Toimetulek rahutus Arktikas: Taani suurriikide huviväljas
Hiina, Venemaa ja USA rivaalitsemine põhjapolaarpiirkonnas on pannud Taani surve alla, nõudes Kopenhaagenilt üha suuremat pingutust, et kuningriigi kõik osad koos hoida.
Vähem kui kümme aastat tagasi peeti Arktikat veel eripäraseks rahulikuks piirkonnaks. Karmidest keskkonnatingimustest kantud koostöö ja Arktika riikide endi pühendumise tulemusena nähti piirkonda paljudes ringkondades kui harukordset paika, kus võimupoliitika traditsioonilisi reegleid on suudetud vähemalt tagasi tõrjuda, kui mitte päris kõrvaldada. Nüüdseks on olukord muutunud.
Murrang on olnud järkjärguline ning selle on esile kutsunud globaalne soojenemine ja inimtegevuse üha suurenev mõju piirkonnas, samuti Venemaa ja Hiina kasvav huvi ja tegevus. Pööre on toimunud hüppeliselt, põhjuseks nii Ukraina kriisi mõju piirkonnas alates 2014. aastast kui ka USA taastärganud huvi aastatel 2018–2019.1
Muutustega kaasnevad aga suured probleemid piirkonna väikestele riikidele, sealhulgas Taani Kuningriigile, mille moodustavad Taani, Gröönimaa ja Fääri saared.
Venemaa ähmased kavatsused
Suurim võimekus Arktikas (jäälõhkujate, baaside, arktilistes tingimustes võitlemisvõimeliste väeüksuste arv jne) on Venemaal.2
Suurim võimekus Arktikas (jäälõhkujate, baaside, arktilistes tingimustes võitlemisvõimeliste väeüksuste arv jne) on Venemaal.
Venemaa kavatsused Arktikas ei ole aga sugugi selged. Ühelt poolt on Venemaal stabiilses Arktikas suur majanduslik huvi, mis on seotud nafta ja gaasi tootmisega ning Põhja-meretee kasutamisega. Teiselt poolt moodustavad suure osa Venemaa strateegilisest heidutusest Koola poolsaarel baseeruvad tuumalõhkepeadega allveelaevad.3 Pingete suurenedes on Venemaa seega huvitatud ka militaarse kohaloleku suurendamisest, et kaitsta oma senist võimekust ja tagada kohapealse varustuse maksimaalne tegevusulatus.
Hiina kohalolek Arktikas ei ole Venemaaga võrreldav. Kuigi Hiina on end kuulutanud nn Arktika-lähedaseks riigiks, puuduvad Hiinal seal territoriaalsed valdused ning nende tegevus piirdub peamiselt kaubanduse ja teadusuuringutega. Arktika riikides aga süveneb hirm, et Hiina võib oma kaubandus- ja teadussuutlikkust kasutada ka poliitiliste ja võib-olla isegi militaarsete eesmärkide võimendamiseks.4
Hiina võib oma kaubandus- ja teadussuutlikkust kasutada ka poliitiliste ja võib-olla isegi militaarsete eesmärkide võimendamiseks.
USA huvid Arktika piirkonnas on viimastel aastatel suurel määral muutunud. Enne 2018. aastat pööras USA Arktikale suhteliselt vähe tähelepanu, kuid nüüdseks on see muutunud, sest Washington on üha enam mures Venemaa ja Hiina tegevuse pärast piirkonnas. Kõige selgemalt väljendus see endise USA välisministri Mike Pompeo kõnes, mille ta pidas Rovaniemis Arktika Nõukogu ministrite kohtumisel 2019. aasta mais, aga ka sama aasta juunis valminud Pentagoni Arktika-strateegias, milles Venemaad ja Hiinat on nimetatud strateegilisteks konkurentideks.5
Donald Trumpi ebaõnnestunud katse Gröönimaa ära osta pälvis 2019. aastal rahvusvahelises meedias rohkem tähelepanu kui enamik teisi suuremaid võimuvõitluse väljendusi.6 Jättes kõrvale luhtunud ostukatset ilmestanud toretsemise, näitas see kindlasti USA uuenenud üldist huvi Arktika, eelkõige aga selle Taani Kuningriigile kuuluvate alade vastu.
Kuningriigi säilitamine
Just USA suhtumise muutumine Arktikasse on sundinud Taani valitsust uuesti oma Arktika-poliitikat üle vaatama. Kui Venemaa ja Hiina tegevus ning kohalolek on kindlasti pannud Taani võimud surve alla (sellest lähemalt allpool), tähendab USA seisukohtade muutumine, et Taani valitsus peab rohkem pöörama tähelepanu Ameerika Ühendriikide üleskutsetele toetada piirkonnas nende prioriteete. Praegustel kohtumistel kuningriigi esindajatega püüab USA peamiselt veenda Taanit suurendama Gröönimaal ja Fääri saartel ning nende ümbruses õhuruumi ja merealade seiret, et täita USA arvates ohtlikke tühimikke, mida võivad ära kasutada eelkõige Venemaa lennukid ja allveelaevad (vt allpool).
Taani võimud on sellisele survele juba ka reageerinud. Londonis 3. detsembril 2019 toimunud NATO tippkohtumisel, kus leidis aset ka president Trumpi ja Taani peaministri Mette Frederikseni kahepoolne kohtumine, tutvustas viimane Taani kava eraldada lisaks 1,5 miljardit Taani krooni (ligikaudu 200 miljonit eurot) teadlikkuse suurendamiseks olukorrast Arktikas.7
Taani Kuningriigi jaoks muudab suurriikide rivaalitsemisega toimetuleku raskemaks ka pidev pingutus hoida kuningriigi kolm osa koos. Põhjus ei ole vaid kuningriigi kahe autonoomse piirkonna ehk Gröönimaa ja Fääri saarte üha suurenev otsustusõigus välis- ja julgeolekupoliitikas, aga ka majandus- ja julgeolekuküsimuste tihedam omavaheline seotus Arktikas. Seega tunnetavad ka Gröönimaa ja Fääri saarte poliitikud üha enam nii neid seoseid kui ka oma valduste suurenevat geopoliitilist tähtsust, mistõttu on nad huvitatud oma uudse positsiooni tugevdamisest, et sellest võidaksid nende valijad. Taani valitsusele tähendab see raskeid valikuid muu hulgas seetõttu, et Gröönimaa ja Fääri saarte majanduskasv ja areng on otseselt seotud poliitiliste püüetega Taanist lahku lüüa.
Ameeriklaste otsekontaktid Fääri saarte ja Gröönimaa ametiisikutega on suhteliselt uus nähtus.
Gröönimaal on iseseisvusliikumine olnud tugev juba pikka aega ja kaks kolmandikku sealseist elanikest pooldab Taanist eraldumist.8 Sarnased küsitlused näitavad aga ka seda, et vaid vähesed toetavad iseseisvumist, kui selle tõttu peaks langema elatustase.9 Kuna Gröönimaa isevalitsuse eelarvest ligikaudu poole moodustab Taani riigilt saadud toetus10, on piirkonna iseseisvuspüüdlustes kõige tähtsam küsimus, kuidas tagada selle toetuseta toimetulekuks vajalik majanduskasv – näiteks välisinvesteeringute meelitamise kaudu Gröönimaa infrastruktuuri ja kaevandustööstuse projektidesse.
Üks hiljutine näide on Gröönimaa praegune lennuväljade ehitamise ja nüüdisajastamise kava. Kui Gröönimaa valitsus algatas 2017. aastal Qaqortoqi lennuvälja ehitamise ning (pealinna) Nuuki ja Ilulissati lennuvälja nüüdisajastamise – projektide kogumaksumusega ligikaudu pool miljardit USA dollarit –, oli pakkujate hulgas ka Hiina ettevõte CCCC. USA murelikkust väljendas selle peale kiiresti kaitseminister James Mattis, kes arutas küsimust otse Taani kaitseministri Claus Hjort Frederikseniga ja teatas valmidusest toetada rahaliselt Gröönimaa infrastruktuuride arendamist.11
Selle tulemusena pakkus Taani valitsus Gröönimaale abi, lubades Hiina eemalehoidmiseks ise lennuväljade ehitamiseks rahalist toetust pakkuda.[12 Lisaks teatas USA 2020. aastal Gröönimaale eraldatud 12 miljoni dollari suurusest finantspaketist ja avas taas oma konsulaadi Nuukis, väljendades sellega tahet tugevdada otsekontakte USA ja Gröönimaa vahel.13
Fääri saartel, kus iseseisvusliikumisel ei ole küll nii suurt toetust kui Gröönimaal, toetab Taanist lahkulöömist ligikaudu pool elanikkonnast.14 Lisaks on Taani valitsuse makstav rahaline toetus Fääri saartele väiksem.15 See ei muuda aga tõsiasja, et ka Fääri saarte elanikud seavad kesksele kohale majanduslikud huvid, eelkõige neile eluliselt tähtsa kalaekspordi säilitamise, mille suurim turg on praegu Venemaa.16 Kuid Fääri saartel toimuv näitab ka Hiina kohaloleku suurenemist. Ilmekas on seejuures Fääri saartel alanud protsess, milles tuleb otsustada, millist tarnijat kasutada 5G väljaarendamiseks. Konflikt puhkes pärast avaldatud uudist, nagu oleks Hiina saadik Taanis Feng Tie vihjanud Fääri võimudele, et vabakaubanduslepe Hiina ja Fääri saarte vahel saab teoks vaid siis, kui Tórshavn valib 5G arendamiseks Hiina ettevõtte Huawei.17 USA nimel reageeris sellele nende suursaadik Taanis Carla Sands, kes Fääri saarte ajalehes avaldatud artiklis hoiatas Huawei valimisega seotud ohtude eest.18 Lisaks võivad Hiinale mõningast vastusurvet avaldada hiljuti alanud kaubandusläbirääkimised USA ja Fääri saarte vahel.19
USA otsekontaktid Nuuki ja Tórshavni esindajatega vähendavad Taani traditsioonilist rolli kuningriigi välis- ja julgeolekupoliitika eest vastutajana.
USA lähenemisviis kirjeldatud vastuoludele, sealhulgas ameeriklaste otsekontaktid Fääri saarte ja Gröönimaa ametiisikutega, on suhteliselt uus nähtus. Näiteks ei olnud kontaktid nii tihedad külma sõja ajal, mil need kaks väikest piirkonda olid palju vähem kaasatud välis- ja julgeolekupoliitikasse. Taani valitsuse jaoks on mõju riigi võimele seista oma huvide eest Arktikas keerukas. Ühelt poolt vähendavad USA otsekontaktid Nuuki ja Tórshavni esindajatega Taani traditsioonilist rolli kuningriigi välis- ja julgeolekupoliitika eest vastutajana. Samal ajal aga võib see vabastada Kopenhaageni kohustusest selgitada Gröönimaale ja Fääri saartele, kuidas tulla toime USA püüdlustega piirkonnas.
Edasine suund
Mis võib Taani Kuningriiki ees oodata praeguse presidendi Joe Bideni ametiajal? Lühidalt vastates võib arvata, et tõenäoliselt USA Arktika-poliitika palju ei muutu. USA retoorika võib pehmeneda ja suuremat tähelepanu võivad pälvida kliimamuutuste vastu suunatud meetmed. Arvestades traditsioonilist julgeolekupoliitikat, säilitab USA kindlasti ka oma strateegilised huvid piirkonnas. Väiksemad Arktika riigid aga peavad ilmselt ka edaspidi hoidma tasakaalu selle vahel, kuidas lahendada konflikte suurriikidega (sealhulgas säilitada häid suhteid USA ehk peamise julgeolekut tagava suurriigiga), leevendada nii palju kui võimalik suurriikide omavahelisi vastuolusid ja samal ajal edendada oma Arktika valdustes säästvat arengut.
Taani julgeoleku suurimad ohustajad
Taani sõjaväeluure eelmise aasta lõpus avalikustatud riskianalüüsi järgi ohustavad kuningriiki enim:
Hiina
Hiina soovib suurvõimuna kehtestada end maailma eri piirkondades alternatiivina liberaalsetele ideaalidele ning on ainuke tõsiseltvõetav konkurent USA-le sõjalise supervõimuna maailmas.
Taanile on eriti tähtis hoida silma peal Hiina huvidel Arktikas ja Grööni- maal, maavaradele ligipääsul ja uutel mereteedel. Hiina mõjuvõim on märkimisväärne ka kvanttehnoloogia ja tehisintellekti valdkonnas.
Venemaa
Võrreldes USA ja Hiinaga on Venemaa küll nõrgem, kuid samas sõjaliselt kõige agressiivsem. Iseäranis Läänemere piirkonnas on Venemaa Taanile suurim julgeolekupoliitiline katsumus.
Kuna koroonakriis on veelgi nõrgestanud Venemaa majandust, väljendub see kaitsepoliitikas heidutuses ja sõjalises mobiilsuses ning piiratud sõjalist jõudu kasutatakse kiiresti, otsustavalt ja tõhusalt. Kuigi Venemaa sõjaline valmidus on suurenenud, on siiski ebatõenäoline, et Venemaa riskib USAd ja NATOt hõlmava sõjalise konfliktiga.
Kuigi Arktikas sõltuvad Venemaa huvid poliitilisest koostööst ja majanduslikest investeeringutest, on seal olukord pinevaks muutunud ning kasvanud oht, et Taani relvastamata seirelennukid võivad Gröönimaad ümbritsevas rahvusvahelises õhuruumis kohtuda Vene hävitajatega. Vene lennukid paiknevad äsja uuendatud Nagurskoje õhuväebaasis.
Venemaa omakorda näeb Arktikas ohtu USAs.
Küberohud
Riikide ja kurjategijate küberrünnakud on Taanile jätkuvalt üks tõsisemaid ohte. Küberrünnakud on odavad ning riikide suutlikkus neile vastata puudulik.
Taani taristu jätkuv digiteerimine võib mõjutada küberohte ja tekitada riigile strateegilisi raskusi. Sõjaväeluure hoiatab ka väärinfo tõusva leviku eest küberruumis.
Islamistlik ja paremäärmuslik terror
Võrreldes varasemaga tõstab Taani sõjaväeluure rohkem esile paremäärmuslaste terroriohtu. Koroonapandeemiast tingitud majanduse vähikäik võib soodustada Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika terroriorganisatsioonide tegevust.
Taas on Islamiriigi ja Al-Qaeda tähelepanu köitnud Muhamedi-joonistused.
Diplomaatia
Viited
- Nende probleemide akadeemilist arutelu vt Mikkel Runge Olesen, „The end of Arctic Exceptionalism? A review of the academic debates and what the Arctic prospects mean for the Kingdom of Denmark“. Danish Foreign Policy Review2020. Copenhagen: Danish Institute for International Studies, 103–127. ↩
- Ülevaadet Venemaa tegevusest Arktikas vt Matthew Melino ja Heather A. Conley, „The Ice Curtain: Russia’s Arctic Military Presence“. CSIS Report. Washington DC: Center for Strategic and International Studies, dateerimata. https://www.csis.org/features/ice-curtain-russias-arctic-military-presence (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
- Mikkel Runge Olesen ja Camilla Tenna Nørup Sørensen, „Intensifying great power politics in the Arctic – Points of consideration by the Kingdom of Denmark: From an analysis of assessments and strategies in Finland, Norway and Iceland“. DIIS Report 2019:08. Copenhagen: Danish Institute for International Studies, 9–12. https://pure.diis.dk/ws/files/3166021/Intensifying_great_ power_politics_Arctic_DIIS_Report_2019_08.pdf (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
- Anne-Marie Brady, China as a Polar Great Power. Washington, DC: Woodrow Wilson Center Press, 2017. ↩
- USA kaitseministeerium, „Report to Congress. Department of Defense Arctic Strategy“, juuni 2019. https://media.defense.gov/2019/Jun/06/2002141657/-1/1/1/2019-DOD-ARCTIC-STRATEGY.PDF (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
- Jon Rahbek-Clemmensen, „Let’s (Not) Make a Deal: Geopolitics and Greenland“. War on the Rocks, 28. august 2019. https://warontherocks.com/2019/08/lets-not-make-a-deal-geopolitics-and-greenland/ (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
- Reuters, „Danish PM suggests increasing Arctic surveillance in response to Russian activity“, 3. detsember 2019. https://www.reuters.com/article/us-nato-summit-arctic-denmark/danish-pm-suggests-increasing-arctic-surveillance-in-response-to-russian-activity-idUSKBN1Y724B (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
- Martin Breum, „Martin Breum: Her er den egentlige forskel på dansk og grønlandsk syn på fremtiden“, Altinget, 9. jaanuar 2020. https://www.altinget.dk/arktis/artikel/martin-breum-her-er-den-egentlige-forskel-paa-dansk-og-groenlandsk-syn-paa-fremtiden (vaadatud 18. jaanuaril 2021). ↩
- Ibid. ↩
- Danmarks Nationalbank, „Grønlandsk økonomi: Stærkt fremgang, men reformer er nødvendige“. Analyse 21, 31. oktoober 2019. https://www.nationalbanken.dk/da/publikationer/Documents/2019/10/ANALYSE_Nr%2021_Gr%C3%B8nlandsk%20%C3%B8konomi.pdf (vaadatud 18. jaanuaril 2021). ↩
- Drew Hinshaw ja Jeremy Page, „How the Pentagon Countered China’s Designs on Greenland Washington urged Denmark to finance airports that Chinese aimed to build on North America’s doorstep“. The Wall Street Journal, 10. veebruar 2019. https://www.wsj.com/articles/how-the-pentagon-countered-chinas-designs-on-greenland-11549812296 (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
- Hans Lucht, „Strictly business? Chinese investments in Greenland raise US concerns“. DIIS Policy Brief, Danish Institute for International Studies, november 2018. https://pure.diis.dk/ws/files/2515096/chinese_investments_in_greenland_WEB_1.pdf (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
- Katrina Manson ja Richard Milne, „US financial aid for Greenland sparks outrage in Denmark“. Financial Times, 23. aprill 2020. https://www.ft.com/content/6d5e20cd-8af5-484d-9fb2-249cd83eeea8 (vaadatud 21. jaanuaril 2021); „Speech by Consul Sung W. Choi“, USA konsulaat, Nuuk, Gröönimaa, dateerimata. https://dk.usembassy.gov/embassy-consulate/nuuk/consul/ (vaadatud 21. jaanuaril 2021). ↩
- Fra Ritzau, „Kravet om færøsk løsrivelse er forstummet“. Kristeligt Dagblad, 30. august 2019, https://www.kristeligt-dagblad.dk/danmark/kravet-om-faerosk-losrivelse-er-forstummet (vaadatud 18. jaanuaril 2021). ↩
- Mikkel Runge Olesen, Flemming Splidsboel Hansen, Luke Patey, Steen Kjærgaard, Camilla Tenna Nørup Sørensen, Rasmus Leander Nielsen, Marc Jacobsen, Cecilie Felicia Stokholm Banke, „Nye sikkerhedspolitiske dynamikker i Arktis: Muligheder og udfordringer for Kongeriget Danmark“. Copenhagen: Danish Institute for International Studies, juuni 2020, 36. https://pure.diis.dk/ws/files/3502260/Nye_sikkerhedspolitiske_dynamikker_i_Arktis_2_DIIS_rapport_2020.pdf (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
- Olesen et. al., 37. ↩
- AFP, „Did China pressure Faroe Islands to build Huawei 5G network?“. The Local, 11. detsember 2019. https://www.thelocal.dk/20191211/did-china-pressure-faroe-islands-to-build-huawei-5g-network (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
- Eirikur Lindenskov, „Donald Trump leggur trýst á Frøoya Tele“. Sosialurin, 28. november 2019. https://www.in.fo/news-detail/news/donald-trump- leggur-tryst-a-froeoya-tele/ (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
- Kaj Joensen, „Færøerne styrker samarbejdet med USA“. Sermitsiaq, 25. juuli 2020. https://sermitsiaq.ag/node/223167 (vaadatud 14. jaanuaril 2021). ↩
Seotud artiklid
Venemaa edusammud ja komistuskivid Arktikas
Alates president Vladimir Putini teise ametiaja (2004–2008) lõpust on Venemaa üha sagedamini heitnud pilke põhjakaarde. See põhjustab Läänes kartust, et alanud on võidujooks Arktikale, ent Arktika taasmärkamine on samavõrd Venemaa riigisisene areng: Moskva tahab oma külmunud tagahoovi vormida nn strateegiliseks ressursibaasiks 21. sajandile.
Venemaa sõjalised võimed Arktikas
Moskva liigutab polaarsesse piirkonda üha enam sõjatehnikat.
Eestile lähedane Arktika on muutumas
Arktika Nõukogu vaatlejaliikme staatus võiks olla Eesti eesmärk.
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Pahelised narratiivid sõjas
Ajaloo vältel on sõjapidamist põhjendatud tihti narratiividega nagu jumala tahe, ajalooline nõue territooriumile või võitlus ideoloogilise kurjuse vastu. Samad õigustused on aktuaalsed ka tänapäeval, näiteks kõiki neid narratiive rakendatakse Ukraina-Vene ning Iisraeli-Palestiina konfliktides. Narratiivid tekitavad aga probleeme vastasseisude rahumeelsete lahendite saavutamisel, mistõttu tuleks nendega ka tegeleda. Seega tekib kaks küsimust: milles täpselt seisneb narratiivide problemaatilisus ning kuidas neid probleeme lahendada?
Igor Gretski: Euroopa säilitagu Durovi afääris kaine pea
Üks silmapaistvamaid sündmusi viimastel nädalatel on olnud ettevõtja ning Telegrami sõnumirakenduse kaasasutaja Pavel Durovi kinnipidamine Prantsuse prokuratuuri poolt. Isikuvabaduste ja riikliku julgeoleku või digifirmade mõju ja vastutuse üle arutlemise asemel tuleks Durovi juhtumile läheneda mõnevõrra erineva nurga alt.