Teine külm sõda

Kui Esimene maailmasõda Versailles’ rahuga lõppes, uskusid sajad miljonid inimesed, et tegu oli – kui tsiteerida USA presidenti Woodrow Wilsonit – sõjaga, mis lõpetas kõik sõjad. Ometi tehti Versailles’ rahulepingus võitjate poolt rida vigu, mis said hiljem Teist maailmasõda käivitavaks püssirohuks. Enne Teise maailmasõja algust nimetati Esimest maailmasõda loomulikult lihtsalt maailmasõjaks. Enne teist külma sõda nimetati esimest lihtsalt külmaks sõjaks. Tänaseks me juba teame, et tolle külma sõjaga on täpselt samuti nagu maailmasõdadega, esimesele järgneb teine. Mina ei kasutaks, ehkki see võib tunduda tähenärimisena, Edward Lucase terminit “uus külm sõda”. Rõhk peab olema sõnal “teine”, seda nii ajalises kui ka selles mõttes, et iga uus sõda, ka külm sõda, on erinev, ehkki tal on eelmise sõjaga oluline seos.

Kahtlejad küsivad, kas teine külm sõda on alanud? Külm sõda erineb “kuumast sõjast” muuhulgas selle poolest, et tema algusaega ei ole nii lihtne määratleda. Pärast Teise maailmasõja lõppu toimunud sündmused olid eraldi võetuna väga ebameeldivad, kuid selle sõja ulatus tuli välja alles väga läbinägelike inimeste analüüsides. Meenutame, et Winston Churchilli 1945 aastal peetud Fultoni kõne, kus ta muu hulgas tõdes, et Euroopas on langenud raudne eesriie, oli alles esimene, palju kriitikat tekitanud samm, mis kergitas katet Stalini motiividelt. Paljud nii Euroopas kui Ameerikas nimetasid Churchilli, mitte Stalinit, sõjaõhutajaks. NATO loomiseni jäi sel hetkel veel tervelt neli aastat. See ajavahe andis Stalinile soodsa võimaluse oma rahvusvahelise võimu tugevdamiseks Kesk- ja Ida-Euroopas.

Ka praegu räägivad külmast sõjast ainult üksikud. Veidigi tuntum rahvusvaheline raamat sel teemal ongi Edward Lucase “Uus külm sõda”. President Toomas Hendrik Ilves on tabavalt analüüsinud Venemaa augustirünnaku mõju rahvusvahelisele maailmakorrale. Tema sõnul on tegu paradigma-muutusega, kus purunes levinud usk külma sõja järgsesse maailmakorraldusse, mille põhilisteks jõujoonteks olid relvastatud jõu kasutamise minevikku vajumine ja tulevik, kus riikidevaheline jõud on eelkõige pehme (soft power) ja keskendub eelkõige majandusele. Nimetatud illusioonide purunemine on oluline muutus rahvusvahelises poliitikas ja selle mõju ulatub kaugelt üle Vene-Gruusia sõja piiride.

Tänaseks me juba teame, et külma sõjaga on täpselt samuti nagu maailmasõdadega – esimesele järgnes teine.

Teise külma sõja reaalseks algussignaaliks on tõepoolest saanud Gruusia, juhul kui me peame külmaks sõjaks survet ja vastu-survet, mitte ainult Venemaa ühepoolset survet. Ka peale Teist maailmasõda tekkis sõjasituatsioon eelkõige vastastikustest üksikkonfliktidest, mitte vihastest kõnedest. Näiteks oli selliseks konfliktiks Poola suveräänse pagulasvalitsuse mittetunnustamine Stalini poolt ja jätkuv tunnustamine Roosevelti poolt. Hoolimata neist reaalsetest (mitte retoorilistest) vastasseisudest valitses Euroopas naiivne soovmõtlemine, mistõttu esimese külma sõja algust ei suutnud paljud inimesed märgata. Nõudesse Venemaale vastu seista suhtus kriitiliselt ka kuulus ajakirjanik Walter Lippmann, termini “külm sõda” üks autoreid. Ka täna on Lääne diplomaatide lemmiklause, et keegi ei taha ju külma sõda, ei meie ega venelased. Meie kindlasti ei taha. Aga venelased? Kas saab külma sõda vältida juhul, kui üks pool tahab, aga teine ei taha? Või oleks sellisel juhul tegu rohkem alistumisega, mida Lääs külma sõja ajal kõigist raskustest hoolimata mitte kunagi ei teinud. Gruusia on seadnud Lääne reaalselt, mitte abstraktselt nende valikute ette. Siiski näib, et lõpuks valitakse läbi suurte kahtluste pigem teine külm sõda kui hääletu alistumine.

Teise külma sõja põhjused peituvad esimese külma sõja lõpus. Külm sõda lõppes Lääne vaieldamatu võiduga. Vastane lagunes, demokraatia võidutses, vähemalt näiliselt. Lääne poliitilist teadvust peale Teist maailmasõda juhtinud usk Esimese maailmasõja õppetundidest tõdes, et vastase alandamine peale sõja lõppu jätab tuha all tule hõõguma ja annab natsionalistlikele jõududele võimaluse hiljem revanši nõuda. Alandus aitas Hitleri võimule, nii usuti ja usutakse. Teise maailmasõja lõpul prooviti sellist viga vältida, mis tõi kaasa Saksamaa demokratiseerimise, Euroopa Liidu loomise ja Saksamaa kutsumise NATOsse. Sama tegid külma sõja võitjad Venemaaga, muutes selle iseenesest ülla sõja vältimise kontseptsiooni absurdiks. Sellise mudeli üheks lahutamatuks osaks sai Saksamaa puhul saksa rahva ühiskonnateadvuse põhjalik muutumine, Venemaa puhul ei pööratud sellele mingit tähelepanu.

Venemaal ei toimunud ju demokraatlikku revolutsiooni, toimus võimuvahetus, vana režiimi kokkuvarisemine. Kommunistlik süsteem lammutas ennast ise, tõstes režiimi etteotsa mõtlematult Mihhail Gorbatšovi. NSV Liidu lagunemine ja kommunistliku partei kokkukukkumine oli pigem võimuvõitluse kui demokraatliku revolutsiooni tulemus. Jah, Nõukogude Liit lagunes. Vaimne Nõukogude Liit kõigi oma müütide, kommunismi ja ebademokraatliku režiimiga ei lagunenud ja keegi ei teinud ka erilisi jõupingutusi selle lagundamiseks. See lõi juuretise teise külma sõja sünniks.

Vaimse Nõukogude Liidu säilimisel on palju süüdlasi. Kõige suuremad süüdlased pole muidugi Lääne liidrid, vaid Vene demokraadid. Esimest ja tõenäoliselt ainsat korda olid nad tegelikult võimul, aga ei julgenud seda ära kasutada oma rahvale tõe rääkimiseks. Mingit Venemaa alandamist peale külma sõja lõppu polnud, küll aga käitusid Vene demokraadid samamoodi, kui Weimari vabariigi demokraadid. Keegi toonastest demokraatlikest Saksa poliitikutest ei olnud nõus Preisi militarismiga lõpparvet tegema, rahvale isegi ei selgitatud, miks Saksamaa sõja kaotas. Sama toimus Jeltsini Venemaal. Reformides lähtuti marksistlikust arusaamast, et majanduskorra muutumine turumajanduslikuks toob kaasa piisavalt muutusi ühiskonnaelus, mistõttu saavutatakse lõplik murrang mineviku suhtes. Sellest aga ei piisanud ja kivistunud Nõukogude mentaliteet rikkus lõpuks ära ka turumajandusele ülemineku.

Tegematajätmiste rida on meeletult pikk. Puudutame siin vaid mõningaid. Kõige olulisem: ühtegi inimest ei ole süüdi mõistetud kümnete miljonite Vene inimeste, rääkimata teistest rahvastest, mõrvas. Jeltsinil polnud mingit probleemi teha koostööd nende kommunistidega, kes õigel ajal värvi vahetasid. Isegi otseselt 1991. aasta augustipöörde taga seisnud tegelastest õnnestus süüdi mõista vaid üks, kellele siis ka kiiresti armu anti. Kordagi ei esitatud mingeid küsimusi ka Lazar Kaganovitšile, kes suri alles juulis 1991 ja kelle hingel oli miljoneid elusid.

Suurtest müütidest jäid põhjalikult analüüsimata nii kommunismi kui ideoloogia ebainimlikkus (isegi Leninit ei ole tänaseni ära viidud), Teise maailmasõja taustad, NSV Liidu välispoliitika ajalugu ja palju muud. Mingit tähelepanu ei pööratud kohtuvõimu sõltumatusele ega ajakirjanduse sõltumatusele, ja mis kõige probleemsem, mitte mingil viisil ei lammutatud julgeolekuteenistusi, Vene Gestapot. Võib isegi öelda, et pigem vastupidi, paljud demokraadid olid ise KGB lummuses ja kasutasid meelsasti nende agente. Levisid müüdid endiste agentide aususest, täpsusest ja usaldusväärsusest. Ühe niisuguse mehe tõi suurde poliitikasse tuntud Vene demokraat Anatoli Sobtšak. Tema nimi oli polkovnik Putin.

Lääneriikide liidrid ei pööranud kõigele sellele mingit tähelepanu. Reaalset välissurvet reformideks ei olnud. Rahulduti Vene uute liidrite poolt rajatud virtuaalse demokraatiaillusiooniga. Viimast oli vaja just niipalju, et lääneriikide parlamendid ei esitaks liigseid küsimusi sellest, kui palju on Venemaale mõttekas abiressursse anda. Soov Venemaad mitte alandada viidi äärmusesse, Venemaad hakati teenimatult isegi ülendama. Selle poliitika tipuks oli Venemaa vastuvõtmine G8 liikmeks. Reaalsete reformide asemel hakkas Vene ühiskond kalduma tavapärasesse sängi, olles Vladimir Putini võimulesaamise ajaks küps demokraatlike reformide tagasikeeramiseks. Aga isegi Jeltsini lahkumisel poleks Vene rahvas suure tõenäosusega valinud presidendiks Putinit, vaid mõne teise, avalikust poliitikast pärit inimese. Aga Jeltsinil oli oma kandidaat.

Kas me saame külma sõda vältida juhul, kui üks pool tahab, aga teine ei taha?

Siseriiklikult oli Venemaal säilinud piisavalt nõukogudeaegseid müüte. Vene impeeriumi rahvusvaheline mõjukus oli aga kadunud. Seetõttu läks siseriiklik restauratsioon ka tunduvalt paremini kui rahvusvaheline. NSV Liidu aja saavutusi välispoliitikas pole Putinil võimalik korrata. Mõningaid jõuvahekordi pole Putinil isegi teoreetiliselt võimalik muuta. Kui Lääs on ühtne, ületavad tema ressursid Venemaa omi paljukordselt. Aga kas Lääs on ühtne?

Proovigem järgnevalt võrrelda esimese ja teise külma sõja olusid ja toimimispõhimõtteid. Lääne ühtsuse küsimus oli väga oluline esimese külma sõja ajal, nii saab ta olema oluline ka teise külma sõja ajal. Laias laastus on probleem täna samasugune: mitmed Lääne-Euroopa riigid tahtsid Venemaaga erisuhet, kasutades USA tuumavihmavarju, kuid mängides samal ajal “mõistlikku” kompromissiotsijat kahe suurvõimu vahel. See ärritas ameeriklasi toona ja ärritab neid ka praegu. Kuid Euroopa on muutunud, ta on palju ühtsem ja tegutseb välispoliitikas paljudes küsimustes läbi Euroopa Liidu. Euroopa Liidu mehhanism on üsnagi läbipaistev, seal on võimalused salakokkulepeteks piiratud.

Nüüd kõige olulisemast, sõja ja rahu küsimusest. Külmal sõjal oli, olgem ausad, ju palju positiivseid külgi, näiteks seegi, et õnnestus vältida “kuuma sõda”. Massiivne tavarelvastuse kontsentratsioon, aga samuti tuumarelvastuse lahingvalve lõid olukorra, kus oponendid hoidusid teineteist provotseerimast ka kõige väiksemates asjades. Hetkel sellist heidutust pole ja seetõttu on kasvanud väikeste naginate oht, kus panused pole liiga suured, et provotseerida NATO laiaulatuslikku vastust. Nii absurdne, kui see ka ei tundu, väikesemõõtmelise relvastatud konflikti võimalus on täna Venemaa ja NATO vahel suurem, kui see oli külma sõja ajal.

Esimese külma sõja eripäraks oli maailma jaotumine konkureerivateks blokkideks. NSV Liidul oli liitlasi ümber maailma, põhiliselt muidugi sunniviisilised liitlased Kesk- ja Ida-Euroopas, aga ka kasumiahned liitlased Aasias ja teistel kontinentidel. Praegused Venemaa liitlased pole aga liitlased külma sõja mõttes. Tegu on riikidega, kes meelsasti hoiavad häid, Vene kontrolli alt väljas olevaid suhteid lääneriikidega. Näiteks kasahhid osalevad meelsasti NATO õppustel. Seda teevad ka armeenlased, isegi koos oma oponentide, aseritega. Ka ei saa neid liitlasi sundida käituma viisil, mis on nende rahvuslike huvide vastane. Viimane ere näide oli Venemaa surve tunnustada Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat. Ükski SRÜ riik seda ei teinud, isegi mitte Valgevene, kes vastuseks Vene agressioonile otsustas hoopis vabastada poliitvangid ja proovida lahti sulatada oma suhted lääneriikidega.

Külm sõda neelas mõlemal poolel palju ressursse ja NSV Liidu ressursinappus lõpetas esimese külma sõja. Praegu ei ole Venemaal väga suuri poliitilisi ega majanduslikke ressursse külma sõja pidamiseks. Oma praeguses olekus, kus Venemaa on endiselt servapidi globaalses majanduses, võivad relvastatud aktsioonid, nagu näiteks Gruusia ründamine, otsustavalt nõrgestada Vene majandust. Gruusia andis ka Vene börsile tohutu hoobi. Oluliseks ressursiks on peetud võimalust kasutada Vene elanikkonda separatismi allikana. Aga esiteks on see peaaegu võimatu olukorras, kus see elanikkond ei tunne ennast ohustatuna, vaid pigem kindlamana kui Venemaal. Teiseks selgus, et separatismikaart on tugev ainult teoreetiliselt. Tegelikkuses sundis see, nagu ülalpool öeldud, ka kõige truumaid liitlasi Venemaast ära pöörduma. Lühidalt kaotas see kaart peale Gruusia sündmusi palju oma mõjujõust. Suuresti kaotas oma veenvust ka energiasõja kaart, sest Vene ei riskinud seda kasutada.

Ja viimaks ideoloogia. Esimene külm sõda oli ideoloogiline debatt, teine selleks ei kujune. Esimese külma sõja ründav pool, Nõukogude Liit, kasutas Euroopa ülikoolides ja salongides välja mõeldud kommunismiideoloogiat. Praegu sellist kõikehõlmavat vaadetesüsteemi pole. Tõsi, Vene ideoloogid on proovinud üles ehitada uut, juhitava demokraatia ideoloogiat. Aga selles pole midagi, mis paeluks ülikoole, ajalehti ja avalikku arvamust. Ainsad, kellele selline “ideoloogia” sobib, on need teiste riikide juhid, kellele ei istu valimised. Uue külma sõja aluseks on natsionalism, jõhker jõud, mida ei varja mitte miski. Tunnen üsna hästi USA uurimisinstituutide ja ajakirjanduse maastikku. Pole olemas ühtegi analüütikut, kes suudaks näha praeguses Venemaa käitumises midagi positiivset. Liberaalsed analüütikud on pigem veelgi Vene-kriitilisemad, sest nad vihkavad alasti natsionalismi. Loomulikult on olemas nn pragmaatikud (näiteks Kissinger, Baker), kuid nende hääl ei kanna niikaua, kui Venemaa ei hoidu provokatiivsetest sammudest.

Külm sõda erineb „kuumast sõjast” muuhulgas selle poolest, et tema algusaega ei ole nii lihtne määratleda.

Mis toimub edasi? Põhimõtteliselt on Venemaal olemas kolm teed. Üks võimalus on pöörduda külma sõja teelt tagasi ja rahulikult läänesuunalisel arenguteel. Teine võimalus on säilitada status quo, toibuda vastulöökidest ja liikuda edasi samasugusel konfrontatsioonisuunal. Selle suuna nõrkus Venemaa jaoks on, nagu Gruusia sündmused näitasid, Venemaa suur haavatavus. Kolmas variant on valmistuda tõsiselt teiseks külmaks sõjaks. Selleks on oluline pöörata suuremat rõhku võidurelvastumisele (mis juba toimub), ärritada rohkem vene elanikkonda (mis samuti toimub), keerata rohkem kraane kinni siseriiklikult (mis samuti toimub), proovida saada, kas hea või halvaga, endale vajalikke liitlasi. Märgid pole head.

Lääneriikide taktika peab loomulikult olema vastassuunaline. See nõuab teatavaid poliitilisi ja ka rahalisi ohvreid, järelikult tuleb kõigepealt probleemi tõsidusest endale aru anda. Siis saab välja töötada poliitika vastusurveks. Kui see poliitika on piisavalt kindlameelne, on ehk võimalik teine külm sõda peatada. Kui ei, tuleb valmis olla ka selles külmas sõjas vastu pidamiseks.

Selles artiklis esitab ta oma isiklikke seisukohti.