Uiguurid kui kanaarilinnud kaevanduses

Uiguuridel on alati olnud keeruline Hiina Rahvavabariigis end rahvusena määratleda. Ajalugu räägib meile, et algselt oli türgi-islamistlikul maal, kus nad elasid, hoopis teine nimi – Ida-Turkestan. Hiljem nimetati ala ümber Xinjiangiks, mis tähendab hiina keeles “uut piiri” või “uut territooriumi”. 

Miks Hiina kommunistlik režiim 1949. aastal selle territooriumi oma kontrolli alla võttis? Vastus peitub hea geopoliitilise positsiooni ärakasutamises. Samuti ahvatleb Hiina keskvalitsust Xinjiangi loodusvarade rikkus. Tänapäeval elabki suur enamus uiguuridest Hiinas, kus nende arv ulatub üle 12 miljoni. Sellele lisaks paiknevad uiguuride asualad ka Kesk-Aasia vabariikides: Usbekistanis, Kasahstanis ja Kõrgõzstanis, kus kokku elab vähemalt 425 000 uiguuri.

Xinjiangis käib võitlus nii kultuurilise identiteedi säilitamise kui ka maavarade kasutamise pärast.

Ajaloo vältel on kohalikud elanikud korduvalt põrkunud Hiina keskvõimu katsetega territooriumi üle oma kontrolli suurendada. Kuigi 1949. aastal arvasid piirkonnas elavad uiguurid, et ala peaks olema Hiinast sõltumatu ning ametlikult on territoorium olnud autonoomne, on Kommunistliku partei juhitud valitsus ainult survet suurendanud. Riigivõim on piirkonna hõlpsamaks valitsemiseks soodustanud han-hiinlaste sissevoolu: kui 1950. aastatel oli uiguuride osakaal elanikkonnast üle 70%, siis juba 20. sajandi lõpuks olid suhtarvud vahetunud ning han-hiinlased moodustasid ⅔ piirkonna kogurahvastikust. 

Konflikt on oma olemuselt territoriaalne: kohalikud elanikud näevad end põlisrahvana, kelle ajalooline nõue piirkonna üle on õigustatum, Hiina keskvalitsus aga klassifitseerib uiguure tavalise rahvusvähemusena, kellel ei ole maa üle rohkem õigusi kui han-hiinlastel. Võitlus käib nii kultuurilise identiteedi säilitamise kui ka maavarade kasutamise pärast. Nendeks maavaradeks on näiteks uue Siiditee koridori olemasolu sellel territooriumil, ⅖ Hiina nafta tootmine ja rikkalikud kulla- ja vasevarud. Aja jooksul on konflikt eskaleerunud vägivaldseks uiguuride etnotsiidiks. 

Valitsuse jõulised võtted

Kui 2009. aasta juulis puhkes massiline vägivallalaine, milles hukkus umbes 200 inimest (peamiselt han-hiinlasi) ja sai vigastada üle 1700 inimese, otsustasid Hiina riigiorganid separatistliku ja dissidentliku uiguuride liikumise vastu võidelda. Seda tegid nad arreteerimiste, jõukasutamise või pikkade vanglakaristuste näol. 

2017. aastal hakkas mahasurumine hoogustuma. Hiina valitsus ei paigaldanud uiguuride domineerivatesse piirkondadesse mitte ainult kaameraid, kontrollpunkte ja alalisi politseipatrulle, vaid allutas vähemuse füüsilise ja psühholoogilise vägivallaga. Uiguuride suhtes viidi läbi massiline ideoloogiline ümberkujundamine ja poliitiline ajupesu, uiguuri naisi sunniti steriliseerima ja aborte tegema, lapsi rööviti ja orjastati. Statistika näitab, et uiguuride sündimus on viimastel aastatel langenud rohkem kui 50 protsenti ja lastekodudes elavate uiguuri laste arv on kasvanud ligi 80 protsenti. Rutiinseid käike mošeedesse ja paastumist ramadaani ajal või palvetamist peetakse nüüd samuti ekstremismiks. 

Kõige kohutavam Hiina valitsuse 2017. aastal rakendatud meetmetest oli uiguuride saatmine niinimetatud “kutseharidus- ja koolituskeskustesse” määramata ajaks, mida on võrreldud Mao Zedongi aegsete ümberkasvatuslaagritega. Rahvusvaheliste teadlaste ja USA valitsuse ametnike hinnangul vahistati kaheksasada tuhat kuni 2 miljonit uiguuri ja teist moslemit, sealhulgas etnilisi kasahhe ja usbekke. 

Uiguuride vangistamine tegelikes koonduslaagrites meenutab GULAGi, kus kinnipeetavaid ekspluateeritakse kõikvõimalikel viisidel.

Olukorra katastroofilisuse mõistmiseks võib tugineda Associated Pressi andmetele, mille kohaselt on iga kahekümne viies uiguurist elanik Konasheheri maakonnas, mis on Hiina uiguuride üheks keskuseks, terrorismi süüdistuse alusel vangi mõistetud. See on muuseas suurim vangistatud inimeste määr kogu maailmas. 

Seega on Hiina praegune poliitika muutunud terve rahva tõeliseks hävitamiseks. Uiguuride vangistamine tegelikes koonduslaagrites meenutab GULAGi, kus kinnipeetavaid ekspluateeritakse kõikvõimalikel viisidel. Demokraatiavastane režiim on viinud inimõiguste rikkumise, valikuvabaduse piiramise, traditsiooniliste religioossete tavade mahasurumise (nt mošeede massiline hävitamine) ja üldise sunnitööni. Hiina ise on oma tegusid õigustanud ja jätkab selliseid puhastusi tänaseni. Üheks taoliseks näiteks on Hiina Washingtoni saatkonna postitus Twitteris, mis õigustas, et rasestumisvastane poliitika on vabastanud uiguuri naised “lastetootmismasinate rollist”.

Ümberkasvatuslaagrites sunnitakse oma identiteeti alla suruma

Hiina valitsus püüab teavet selle kohta, mis laagrites tegelikult toimub, saladuses hoida. Kuid tänu OHCHRi 2022. aasta inimõiguste hindamisaruande andmetele Xinjiangi autonoomse piirkonna kohta on võimalik lugeda endiste kinnipeetavate tunnistusi, mis heidavad valgust Hiina ümberkasvatuslaagrite tingimuste sünge pildi kohta. 

Näiteks dokumenteerisid mitmed uuringud erinevaid Hiina režiimile allutamise vorme: kinnipeetavaid sunniti õppima mandariini keelt, loobuma oma usust ning austama ja laulma Hiina kommunistlikule parteile kiidulaule. Lisaks jäeti uiguurid ilma kõige põhilisematest inimõigustest nagu magamine ja puhkus. Samuti kaotasid kinnipeetavad privaatsuse, sest neid jälgiti pidevalt kambrites varjatud mikrofonide abil.

Need laagrid olid sageli kõrgesti valvatud vanglataolised asutused, kus põgenemiskatsete puhul rakendati “shoot-to-kill” ehk tapmispoliitikat. Need inimesed, kellel on õnnestunud põgeneda, räägivad füüsilisest, vaimsest ja seksuaalsest piinamisest, naised ka massivägistamisest. Inimesed, kes pidid taluma neid “piinamisviise või muid julma, ebainimliku või alandava kohtlemise vorme”, nagu kirjeldatakse aruandes, on enam kui korra kaalunud enesetappu või olnud tunnistajaks teiste uiguuride enesetapule. 

Vangistuste põhjendused on naeruväärsed: rohkem kui kolme lapse omamine, mošees käimine või kokkupuude “tundlikuks” peetavate riigi kodanikega.

Võimude järelevalve laieneb ka tänavatele: Xinjiangis on elanike kohta rohkem politseinikke kui kusagil mujal Hiinas. Poodide, ühistranspordijaamade, hotellide ja teiste asutuste ees asuvad kontrollpunktid, mille läbimiseks tuleb end ID-kaardiga tuvastada. Kaamerate ja mobiilirakenduste abil jälgib Xinjiangi politsei inimeste käitumise paljusid aspekte, energiatarbimisest kuni sissepääsude kasutamise sageduseni. 

Lisaks on esinenud juhtumeid, kus uiguure karistati aastaid tagasi toimepandud tegude eest. Eelkõige puudutas see mobiiltelefonide kasutamist “ebaseaduslike loengute” kuulamiseks, aga ka digivahendite kasutamist liiga vähe, sest sellest järeldati, et inimene on paha peal väljas ning soovib oma andmeid peita. 

Inimõigusorganite hinnangul ei ole enamikul kinnipeetavatest võimalust oma vangistust vaidlustada. Lisaks on vangistuste põhjendused naeruväärsed: rohkem kui kolme lapse omamine, mošeedes käimine, kokkupuude inimestega 26 riigist, mida Hiina peab “tundlikuks” (näiteks Türgi ja Afganistan), ja paljud muud väljamõeldud või tühised põhjused, millele Hiina valitsus on suurt tähtsust omistanud. 

Maailma kogukonna reaktsioon

Ei saa väita, et terve maailm sel teemal vaikib. Seda kinnitavad ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR) avaldused, mis on korduvalt kutsunud Hiinat üles lõpetama uiguuride meelevaldset kinnipidamist. Hiina on jäänud etteheidete suhtes ükskõikseks ning lausa eitab laagrite olemasolu. 2022. aasta aruandes kinnitas OHCHR üle seisukoha, et Hiina uiguuride kinnipidamine ja muud vägivaldsed teod Xinjiangi moslemikogukonna vastu võivad kujutada endast inimsusevastaseid kuritegusid. Selle otsuse aluseks on informatsioon koonduslaagrite kohta, mis oli saadud kinnipeetavate uiguuride käest. 

Lisaks ÜRO-le on uiguuride kaitseks välja astunud ka Euroopa Liit, Ühendkuningriik, USA ja Kanada. Nende riikide õigusaktide ühisel jõul tunnistasid valitsused, et Hiina paneb toime uiguuride vastast genotsiidi. Seetõttu kehtestasid nad 2021. aastal sanktsioonid Hiina ametnike ja inimõiguste rikkumistega seotud organisatsioonide vastu. Aasta hiljem esitas Ühendkuningriik ettepaneku trahvida ettevõtteid, kes kasutavad tarneahelas uiguuride sunnitööd. USA omakorda on vastumeetmeid veelgi karmistanud ja keelanud peaaegu kogu impordi Xinjiangist, võttes vastu uiguuride sunnitöö ennetamise seaduse. 

Hiina on jäänud etteheidete suhtes ükskõikseks ning lausa eitab laagrite olemasolu.

Võetud meetmed on aidanud leevendada uiguuride raskusi, kuid olukord on ikka veel kahetsusväärne, sest rahvusvahelise kogukonna reaktsioon on jäänud pigem deklaratiivseks kui sisuliseks. Abi ei ole Hiina majanduspartneritest, kes on otsustanud jätta uiguuride olukorra üldse tähelepanuta, et säilitada neile kasulikud majanduslikud ja poliitilised sidemed. Nii allkirjastasid 14. juunil 2022. aastal 69 riiki avalduse, milles nad kutsusid ÜRO inimõiguste ülemvoliniku üles kinnitama, et Xinjiangiga seotud küsimused on “Hiina siseasjad”, ning teatasid, et “on vastu inimõiguste politiseerimisele”. Nende riikide hulgas olid ka Tadžikistan, Türkmenistan ja Saudi Araabia – s.t. valdavalt islamitaustaga riigid. 

Miks on moslemi kogukond nii ükskõikne? Põhjuseid on erinevaid: alustades majandus- ja diplomaatilistest eelistest, mida Hiina kui mõjuka partneriga koostöö eest saadakse, ja kuni kultuuriliste erinevusteni. Uiguurid praktiseerivad küll islamit, kuid nad ei räägi araabia keelt ega jaga araabia maailma ühist kultuurilist identiteeti ning seetõttu ei saa nad oma “vendadelt” toetust ja solidaarsust. 

Hiina riigivõim probleemi ei näe

Esialgu eitasid Hiina ametnikud täielikult moslemite kinnipidamislaagrite olemasolu. Kuid 2018. aastal pidid nad lõpuks “kutseharidus- ja koolituskeskuste” rajamist tunnistama, mille järel hakkasid nii Hiina valitsusametnikud kui ka kohalik meedia levitama väärväiteid ning astusid vastu aktivistidele, kes üritasid rahvuspõhisele konfliktile tähelepanu juhtida. 

Silmapaistvaim neist oli katse peatada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole esitatud aruande avaldamist. Kui aruande avaldamise peatamine läbi kukkus, avaldasid Hiina riigivõim vastuväite, milles kirjeldas, kuidas välisriikide valitsused ja inimõiguste organisatsioonid “levitavad arvukaid kuulujutte ja valesid” Xinjiangi kohta. Hiina riigiorganid väitsid samuti, et laagrid sulgeti juba 2019. aastal, mis osutus hiljem valeks. 

Mis saab edasi?

Võib prognoosida vaid vägivalla, allumise, totalitarismi ja propaganda kaudu toimuva kvaliteetse ajupesu kasvu. See on autonoomse Ida-Turkestani tulevik, mis levib nagu viirus, kui antidemokraatlikele protsessidele juba täna vastu ei astuta. Kuhu on kadunud kõik need, kes nii ägedalt karjuvad oma individuaalsete õiguste kaitsmisest? Õigusest vabale meediale, õigusest valikuvabadusele, õigusest praktiseerida oma usku ja arendada oma emakeelt, kultuuri ja rahvuslikke traditsioone. 

Uiguuride saatus on vaid kanaarilinnuks kaevanduses.

Genotsiid toimub praegusel ajahetkel. Hiina režiim jätkab ka edaspidi valenarratiivide levitamist, mis etnilise ja rassilise kuuluvuse alusel määrab ühe rahvusrühma tuleviku. Sellise mustri eiramine annab totalitaarsetele valitsustele signaali, et mõne vähemuse vägivaldne allutamine ohverdatakse majandussidemetele. 

Juba ongi näha, et Hiina valitsus on võtnud suurema tähelepanu alla välismaal elavad Hiina kodanikud, et nende üle jõulisemat kontrolli kehtestada. Uiguuride saatus on vaid kanaarilinnuks kaevanduses. Rohkem kui kunagi varem tasub nüüd tõeliselt tegutseda ja kaitsta rahvusvahelist liberaalset korda, mille poole me nii väga püüdleme. Ainult kollektiivse tegutsemise kaudu on võimalik Hiina Kommunistliku Partei mõjuvõimu vähendada ja luua süsteem, mille põhiväärtused on universaalsete inimõiguste kaitse ning poliitilise ja sotsiaalse võrdõiguslikkuse võimaldamine.