Teosammul parema maailma poole
Paarkümmend aastat pärast seda, kui Francis Fukuyama kuulutas ajaloo lõppenuks, ei usu õieti enam keegi, kõige vähem Fukuyama ise, liberaalse demokraatia automaatsesse üleilmsesse võidukäiku.
Venemaa viimase aja lähenemine läänele on paljude vaatlejate arvates siiras, ehkki ajendatud pigem pragmaatilistest kaalutlustest kui puhtsüdamlikest sõpruse otsinguist. Samas ei saa unustada, et riigid, mis pole seesmiselt avatud ja vabad, on reeglina vähem usaldusväärsed ka rahvusvahelisel areenil. Selles osas pole Venemaa viimaste aastatega võrreldes palju muutunud. Nagu meenutab Vladimir Juškin, visandatakse Venemaal lääne suhtes “võrgutava” välispoliitika taustal endiselt visioone, millest kõlavad läbi nii imetlus autoritaarse võimu vastu kui ka unelmad mõjujõu taastamisest kogu kontinendil.
Kui kantiaanlik igavene rahu jääb idealistide kustumatuks lootuseks, siis praktikute hooleks jäävad tänased kokkulepped selles, milles on võimalik kokku leppida. Ehkki siinkirjutajad on ettevaatlikult optimistlikud nii NATO tippkohtumisel kokkulepitu kui veel lahendusi ootavate lepete suhtes, näitab tagasivaade lõppevale aastale, et juba küdevate kriiside jahutamine on raskem ja pikaaegsem protsess kui nii mõnigi oleks mõni aeg tagasi oodanud ja lootnud.
Kui rahu ja stabiilsus on eesmärgid, mille poole kõik vähegi mõistlikud osapooled juba iseenda huvides pürgivad, siis demokraatlik riigikord on midagi, mille poole pürgimist poleks praegu justkui hea toon kõikjal oodata: ikka ja jälle kuuleme, et inimõigused ja õigusriik on “meie” väärtused, mille järgimist “teistelt” ei saagi liiga tungivalt nõuda.
Sellest hoolimata on “demokraatia” sõna, mida meeleldi kasutavad oma riike kirjeldamaks needki valitsejad, kes demokraatia reegleid järgida ei taha. Nagu on räägitud “suveräänsest” ja “juhitud” demokraatiast meie naabruses, räägib nüüd “distsiplineeritud” demokraatiast Birma hunta, mis praktikas demokraatiast kuuldagi ei taha. Ajal, mil intellektuaalid läänes “meie väärtuste” levitamise osas ka ise väga kriitilised on, on see eneseisolatsiooniga end hävitav riik hoiatavaks näiteks, milleni oma eripära liiga kiivas kaitsmine väidetavalt hukatuslike välismõjude eest võib viia.
Teisal aga näeme demokraatiat ka päriselt edenemas, kui ka visalt ja vaevaliselt. Ning ka tänastes demokraatiates, kus asjad on suure maailma mõõdupuu järgi suhteliselt hästi, on osalust ja läbipaistvust lisades alati võimalik rahvavõimu senisest paremini teostada.