Tere tulemast kõlbelisele pjedestaalile. Aga edasi?

Sellest on möödas juba väga palju aega, kui Eesti oli rahvusvahelistes suhetes veel objekt, mitte subjekt. Ma kahtlen, kas enam on elus kedagi, kes kas või lapsepõlvest mäletaks midagi Tartu rahuläbirääkimistest (ehkki ma oleksin väga rõõmus, kui saaksin teada, et eksin, ja et mõni toonane varaküps üheksa-aastane on nüüd vaimuerk saja-aastane). Alates Inglise-Saksa 1935. aasta mereväelepingust (millega Suurbritannia lahkus Läänemerelt, jättes siinsed väikeriigid Hitleri ja Stalini meelevalda) on Eesti pidanud leppima nende kaartidega, mida ajalugu on talle suvatsenud kätte jagada.

See oli võõrokupatsiooni aastail väga valulik. 1980. aastate lõpul hakkas Eesti ise määrama vähemalt oma sisepoliitikat. Laulva revolutsiooni vägivallatu vaprus tõi kiidusõnu välismaalt – vähemalt selle käputäie vaatlejate poolt, kes üldse jälgisid „tillukestes Nõukogude Balti vabariikides” toimuvaid sündmusi.

1991. aastast tegevusväli laienes. Eesti otsustas omaks võtta liberaalse majanduspoliitika, ühetaolise maksusüsteemi, taaskehtestada krooni, erastada kiiresti ja läbipaistvalt riigivara ning taotleda lõimumist Euro-Atlandi struktuuridega.

Riik ise oli ent endiselt saajate, mitte andjate seas. Parimal juhul võis ta täita reegleid, mis olid seatud väljastpoolt, ja kaevata, kui need tundusid ebaõiglasena. Eesti tõrjus OSCE vaatlejate ebasoovitava ja üleoleva tähelepanu ning suutis saavutada edu kodakondsus- ja keeleseadusega. Eesti diplomaatide tõsine töö pälvis üha enam huvi nii kahepoolsetes suhetes kui ka mitmepoolsete lepingute juures. Sellised Eesti poliitikud nagu Lennart Meri, Mart Laar, Siim Kallas ja Toomas Hendrik Ilves võitsid rahvusvahelist tähelepanu oma isikliku vaimusära, sõnaosavuse ja karismaga.

Ometi oli Eesti veel päris viimase ajani kõrvalseisja, kes püüdis jalga ukse vahele saada. Reegleid panid paika teised – suuremad, vanemad, paremate sidemetega riigid. Ma täheldasin esimest märki muutusest NATO konverentsil Oslos, kus üks Norra diplomaat kuulas huviga Eesti ametiisikut, kes selgitas ELi julgeolekupoliitika peensusi. See oli midagi uut: Norra, kes oli teinud valiku EList välja jääda, kuulas selle liikmesriiki. Ma täheldasin ka samalaadset vestlust Brüsselis, kus üks eestlane kõneles NATOst teda tähelepanelikult kuulavale Rootsi ametiisikule. Taas sama situatsioon: Eesti on sees, tavaliselt nii enesekindel Rootsi väljas.

Võlgade puudumine on tohutu eelis – mitte ainult teiste ekskommunistlike riikide, vaid ka teiste ELi riikide ees

Eesti liitumine eurotsooniga, mis langes nüüdseks Euroopa ümber kujundanud võlakriisi ajale, viis muutuse lõpule. Eesti on praeguseks eurotsooni „poliitbüroo” liige. Taani on väljas. Rootsi on väljas. Norra on väljas. Suurbritannia on väljas. Aga Eesti on sees.

Siiski ühe olulise erinevusega: erinevalt paljudest teistest riikidest ei tekita rahaturud Eestile hirmu.

Selle peamine põhjus peitub selles, et viimase kahekümne aasta valitsused on märkimisväärselt hoidunud riigivõlga suurendamast. Tasub meelde tuletada, et Eesti, Läti ja Leedu taassündisid 1991. aastal ilma mingi välisvõlata, küll aga teatava kapitaliga, mis saadi tagasi Inglise Pangalt ja veel mõnelt Balti riikide sõjaeelse kulla hoidjalt. Sealtpeale on Läti ja Leedu kogunud võlgu, mis ulatuvad ligemale 40 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Kahtlemata on nad seda teinud parimate kavatsustega, aga see on muutnud nad haavatavaks välisturgude muutuste ees ja asetanud koorma järgmiste põlvkondade õlule. Eesti pole seda teinud. (Võlakoorem oleks õigustatud, kui Läti ja Leedu oleksid laenuraha investeerinud nii, et see tooks kasu tulevastele põlvedele ning võimaldaks edaspidi suuremat majanduskasvu. Seda nad pole teinud.)

Võlgade puudumine on tohutu eelis – mitte ainult teiste ekskommunistlike riikide, vaid ka teiste ELi riikide ees. Isegi võimas Saksamaa sattus võlakirju müües piinlikku olukorda, kui investorid pidasid paremaks oma rahaga mitte riskida. Eesti ei pea selle üle muret tundma. Riigivõlg moodustab alla seitsme protsendi SKTst, mis on eurotsoonis pika puuga väikseim. Neil, kes tahaksid Eesti pealt tulu teenida, ei ole kerge: siin pole võlakirju, mida lühikeseks müüa, ega võlakirjaoksjone, mida boikottida. Parim võimalus on krediidiriski vahetustehingud, see tähendab mängimine teoreetilise võimaluse peale, et Eesti laenab lähemal viiel aastal raha ega suuda seda tagasi maksta. Aga selliseid tehinguid tehakse vähe ja nende tähendus on nullilähedane pärast seda, kui krediidiriski vahetustehingute turu suretas välja otsus, et Kreeka suutmatus laene tagasi maksta on pelgalt härrasmeeste vabatahtlik kokkulepe.

Kui finantsilised detailid kõrvale jätta, võib öelda, et Eesti positsioon on tugevam kui kunagi varem. Eestil on Euroopa Liidu kõige kiiremini kasvav majandus, kõige väiksem võlg ja kõige elujõulisem ettevõtluskultuur. Ärikeskkond on puhas ja sõbralik. Enefit, nagu me peame väljaspool Eestit nüüd Eesti Energiat nimetama õppima, on lihtsalt kõige tuntum Eesti firma, mis ajab enda harusid välismaal – algul Jordaanias, nüüd ka Ameerikas.

Teataval määral võib sama öelda paljude niinimetatud Ida-Euroopa riikide kohta. Poola on piirkonna diplomaatiline ja majanduslik suurjõud, nagu näitas Radek Sikorski novembri lõpul Berliinis peetud tähelepanuväärne kõne. Kõigis EL-10 riikides ehk liidu uu(ema)tes liikmesriikides langeb tööpuudus, kasvab majandus ja riigivõlg on kontrolli all. Nii pole asjad paraku väidetavalt tugevamates vana ELi viieteistkümnes liikmesriigis.

Ent Eesti on nendegi seas omaette klassist. Huvitava näite maa vastsest säravast kuvandist pakkus Futurebrandi riikide brändide indeks, mis mõõdab 113 riigi rahvusvahelist mainet. Novembri lõpul avaldatud uusimad tulemused tegid teatavaks: „Suurim tõusev täht nii piirkonnas kui ka kogu indeksis on Eesti, mis kerkis tervikuna kakskümmend kolm kohta ning saavutas märkimisväärselt paranenud tulemusi igas mõõtmes.”

Nagu kõik teised, armastavad eestlased kiitust, aga erinevalt nii mõnestki maast kalduvad nad seda tühiseks pidama. Ehkki ma tunnen Eestit juba üle kahekümne aasta, valmistab eestlaste vaimulaadi mõistmine mulle seniajani raskusi ning ma ei üritagi hakata siin põhjapanevalt lahti seletama seda hämmastavat eneseimetluse ja skeptilisuse segu, millega võetakse vastu välist tunnustust.

Eesti oli veel päris viimase ajani kõrvalseisja, kes püüdis jalga ukse vahele saada. Reegleid panid paika teised – suuremad, vanemad, paremate sidemetega riigid.

Teekonda ja sihtkohta ei saa mõistagi samastada. Eesti ei ole isegi EL-10 rikkaim riik. Vana ELi mõõdupuu järgi on ta endiselt vaene. Palgad ja pensionid on madalad, avalikud teenused, näiteks tervishoid, nirult rahastatud. Kulub veel aastakümneid, enne kui Eesti püüab igas mõttes kinni Soome või Rootsi.

Ent psühholoogilises mõttes on Rubico ületatud. Eesti on ainuke Euroopa riik, mis kuulub nii eurotsooni kui ka NATOsse ja peab kinni mõlema klubi reeglitest. Eurotsooni võla- ja defitsiidikriteerium ei valmista Eestile mingeid raskusi. Eesti on äärmiselt väheste NATO riikide seas, kes jõuavad kaitsekulutustes vähegi lähedale kahele protsendile SKTst. Kunagi nii kaugel eemal seisnud Eesti, mis ei mahtunud isegi maailmakaardile, on muutunud Euroopa tõsiseks osanikuks. Ajal, mil teised riigid rikuvad reegleid, on Eesti näidanud, et neist on täiesti võimalik kinni pidada ja sealjuures õitsenguteel sammuda.

Endiselt on siiski oluline hoiduda rahulolust. Milline ka ei oleks eurotsooni praeguse segaduse tulevane lahendus, ei pruugi see automaatselt kaasata Eestit. Saksamaa võib pidada paremaks tihedat rahalist über-liitu Hollandi ja Austria, võib-olla ka Soomega. Kas Eesti mahub nende sekka?

Pealegi ei tähenda hetkeline taktikaline võit veel lõplikku strateegilist võitu. Eesti majanduspoliitika tähtsaim prioriteet on konkurentsivõime säilitamine ka palgakulude tõusu tingimustes. See nõuab jätkuvaid pingutusi innovatsiooni õhutamiseks, haridustaseme säilitamiseks ja tõstmiseks ning maanteede ja raudteede ning muu avaliku taristu edasist arendamist.

Tõsisem probleem on aga psühholoogiline. Kuidas tuleb Eesti toime oma uue positsiooniga pjedestaalil? Kaks aastakümmet poliitilist alandlikkust loob harjumusi, mida pole kerge üleöö muuta. Siinkohal tuleb abiks nende eestlaste kogemus, kes on juba viibinud „raja peal”. Neid kogemusi on rohkem, kui eestlased vahest oskavad arvatagi. Üks suur pluss on e-valitsus. Ma olin nelja aasta eest Indias asuvat Hyderabadi külastades üllatanud, kui kohalikud e-valitsuse asjatundjad pärisid innukalt, mil moel toimib Eesti linnades elektrooniline parkimine. Eesti e-valitsuse evangelistid, näiteks Ivar Tallo, on juba harjunud tegelema välismaalastega, kes soovivad kangesti Eesti kogemusi tundma õppida.

Sellega on otsapidi seotud Eesti kogemused ja oskused küberjulgeoleku vallas. NATO oivakeskus ja Eesti toimetulek pronksiöö aegsete küberrünnakutega on maa mainet tohutult tõstnud. Hiljuti Washingtonis Riiklikku Julgeolekunõukogu külastades jälgisin huviga, kui tõsiselt võtsid minu Ameerika võõrustajad vastu eestlaste küberkaitseliidu ideid.

Seda mainet täiendavad Skype ja teised tipptehnoloogiaettevõtted. Eesti positsioon on tibatilluke võrreldes näiteks India tarkvarakompaniide üüratu mõjuga. Kuid igal juhul kinnitab see teadmist, et Eesti on koht, kus leitakse lahendusi, mitte ei tekitata probleeme.

Tublisti rohkem hämaruses on Eesti maine luure- ja julgeolekuvaldkonnas. See ei ole teema, millest avalikult palju räägitaks. Aga kui ma kogusin materjali oma raamatule Ida-Lääne spionaažist (mis sisaldab ka kopsaka peatüki Herman Simmist), märkasin, et nii teabeamet kui ka kapo on pälvinud parterriikide valitsuste seas tubli usalduse (mida ei saa kaugeltki öelda piirkonna kõigi riikide kohta).

Samuti tasub ära mainida Eesti maine majandusreformide läbiviijana. Ohvrid, mida Läti on toonud kahel viimasel aastal, on nii silmapaistvad, et need on teenitult tõmmanud endale ülejäänud maailma pilgu. Ent selliseid ohvreid tuli tuua sellepärast, et minevikus tehtud vead olid äärmiselt rängad. Eesti taust pole makroökonoomika alal kõige hiilgavam (inimesed, kes vastutavad viimase kümnendi lõdvakäelise laenamise ja ehitusbuumi eest, pole seni veel õieti vastutama pidanud). Aga üldiselt võib viimase paarikümne aastaga igati rahule jääda. Eestil on teistele palju õpetada maksupoliitika ja majandusliku paindlikkuse osas. Ajal, mil Euroopas tundub olevat tendents muuta maksusüsteem koormavamaks ja krüptilisemaks, võivad Eesti majandusajaloo õppetunnid marjaks ära kuluda.

Eesti ees seisab nüüd ülesanne oma edu arendada, aga juba palju soodsamates tingimustes. Vara oleks kõnelda mingist „Eesti mudelist” ning vähimgi jälg ülbusest või suurustlemisest leiaks tõsist halvakspanu riikides, mis on hilinenult hakanud taipama majanduslikku tegelikkust ja sunnitud tasuma mineviku eksimuste eest. Kuid Eesti avaliku halduse, majandusliku liberalismi ja riikliku julgeoleku alal saavutatud edu põimimine ühtseks narratiiviks tugevdaks loo kõigi komponentide väärtust.

Eesti on praeguseks eurotsooni „poliitbüroo” liige. Taani on väljas. Rootsi on väljas. Norra on väljas. Suurbritannia on väljas. Aga Eesti on sees.

See nõuaks mõningat nihet Eesti diplomaatias. Ma ei mäleta, kes seda ütles (ja isegi Google ei aita), aga ühe levinud stereotüübi kohaselt olevat Eesti esindaja rahvusvahelistel kohtumistel „kena neiu sülearvutiga, kes istub vaikselt nurgas”. Stereotüüp on loomulikult vale, kuid oma tõetera kipub selles olema. Eestlased ei ole seni suutnud edukalt „müüa” oma maad suurtel kohtumistel – palju paremini tuleb see neil välja vähema mastaabiga kokkusaamistel, mis on pühendatud mõnele kitsamale teemale.

Oleks kurb, kui nii jätkuks. Eesti on kogu maailmajaole suure tähendusega edulugu. Ülejäänud Euroopa (ja mitte ainult Euroopa) vaevleb ideepuuduses, kuidas korraldada asju nii, et riik oleks õhuke, läbipaistev ja ühiskonna eest vastutav. Nad janunevad ettevõtluskultuuri järele, mis soodustaks tõeliselt uusi ja andekaid tegijaid, mitte aga vanu, tugevaid ja ahneid. Nad tahavad tundma õppida kapitalismi sellist dünaamilist vormi, mis ei oleks pelk kate süsteemile, milles aplad pankurid pistavad tulu enda tasku ja jätavad kulu maksumaksja kanda.

Lühidalt öeldes on Eesti tõus langenud ajale, mil ülejäänud maailm on lõpuks ometi valmis kuulama. Teadmatuse ja eelarvamuste barjäär, mis ümbritses Eestit 1991. aastal, on haihtunud, osaliselt lihtsalt aja tõttu, osaliselt eestlaste enda edu ja pingutuste tõttu. Ainuke asi, mis takistab eestlasi ajaloolisest võimalusest viimast võtmast, on nende enda loomupärane tagasihoidlikkus. See on muidugi omaette sümpaatne tunnusjoon. Aga sel on oma koht ja aeg. Ja praegu ei ole selline aeg.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane