Tsivilisatsioonide piiril ei tohi mugavaks minna

Välisministeeriumi aastaalguse poliitikaseminar paar talve tagasi. Teemadest huvitas enim Ameerika Ühendriikide sisearengute mõju välispoliitikale, viimase aja lemmikala ka tugitoolivälispoliitikute jaoks. Euroopa Liidu tihti tehnilistest teemadest, aga ka NATO päevakorrast käidi kurakäega üle. Üha rahutum riigikogu väliskomisjoni esimees küsis päeva edenedes välisministrilt: kas sa ÜRO Julgeolekunõukogu kampaaniast ja uuest välisteenistuse seadusest ei räägigi? Seepeale tõusis püsti üks põhjanaabrite hea tundja ja ütles: Soomes oleks sellisel seminaril põhiliselt räägitud sellest, kuidas ellu jääda!

Täpsemini on raske sõnastada ka Eesti riigi alalist ülesannet. Põhiseaduse paragrahv 1 annab pisut pidulikuma vormi – Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu –, aga mõte on sama.

Ükskõik kas uskuda või mitte ajalooprofessor Enn Tarveli paari aasta tagust sedastust, et küsimus pole selles, kas venelased tagasi tulevad, vaid millal nad tagasi tulevad, on viimased 1000 aastat tõestanud, et Viimane Lahke Maja siin tsivilisatsioonide piiril on ilusti elatav, aga vaid siis, kui peame kogu aeg meeles oma asukohast ja suurusest tingitud vajadust rakendada ellujäämiseks vajalikke ettevaatusabinõusid. Nende abinõude esimeses ringis on riigi välissuhted. On paljukorratud tõde, et diplomaatia on riigikaitse esimene liin. Kuidas Eesti seda tegelikkuses järgib?

Põhitõde ehk diplomaatia kui riigi esimese kaitseliini tunnustamist peale selle lause suusoojase poetamise me eriti ei järgi.

Peale iseseisva kaitsevõime kaitsevad meid liitlased. Mida tugevamad on meie liitlassuhted, seda tugevam on meie julgeolek, elementaarne. Eesti välispoliitikale on see 30 aastat tähendanud pürgimist suurtesse samu väärtusi jagavatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, peaasjalikult NATOsse ja Euroopa Liitu, ja liikmena kõigiti kaasa aitamist nende organisatsioonide teovõimelisusele ja tugevusele. Peale diplomaatia Brüsseli peakorterites on selleks vaja pidevat igapäevast tööd nende organisatsioonide liikmetega, meie liitlastega. Et meid tuntaks (Eesti-suuruse riigi puhul pole see iseenesestmõistetavus), meie seisu- kohti ja soove toetataks – diplomaatilise töö põhisisu.

Viimast lauset on lihtne öelda, aga praktikas elluviimiseks nõuab see suurt tarkust ja visadust ning pidevat tahet mugavustsoonist välja murda. On selge, et Ameerika Ühendriigid on ja jäävad Eesti tugevaimaks liitlaseks, nii nagu nad praktikas garanteerivad NATO ja Euroopa julgeolekut. Eesti diplomaatia USA suunal ongi olnud selge ja järjekindel, ehkki päris kõigega ei pea ka alati kaasa minema. Aga teised riigid?

Rohkem koostööd Läti ja Leeduga

Välispoliitika praktikule pole vaja seletada, et kõik Eesti liitlassuhted algavad Balti koostööst. Tean oma kogemusest, kui mõnus on Soome kolleegiga sauna ees pingil taevapõdra rahvaid ja soome- ugrilase kosmilist külmust kiita, aga Eestile kõige lähedasemad ja sarnasemad riigid lähiajaloolt, asendilt, probleemistikult on ikkagi Läti ja Leedu. See on Eesti jaoks suur eelis, et meil on nii lähedal nii sarnased riigid. Aeg oleks seda tõsiasja ka praktikas teadvustada ning panustada senisest palju rohkem aega ja ressursse koostööle teiste Balti riikidega.

Mu diplomaatilise elu üks suuremaid pettumusi oli, kui 2014. aastal tegelesin Eesti esindajana ELis iga päev Läti ja Leedu kolleegiga koordineerides Ukraina teemaga, ent välisministeeriumi tollaselt tippametnikult kuulsin: Balti koostöö pole kunagi toiminud ega hakka ka nüüd! Just sellisest mugavustsoonist tulebki meil end välja rebida – seda enam, et koostöö ELis, nii diplomaatide kui ka näiteks peaministrite vahel, toimib päris hästi. Et kohtumised Balti kolleegidega ei oleks vaid jutupunktide mahalugemine, et piirkondlikke suurprojekte teeksime heas koostöös, et maksuotsused ei tuleks naabritele ebameeldiva üllatusena. Kõik see nõuab palju rohkem pingutamist, kui me harjunud oleme. Häid soovitusi selleks saab Eesti Välispoliitika Instituudi suurepärasest koroonakriisiraportist. See nõuab ka ressursside teist- moodi kasutamist, sellest allpool.

Kolleegid Delhis, Canberras, Abu Dhabis, avatavates esindustes Singapuris ja Soulis teevad väga pühendunult tööd. Aga on see Eestile taskukohane? On see meie ellujäämise jaoks hädatarvilik?

Koos Läti ja Leeduga on hulka hõlpsam pälvida suuremate riikide tähelepanu, minna Poola, Põhjamaade, Euroopa suurte ja ka USA jutule. Euroopa Liidus on palju lihtsam asju ajada, kui saad kõnelda mitme liikmesriigi nimel. Sama loogika kehtib ka vähe kaugemate ja suuremate liitlaste puhul: Põhja-Balti grupp on Euroopas prestiižikas ja edukas, nn Bukaresti ehk idatiiva rühm NATOs samuti, jah, ka USAga on mitmeid asju koos Euroopa liitlastega lihtsam ajada. Eesti on seda edukam (ja ka parem liitlane), mida enam meil endal on sõpru, lähedasi koostöö- partnereid.

Sihiseadmisel napib fookust

Kuidas Eesti ülaltoodut praktikas rakendab? Põhitõde ehk diplomaatia kui riigi esimese kaitseliini tunnustamist peale selle lause suusoojase poetamise me eriti ei järgi. Millal keegi eelarvearutelude kontekstis kuulis lauset diplomaatiast kui riigikaitse osast? Või tuletas meelde endise USA kaitseministri James Mattise tõdemust, et kui riigidepartemangu raha kärbitakse, peab Pentagon rohkem laskemoona ostma?

Sihiseadmisel valitsuse välispoliitika arengukavas napib – diplomaatiliselt öeldes – fookust. Mis pole ime, arvestades, et arengukava koostati riigieelarvest raha saamise aluseks, mitte tegeliku välispoliitika planeerimiseks. Väike räpane saladus on siin selles, et rahandusministeeriumilt saab raha – ja-jah, valitsus võib ehk veel midagi eelarveprioriteetides muuta, aga riigikogu asjassepuut peale eelarve kui terviku vastuvõtmise on parimal juhul katuseraha tasemel – enamasti vaid uuteks „tegevusteks“.

Uuest saatkonnast kaugel maal võib veel rääkida, planeetidevahelise malekongressi korraldamisest ehk ka. Igapäevasest üsna rutiinsest tööst kokkupuutepunktide leidmiseks ja Eesti seisukohtade selgitamiseks liitlaste juures, veel enam aga Eesti Välispoliitika Instituudi viidatud raportis soovitatud välisministeeriumi Tallinna peamaja analüütilise ja operatiiv se võimekuse kasvatamiseks aga vaevalt. See on teine mugavustsoon, millest tuleb end välja rebida. Välisteenistust kui riigi kaitseliini ei ole riigimehelik mõõta vaid saatkondade arvu ega paraku ka mitte vaid Eesti ettevõtjatele osutatud teenuste alusel.

Saatkondade hädavajalikkusest

Kolmas mugav tsoon on osalt meie saatkondade võrgustik. Eesti võimalus 1990ndate alguses peaaegu nullist alustada tähendas, et erinevalt endise idabloki riikidest polnud meile päranduseks jäänud esindusi „sotsialistliku“ arengutee valinud kaugetes maades ega ka kulukaid kohustusi minevikust. Saime oma saatkonnad asutada sinna, kus on meie tegelikud poliitilised ja julgeolekuhuvid.

Viimased esindused sellest loogikast lähtuvalt lõime 2010. aastal Kairos ja Tel Avivis. Juhtisin välisministeeriumi kantslerina ettevalmistusi nende avamiseks, tuues peamise põhjendusena välja selle, et meie liitlased, eriti ELis, arutavad kogu aeg Lähis-Ida probleemistikku ja kuna diplomaatias tuleb lisaväärtus kohalolemisest, siis läksime sinna maailma kõige tulisemasse piirkonda kohale ka meie, et olla paremad liitlased. Ka nende saatkondade puhul võib küsida ja küsitaksegi, kas poliitilises mõttes oleme ikka kulutatud raha eest piisavalt saanud.

Saatkondade kokkutõmbamist kaugemates maades tuleks arutada kriitiliselt ja kohe. Võrgustiku prioriteediks tuleb seada esindused liitlaste ja naabrite juures.

2010. aastast edasi – erandiks 2016. aastal avatud saatkond Rumeenias – oleme tegelnud aga enda tegelikust palju suuremaks ja rikkamaks kujutamisega. Kolleegid Delhis, Canberras, Abu Dhabis, avatavates esindustes Singapuris ja Soulis teevad väga pühendunult tööd. Aga on see Eestile taskukohane? On see meie ellujäämise jaoks hädatarvilik?

Majandushuvide ajamine

Uute saatkondade avamist põhjendame praegusel ajal enamasti Eesti majandushuvide aktiivsema ajamisega. Eesti ettevõtete huvidega. Tõesti, oleks ebarealistlik loota, et kui Eestil oleks saatkond Soulis ja koguni Pyongyangis, suudaksime Korea poolsaare tuumaküsimustes kaasa rääkida niigi palju, et meie liitlastele sellest abi oleks.

Mis aga majandushuvidesse puutub, siis isegi digimajanduse kasvades loeb geograafia väga palju, kaubavahetuse mahul ja kaugusel on ühene seos ning Eesti ettevõtjate rahvusvahelistumine toimub ikkagi enamasti lähematesse riikidesse. Kordan, et Eesti esindajad teevad kaugetes maades tublit tööd, aidates erandlikke Eesti ettevõtteid, kes suudavad muutuvas maailmas kaugemale hüpata – niipalju kui meie ükssarvikutel riigi abi vaja on. Kuid jällegi: on see meile taskukohane? Teenib ellujäämise eesmärki?

Samas ei taha me Eesti majandushuvide esindamisel lähemaid riike kohati märgatagi. Suursaatkonnas Riias on alles eelmisest aastast üks kohapealt palgatud majandusametnik. Välisministeeriumi lähetatud diplomaatide arv meie lähimas riigis on 3. Ja kui paar aastat tagasi koos Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) inimestega meie huve ja võimalusi välja selgitasime, oli EASi mitme kriteeriumi alusel kokkupandud tabelis Rwanda perspektiivikam kui Läti (põhjuseks ilmselgelt digimajanduse potentsiaal). Elu ei saa aga paraku Exceli tabelisse panna, ka see on üks neetud mugavustsoon.

Tsivilisatsioonide piiril, Viimases Lahkes Majas elades ei saa Eesti endale välispoliitikas mugavustsooni lubada.

Mõne aktiivse välispoliitikapoliitiku ammune küsimus „Aasia tõuseb, kuhu jääb Eesti?“ pole niisiis meie võimalusi ja vajadusi arvestades päriselt relevantne. Välispoliitika, ja ka välismajanduspoliitika, algab kõigepealt kodust, siis naabritest ja siis liitlastest. Peamaja tugevdamist tuleb vaadata eriti sel taustal, et eelarvest raha saamise, „tegevuste“ loogika järgi on saatkondade võrgustiku kasv olnud hulka kiirem kui inimeste lisandumine Tallinnas – neid on aga vaja uute saatkondade juhistamiseks, neilt saadava info analüüsimiseks, jah, ka nende haldamiseks.

Saatkondade kokkutõmbamist kaugemates maades tuleks arutada kriitiliselt ja kohe. Võrgustiku prioriteediks tuleb seada esindused liitlaste ja naabrite juures. Kõigepealt olemasolevate tugevdamine ja siis ehk mõni uus. Meil pole saatkonda mitmes ELi ja NATO riigis (ka seal ei ole vaja kõigis, aga isegi viidatud Bukaresti rühmas on meil katmata riike) ega Eestile kõige tähtsama ELi välispoliitika – idapartnerluse – riikide pealinnades. Viimastes on Eesti potentsiaal nii poliitiliseks mõjuks kui arengukoostööks Põhjamaade toel märkimisväärne, kuna nii idapartnerid kui ka meie liitlased tunnustavad meie ajalooliselt kujunenud teadmisi ja tunnetust.

Sisepoliitika tõmbetuultes

Kõik kirjeldatud sammud on ebamugavad. Tihedam koostöö naabritega on tüütu ja väheeksootiline, suhteid tuleb ajada mitte ainult koosolekulaua taga, vaid ka isiklikult (kunagi suhtlesid peaministrid Mart Laar ja Siim Kallas Soome kolleegi Paavo Lipponeniga regulaarselt ka perekondlikult, ka Jüri Ratas tegi isiklikku diplomaatiat meeleldi). Riikidevahelistes suhetes on saatkonna sulgemine alati väga valulik ja delikaatne teema. Aga peamine töö tuleb teha kodus. Presidendi ja peaministri (miks mitte ka mõne eelmise presidendi, pea- ja välisministri) autoriteedi turvil saavutada taas üldine arusaam ellujäämise prioriteetsusest Eestile ja diplomaatiast kui riigi esimesest kaitseliinist – koos sellesse panustamisega. Saavutada välispoliitika eemalhoidmine sisepoliitilistest tõmbetuultest samamoodi, nagu riigikaitsega oleme suutnud.

Kokkuvõtteks: tsivilisatsioonide piiril, Viimases Lahkes Majas elades ei saa Eesti endale välispoliitikas mugavustsooni lubada. Sellest väljumiseks on vaja faktidele silma vaadata ja siis tegutseda. Soome presidendi Juho Kusti Paasikivi, suure välispoliitika tundja ja realisti järgi on kogu tarkuse aluseks tõsiasjade tunnistamine. Pilk Eesti lähipiirkonna ja siis kohe otsa maailma kaardile annab meile tõsiasjad ette. Mugavust pole seal kunagi.

Autor väljendab isiklikke vaateid.