juuni 18, 2013

Must tee

Lugu sellest, kuidas Briti koloniaalimpeeriumi lapsed kunagiste vallutajate maale rändavad.

Artikkel ilmus esmakordselt Prantsuse kvartaliajakirja XXI eelmise aasta aprillinumbris.
Kui ma Birminghami jõudsin, oli käes talv: halli karva taevas, lumi, jäised ja tühjad tänavad, läbilõikav tuul. Kunagine tööstusrevolutsiooni häll on tänapäeval täis klaasjaid kõrghooneid, punastest tellistest viktoriaanlikke hooneid, ridamaju, luukidega poeaknaid, pubisid, täis tõsiste nägudega mehi, kes tõmbavad väljas suitsu, ja India restorane, mida peavad bangladeshlased.
Rohkem kui viiendik Birminghami elanikest on Aasia päritolu. Pakistanlased nimetavad seda Choka (“väike”) Pakistaniks. Esimene mošee püstitati siia 1981. aastal. Praegu võimaldab punastest tellistest Ghamkol Shariff Masjid, üks Euroopa suuremaid mošeid, mille minarett kõrgub Jumala poole ja mille medrese asub kohe üle tänava, sissepääsu kuni 5000 usklikule. Nad on tulnud Aafrikast, Aasiast, Lähis-Idast ja Kariibi mere piirkonnast otsima paremat elu. Briti koloniaalimpeeriumi lapsed on tulnud kunagiste vallutajate maale. Kõige kaugemale rännanud, kõige rohkem kannatanud ja saabumisel silmitsi kõige suuremate dilemmadega on Afganistani poisid.
“See on suurim ebaseaduslik ränne kogu maailmas,” ütleb Euroopa piiride julgeolekuga tegeleva Varssavis asuva agentuuri Frontex pressiesindaja Michał Parzyszek. “40 000 poisist, kes 2010. aastal Euroopasse migreerisid, on pooled Afganistanist.” 2011. aastal olid arvud veel suuremad.
Genfis tegutseva rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni pressiesindaja Jean-Philippe Chauzy sõnab: “Tegelikult ei tea keegi, kui palju neid tuleb. Kas me teame pooli või kümnendikku? Mõned kasutavad teekonna eest tasumiseks narkootikume, teised on sunnitud oma keha müüma.”
*****
Jõuludeni oli kolm päeva. Minu kontaktisik võttis mind raudteejaamas vana tumeda Subaru peale ja me sõitsime tema tagasihoidlikku punastest tellistest majja rahulikul puudega ääristatud tänaval, kus majade eeshoovid olid lumekatte all. Me võtsime Afganistani kombe kohaselt jalatsid ukse juures ära ning ta viis mind meeskülaliste ruumi, mida Afganistanis nimetatakse hudžraks. Seinad olid tühjad. Põrandal oli punane türkmeeni vaip, nurgas arvuti ja kaks musta nahkdiivanit. Pool tundi hiljem saabus poiss ja Ahmed tõi ta tuppa. See oli naerul suuga kõhetu noormees, pikkust umbes 175 sentimeetrit. Ta juuksed olid lühikesed, silmad heledad, lõua otsas habemetutt. Ta kandis teksasid, tuulejakki, kaht T-särki ja oli paljajalu. Temagi oli jätnud jalatsid ukse juurde. Ta paistis umbes 21-aastasena.
Tema nimi oli Bhahar. Ta oli puštu, kuuludes Afganistani ja Lääne-Pakistani suurima etnilise rühma hulka. Taliban koosneb puštudest. Kolmkümmend aastat Afganistanis kestnud sõja järel elab nüüd miljonilinnas 78 000 puštut.
Bhahar istus minu vastu ja rüüpas rohelist teed. “Ma olen Chawkayst, see on küla Kunari provintsis,” alustas ta juttu. Tema paagutatud mudast ja kivist maja asus Kunari jõe ääres Põhja-Afganistanis Pakistani piiri lähedal, maal, kus laiuvad männimetsad ja kõrguvad mäed, läbi pikitud sügavate orgudega, kus talumehed künnavad maad puust atradega ja lõikavad nisu sirpidega. Bhahar käis puid korjamas, mida oli tarvis nii toidu valmistamiseks kui ka kodu soojana hoidmiseks. Üle laia säbrulise jõe asus kaljune eelmäestik ja siis juba hambuliste mägede rivi, mille taha jääb Pakistan. Taliban elab mägedes ja Pakistanis.
“Meil oli tükike maad, kus kasvatasime juurvilju. Meil oli viis lammast, neli kitse ja kolm lehma. Me kasvatasime maisi ja nisu teise mehe maal, kellele andsime poole saagist. Kui ei sadanud, siis tegime päevilistena tööd, ladudes kivimüüre või mida iganes, et elus püsida.”
Bhahari isa läks enne koitu mošeesse palvetama ja jutlust kuulama. Tema perekond palvetas kodus, nägu suunatud lõunakaarde Meka poole, pärast mida nad istusid räpast põrandat katvale kilim’ile ehk vaibale, sõid praeleiba, jõid teed ja läksid siis tööle. “Mu kaks õde ja ema niitsid loomadele heina ja puhastasid talli ja maja. Isa, kolm venda ja mina tegime raskemaid töid. Ma käisin väiksena ühe mehe majas, kes õpetas meile islamit. Me istusime poistega maas ja kuulasime mullat. Me olime liiga vaesed, et kooli minna.” Ta ütles, et sai liha süüa ainult mõnel korral aastas.
Tal ei olnud oma tüdrukut. Ta silmad lõid välkuma. “Ma kartsin, et keegi võib mulle meeldima hakata.” Kui ta oleks vaadanud mõne tüdruku peale valesti, oleksid selle vennad öelnud, et ta on neiu aust ilma jätnud. “Kuidas sa end tunneksid, kui keegi kohtleks niimoodi sinu ema või õdesid? Sedasi oleks mõeldud.” See oleks esile kutsunud badal’i ehk kättemaksu vastavalt pashtunwali’le, puštude elu korraldavale põhjalikule ja nõudlikule koodeksile, mis ulatub tuhandete aastate taha ning kujutab endast karmide sõdalaste hõimuühiskonna seaduse ja korra alust. Neiu vennad võinuksid Bhahari tappa ning tema perekond olnuks kohustatud vastama, millest oleks alguse saanud veriste tapmiste rida.
*****
Ma puutusin pashtunwali’ga esimest korda kokku 1973. aastal, kui külastasin Kabuli lähedal kutšide ehk rändlejate laagrit. Üks mees kutsus mind oma telki ja tema abikaasa, nägu katmata nagu kõigil rändlejate naistel – ka Taliban ei suutnud sundida neid loori kandma – , astus paljajalu auväärselt kleidi sahisedes tahapoole teeklaase ja suhkrut tooma. Istusin koos nende ja lastega seal terve pärastlõuna. Ma olin nende külaline. Hea võõrustaja roll on osa milmastia’st ehk külalislahkusest.
Kutšid, keda Pakistanis kutsutakse powindah’ks, on puštud, kellest valdav enamik on tänapäeval paiksed. Wali tähendab puštu keeles koodeksit või viisi. Samuti võib see tähendada -ismi (võib näiteks öelda puštuism). Niisiis pashtunwali tähendab puštude (elu)viisi. See kehtib sellest hoolimata, kus nad elavad, olgu või maailma teises otsas.
Pashtunwali peamine väärtus on au. Kõik teised väärtused – külalislahkus, kättemaks, varjupaigaõigus, pärilus, abielu, lahutus ja kõik karistuse liigid – tulenevad aust. Au on puštude sügavaim olemus. Ei ole võimalik sallida kedagi, kes ründab sinu enda, perekonna või hõimu au.
Kõik peavad rääkima tõtt, sest valetamine on arguse liik. Kui keegi palub varjupaika, siis tuleb teda kaitsta oma elu hinnaga. Pashtunwali nõuab veritasu, mis on vastuolus koraaniga, milles öeldakse, et muslim ei tohi teist muslimit tappa. Solvangut ei tohi kunagi jätta karistamata. Šariaat ehk islamiseadus pooldab vaidluste ja tülide lahendamist vahendamise teel, mõrva eest pigem vereraha tasumist kui mõrvari tapmist ning pigem varastatud vara tagastamist kui varga karistamist. Võlad tuleb tagasi maksta.
Pashtunwali kohaselt on kõik mehed võrdsed ja auväärsed, aga kui mees vaatab naist vähimagi iharusega, millega rüvetatakse naise au, on see väärt tapmist.
Bhahar teab reegleid. Kõik poisid teavad. Puštu kultuuris tuleb naise au haavamist või rüvetamist harva ette, samal ajal ei ole naine küll mehega võrdne. Kurameerimine ja romantika on keelatud. Mees abiellub oma isa venna tütrega. Mees ja naine, kes armastuse ajel koos põgenevad, kaotavad au. Perekond saab oma au ja staatuse tagasi alles siis, kui on põgenikud tapnud. Naine peab surema esimesena. Kui nad pagevad teisele maale, ei tohi nad kunagi tagasi tulla. Mees ja naine visatakse kividega surnuks või maetakse elusalt. Šariaadi järgi peab abielurikkumist tunnistama neli inimest. Pashtunwali kohaselt võib ka kuulujutt naise elu lõpetada.
“Sõda oli kõikjal,” ütles Bhahar ja ta hääl tõusis. Üks poiss, keda ta tundis, laskis end nende maja juurde viival teel koos USA maaväe sõidukiga õhku. “Räägitakse, et ISI [Pakistani sõjaväeluure] röövib poisse ja õpetab nad enesetapurünnakuteks välja. Minu külast läks poisse kaduma. Nii paljud inimesed tapeti. Öeldi, et Taliban tapab või Al-Qaeda või valitsus või ameeriklased.” Ta oli hirmul ja kõneles sellest perekonnale.
Tema ema teatas oma vennale, Ida-Afganistani suurlinna Jalalabadi kooliõpetajale, et Bhahar tahab Läände minna. Vennal oli takso ja veidi maad. Ta teadis kajaki larah’d ehk teed, mida mööda poisid liiguvad Euroopasse või Austraaliasse. “Afganistanis teavad seda kõik,” naeris Bhahar.
Onu sai kokku 8000 dollarit, millega saab poisi saata Afganistanist Kreekasse, kust pääseb juba mujale Euroopasse. Ta andis raha Jalalabadis ühe agendi kätte, kes viis selle Pakistani Peshawari Chowk Yadgari ehk Mälestamisväljakule, mis kujutab endast tohutut katusealust basaari, kus kõrgel rippuvate lampide all väänleb räpaste vahekäikude rägastik. Seal tegutsevad rahavahetajad ja narkoärikad. Agent kohtus katšakbari ehk smugeldajaga, sõlmis lepingu ja andis raha üle. Pool sellest tuli anda “kauba” vedajatele, kui Bhahar jõuab Istanbuli, teine pool siis, kui ta jõuab Kreekasse.
Kui Bhahar jättis perega hüvasti, oli sügis ja puudelt langesid lehed. Ema nuttis. Noormees hakkas seda rääkides nihelema ja ta hääl muutus mahedamaks. “See oli raske. Pere maha jätta ja noh, siis minna võõrale maale. Ma olin kuusteist või seitseteist.” Afganistani elanikud ei tea enamasti oma täpset vanust. “Kodunt on raske lahkuda. Selles majas on elanud sinu isa ja vanaisa. Minu vanemal vennal selleks jõudu ei jagunud. Ma olin ainuke, kes lahkus.”
*****
Ta seisis koos isaga tee ääres. Ilmus väikebuss ja isa tõstis käe. Masin peatus ja Bhahar sõitis sellega allapoole Jalalabadi, vasakut kätt voolamas sajakonna meetri laiune külma tormleva veega Kunari jõgi. Madalal asuvas linnas oli palav ja niiske. Järgmisel päeval viis onu ta agendi juurde, kes viis ta majja, kus ootas juba kolm poissi. Üks teine mees sõidutas nad piirilinna Torkhami, mille kõrval asub USA sõjaväebaas, mis näeb välja nagu Ameerika Lääne laadis fort, väravas rajamaa skaudid, väravast läbi kulgemas veo- ja sõiduautod, kaamelid, lambad ja inimesed. Nad astusid läbi värava ja sõitsid mööda käänulist maanteed üle künkliku maastiku, millel siin-seal kerkisid paagutatud mudast valmistatud hoonekompleksid, kolme miljoni elanikuga Peshawari suurlinna. Kuller toimetas poisid turvamajja, kus saatusekaaslased neid juba ees ootasid.
Ülejärgmisel ööl viis väikebuss neid lõunasse läbi kontrollpunktide, kus üle tee olid tõmmatud kaablid, läbi hõimualade, kus tegutsevad Al-Qaeda ja Talibani juhid, mööda mudatellistest hooneist, küladest ja vanadest Briti fortidest, mille kivimüürid on ajaga üleni valgeks kulunud. Puštust autojuht andis poistele leiba ja vett. Järgmisel hommikul hakkas tee tõusma ja nad jõudsid Belutšistanis asuvasse Quettasse. Poisid pandi teise bussi ja belutš sõidutas neid üle kõrbe kulgeva kaherealise maantee kaudu läände, mööda lammaste ja kaamelite karjadest, liivavallidest ja kaugelt paistvaist küladest. Veel samal ööl jõudsid nad Iraani piiri ääres asuvasse unisesse Kiftali külla.
Poolteistkümmend poissi magas lageda välja peal väljaspool asulat. Toitu polnud. Koidikul sõidutasid uued agendid, nagu Bhahar neid nimetas, poisid oma kahe meetri kõrguse paagutatud savist müüri juurde. See oli Iraani piir. Neil kästi sellest üle ronida ja joosta ootavate autode juurde. Poisid jooksidki, kuid khakis ja punaste barettidega Pakistani piirivalvurid tulistasid õhku ja mõned poisid kukkusid hirmu tõttu müürilt alla, pärast mida nad viidi arestimajja.
Ülejäänud pääsesid üle, aga nende pihta tulistasid Iraani piirivalvurid, kes tapsid kaks poissi ja võtsid teised kinni. Kas see oli tõsi? Ma teadsin, et afgaanid võivad hõimukoodist ja islamist hoolimata valetada. Küsisin seda üle oma kontaktisiku käest, kes meie jutuajamist tõlkis. Bhahar kordas lugu. “Ma usun teda,” sõnas kontaktisik tõsiselt. Nad jooksid üle tolmava võsastunud ala autode, Lõuna-Aasias üldlevinud Toyota Corollade juurde ning seejärel toimetati neid rappuvate teede kaudu mägedesse, kuhu nad maha jäeti. Öösel tulid mehed ja viisid poisid hanereas üle mägede. Nad said mõne tunni palja maa peal magada ja siis liikusid edasi järgmise hommikuni, mil jõudsid lagunenud teele, kus neid ootasid taas autod. Salakaubavedajad panid igasse masinasse kolm poissi ja viisid nad Zahedani, suuremasse piiriäärsesse linna, kus oli valmis kaks bussi. Ilmusid mehed uute poistega ning mõlema bussi pagasiruumi topiti 18 poissi, keda seejärel sõidutati üle Luti kõrbe loodesse, Isfahani, Siiditeel asuvasse purskkaevude ja türkiissiniste mošeedega uhkesse kunagisse Pärsia pealinna. Nad peatusid enne linna jõudmist, juhid avasid bussiuksed ja poisid komberdasid välja, mõned heitgaasidest uimased. Juhid käskisid neil joosta puude varju ja poisid jooksidki, nii hästi kui suutsid. Seal kohtusid nad meestega, kes andsid neile leiba ja teed. See oli nende esimene toit pärast Quettat. Neid ootasid seal ees uued poisid.
*****
“Me ei kartnud”, lausus Bhahar, “sest meid oli nüüd juba oma viiskümmend poissi.” Öösel ilmusid viis relvastatud meest, kes röövisid poisid paljaks, pekstes mõnda rahatut. Poisid klammerdusid hirmunult üksteise külge. Koidikul tulid salakaubavedajad ja sõidutasid neid maanteele ning siis mägedesse metsa, kus oli külm ja sadas. Ilmusid raadiotelefonidega mehed, kes viisid nad rada pidi bussideni ja toppisid poisid taas pagasikambritesse. Kolm poissi kaotas heitgaaside tõttu teadvuse. Kui nad lõpuks peatusid, asetasid poisid teadvuseta sõidukaaslased ettevaatlikult maa peale.
Nüüd ilmus takso, millest väljusid mehed, kes togisid poisid üles. Teel patrullis mootorrattur. Mehed toppisid poisid autode pagasiruumidesse ja viisid nad Teherani turvamajadesse. “Seal oli nii räpane,” ühmas Bhahar, “et ma ei võtnud jalatseid ära. Nad viskasid meile kolm kuivanud leiba, nagu oleksime koerad. Poisid nutsid ega suutnud süüa. Me kartsime.”
Bhahar oli selleks ajaks olnud teel kaks nädalat ja läbinud oma 2500 kilomeetrit. Nad jäid majja kolmeks nädalaks. “Me jõime kraanist vett. Mõnel päeval ei saanud süüa ja me lihtsalt püüdsime üksteist aidata.” Hakkas tekkima hierarhia: väiksemad ja nooremad poisid otsisid vanemate, teismeliste käest kaitset salakaubitsejate eest. Mehed tõid neile läänelikud rõivad ja jalatsid. Nad pidid rahva sekka sulanduma, muidu võinuks kellegi pilk neile pidama jääda ja nad oleks võidud vahistada. Mõned poisid panid vanad rõivad ja sandaalid – sideme koduga – kotti, et need kaasa võtta. Mehed pakkusid poistele raha ja toitu, kui nad on nõus narkootikume vedama. Mõned poisid jäid sellega nõusse.
Ühel hommikul ilmus enne koitu agent, kes pani nad autodesse ja viis linnast välja, kus nad paigutati suurde veoautosse. Kastile tõmmati present peale ja tagaotsa asetati kastivirn, et jätta mulje, nagu veetaks kaupa. Ees sõitis mootorrattur, kes pidi politseist teada andma.
Nad sõitsid loodesse, Kaspia suunas, ja peatusid õhtul ühes õunaaias Alborzi mägede jalamil kurdide maal. Seal oli karjuseid, kitsi ja lambaid ning poisid magasid loomade keskel, et sooja saada. Hommikul andsid kurdid neile leiba, juustu ja musta teed. “Nad ütlesid, et mägedes on liiga palju lund ja me peame ootama ja et see on kõige raskem osa. Ülejäänu olla juba lihtne. Me mõtlesime ainult sellele, et meie pered on nii palju raha kulutanud ja et me peame edasi minema.”
Küsisin, kas osa poisse vedas narkootikume. “Agendid pakkusid meile 200 või 300 dollarit, kui võtame kohvri kaasa,” vastas Bhahar. “Mõned poisid olid nõus. Me teadsime, et see on heroiin või oopium. Me olime kuulnud ka seda, et nad lõikavad poistelt elundeid välja ja topivad neid heroiini täis.”
1970. aastatel elas Kabulis viis tuhat hipit. Nad lebasid päikese käes, lugesid raamatuid, istusid kohvikuis, suitsetasid hašišit ja kuulasid rock’n’roll’i. Toona Afganistanis tegutsenud kuulus Ameerika teadlane Louis Dupree kirjutas raamatus “Afghanistan”, et narkoäri tõid Läände hipid. Praegu liiguvad selles äris miljardid.
Taas tulid mehed ja viisid poisid mägedesse, kuhu nad jäid kuuks ajaks. Bhahar naeratas nagu väike poiss. “See oli parim koht. Majad olid soojad ja majaemandad kohtlesid meid kui oma lapsi. Nad olid kaunid. Nad kulutasid meie peale nii palju. Seal oli vett ja toitu. Seal oli tõeline agent. Ta rääkis meie kõigiga ja meil lubati palvetada.”
Poisid kõnelesid farsi keelt, mida Läänes nimetatakse pärsia  ja Afganistanis dari keeleks. Bhahar oskas ka urdu keelt, mis on Pakistani riigikeel, ja puštu keelt. Ta ei osanud lugeda ega kirjutada. Agent ütles, et nad võivad üürida 50 dollari eest hobuse, kelle seljas üle mägede sõita. Raha oli paarikümnel poisil. Nad lahkusid enne koidikut, mõned poisid hobuse seljas, teised, nende seas Bhahar, jalgsi, ning nüüd liikusid nad kakskümmend neli tundi järjest läbi mägede. Bhahar puudutas reit. Lumi oli nii sügav. Tasapisi hakkasid nad laskuma ja eemalt ilmus nähtavale inimesi. “Me jätame teid siia,” ütlesid agendid, võtsid hobused ja lahkusid. Nad olid nüüd Türgis. Poisid liikusid Türgi kurdide järel mööda armetut teerajakest ja peagi võttis veoauto nad peale. “Me olime nii külmunud, et ei suutnud üles ronida,” sõnas Bhahar. “Nad viskasid meid kasti nagu loomi.”
Ta tõstis jalad kohvilauale. Kolm varvast olid mustad, külmast võetud. Auto sõitis mägedest alla, peatus ja peale ronis seitse pakistanlast. Veidi aja pärast peatus auto uuesti, peale ronis kaheksa bangladeshlast ja siis sõitsid nad puust ja kivist majadega külla, kus ootas ees umbes 80 noormeest Iraagist, Iraanist, Indiast, Hiinast ja Pakistanist, aga valdavalt siiski just Afganistanist. Künka otsas seisis ristisõdijate kindlus, mille olid kunagi rajanud Pühale Maale tungivad sõjamehed. Nüüd kasutas Al-Qaeda seda vahepeatusena teel Iraani ja Pakistani.
“Ilmus kaks veoautot, agendid panid meist 50 ühte ja 30 teise autosse ning me sõitsime teise asulasse. See oli halb koht.” Bhahari silmad muutusid süngeks ja ta tundus lausa vanemana. “Seal olid allagendid, sellised inimesed, kelle kohta räägiti, et nad müüvad meid teistele agentidele, lõikavad meil nina või kõrvad peast, kisuvad küüned välja või põletavad meid veiserauaga, et me helistaksime perekonnale ja küsiksime raha.” Ta tõstis rusika kõrgele. “Suured agendid ei tea sellest midagi. Allagendid püüavad meid röövida. Ma kartsin välja minna.”
Tuli veoauto, mis jäi aga lumme kinni ja poisid pidid selle köiega välja vedama. Üks mees peksis neid kepiga, et nad rohkem pingutaksid. Nad vedasid auto välja ning sõitsid lumistest mägedest alla läände mööda korralikku teed, mööda väiksematest ja suurematest asulatest ning küngastest, kus karjatati lambaid, kuni jõudsid kolmekümne kilomeetri laiuse taevasinise soolase veega Vani järve äärde. Seal elasid nad kuu aega laudas, toitudes leivast, tomatitest ja vihmaveest. Alles oli veel ainult kolm poissi kaheteistkümnest, kellega Bhahar oli Peshawarist teed alustanud. “Teised olid teel kaduma läinud, võib-olla vanglasse sattunud või surnud,” lausus ta vaikselt. Ta ei teadnud, kus nad on, ega näidanud selle peale välja mingeid emotsioone.
*****
Uus veoauto viis neid kaugemale läände, kus nad tõusid mägedesse ja ületasid Tauruse mäed, pärast mida sõitsid mitme masinaga üle Anatoolia kiltmaa ühte metsa Ankara lähedal: üle 1000 kilomeetri mööda Türgit, üle 1500 kilomeetri Teheranist, oma 3500 kilomeetrit Peshawarist – ja arvatavasti oli nende sõit olnud palju pikem. Mehed toppisid 105 poissi ühte veoautosse nagu lambad tihedalt kokku ning siis läks teekond edasi läände, Istanbuli suunas.
Lõpuks jõudsid nad sellesse iidsesse linna, mis asub pooleldi Aasias, pooleldi Euroopas ja on endistviisi keskpunkt, mille kaudu nii ühele kui teisele poole liikuda. Veoauto tegi nagu liinibuss mitu peatust, laskis poisid maha, mille järel nad viidi väikebussidega turvamajadesse. “Me olime jõuetud, väsinud ja hirmul,” sõnas Bhahar. “Me suutsime veel ainult jogurtit süüa.”
Agent helistas Peshawari, aga Bhahari raha polnud. Katšakbar oli seda millekski muuks kasutanud. “Nüüd läksid asjad põnevaks,” erutus Bhahar, kelle silmad olid põlema läinud. Esimest korda vestluse ajal paistis, et ta suisa tahab rääkida. Ruum täitus vanemate meestega, kes olid tulnud juttu ajama ja teed jooma. Nad kuulasid ja keegi ei esitanud talle küsimusi.
“Agent viis mind keldrisse. Ma olin seal seitse kuud.” Mul võttis oma minuti, enne kui mõte mulle kohale jõudis. “Mõned poisid olid seal terve aasta. Vahel, kui raha pärale jõudis, viisid nad 20–30 poissi korraga ära, mõnikord oli meid seal koguni sadakond ootamas. Ma ei suutnud päeval ja ööl vahet teha. Seal oli satikaid ja poisid kähmlesid tekkide pärast või kui nad teineteist puudutasid.” See pani teda nihelema. Mõned poisid moodustasid jõuke.
“Ma sain kahel korral hawala kaudu sada dollarit ja andsin selle naisele, kes tõi meile süüa.” Ta raputas põlglikult pead. “Ta võttis meilt vahelt.”
Hawala on muistne ja jälgimatu raha edastamise süsteem, mille korral raha tegelikult ei liigugi, kõik baseerub usaldusel. Terrori- ja muud rühmitused kasutavad hawala’t. Seda kasutavad kõik inimesed Afganistanis, keda ma tean. Bhahar helistas onule, kes saatis raha Peshawari katšakbarile, kes andis onule numbri, mille too teatas Bhaharile, kes ütles selle Istanbuli agendile, kes andis selle teada kohalikule hawala-mehele, kes helistas Jalalabadi. Sealne hawala-mees kinnitas numbrit, millega rahaülekanne toimuski ning Istanbuli mees andis selle agendi kätte. Kõik võtsid muidugi vaheltkasu.
Bhahari 4000 dollarit jõudis kohale. “Ma olin nii õnnelik,” ilmus ta näole naeratus. Nüüd võis ta minna Euroopasse. Salakaubavedajad tulid enne koitu ja sõidutasid teda koos teiste poistega Egeuse mere äärde Izmiri, kõrghoonete, tuuliste tänavate, välikohvikute, turistide ja NATO laevadega linna. Üle sinava merevee paistsid Kreeka saared. Nad jäid mõneks päevaks turvamajja, siis aga sõidutasid salakaubavedajad nad väikebussides metsa, kus ootas juba ees oma seitsekümmend poissi. Öösel viisid mehed poisid kaljuse abaja äärde, kus nad pandi pisikesse kipakasse paati. Paadijuht oli purjus. Poisid istusid tekil. Kui nad ära sõitsid, kerkis tuul, lained lõid vastu pardaid – ja siis jäi mootor seisma. “Nüüd me sureme!” hüüdsid poisid. Ent lained heitsid paadi kaldale tagasi.
Poisid kohmerdasid paadist välja, aga siis ilmus politsei ja nad jooksid kiiresti minema. Bhahar kaotas vees jalatsid. Politsei tulistas ja üks kuul riivas Bhahari selga. Ta tõstis särgi üles ja näitas väikest mustaks tõmbunud armi keset selga. Ta selg oli lihaseline ja tundus kummaline, et kuul oli teda vaid riivanud. Ma ei teadnud, kas teda uskuda. Teised mehed kuulasid tema juttu tähelepanelikult. “Me aina jooksime edasi,” sõnas Bhahar. Ranniku lähedal oli hotelle, mis olid talvel suletud, aga umbes kuuskümmend poissi lõid aknad sisse, ronisid hotelli ja veetsid seal öö.
*****
Bhahar oli juba tunde istunud ja rääkinud. Ma küsisin, ega ta süüa taha. Ta kõhkles. Ta oli puštu ega tohtinud vanemate ees nõrkust välja näidata. Me läksime afgaanide-pakistanlaste kvartalisse: ridaelamud, vitriinaknad, halal-lihunike karnid, shalwar kameez’is mehed ja pearättidega naised. Guardian kirjutas 2010. aasta juunis, et siin on 150 jälgimiskaamerat, millest 40 on varjatud.
Restoranis istusid mehed laua taga või ristatud jalgadega meza’l ehk platvormil, nagu on kombeks Afganistanis. Me tellisime karahi, Kunari kandis armastatud roa, milles praetakse lahtisel tulel pannil lambaliha, vürtse ja kastet. Bhahar ootas kannatlikult. Ta täitis kõigepealt meie taldrikud ja alles siis asus ise sööma. Kätte oli jõudnud õhtu ja kui me majja tagasi läksime, oli hudžras mehi juba rohkem, seljas Afganistani-pärased või läänelikud rõivad. Nad sõid mandleid ja rosinaid, jõid teed ja kõnelesid kodumaast.
“Järgmisel hommikul läksime maanteele,” jätkas Bhahar. “Mõned poisid oskasid silte lugeda ning me hääletasime ja jõudsime majja tagasi.” Kuu pärast ilmusid salakaubavedajad uuesti, nüüd juba kummiparvedega, ja viisid poisid uuesti kaljuse abaja äärde. Nad puhusid parved täis ning panid ühele 18 ja teisele kahele 20 poissi. Neil oli kolm mõla, üks igale parvele. Salakaubavedaja, kes pidi nad Kreekasse toimetama, hoidis aeru enda käes, poisid pidid kasutama käsi. Ilm oli külm ja tuuline. Kaks parve läks ümber, poisid uppusid. Ruum oli haudvaikne. Bhahar noogutas kurvalt. “Nad jäid kadunuks.” Uudiste kohaselt läks 18. jaanuaril 2011 Korfu lähedal põhja 230 afgaani vedav paat, uppus 22 inimest.
Nad jõudsid Kreeka Mytilene saarele. Bhahar tõstis pöidlad püsti. “Seal kasvasid palmid.” Nad olid hakkama saanud. Saabus politsei ja nad pandi kuuks ajaks arestimajja, pärast mida anti neile dokument ja kästi hiljemalt kuu jooksul Kreekast lahkuda. Siis pandi nad laeva, mis viis nad Ateenasse. Poisid lonkisid mööda linna ja otsisid süüa. “Seal on nii palju afgaane ja pakistanlasi,” sõnas Bhahar. “Mõnest on saanud salakaubavedaja, mõnest narkoärikas.” Bhahar läks koos mitme teisega kaugemale põhja ja leidis tööd sibulakorjajana, mille eest maksti üheksa eurot päevas. Nad magasid mahajäetud hoonetes.
Üheksa kuud hiljem helistas ta onule, kes saatis hawala kaudu 3000 dollarit. Bhahar suundus Patrasesse, kus salakaubavedajad panid ta neli korda Itaaliasse sõitvasse veoautosse, millega poiss praamil üle mere viia. “Iga kord jõudsin Itaaliasse ja iga kord saadeti mind tagasi Kreekasse.” kurtis ta. Ta veetis ka kaks kuud vanglas.
Viimasel korral pakkisid salakaubavedajad ta koos veel 26 poisiga tihedalt apelsinikastide vahele ja nad jõudsidki Itaaliasse. Juht peatus tee ääres ja laskis poisid välja. Nad sammusid asulasse ja sõitsid rongiga Rooma, kuhu jäid kümneks päevaks, magades kirikaedades, kuni sõitsid edasi Milanosse. Nad magasid metroos, leidsid toitu kirikute kodutute söögikohtades ning läksid siis politseisse ja palusid varjupaika. Neile öeldi ära. Inimesed rääkisid, et nad võivad leida tööd Prantsusmaal, ning nad sõitsidki rongiga Pariisi.
“Meil kulus terve päev, et leida kirikuid, kust süüa saada,” kurtis Bhahar. “Me seisime lõputult sabades.” Nad pidid toidu nimel konkureerima Aafrika ja Lähis-Ida sisserändajatega. “Meile öeldi, et võiksime minna Calais’sse.” Nende rõivad olid räpased ja jalatsid lagunemas, aga nad hüppasid siiski rongi peale ja sõitsid põhja. Calais’s magasid nad kuu aega “džunglis”, telklinnakus, mida valitseb afgaanide ja kurdide maffia. Eri rahvused on seal vaenujalal. Toidu ja rõivastega varustavad neid katoliku kirik ja ÜRO.
Bhahar helistas uuesti onule, kes saatis hawala kaudu 600 dollarit. Salakaubavedajad panid ta kaks korda veaouto peale, aga see sõitis iga kord Pariisi. Poisid kukkusid autolt maha ja murdsid jalgu, värisesid külmikutes ja sattusid löömingutesse. Lõpuks viis üks veoauto ta Londonisse, kus politsei võttis ta kinni ja andis peavarju. Ta kohtus tänaval pakistanlasega, kes andis talle raha rongipiletiks Birminghami. Ta jõudis pärale 19 kuud pärast kodukülast lahkumist. Ta oli maha sõitnud oma 7500 kilomeetrit.
*****
Kaasmaalased võtsid ta enda sekka. Kuu aega hiljem hakkas ta end juba turvaliselt tundma. “Ma leidsin tööd autopesulas, mille iraanlasest omanik ei küsinud dokumente.” Ta teenib 160 dollarit nädalas. Kui sajab, siis tööd pole, aga suvel teenib ta jootraha arvel lisa. Ta helistab onule enam-vähem iga kuu, vahel on seal ka tema vanemad, nii et ta saab nendega rääkida. Ta saadab neile raha.
Ta vakatas. “Ma pean onule tagasi maksma,” lausus ta vaikselt. “Ma olen rõõmus, et sain sellega hakkama. See on minu kodu ja inimesed, kelle keskel ma elan, on mu perekond, aga ma tunnen igatsust tegeliku perekonna järele. Ma olen üksinda. Afganistanis käisin mošees viis korda päevas. Siin lähen siis, kui töö seda võimaldab.”
Küsin talt tüdrukute kohta. Tuppa tekib vaikus ja ta palub mul tulla teise tuppa. “Ma ei ole kunagi ühegi tüdrukuga olnud,” nendib Bhahar. “See ei ole islamlik. Siin ei ole kedagi, kes mind peataks. Ma palun Jumalat, et mu elu paraneks. Kui ma patustan, läheb mu elu halvemaks. Ma hüppasin rongidele, aga ma olin meeleheitel ja palusin Jumala käest andeks. Ma ei ole seniajani ükski päev usku hooletusse jätnud. Isegi kui pole vett, millega pesta, saab ikka palvetada.”
“Noortel meestel on ainult kaks võimalust,” sõnab mu kontaktisik. “Nad kas ilmalikustuvad või radikaliseeruvad.”
“Ma olen kõnelnud mõne poisiga, kes oleks justkui medreses üles kasvanud,” on öelnud üks Los Angelese näitleja. “Ma lausa mõtlen, kas nad pole mitte seal välja õpetatud ja siis siia saadetud.”
Ma leidsin veel ühe noormehe, kes töötas Londonis väliturul. Tal võttis mitu päeva aega, enne kui ta minu, võõraga, rääkima hakkas ja ka siis oli ta väga ettevaatlik. Ma rääkisin talle Bhahari loo ja küsisin, kas see on õige. Ta ei vastanud. Ma ütlesin, et olen kuulnud, et poistest saavad Suurbritannias radikaalid. “Kõike võib siin juhtuda ja juhtubki. Kõike.” Ta vaatas mulle tõsiselt otsa. Ta oli kahekümne ringis ja kandis teksaseid üsna lodevalt. Ta ütles, et kogu tema pere oli pommirünnakus hukka saanud, aga ma ei uskunud teda. Afganistani perekonnad on selleks liiga suured. “Kõik sõltub sellest, kui meeleheitel ollakse,” jätkas ta. “Poisist võib siis kergesti radikaal saada.”
2010. aasta detsembris võttis Briti politsei enda sõnul “suures terrorivastases operatsioonis” kinni 12 meest vanuses 17–28. 2012. aasta juulis vahistasid Briti võimud terrorismis kahtlustatavana seitse inimest. Ma olen kuulnud Birminghamis ja Londonis lugusid Talibani pealikest ning ISIga seotud Pakistani sõjaka rühmituse Lashkar-e-Taiba (“Puhaste sõjavägi”) liikmetest, kes värbavad siin poisse, samuti lugusid afgaanidest, kes võitlesid 1980. aastatel ja lähevad nüüd igal suvel uuesti tagasi sõdima, ning isadest, kes viivad oma poegi Kandahari korralikke kombeid õppima. Nad pelgavad, kuidas Lääs võib neid mõjutada, aga ka Al-Qaeda ja Lashkar-e-Taiba peibutusi.
Kohtusin Londonis Bashiri nime kandva mehega, isaga, kel on mahe hääl, pöetud habe ja Saudi Araabias omandatud magistrikraad islami alal. “Me peame oma mošees noortele islamist loenguid. Ma õhutame neid kõvasti õppima, olema uhkelt muslim, olema islami levitaja heas mõttes. Me räägime neile, et ei tohi kaasa minna Al-Qaeda või Hizb-ut-Tahririga (Vabastamispartei).”
“Keegi ei ole kunagi minu poole pöördunud, et ma Talibani ridadesse astuks,” kinnitab Bhahar. “Agendid ütlesid, et kui ma vean heroiini, siis nad mu käest raha ei võta. Ma ütlesin ära. Kui ma teen midagi seadusevastast, satun vanglasse ja kuidas ma siis oma võlga tasun? Ma olen käinud läbi raske tee. Onu soovib raha tagasi. Kui ma ei suuda ära maksta, hakkab ta mu vanemate kallal tänitama: “Te pole head puštud, te pole head afgaanid.” Puštu ei saa tänitamist taluda. Selle lõpetamiseks ta tapab.”
“Poisid on üksildased ja hirmul,” ütleb näitleja. “Al-Qaeda võib tulla mošeesse ja pakkuda võlgade tasumist, kui nad teevad midagi islami heaks. Poiss teeb mis võimalik, et pilkamist vältida.”
“Ameerika on hea,” naeratab Bhahar ja tõstab pöidla üles. Ma olen kuulnud poistest, kellest on seal saanud terroristid. Minu kontaktisik teadis kaht poissi Pakistani hõimualadelt, kes üritasid USAsse pääseda.
“ “Miks ma oma õde abistasin?” küsib mu onu,” ütleb Bhahar. “Islam ja pashtunwali käivad käsikäes, aga nende vahekord ei ole lihtne. Perekonnast võib saada vaenlane. Mu isa maa, maja ja loomad on väärt 5000–6000 dollarit, aga osaliselt kuuluvad need ta vennale.” Ta tahaks paremat tööd, aga kardab, et keegi võib ta üles anda. “Ma jätan kõik Jumala kätesse. Kui Afganistanis valitseks rahu, ei oleks seda kõike vaja. Me ei tea, miks me peame niimoodi kannatama. Me tahame elada nagu teised inimesed. Ma olen siin vanglas. Ma tahan olla vaba. Agendid ei anna meile süüa, nad peksavad meid, sõimavad meid, pritsivad meid uimastamiseks gaasiga, togivad elektrirelvaga, et me edasi liiguksime, tulistavad politseinikke, ostavad neid ära ja võivad sind tappa. Lumi, vihm, tuul, ilma soojade riieteta. Inimesed surevad mägedes. Nad arvavad teele asudes, et neile langeb osaks parem elu. Ma olen liiga palju kannatanud. See oleks katastroof, kui ma peaksin tagasi minema. Nad saadavad inimesi kogu aeg tagasi ja paljud neist ühinevad Talibaniga.”
Ta elab koos nelja afgaaniga kitsukesel tänaval, mis on täis tillukesi poode ja söögikohti, mille akendele on maalitud nimed, nagu Lahore või Kabul. Ta tõi klaasid väiksesse tuppa, kus on kunstnahast diivanid ja seintel Afganistani pildid, ning valas tassidesse suhkru peale teed. Ta oli hea võõrustaja. Nurgas asuvast telerist olid näha veriste rõivastega mehed, relvastatud politseinikud, lapsed haiglates. “Siin käib teisi poisse. Me vaatame telerit. Kui nad näevad pommirünnakuid, süüdistavad nad Ameerikat ja muutuvad väga Ameerika-vastaseks ja vihaseks.”
“Ma tunnen puudust, et ei saa mängida sõpradega nipsumängu ja teisi mänge. Ma tunnen puudust, et ei saa ronida puude otsas ja noppida loomadele lehti.” Bhahari silmad vaatasid kaugusse. “Onu küsib aina raha tagasi. See ei saa enam kaua kesta. Ta võib meie maa ära võtta. See võib viia tapmisteni.”
Jalutasin koos kontaktisikuga mööda lumist tänavat. “Temasuguseid poisse on palju,” sõnas ta. “Ta peab võla ära maksma.” Al-Qaeda ja Lashkar-e-Taiba jälgivad seda tähelepanelikult.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar