Türgi ja ELi hädapärane rändelepe võib viia vihma käest räästa alla

Neile ei saa anda seal pagulasseisundit ning neil ei ole ka võimalik taotleda varjupaika, sest seda takistab 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioon, mille kohaselt võivad riigis varjupaika taotleda ainult eurooplased. Samuti ei ole neil lootust turvaliselt kodumaale naasta, kuni Süüria rindejooned püsivad muutumatuna ja Bashar al-Assadi režiim keeldub raasugi järele andmast.

Türgi, millest on kujunenud paljudest rahvustest migrantide keskus, võõrustab maailma arvukaimat pagulaskonda. Süürlased moodustavad Türgi rahvastikust ligi 4,5 protsenti ja suurema sündimuse tõttu see osakaal tõenäoliselt kasvab. Türgi kultuuri- ja ühiskonnamosaiigi täienemine peamiselt sunni araablastest süürlastega kujutab endast kogu riigi rahvastiku muutumist.

Võiks arvata, et säärases olukorras arutletakse Türgis põhjalikult uue demograafilise tegelikkuse üle. Aga midagi sellist ei toimu. Opositsiooniparteid süüdistavad president Recep Tayyip Erdoğani ja tema valitsevat Õigluse ja Arengu Parteid (Adalet ve Kalkınma Partisi, AKP) Süüria kohta tehtud rängas geopoliitilises valearvestuses ega soovi arutada Türgile tehtud pagulaskonventsiooni erandite muutmist.

Samal ajal on Türgi värvanud nn Süüria Rahvusarmee võitlejaid hoidmaks enda käes Kirde-Süüria territooriumi. Pärast seda kui Erdoğan muutis 2015. aastal kurssi ning sai äärmusrahvusliku erakonna MHP ja sõjaväe toetuse, vallutati seal kurdide juhitavatelt Süüria Demokraatlikelt Jõududelt väidetav turvaala.

Murenenud kuvand

Olgugi et Türgi ja tema käsilaste tegevusel Süürias, Liibüas ja Kaukaasias, kus ta toetas Aserbaidžaani tolle sõjas Armeenia vastu, oli selge sõjaline mõju, on Erdoğani kuvand kodumaal murenenud. Kriitikud võrdlevad teda Kesk-Aasia autokraatide ja külma sõja aegsete Ladina-Ameerika diktaatoritega.

Samal ajal üritab Türgi vabakond oma positsioone kaitsta, võideldes igasuguse, sealhulgas kurdide, aleviitide, naiste ja seksuaalvähemuste diskrimineerimisega ning meelevaldse kohtu-süsteemiga, kus kohtunikud püüavad otsuseid tehes olla „paleele“ ehk presidendile meelt mööda. Keskkonnakaitsjad võitlevad ohtrate murekohtadega. Kuigi majandus on surutises, tellib riik töid ja teenuseid presidendi truudelt pooldajatelt, mistõttu tõmbuvad teised erasektori pakkujad tagasi või lahkuvad välismaale.

Kõigist puudustest hoolimata on Türgi tänini ELi kandidaatriik, ehkki Türgi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste halvenemise tõttu on läbirääkimised alates 2018. aastast külmutatud.

Siiski on EL endiselt Türgi suurim kaubanduspartner ja peamine investeeringute allikas. Seega on tänu sellele ELil võimalik oma poliitikat karmistada, kasutades Ankara mõjutamiseks piitsa ja präänikut. EL 27 peab vormima oma pehmest jõust kindla inimõigusalase hoiaku ning väljendama selgelt, et Euroopa Nõukogu liikmesriigina ei saa Türgi järgida Euroopa inimõiguste kohtu otsuseid oma suva järgi. Nende järgimine on kohustuslik. Seetõttu tuleb filantroop Osman Kavala ja kurdimeelse Rahvademokraatliku Partei endine juht Selahattin Demirtaş tingimusteta vabastada.

Veelgi enam, Veneetsia komisjon, mis nõustab Euroopa Nõukogu konstitutsiooniõiguses, hindas 2017. aastal Türgi põhiseaduse muudatused vastuvõetamatuks: need olevat „ohtlik samm tagasi“ ning sillutavat teed „autoritaarsele ja isikukesksele režiimile“.

Arvestades aga seda, kuidas ELi liikmesriigid võistlevad praegu kõige pagulasvaenulikuma hoiaku nimel, ei saa liit olla Türgiga rändest kõneldes kõlbelisuse käilakuju.

Türgi konstruktiivsed jõud näeksid meelsasti ka ELi jõulisemaid nõudmisi, et Ankara ratifitseeriks Pariisi lepingu ja täidaks taas Istanbuli konventsiooni.

Üks präänik oleks tolliliidu uuendamine, kuid on kaheldav, kas president Erdoğan nõustub selleks vajaliku läbipaistvusega. Teine präänik on viisavabadus, mida EL on tulemusteta lubanud alates 2016. aastast.

Arvestades aga seda, kuidas ELi liikmesriigid võistlevad praegu kõige pagulasvaenulikuma hoiaku nimel, ei saa liit olla Türgiga rändest kõneldes kõlbelisuse käilakuju. Enne kui hakata Türgit kritiseerima, „peab EL – ja Euroopa tervikuna – vaatama ausalt iseendasse“, nagu ütles mulle üks hästi informeeritud Türgi vestluspartner. Muidu oleks Türgi ametnikel justkui õiguski vastata jutuga pinnust ja palgist. Sama lugu on nõudega, et Türgi tühistaks terrorismivastase seaduse. „Kuna Prantsusmaa riikliku julgeoleku seadus sarnaneb üha enam Türgi omaga, ei ole säärane nõudmine sugugi veenev,“ rääkis see kodanikuühiskonda esindav allikas.

Erdoğan vajab Läänt

Ometi soovib EL pagulaslepingut Türgiga pikendada, kulutades järgmisel kolmel aastal veel 3,5 miljonit eurot, et Ankara aitaks peatada Euroopasse tungivat põgenikevoogu. Euroopa Komisjon püüab sõlmida sarnast lepet Tuneesiaga ja kõige kurjakuulutavamal moel Liibüaga – riigiga, kus kehtivad migrantidele ja pagulastele äärmiselt vaenulikud olud ning relvarahu peab vaid vaevu enne 24. detsembri valimisi.

Kuni ELil ei ole õigustel põhinevat lähenemist Türgile ega rohkem võimalusi seaduslikuks rändeks Euroopasse, võib selline poliitika viia vihma käest räästa alla.

Kas president Erdoğan oleks valmis avama jälle migrantidele värava Euroopasse? Ta tegi seda põgusalt 2020. aasta algul, kui Türgi ja ELi rändelepe plaaniti üle vaadata ning Venemaa rünnakus Süürias Idlibi provintsis hukkus hulk Türgi sõdureid.

Sellegipoolest tundub rändelepe olevat nii ELile kui ka Türgi presidendile hädapärane, nii-öelda vähim halb valik – hoolimata Türgi äsjasest vastasseisust oma NATO partnerite Kreeka ja Prantsusmaaga Vahemere idaosas.

Tegelikult vajab Erdoğan Läänt. 2019. aasta kohalikud valimised näitasid, et AKPd on võimalik võita ning küsitluste järgi peab president uute parlamendi- ja presidendivalimiste eel, mis tuleb korraldada enne 18. juunit 2023, aga mis võivad toimuda juba 2022. aastal, oma seisu parandama. Seepärast näib Erdoğan olevat valmis Läänega mõnda aega tiiba ripsutama, et turgutada Türgi majandust ja oma reitingut kodumaal. Ent kui valimised on võidetud, võib selline mehkeldamine lõppeda, arvavad asjaga kursis olevad Türgi allikad.

Tugeva surve all – kui Venemaa või Assadi rünnak Idlibis vallandaks taas massilise süürlaste sissevoolu Türki või kui Talibani võimuletulek Afganistanis toob kaasa suure põgenikevoo – võib Erdoğan avada varjupaigataotlejatele uuesti värava Euroopasse. Pealegi, tavalise türklase vaatevinklist võib paista, et niimoodi jaguneks rändetaak õiglasemalt.