Tšehhi sammub 16+1 formaadist eemale
Tšehhi vaatab Hiina Rahvavabariigi ja peamiselt Ida-Euroopa riikide 16+1 koostööformaadile üha kahtlustavama pilguga.
Mai lõpus soovitas Tšehhi parlamendi saadikutekoja väliskomisjon valitsusel kaaluda, kas oleks võimalik kahandada riigi aktiivsust 16+1 formaadis või sellest isegi loobuda. Hiina Rahvavabariigi (HRV) ellu kutsutud algatuses on pettumas teisedki Ida-Euroopa riigid, mullu mais otsustas Leedu ametlikult 16+1 formaadist lahkuda.
Väliskomisjon kiitis heaks dokumendi, kus ei nõuta küll konkreetselt, et Tšehhi Vabariik lõpetaks osaluse 16+1 algatuses, kuid nii antakse mõista. Esmajoones kutsutakse valitsust üles suhet üle vaatama, nagu lubati mullu detsembris ametisse vannutatud valitsuse manifestis.
Varjusurmas algatus
Siiski puudub selgus, kas (ja millal) dokumenti parlamendis arutatakse (kuna leidub pakilisemaid küsimusi, nagu majanduskriis, põgenikekriis ja Venemaa sõda Ukrainas) või kas valitsus võtab komisjoni soovituste põhjal midagi ette. Kuna 16+1 algatusest osavõtmiseks pole vaja rahvusvahelist lepingut, siis rahulikult loobuda oleks delikaatne lahendus, sest nii välditaks ametlikke žeste, mis võiksid külvata pingeid sisepoliitikas (näiteks on Tšehhi president Miloš Zeman pikka aega soovitanud HRV ja Venemaaga lähedasi sidemeid) või HRV-ga. Pealegi pole see kooslus mõnda aega tippkohtumist pidanud, isegi mitte virtuaalselt. Koostööformaadi takerdumise oletatavad põhjused on nii mulluse videokohtumise osaline nurjumine (HRV liider Xi Jinping võttis küll esimest korda osa, ent presidendiga olid esindatud kõigest Poola, Tšehhi Vabariik ja Montenegro ning mõnda riiki esindasid kõigest ministrid) kui ka riid Pekingi ja Vilniuse vahel. Paistab, et algatus on isegi HRV vaatevinklist peaaegu surnud (ehkki seda saab taaselustada, kui HRV on Covid-19 küüsist pääsenud ning praeguste kriiside järel on Ida-Euroopal mahti Hiinaga asju ajada).
Isegi kui 16+1 algatus taaskäivitatakse, siis praeguselt Tšehhi valitsuselt pole märkimisväärset osavõttu oodata.
Tšehhi välisminister Jan Lipavský on suhtunud Tšehhi-Hiina koostöösse väga karmilt, sest keskendub pigem inimõigustele ja julgeolekule, mitte võimalikele majanduslikele eelistele. Teisest küljest on peaminister Petr Fiala, kes näib põhilisi välisküsimusi otsustavat, asunud mõõdukamale positsioonile, lähtudes vaherahust valitsuse ja Hiina-sõbraliku presidendi Zemani vahel (võib-olla ühtlasi selleks, et mitte ärritada Fiala enda partei äritaustaga liikmeid). Lipavský, kes on presidendile täiesti ebasümpaatne, paistab mõõdukat kurssi järgivat küsimustes, mida Zeman peab tähtsaks.
Mõõdukas kurss tähendab siiski üpris kriitilist hoiakut, häälekat toetust HRV-s tagakiusatavatele inimestele ning Taiwaniga suhete tugevdamist (jällegi osa valitsuse manifestist). Mais soovitas Tšehhi senati välisasjade komisjon valitsusel toetada Taiwani kuulumist rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, mida valitsus tõenäoliselt teebki, ehkki HRV saatkond on senati resolutsiooni kritiseerinud.
Tšehhi välispoliitika uus kurss
Hoolimata lahkhelidest tähtsate riigitegelaste vahel on Tšehhi välispoliitika tugevasti muutunud. Kui eelmine peaminister Andrej Babiš pidas enam-vähem kinni Zemani välispoliitikast (mille aluseks olid Zemani liitlaste huvid), mis põhiliselt piirdus kaubandussidemete loomisega Hiina ja endise Nõukogude blokiga, siis praegune valitsus tihendab aktiivselt sidemeid liberaalsete demokraatiatega (näiteks USA, Euroopa Liidu riigid, Taiwan) ning suurendab riigi osalust NATO ja Euroopa Liidu struktuurides.1
Muudatust sai tunda HRV välisministeeriumi 16+1 eriesindaja Huo Yuzhen tänavu kevadel toimunud visiidil kaheksasse 16+1 riiki eesmärgiga valgustada Hiina-Vene suhteid. Prahas koges Huo jahedat vastuvõttu ning talle öeldi, et riik on Ukrainas toimuva sõja tõttu mures Hiina koostöö pärast Venemaaga, varasemaid jutte vastastikku kasulikust koostööst ei korratud peaaegu üldse.
Isegi kui 16+1 algatus taaskäivitatakse, siis praeguselt Tšehhi valitsuselt pole märkimisväärset osavõttu oodata. Sõltuvalt sisepoliitilisest olukorrast ning Zemani ja Fiala suhtedünaamikast jääb riik selles formaadis kohtumistest kas täiesti eemale või saadab madalatasemelise esindaja. Süüdi on HRV suutmatus võimaldada selles osalejatele selget majanduslikku kasu, kui ta ise kasutab formaati poliitilistel eesmärkidel, samuti HRV-le sõbralike Tšehhi riigitegelaste nõrgenemine viimastel aastatel. Keset viimase aja kriise on Tšehhi valitsus otsustanud kindla Lääne orientatsiooni poolt.
Kommentaar ilmus algselt veebilehel asiaexplained.org.
Viited
- Kui kaks ametiaega presidendina töötanud Zeman 2023. aasta presidendivalimiste järel ameti maha paneb on tõenäoline, et Tšehhi välispoliitika kursimuutus saab veel selgemaks. ↩
Seotud artiklid
Kui Euroopa Liit vastu ei võta, hõivavad Hiina ja Venemaa
Lääne-Balkani riigid maadlevad korruptsiooni ja omavaheliste tülidega.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.
Show-business ja Vene režii(m)
Pariisis õpetava itaalia-šveitsi politoloogi romaan ei taha rääkida lugejale tõtt, vaid panna teda kahtlema selle olemasolus. Segades fantaasiat ja reaalsust, kujutab Giuliano da Empoli teos Vene režiimi tumedat ja küünilist sisemaailma. See raamat annab mõista, kuidas Kreml kasutab ära Lääne poliitikuid ja kodumaist opositsiooni; kuidas ka täielikku kaost saab kuritahtlikult juhtida, kontrollida, lavastada.
Ronek Jäär: Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast
Slovakkia presidendivalimised on oma olemuselt põhimõtteline vastasseis Robert Fico juhitud venesõbraliku valitsuse ja läänemeelse opositsiooni vahel. Peale esimese vooru läänemeelse leeri üllatusvõitu on teise vooru eel ainus kindel asi see, et Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast.