Tsivilisatsioonide paabel – ajalugu jätkub

Tsivilisatsioonid kui suurimad fundamentaalsete kultuuriliste ühisnimetajatega identiteedipõhised kooslused ei moodusta mugavalt selgepiirilisi tervikuid, nad ei triivi ega põrku ilmtingimata homogeensete üksustena. Sageli esinevad isegi suuremad vastuolud ühe tsivilisatsioonilise piirkonna sees, murrangujoon võib joosta läbi inimeste elu- või magamistoa ega pea kattuma riigipiiride või poliitiliste ühenduste geograafiaga, territoriaalriikide ja Vestfaali süsteemiga ehk kõigega, mille plastilisust paljud ei tunnista. Olukorra dünaamilisust paremini peegeldavana võib täpsustavalt kasutada mõjusfääri mõistet, võttes arvesse, et ühes piirkonnas võib domineerida üks kultuur, mille järgi tsivilisatsioon saab nime, kuid mille sees kohtame teisigi, osalt vastanduvaid, teisalt harmooniliselt kooseksisteerivaid kultuure. Sellest kõigest ei tohiks jääda muljet, justkui ei esinekski tsivilisatsioonide ja kultuuride kokkupõrkeid.

Siinne käsitlus vaatleb kultuurilisi kokkupõrkeid Läänes ja Euroopa vahetus naabruses. Üks otsene kirjutamise ajend oli juba mõnda aega tagasi Kaupo Kännu poolt avaldatud arvamus, et tsivilisatsioonide kokkupõrke populariseerija Samuel Huntington eksis, kuna tegelikult leidvat vastasseis aset radikaalide ja mõõdukate, mitte tsivilisatsioonide kui selliste vahel.¹ Järgnev siiski ei keskendu viidatud arvamusele, vaid kasutab radikaalide ja mõõdukate lahterdust veidi kohandatult, viisil, kus need kaks terminit suurepäraselt iseloomustavad Läänes laialt levinud arusaama, nagu oleks mõõdukus (loe: Lääne liberaaldemokraatia) igal pool kohaldatav, ja et põhiolemuselt tsivilisatsioonid ei erine, vaid paigutuvad kujuteldava lineaarse ja kõigile ühise progressi teljel erinevatele arenguastmetele.

Ennekõike vajavad lühikest analüüsi ehk lahtiharutamist mõisted. Levinud kasutuses tähistab radikaalsus nn parem- või vasakäärmuslasi, ultrakonservatiive, reaktsionääre, fanaatikuid ja palju teisi. Kreeka sõna ριζοσπάστης ehk radikaal tähendab väljajuurijat, varasema või kehtiva korra vastu astujat. Seega tegelik radikaali kirjeldus sobitub revolutsioonääri mõistega, kui tegemist on äärmuslikuma juhtumiga, ja leebemal kujul haakub see tänapäevase arusaamaga sõnast „reform“ kui uuendusest, mis ei jätka olemasolevat, vaid pühib vundamendi kõrvale, juurib senise välja.

Kuidagi ei saa tõmmata võrdusmärki radikaalsuse ning konservatiivsuse või traditsioonilisuse vahel, isegi kui võtta aluseks (väär)arvamus, nagu tähistaks viimased kaks stagnatsiooni, minevikku takerdumist. Nikolai Berdjajev mõtestas tabavalt tõelise konservatiivsuse tähenduse – konservatiivsus ei ülista seda minevikku, mis eksisteeris näiteks mitusada aastat tagasi, vaid praegust olevikku, millel on mitmesaja-aastased juured, ehk siis omaaegse oleviku edasiarendust ja küpsemist tänaseks. Selline konservatiivsuse mõiste välistab radikaalsuse ning kätkeb endas tõelist progressi. Kuidas üldse saabki kujutada ette progressi, mis millelgi ei rajane, mis pühib kõik minema või juurib välja? See ei oleks ei pro- ega isegi regress, vaid egress ehk väljaastumine, lahkumine, mille ainus seos endisega on selg-eesus ja kaugenemise kiuste jätkuv vastandumine.

Euroopa on eriti viimase poolsajandi jooksul, kuid tegelikult juba vararenessansist ja hoogsamalt protestantlikust reformatsioonist ja Prantsuse revolutsioonist peale aina eemaldunud oma juurtest ehk radikaliseerunud.

Euroopa on eriti viimase poolsajandi jooksul, kuid tegelikult juba vararenessansist ja hoogsamalt protestantlikust reformatsioonist ja Prantsuse revolutsioonist peale aina eemaldunud oma juurtest ehk radikaliseerunud.

Lisaks sellele, et mõõdukus täiesti õigesti viitab rahulikumale lähenemisele, käib mõõdukus tänases kõnepruugis ekslikult käsikäes lääneliku liberaaldemokraatiaga. Ometi on just liberaaldemokraatia olnud traditsioonide ja kehtinud korra väljajuurija ehk sõna otseses tähenduses radikaal, olgu ta rahumeelsem või vägivaldne. Euroopa on eriti viimase poolsajandi jooksul, kuid tegelikult juba vararenessansist ja hoogsamalt protestantlikust reformatsioonist ja Prantsuse revolutsioonist peale aina eemaldunud oma juurtest ehk radikaliseerunud. Ta on allutanud inimesest kõrgemad objektiivsed printsiibid ja väärtused või nad lausa hüljanud ning seadnud esikohale inimese tema subjektiivse tahtega, teinud indiviidist absoluudi.

Liberaaldemokraatia sobib revolutsiooniideoloogia üld- või koondmõisteks, mis kätkeb nii kitsamalt Läänele omast ja paljuski kosmeetiliste erisustega peavoolu liberaal- ja sotsiaaldemokraatiat kui ka sotsialismi, natsionaalsotsialismi ja kommunismi. Sest konkurentsist hoolimata on neil kõigil samad alusprintsibid: omavoliks moondatud vabadus (libertas) ja aritmeetiline võrdsus ning inimesest endast kõrgema mittetunnistamine. Liberaaldemokraatlikku revolutsiooniideed iseloomustab Aljoša Karamazovi mõtisklus sotsialismist kui pahupidi Paabeli tornist, kus enam ei valitse pelgalt soov omal jõul taevasse pürgida, vaid eesmärk tuua taevas alla maa peale. Säärane liberaaldemokraatia (kui äraspidine tsivilisatsioon või kitsamalt ideoloogia) ei ole sünonüümne demokraatia kui sellisega (põhikorravorm), mis teoreetiliselt võib loobuda subjektiivse tahte absolutiseerimisest ning joonduda objektiivsete, kõrgemate väärtuste järgi.

Läänest erinevate tsivilisatsioonide vinklist on samuti nii, et rangelt võttes on radikaalid need, kes soovivad kehtinud tavasid välja juurida, olgu õõnestajad seesmised või välised. Peamiselt kohtame üht universaalselt vastandujat: läänelikku liberaaldemokraatiat, sekkujat, mis kujutab ennast mõõduka ja õigena (samas paradoksaalselt kuulutades, et tõde ja üht õiget ei eksisteeri) ning liigitab seeläbi kõik muu rohkem või vähem äärmuslikuks ja halvaks väidetava mahajäämuse tõttu.

Asi on selles, et liberaaldemokraatia ning tema väärtustatu ei ole kõigest varasemast orgaaniliselt välja kasvanud ning mööda hüpoteetilist lineaarse progressi telge mõõdukuse suunas arenenud paratamatus. Tegemist on radikaalse uuendusega, mis aina nihutab piire edasi, luues pidevalt uusi „normaalsusi“, st tal ei saa kunagi küllalt – saavutanud midagi, seab ta kohe uue lävendi. Hea näide on tänapäevane tõlgendus inimõigustest, võrreldes kas või omaaegse arusaamaga inimõiguste ülddeklaratsioonis kirjapandust.

Puudub universaalne nõusolek, kas kõikehõlmavana esitletav ja ajaloolises perspektiivis pelgalt „eile“ tekkinu tõesti kvalifitseerub universaalseks. Vastavat konsensust ei kohta isegi Läänes. Siingi leidub endiselt neid, kes hindavad traditsioonilisi euroopalikke väärtusi. Neid ei tohi segamini ajada erinevate revolutsiooniliikumise harudega, mis siis, et ka need konkureerivad liberaal- ja sotsiaaldemokraatliku peavooluga. Ühesõnaga, eksisteerib kaht erinevat laadi põhjuseid kasvavale polariseerumisele: ühelt poolt liberaaldemokraatia koondnimetaja alla mahtuvate harude sisevõitlus – sest igaüks neist peab just ennast õigeks –, teisalt traditsiooniliste ja liberaalsete väärtuste kokkupõrge.

Liberaaldemokraatia puhul on tegemist universalistlike püüdlustega, sekulaarmessianismiga. Ja siit jõuamegi paratamatult taas ajaloo lõpu teooria juurde. Ajaloo lõpp ei pea tähendama, et liberaaldemokraatiale ei esine väljakutseid või tagasilööke, vaid et ajaloo lõpp on ideaal, üleüldine arengu lõppjaam. Ajaloo lõpu ambitsioon seadis lootused eelkõige Nõukogude Liidu lagunemisele ja muutumisele, kohtasime sama uuesti nn araabia kevade kontekstis. Järgnevalt neist lähemalt.

Euroopa ida ja lääs, moodustades kõigest hoolimata pigem ühe tsivilisatsiooni, ei ole enamasti üht sammu astunud, lisaks seisneb nende erinevus vähem ja rohkem olulistes nüanssides, aga põhijoontes iseloomustab mõlemat kristlus (ja klassikalise antiigi pärand) ning revolutsioon. Ühelt poolt kohtame konservatiivset progressi, mis säilitab traditsioonid ning ehitab neile, teisalt radikaalsust. Kristlus, olgu katoliiklus või õigeusk, lähtub endast kõrgemal seisvast absoluudist, Jumalast. Revolutsiooniliikumine, mida läänes sümboliseerib enim Prantsuse revolutsioon ja tema pärand ning idas Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioon neile järgnenuga, absolutiseerib ehk jumalikustab inimese ja tema subjektiivse tahte. Kristlasest sai kodanik ja kodanikust seltsimees.

Tänane Venemaa on eklektiline segu konkureerivatest maailmatunnetustest, kohati reljeefsemal kujul kui Läänes. Venemaal jäi tegemata lõpparve kommunismiga. Esineb natsionalismi (mitte segamini ajada patriotismiga, mida leidub samuti), natsionaalsotsialismi, isegi mingi hulk liberaaldemokraatiat. Õigeusk ja traditsioonilised väärtused on Venemaal küll tugevnenud ja elavnenud, ent kaugel kõikehõlmavast ja eksklusiivsest rollist, olgugi et Justinianuse-aegne (VI sajandi) symphonia mõiste on uuesti kasutusel ning riik ja kirik teevad koostööd. Esineb veel nii üht- kui teistsugust autoritaarsust ja imperialismi, isegi omapärast demokraatiat ja palju muud, milles mängib suurt rolli vastandumine Läänele ja ta mõjusfääri kasvule. Põhiline on see, et tänane Venemaa ei ole ühemõtteliselt ei õigeusklik-kristlik ega täielikult subjektiivsel inimtahtel põhinev revolutsiooniline süsteem, olgu viimaseks kommunism, natsionaalsotsialism või läänelik liberaaldemokraatia.

Liberaaldemokraatia ning tema väärtustatu ei ole kõigest varasemast orgaaniliselt välja kasvanud ning mööda hüpoteetilist lineaarse progressi telge mõõdukuse suunas arenenud paratamatus. Tegemist on radikaalse uuendusega, mis aina nihutab piire edasi, luues pidevalt uusi „normaalsusi“, st tal ei saa kunagi küllalt – saavutanud midagi, seab ta kohe uue lävendi.

Tõsi, kirjeldatu on skemaatiline ning üldistav, ent visandatu näitab, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist pidanuks arvestama vana korra vähemalt osalise jätkumise võimalusega, samuti sellega, et Venemaa naaseb kristlike ning traditsiooniliste juurte juurde. Ühesõnaga, stsenaariume – olgu ideoloogilised või kultuurilised –, mille kohaselt Venemaa satub Lääne liberaaldemokraatiaga vastuollu, leidus mitmeid.

Oluline on see, et kokkupõrge tänase Venemaa ja Lääne vahel on paljuski sügavalt identiteeti puudutav ja maailmatunnetuslik ja ei ole pelgalt materiaal-pragmaatiline või lihtsalt uhkusest ja haavatud aust tulenev, kuigi neidki põhjuseid leidub. Kasvav trend paistab olevat vastandumise jätkumine ja seda just kultuuriliste põhialuste tasandil, kus vastaspooled teineteisest kaugenevad, sest ei jaga samu väärtusi. Ent trendist ja mõningasest Euroopa-poolsest kohkumisest hoolimata ei saa täiesti välistada Venemaa pööret liberaaldemokraatia suunas – mida teadvustades teeb värvilisi revolutsioone pelgav Kreml tööd sellise võimaluse minimeerimiseks (ja see ei peaks kedagi üllatama, isegi kui ei meeldi).

Islam on läbi ajaloo olnud konfliktis kristluse ja nüüd ka liberaaldemokraatiaga. Kui kristlus seisis silmitsi vallutava ja pealetungiva islamiga, mida oli vaja pidevalt tõrjuda ning mille käest oli vaja enda alasid tagasi vallutada, siis liberaaldemokraatlik Lääs on ise asunud pealetungile, soovides seejuures islamit näha endale meelepärases potentsiaalsuses, arenemas liberaaldemokraatia suunas. Samas vaimus ja mitte ainult poliitkorrektsusest tulenevalt eitab liberaaldemokraatlik konsensus Islamiriigi-suguste terrorimoodustiste islamipärasust. Sest see raskendaks ka sõnaosavaimal relativistil väita, et islam ja liberaaldemokraatia sobivad kokku.

Läänes leidub siiski küllaga eksperte, kes arvestavad suurema pildiga. Yale’i ülikooli politoloogia õppejõud Graeme Wood kirjutas 2015. aasta märtsis The Atlantic’us: „Tegelikkuses on Islamiriik väga islamilik; ta on ligi meelitanud psühhopaate ja seiklejaid, ent kõige tulihingelisemate järgijate poolt kuulutatud usk pärineb sidusast ja isegi õpetatud islamitõlgendusest.“² Võime lisada Tallinna Ülikooli õppejõu Otto Jastrowi 2015. aasta alguses avaldatud arvamuse: „Reaalsuses on IS [Islamiriik] ja tema sõsarliikumised islami doktriini ehedaim kehastus.“³ Loetelu saaks pikalt jätkata, ent elu on näidanud: kes ei taha näha, ei näe, ja kes on avatud sellele teadmisele, juba teab. Olgu siiski veel viidatud Üllar Petersoni artiklile, kus autor imestab „koraanitolerantsiteadust“ viljelevate „rahu- ja pluralismiekspertidest“ islamiapoloogide üle, kes ei võta arvesse islamis ülimalt olulist tühistamise ja asendamise põhimõtet ning viimast eirates rõhuvad islami mõistes õigustühistele rahumeelsetele kohtadele koraanis.⁴

Nii mõnigi Läänes väidab islamit vajavat oma reformatsiooni. Kuigi protestantlik reformatsioon mängis suurt rolli liberaaldemokraatia kujunemises, ei peaks islamilt sama ootama. Küsimus ei ole ajas, vaid selles, et islam on fundamentaalselt teistsugune kristlusest. Lääne liberaaldemokraatia esindab islamimaailmas võõrast elementi. Nn araabia kevade ülestõusud astusid peamiselt korruptsiooni, rõhumise ja ülekohtu, mh omaaegsete Lääne poolt joonlauaga tõmmatud riigipiiride vastu, ent kehastasid paljuski ka konservatiivset ja isegi demokraatlikku reaktsiooni vastustamaks Lääne poolt algselt toetatud sekulaarseid ja võrdlemisi liberaalseid, kuigi mitte vabasid režiime. Lääs lootis neis ülestõusudes näha ajaloo lõpu hõngulist liberaaldemokraatlikku ärkamist nagu Kesk- ja Ida-Euroopa riikides 1990. aastail. See lootus sai põhineda omamoodi usul, et liberaaldemokraatia on kõige mõõdukas lõppjaam.

Kas kokkupuuted islamimaailmast pärit inimestega, kes on liberaalsed, ei kinnita, et nii ongi? Ei, sest „mõõdukas” ehk liberaaldemokraatlik islam on oksüümoron nagu liberaal- või sekulaarkristluski. Mitteusklik liberaaldemokraat ei ole mõõdukam versioon traditsioonilisest kristlasest ega islamiusulisest. Aga kas ei kõla ülbusena, kui mittemoslem avaldab arvamust, mis on ja ei ole islamipärane? Siinkirjutaja ei pretendeeri teadma, milline on õige islam, küll aga on võimalik elementaarset loogikat kasutades välistada, mis kindlasti ei ole islamiga kooskõlas, nende seas kristlus, polüteism, ateism ja ka liberaaldemokraatia. Arrogantne on väita, et üks viimati loetletutest on islamipärane. Inimesel, kes defineerib islami ühega neist kooskõlas olevana, on agenda ja ta surub seda peale. Nende hulka kuuluvad ka end islamiusulisteks nimetavad, ent tegelikult usu minetanud liberaalid.

Kristlus, olgu katoliiklus või õigeusk, lähtub endast kõrgemal seisvast absoluudist, Jumalast. Revolutsiooniliikumine, mida läänes sümboliseerib enim Prantsuse revolutsioon ja tema pärand ning idas Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioon neile järgnenuga, absolutiseerib ehk jumalikustab inimese ja tema subjektiivse tahte. Kristlasest sai kodanik ja kodanikust seltsimees.

Mitteusklikul inimesel on seda kõike raske mõista, kuid näeme sama kristlusega, näiteks siis, kui kirik valib paavsti ja Lääne sekulaarmeedia arutab, kas võiks lõpuks saabuda „progressiivi“ kord, kes muudab doktriini kooskõlaliseks liberaademokraatlike väärtustega, ainult et pettuda kristlaseks ja katoliiklaseks osutunud paavstis. Liberaaldemokraadi võrrandisse ei mahu tõsiasi, et katoliiklik doktriin ei ole „radikaalses“ staadiumis versioon „mõõdukast“ liberaaldemokraatiast. Selline nihe ei oleks loomulik, vaid radikaalselt uus, mis lõikab läbi sideme endisega. Sarnaselt ei suuda liberaalne maailmapilt aktsepteerida, et islam ei arene liberaaldemokraatlikuks. Nii kristlus kui ka islam tunnistavad endast kõrgemat, olgugi et erinevat absoluuti, Jumalat, samas kui liberaaldemokraatia jumalikustab või absolutiseerib inimest, seab keskmesse subjektiivse inimtahte. Ei ole näha, et islam oleks oma alustõdesid hülgamas, ja kuigi seda ei saa tulevikus välistada, ei oleks selles midagi loomulikku või paratamatut.

Kokkuvõtvalt: Lääne (anti)tsivilisatsioon on viimastel sajanditel teinud läbi suure muutuse, on pahupidi pöördunud ja juurinud välja kristlusel ning antiikse Kreeka ja Rooma pärandil põhineva ning rajanud asemele üldjoontes liberaaldemokraatliku korra. See süsteem on unikaalne selles mõttes, et vaatab kõike läbi prisma, mis tembeldab teised tsivilisatsioonid ja ideoloogiad „radikaalseks“, ent sellest tulenevalt teel „mõõdukuse“ poole, mida peaks julgustama ja tagant tõukama. Nii satub liberaaldemokraatlik maailm sageli sõnasõtta või lausa militaarkonflikti. Ja need kokkupõrked, nagu paljud teisedki, on kultuurilised. Millega see kõik lõpeb, näitab aeg, igatahes ei ole see lugu lõppenud.

Artikkel väljendab autori isiklikku arvamust

Hille Hanso

Teadur ja analüütik

Keskenduksin mõttearenduse sellele osale, mis puudutab nn islamimaailma, milles autori väitel liberaalsele demokraatiale islami olemuse tõttu kohta ei leidu. MENA maades, millele autor araabia kevade ja „Euroopa vahetu lähedusega“ viitab, elab umbes 20 protsenti maailma moslemitest. Seega terve tsivilisatsiooni nimel on selles kontekstis rääkida liiga pretensioonikas. Küll aga võime üldistustesse laskumata arutada, mida arvavad ja mõtlevad demokraatiast, araabia kevadest ja äärmuslusest araablased ise, kelle usundi „puhtaima vormina“ aktsepteerib autor ISILit. Toon näitena mõned huvitavad tulemused AOIst (Arab Opinion Index 2015), suurimast avaliku arvamuse küsitlusest araabia maailmas. Selles küsitleti 12 Araabia Liigasse kuuluva maa inimesi, peamiselt MENA regioonis.

Arvatavasti tuleb üllatusena, et üldiselt toetab demokraatiat araabia maade vastajatest 72 protsenti, sellele vastu on 22 protsenti vastajatest. Mikael Laidre väidet, et „demokraatia pole islamiga ühildatav“ toetab täielikult või toetab vastavalt kõigest viis protsenti ja 15 protsenti vastajatest. Aga näiteks valdav enamus, 40 protsenti ja 31 protsenti, selle väitega ei nõustu või ei nõustu üldse.

Huvitav on, kui usklikud arvavad end olevat araabia maade küsitletud. „Teatud määral usklik“ on enda arvates 63 protsenti, mitteusklikuna määratleb end üheksa protsenti ja 24 protsenti on „väga usklikud“. Üsna sarnased numbrid leiab ka Türgi avaliku arvamuse osas, sealjuures mitteusklike arv on Türgis kõrgem.

Araablased on demokraatia osas positiivsemalt meelestatud, kui seda ollakse harjunud nägema. 79 protsenti araablasi usub, et demokraatia oleks nende kodumaal sobivaim valitsemise süsteem, kui neid paluti seda võrrelda teiste valitsemisvormidega, nagu näiteks autoritaarne režiim, teokraatia või esindusdemokraatia, milles valimisvõitlus oleks taandatud vaid islamistlikele või mitteislamistlikele/sekulaarsetele parteidele.

„Valitsusel pole õigust kasutada religiooni, et avalikkuse tuge võita“ – 33 protsenti nõustub sellega täielikult, 44 protsenti nõustub. Vaid viis protsenti ei nõustu üldse ja 15 protsenti ei nõustu. Vastajad jagunevad laias laastus kaheks, kui küsitakse hinnangut üldisesse „riigi ja usu lahutamisse“, kuigi pooldajate hulk on veidi suurem.

ISILi tõkestamiseks toovad arvajad välja hulga lahendusi, millest kõik on poliitilised. „Peab toetama regioonis demokraatlikku üleminekut“, „Palestiina küsimus tuleb lahendada“, „lõpetada väline interventsioon“, „intensiivistada sõjalist kampaaniat ISILi vastu“, „lahendada Süüria kriis lähtuvalt Süüria elanike soovidest“. Muide, ISILi tegevusele annab negatiivse hinnangu 89 protsenti vastajatest ning vaid kolm protsenti annab „islami puhtaimale vormile“ positiivse hinnangu.

Joonistub välja, et suur hulk vastanutest väljendab hirmu mõlema – nii islamistlike kui ka mitteislamistlike poliitiliste liikumiste ülemvõimu ees. Uuringu kokkuvõttes leitakse, et araabia maade poliitiliste liikumiste vastuolud, korratus ja omavahelised konfliktid takistavad avalikkust poliitilisi liikumisi usaldamast. Konsensuse puudumist kahe laia poliitilise liikumise vahel kasutavad edukalt ära ebademokraatlikud jõud, kes takistavad demokraatlikke protsesse ja taasloovad autoritaarsust.

Loomulikult on MENA maades lisaks terve rida muid tõsiseid väljakutseid, näiteks autoritaarsetele ühiskondadele omane inimeste vähene kaasatus ühiskondlikesse liikumistesse, riikide vastukäiv suhtumine Iisraeli, korruptsioon, puudujäägid riigiametite toimimises, ebavõrdne kohtlemine, rikkuse ebavõrdne jagunemine, šariaadi seaduse sobitumine riigi seadustega jpm. Kuid usust probleemide põhjuste otsimise asemel oleks aeg liikuda poliitiliste, sotsiaalsete, majanduslike ning keskkonnaprobleemidega seotud analüüsi juurde.

Miks islamit ei saa käsitleda „asjana iseeneses“ ja kuidas muud ühiskondlikud faktorid islami tõlgendamist ja elu MENA maades mõjutavad, sellest kirjutasime Peeter Raudsikuga põhjalikumalt Sirbi veergudel 01.04.2016 („Madala maa ahtake horisont“).

Milvi Martina Piir

kirjanik ja ajaloolane

Ideoloogiate paljususes võiks siinses kontekstis nimetada paari ühisjoont. Kõigepealt universalistlikke taotlusi, mida üksipäini liberaalide või demokraatia kaela nuhelda oleks ülekohtune. Seesama taotlus on omane islamile, konservatismile, inimõigustele, kasvõi totaalsele armastusele, kui see ideoloogia seisundisse asetada. Oma universalistliku loomuse tõttu kalduvad nad kõik paratamatult radikaalsusesse. Teiseks on ideoloogiad loogilised ja süsteemsed ega leia üksteisega naljalt ühisosa. Kuid inimesed, kes neid ideoloogiaid kannavad, pole kunagi lõpuni loogilised ning ükssama subjekt võib rahumeeli olla köögis moslem, elutoas konservatiiv ja magamistoas liberaal – kui piirduda vaid ühe võimaliku kombinatsiooniga.

Tõepoolest, millal inimolendil kui loomuldasa iseenda suhtes uudishimulikul „saab küllalt“ „piiride nihutamisest“, „uute normaalsuste loomisest“? Maailmaajalugu ja -kirjandus räägivad sellest, kuidas inimesed püüavad mõista, millest räägivad nende elud. Indiviidide mäss nende reaalsusi konstitueerivate normide suhtes on sama paradoksaalne nagu muutumise püsivus. Pruukimata valida vabadusi ja väärtuste suhtelisust, ei nõustuks enamik ilmselt valikuvõimaluse lakkamisega. Ideoloogiad oma universalistlikus välistavuses moodustavad siin üksmeelse vasturinde.

Orgaanilisuse testi sõnastaksin artikli kontekstis nii: kas Lääne traditsioonilise ja „tõelist progressi“ kandva kristluse vahetab välja 500 aastat sellesama kristluse rüpes võrsunud väidetavalt radikaalne liberaaldemokraatlik „antitsivilisatsioon“ või samavõrd oma traditsiooni austav ja oma isesuses „tõelist progressi“ kandev islam? Kõigist liberaalsuse ja demokraatia puudustest hoolimata eelistan stsenaariumit, mis jätkuvalt võimaldaks artikleid „oma isikliku arvamuse avaldamiseks“.