuumik, kes on valmis astuma karmimaid samme, on eelkõige Balti riigid ja Poola, viimasel ajal ka Tšehhi. Samuti on riike, eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa, kes panustavad küll diplomaatilisse lahendusse, kuid ei ole valmis uuteks sanktsioonideks või ükskõik milliseks muuks vastuseks. Ülejäänud liikmesriikidel on erinevad lähenemisviisid ning seetõttu ei ole ELil kui tervikul võimalik vastu võtta pealetungi ennetavaid abinõusid. Tõsi, nad pakuvad poliitilist ja diplomaatilist toetust, kuid kõik muu on küsitav. Sellises olukorras on loogiline, et Ukraina seab sisse ühtmoodi poliitilise liini nende riikidega, kes on rohkem valmis Venemaale aktiivselt vastanduma, ning teise liini nendega, kes saavad aidata diplomaatiliselt.

USAga peaks Ukraina keskenduma strateegilisele partnerlusele. Praegu näib USA jäik ja heidutav: ta on saatnud demonstratiivselt signaali, et toetab Ukrainat ja on valmis tegutsema täispangal. Joe Bideni administratsioon jätkab Ukrainalt reformide nõudmist, kuid olulised on ka julgeolekuküsimused.

Samal ajal on USA kaasatud läbirääkimistesse, kuid on vähetõenäoline, et Washington liitub Normandia formaadiga – seda ei ole vaja Venemaale ega USA-le. Üsnagi tõenäoline on aga eriesindaja ametikoha taastamine ja Moskvaga paralleelse suhtluskanali sisseseadmine. Lisaks taltsutab Venemaa aktiivset agressiooni Bideni ja Vladimir Putini võimaliku kohtumise ettevalmistamine. Selline kohtumine ei saaks iialgi aset leida, kui taustal toimub pealetung – säärane väljapressimine oleks Washingtonile vastuvõetamatu ja kohtumine jääks tõenäoliselt ära. Ehk siis vähemalt tippkohtumiseni on Kreml väga ettevaatlik.

Uue kallaletungi oht lõhestab ELi karmi reaktsiooni pooldajateks ja vastasteks. Seetõttu tasub Ukrainal keskenduda partnerlusele iga riigi valitsusega eraldi.

Eraldi formaat on G7, kus Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa ettevaatlikkust tasakaalustab USA ja Suurbritannia aktiivsus.

President Zelenskõi prioriteetide sekka on tõusnud Ukraina liikumine NATO suunas. Kuid siingi on samad takistused – Euroopa võtmetähtsusega juhid pelgavad Venemaa välja vihastamist. Vaatamata sellele peaks Kiiev visalt edasi liikuma, sest kuniks püsib Venemaa oht, ei saabu iial õiget hetke Ukraina liitumiseks NATOga. Seetõttu ei ole NATO liikmelisuse tegevuskava utoopia. Ühelt poolt annab liitumise signaalide puudumine Venemaale vabad käed, teisalt ei tähenda nende signaalide saatmine liitumise ajakava paika panemist. Kuigi Ukraina võimalus saada juunis NATO tippkohtumisel liikmelisuse tegevuskava on kaduvväike, tuleb liitumist Venemaa agressiooni foonil aina enam avalikult tõstatada.

Ukraina ühiskonna reaktsioon

Mitte ainult armee, vaid kogu Ukraina ühiskond on võimalikuks uueks kallaletungiks paremini valmis.

Viimaste aastate jooksul on Ukrainas välja kujunenud üsna stabiilne hinnang konfliktile. 2020. aasta augustis uskus 65 protsenti ukrainlastest, et Ukraina ja Venemaa vahel käib täiemahuline sõda.¹ Enamasti leidsid vastanud, et Venemaa juhib „vabariikide“ poliitilist ja sõjalist tegevust, varustab neid relvadega ning Venemaa sõjavägi osaleb lahingutes. Kõige levinumaks Donbassis rahu saavutamise retseptiks peavad ukrainlased riigi majanduse ja sõjalise võimekuse tugevdamist, Venemaa diplomaatilist survestamist ning sanktsioonide laiendamist. Samas peetakse vastuvõetamatuks igasuguseid järeleandmisi Venemaale, nende seas eristaatust Ukraina põhiseaduses, piirikontrollita valimisi ja niinimetatud rahvamiilitsat. Kõik see loob omamoodi tugistruktuuri igasuguste Kiievi kompromisside ja „ohvrite“ tagasi lükkamiseks.

Kuniks püsib Venemaa oht, ei saabu iial õiget hetke Ukraina liitumiseks NATOga. Seetõttu ei ole NATO liikmelisuse tegevuskava utoopia.

Stabiilne ühiskondlik arvamus neil teemadel paljastab kaks võtmetähtsusega tegurit.

Esiteks loob see võimaliku eskalatsiooni puhuks tugevuse ja kerksuse. See ei ole küll sama, mis 2014. aasta emotsionaalne tõus, kuid annab võimudele selgemad suunised tegutsemiseks ja Kremliga läbirääkimisteks. Kui aastatel 2014–2015 oli Ukraina valmis erinevateks kompromissideks – isegi ebasoodsateks, nagu Minsk-2 –, siis praeguseks on välja joonistunud selged punased jooned.

Teiseks usub Ukrainaühiskond, et lääne aktiivse toetuseta ei õnnestu konflikti lahendada. Ukraina peamisteks liitlasteks peetakse USAd (28 protsenti vastanutest), Poolat (25) ja Saksamaad (23).² Arvestades selget ELi ja NATOga liitumise eesmärki, mõjutavad edaspidi nende ja veel mõne riigi praegused reaktsioonid Venemaa poliitikale ka ukrainlaste suhtumist lõimumise prioriteetidesse.

Kui aastatel 2014–2015 oli Ukraina valmis erinevateks kompromissideks – isegi ebasoodsateks, nagu Minsk-2 –, siis praeguseks on välja joonistunud selged punased jooned.

Avalikus arvamuses leidub siiski ka nõrku kohti, mida Venemaa võib rünnata. Iseäranis võib Venemaa ära kasutada tõsiasja, et Ukraina võimude ja Donbassi isehakanud okupatsioonivõimude „otsekontaktide“ suhtes puudub ühine arusaam. Rahvas on segaduses ega mõista, kuidas need võiks välja näha ning millised on tagajärjed. Kõige rohkem toetatakse sellist sammu idapoolsetes regioonides. Samas ei usu enamik selle idee pooldajaid ega ka vastaseid, et see lõpetaks konflikti.

President Zelenskõi

Eraldi tasub märkida, et muutunud on ka Ukraina läbirääkimiste seisukohad. Kui 2019. aastal ja 2020. aasta alguses panustati mitteametlikele ja otsekontaktidele Moskvaga, siis 2020. aasta maist hakkas olukord järk-järgult muutuma.

Suur diplomaatiline manööver kestis üle poole aasta: Minski kolmepoolse kontaktgrupi kavva lisati riigisiseselt ümberasustatud inimeste teema, naasti Normandia neliku kui põhilise läbirääkimiste formaadi juurde, kaitsti „julgeolek ennekõike“ lähenemist, loobuti otsedialoogist nn vabariikidega jne. Sel viisil muutusid Ukraina läbirääkimiste seisukohad ratsionaalsemaks ning suured julgeolekugarantiita kompromissid on tänasel päeval vähetõenäolised.

Ehk Venemaa rünnak võib küll suurendada Ukraina huvi läbirääkimiste vastu, kuid vaevalt aitab see Venemaal soovitut saavutada. Kiiev keskendub Minski kokkulepete põhipunktide ülevaatamisele, esmalt piir ja seejärel valimised. See on Kiievi läbirääkimiste kese.

Omaette keerukus on tihedad kontaktid Washingtoniga, arvestades viimase rolli Venemaa ohjeldamisel. Kui Bideni ja Putini kohtumine toimub, on äärmiselt oluline asjakohane kontakt Kiieviga.

Kokkuvõtvalt: praegune pingete paisutamine ei ole niivõrd Ukraina sundimine rahule, kuivõrd rahvusvaheliste mõjusfääride ümberkujundamine. Ukraina ühiskond tõrjub üsna ühtselt Moskva põhinõudmisi ning praegust juhtkonda ohjab avalikkuse reaktsioon, isegi kui üksikute võtmeisikute seisukohad pooldaksid läbirääkimistel kompromisse Venemaaga. Kuna Venemaa ei vaja Donbassis konstruktiivset kokkulepet, keskenduvad Ukraina võimud tõenäoliselt Minski kokkulepete ülevaatamisele ning lähiajal Ukrainale rahvusvahelise toetuse tagamisele.