Torud, gaas ja poliitika
Juba teist aastavahetust järjest kujunes nii, et ajal, mil muu maailm puhkas ja pühi pidas, uhasid üle Ukraina võimsad poliitikalained. Aasta tagasi tähistas õnnelik Ukraina Viktor Juštšenko võitu presidendivalimiste kolmandas, ent esimeses ausas, voorus. Kui aga kellad kuulutasid 2006. aasta algust, siis saabus see, mis paljude hinnangul oli karistus aasta eest tehtud tegude eest: Venemaa nõudis Ukraina käest gaasi eest senisest ligi viis korda kõrgemat hinda ning kui Kiiev ei nõustunud maksma, keeras gaasikraanid kinni.
Praeguseks on see Euroopagi gaasivarustust ohustanud tüli hämaravõitu kompromissiga lahenduse leidnud, ent sellega seoses kerkinud küsimused jäävad õhku veel kauaks. Kas gaas ja teised toorained on ennekõike kaup või poliitiline relv? Eks see sõltu muidugi sellest, milleks eksportijariigid, meie kandis ennekõike Venemaa, neid kasutada eelistavad. Venemaa eelistaks ehk kasutada mõlemaks: relvana, kui vajalikuks peab – ja kelle puhul vajalikuks peab –, muidu aga rahakohvrite täitmiseks.
Kahte asja korraga ta aga ei saa, vähemalt mitte pikemas perspektiivis. Nagu majandusanalüütikud kohe meenutasid, tõi 1973. aasta naftakriis, mille olemus seisnes samuti toorainehinnaga survestamises, kahju hoopiski tarnijariikidele, sest muul maailmal kadus nende vastu usaldus. Analoogselt toonasega on ka jaanuaripäevil Euroopas juba vägagi kõlavalt küsitud, kas ikkagi tasub suurendada sõltuvust Venemaa naftast ja gaasist.
Tulevik näitab, kas Venemaa on mõistnud äsjase kriisi õppetundi. Üht-teist õppida aga on sellest gaasisõjast ka Ukrainal ning Euroopal. Esimesel seda, et tuleb end kokku võtta ja Vene gaasi eest tõepoolest turuhinda maksta, kuigi muidugi võib vaielda selle üle, milline see hind on – gaas ei ole täiel määral turumajanduslik tooraine, selle hind sõltub kokkulepetest, mitte vabast turust. Ent on siiski mingi piir, millest allpool on tegu juba soodushinnaga, ning sellest piirist ei tasu ühelgi vabal riigil allapoole minna, sest nii leiab ta ennast tarnija poliitilise lõa otsast ja loob eeldusi kõigekülgseks korruptsiooniks.
Euroopa Liidule peaks õppetund olema selge: tuleb püüelda oma impordiallikate mitmekesistamise poole, kulutamata liialt aega Venemaa tulevaste käitumiseelistuste äraarvamisele. Alternatiivsete allikate olemasolu on parim võimalus viia Venemaa järelduseni, et väljapressimistaktikaga ei jõua kuhugi. Ning samuti toetab iga uus tarnija ja toru gaasi kui turukaup.
Nii ehk teisiti, energiaküsimused on kerkinud päevakorda ega kao sealt ilmselt niipea. Diplomaatia, mida te praegu käes hoiate, pakub Eesti lugejale väikese sissejuhatuse sellesse probleemiderohkesse ja mitmetahulisse teemasse.