Toites neid, kes hammustavad toitja kätt

Süngematel päevadel mõtlevad rahvusvaheliste abiagentuuride töötajad sageli, kas nende tegevus toob kaasa rohkem halba või head. Sekkumine võõrasse kultuuri tundub parimal juhul donkihhotlik ja halvimal juhul lihtsalt rumal ning üldse paistab etem, kui rahvusvaheline kogukond tõmbuks tagasi ja laseks maal endal leida vajaliku arengutee.

Õnneks ei esine nii süngeid päevi just väga sageli.

Ma olen viimased viis aastat tegelnud rahvusvaheliste arenguprojektidega, juhtides ajakirjanduse abiprojekte mitme vabaühenduse teenistuses kunagises Nõukogude Liidus, praegu aga Afganistanis.

Ma olen selle aja jooksul korduvalt näinud, kuidas rahvusvaheline abi läheb luhta. Liigagi sageli kasutavad valitsused abidollareid millegi sellise läbisurumiseks, mis ei pruugi saajatele tingimata head teha.

Kõige selgemini avaldub see just ajakirjanduse vallas. Meie Läänes soovime, et kõik võtaks päevapealt sellise ilme, nagu me oleme harjunud, ning meediasektori edendamiseks mõeldud fonde suurendatakse või vähendatakse vastavalt sellele, kuidas tulemused rahajagajale meeldivad.

Mõnigi kord aga soovib andja näha midagi, milleks saaja ei ole lihtsalt valmis. Ning sageli kasutavad abisaajad välismaa toel saavutatud majanduslikku iseseisvust hammustamaks sedasama kätt, mis neid toidab. Vaevalt küll ükski finantseerija kriitika või otsese rünnaku peale näost särama lööb, aga kui ajakirjandusliku abi osutajad teevad oma tööd hästi ja korralikult, siis peaksid nad tegelikult rõõmuga vastu võtma tasakaalustatud ja objektiivset ajakirjandust, sõltumata sellest, kuidas see suhtub nende kodumaasse.

Meile ei pruugi meeldida Afganistani ajakirjanduse hiljutised lood vangide väidetavast väärkohtlemisest ameeriklaste poolt, süüdistused, et Ameerika lennukid pritsivad ebaseaduslikult viljapõlde, või terav kriitika koalitsioonivägede pihta arvatavate Al Qaeda liikmete naiste ülekuulamise tõttu, kuid ometi on need positiivne märk, näidates, et see, mida me Afganistanis teeme, on tõepoolest tulemusi andnud.

Ajakirjanikuks koolitatuna olen suurema osa viimasest viiest aastast püüdnud võidelda nõukogude pärandiga riikides, mida otseselt või kaudselt on puudutanud 80 aastat Vene stiilis kommunismi.

Äärmiselt lihtne on kritiseerida kogu seda ränka propagandat, mis nõukogude ajal ajakirjandust lahutamatult saatis. Arvamuse järjekindel eelistamine faktile ning sõnavahu seadmine kõrgemale mõistuspärasest argumenteerimisest ei võimaldanudki paljudel ajakirjanikel selgusele jõuda, kuidas tuleks korralikku uudislugu kirjutada. Kui lisada siia autoritaarsed valitsused, kes peavad kontrollimatut ajakirjandust otseseks ähvarduseks, paistab suuremas osas nõukogudejärgsetes riikides ajakirjandusmaastik väga külm ja kõle.

Vaba ja sõltumatut ajakirjandust ei saa luua üleöö. Võib isegi kahelda, kas seda on võimalik üldse luua. Helded rahaeraldused võivad küll tublisti lühendada teed, mille Lääne ajakirjandus pidi suurte valudega läbima, et jõuda tänasesse olukorda. Selleks on võimalik rahastada tele- ja raadiojaamu, asutada ajalehti ja pakkuda väljaõpet. Sugugi selge pole aga see, kas see on ka kiirtee sellise ajakirjanduse tekkeks, mis on oma lugejatega vahetult ja otseselt seotud ning arvestab nendega.

Ajakirjandus on enamikus maades peamiselt äriline ettevõtmine. Ajakirjanikud ise võivad küll ennast pidada tõe väljaütlejateks ja valitsuse järelevaatajateks ning korralekutsujateks, kuid karm majanduslik reaalsus näitab ka neile peagi koha kätte. Tahame või mitte, igal juhul tuleb vastata avalikkuse maitsele. Oma niši leidnud ajakirjandusväljaanded suudavad ellu jääda, olgu nad siis haritud ja analüüsivõimelisele publikule mõeldud ajalehed või räiged tabloidid, mille lugejad arvavadki, et nende mõistust kontrollivad tulnukad.

Ideaaljuhul tagab selline süsteem kõigile elanike rühmadele just sellise ajakirjanduse, mida nad vajavad ja väärivad, kuigi aeg-ajalt tundub, et vähima ühisnimetaja otsingul on Lääne ajakirjandus kindlalt suundumas allapoole mööda odava sensatsioonijanu spiraali.

Puudustele või voorustele vaatamata on see süsteem suutnud luua elujõulise ja tugeva ajakirjanduse, mis viimasel sajandil on sundinud paljusid valitsusi talitama suhteliselt ausalt. Ajakirjandus soodustab ja kujundab ühiskondlikku debatti, viib rahva arvamuse võimukandjateni, paljastab korruptsiooni ja õhutab sotsiaalseid muutusi.

Heade kavatsustega välisabi võib arenevat turgu ka tublisti moonutada, pakkudes ebaõiglaselt eeliseid annetajasõbralikule ajakirjandusele.

Arengumaades on see protsess paljuski takerdunud, sest sealne ajakirjandus on oma sihtrühmaga märksa vähem seotud. Osaliselt seisab selle taga ajalugu: nõukogude ajal ei pruukinud ajakirjanikud eriti muretseda, kas see, mida nad ütlevad, nende lugejatele või kuulajatele ka meeldib või korda läheb. Rohkem huvitasid neid võimukandjad, kes rahastasid ajakirjandust, kuid samuti kontrollisid seda väga hoolikalt. Nii ajakirjanikud, toimetajad kui meediaametnikud harjusid vaatama üles, oma rahastaja poole, mitte aga välja, oma kuulajate-lugejate poole.

Vahel tundub, et eriti palju polegi muutunud. Ajakirjandus orienteerub alati oma rahastamisallikale: kui selleks on, tarbija nagu Läänes, siis maksab ennekõike avalik nõudmine, olgu see siis hea võib halb. Kui aga raha tuleb rahvusvahelise abina, on märksa raskem tagada, et edastatav sõnum on selline, mis tekitab vastukaja eeldatavas sihtrühmas, see tähendab lugejas, vaatajas või kuulajas.

Paljud Lääne valitsused jagavad parimate kavatsustega raha näiliselt selleks, et niinimetatud arengumaade ajakirjandus saaks “edastada sõnumit”. Kuid sõnum, mis sobib välismaisele doonorile, ei pruugi üldse sobida kohalikele elanikele.

Ma nägin seda Valgevenes, kus kõva käega valitsejast Aleksandr Lukašenkast vabaneda soovivad doonorid rahastasid aastaid marginaalseid ja selgelt opositsioonilisi väljaandeid, lootes, et need suudavad läbi lüüa rahva seas, mis aga lihtsalt ei olnud valmis kuulma teravaid valitsusevastaseid rünnakuid.

Heade kavatsustega välisabi võib ka tublisti moonutada arenevat turgu, pakkudes ebaõiglaselt eeliseid liberaalselt rahastatavale ja annetajatesõbralikule ajakirjandusele rahvale lähedasemate organisatsioonide arvel, mis üritavad pinnale jääda end vaevaliselt jalule ajava majanduse tingimustes.

Kuid ometi on tasu kogu sellise tegevuse eest suur. Ma olen viimasel viiel aastal teinud koostööd sadade ajakirjanikega ning tunnen nende üle uhkust.

Eeldusel, et välisabi peab tähtsaks ennekõike toimemehhanisme, mitte aga sõnumit, on ajakirjanduse abistamine kõigi demokratiseerimisprojektide üks tähtsamaid osasid. Valgevenes saavutasid ajakirjanduse abistamise programmide raames pakutud väljaõppe tulemusel paljud edasipüüdlikud ajalehed ja telejaamad ärilist edu ning säilitasid iseseisvuse valitsuse üha tugevneva sekkumise tingimustes. Viimastel presidendivalimistel 2001. aastal hääletati Lukašenka poolt kõige vähem neis linnades, kus oli energiline ja tõeliselt sõltumatu ajakirjandus.

Kesk-Aasias, kus jäigad autoritaarsed režiimid üritavad ennast näidata arenevate demokraatlike riikide valitsusena, on tänu ajakirjanduse abistamise programmidele paljud kaugemate provintside elanikud informatsiooni juurde pääsenud. Raadio- ja telejaamad mis saavad välismaalt rahalist ja tehnilist abi, teavitavad inimesi ja kontrollivad mingil määral valitsust.

Kuid kõigel on oma hind. Välismaiste doonorite välja õpetatud ja toetatavad ajakirjanikud satuvad märksa tõenäolisemalt närviliste režiimide ja nende ülipüüdlike julgeolekuorganite rünnakute ohvriks. Kõikjal nõukogudejärgsetes riikides, eriti aga Valgevenes, Usbekistanis ja Kasahstanis, on ajakirjanikke vangistatud, piinatud ja mõrvatud pelgalt sellepärast, et nad teevad oma tööd. Osaliselt lasub vastutus nende saatuse pärast ka inimestel, kes õhutasid neid suud avama.

Miks peaks tundma muret sõnavabaduse pärast, kui sajad lapsed on sel talvel surnud, sest nende vanemad üritavad poegade ja tütarde köhahooge vaigistada oopiumiannustega?

Afganistan pääses liidendamisest Nõukogude Liiduga, kuigi mõnedki Moskvas seda ilmselt soovisid. Samas jättis põhjapoolse naabri lähedus ning üle kümne aasta kestnud ja kohati väga julm kommunistlik režiim püsiva jälje ka ajakirjandusele.

Afganistani ajakirjanikud on väga altid pidama isiklikke eelarvamusi faktiks, mis mõnigi kord mõjutab rängalt uudiste kvaliteeti. Lõhenenud ühiskonnas tuleb erilise ettevaatusega vältida mis tahes põletava materjali heitmist etnilisse ja poliitilisse püssirohutünni.

Projekt, millega ma olen tegelnud, tähendab kümnete ajakirjanike väljaõpetamist, muu hulgas ka uudislugusid kirjutama, ning selle käigus on ette tulnud lahinguid, mis ulatuvad nördimusest lausa raevuni.

“Puštusid on vähemalt 75 protsenti elanikkonnast,” teatas mulle üks ajakirjanikest, kes mõistagi oli ka ise puštu. “Seda teavad kõik.” Kui ma märkisin, et 1978. aastast peale ei ole korraldatud rahvaloendust ja et enamasti hinnatakse puštude osakaalu umbes 40 protsendile, väitis ta, et sellise alahindamise taga seisab lihtsalt puštudevastasus.

Näiliselt tasakaalustatud uudistesse on leidnud tee mitmed sellesarnased kindlad veendumused, näiteks Panjshiri rühmituse, hesaaride, naiste ja arstide halvustamine. Ainult tohutu vaeva ja kannatlikkusega on võimalik entusiastlikke reportereid veenda, et vabadus ei tähenda tingimata õigust avaldada ajakirjanduses fakti pähe oma isiklikke tundeid.

Kuid uudiste tase paraneb päev-päevalt. Afganistani elanikud võivad olla kangekaelsed, kuid nende energia ja kirglikkus väärib imetlust. Sadadest meie väljaõppes osalenud ajakirjanikest on enamikust saanud äärmiselt professionaalsed ja produktiivsed ajakirjanikud, kelle töö sõna otseses mõttes muudab ühiskonda.

Võidud ei pruugi olla suured, kuid neid on see-eest palju: 2004. aasta oktoobri presidendivalimiste agar kajastamine tõi kaasa rekordilise arvu inimeste tuleku valimiskastide juurde, ohtralt kajastatakse politsei väärtegusid, mitmel juhul on valitsus olnud ajakirjanike tegevuse tõttu sunnitud uurimist alustama. Kolm aastat kestnud rahvaloendus jäetakse arvatavasti nüüd pooleli, sest ajakirjanikud on registreerinud ja avalikustanud arvukalt kaebusi inimestelt, keda ükski loendaja ei ole suvatsenud arvesse võtta.

Afganistani ajakirjanduse abistamise projektid on andnud võimaluse ennast teostada, teinud informatsiooni kättesaadavaks kaugetes provintsides ning andnud võimaluse jälgida riigis arenevaid sündmusi ka kirjaoskamatutele, keda on kuni 70 protsenti elanikkonnast.

Sunnin end meenutama, et selliseid jubedaid asju tean ma üksnes sellepärast, et sajad välismaise väljaõppe saanud Afganistani ajakirjanikud on neist kirjutanud.

Tekkinud on sõltumatud raadio- ja telejaamad, mis murravad välismaise väljaõppe ja abi toel valitsuse infomonopoli. Riigi üheks usaldusväärsemaks uudisteallikaks on kerkinud Ameerika valitsuse helde toetuse osaliseks saanud sõltumatu uudisteagentuur.

See valmistab väga suurt heameelt nii mulle isiklikult kui ka – olen selles täiesti kindel – kõigile, kes osalevad ajakirjanduse edendamises.

Ometi tuleb vahel ette süngeid päevi, kus takistusi paistab olevat lihtsalt liiga palju. Ebasõbralik geograafia, julm ajalugu ja kaootiline olevik tunduvad muutvat ajakirjanduse edendamise millekski üsna rumalaks. Kes hoolib üldse ajalehtedest maal, kus üle poole elanikest ei oska lugeda, kus keskmine eluiga on kõigest 44 aastat, kus tüdrukud pannakse mehele juba üheksa-aastaselt ja kus suuremat osa maast valitsevad endiselt sõjapealikud? Miks peaks keegi tundma muret sõnavabaduse pärast, kui Afganistani ähvardab oht muutuda narkoriigiks, kui naistega kaubeldakse nagu pottide ja pannidega ning kui sajad lapsed on surnud sel talvel külma kätte, sest nende vanemad üritavad poegade ja tütarde köhahooge vaigistada oopiumiannustega?

Sellisel hetkel sunnin end aga meenutama, et selliseid jubedaid asju tean ma üksnes sellepärast, et sajad välismaise väljaõppe saanud Afganistani ajakirjanikud on neist kirjutanud, kasutanud oma vastomandatud teadmisi ühiskonna kitsaskohtade paljastamiseks ja riskinud tõe väljaütlemise nimel oma eluga.