detsember 14, 2012

Teherani ja IAEA kassi-hiire mäng

Teheran ei ole kümne aastaga suutnud kahtlusepilvi oma tuumaprogrammi kohalt hajutada.

2011. aasta märts. Jaapanit on äsja tabanud maavärin, mille tagajärjel tekkinud hiidlaine on tekitanud suurima tuumaohutusalase kriisi pärast Tšernobõli. Kõikide pilgud on suunatud lisaks Jaapanile ka Rahvusvahelisele Aatomienergia Agentuurile (IAEA), kellelt oodatakse kiiret ja täpset informatsiooni Fukushima õnnetuse ulatusest ning prognoosi selle võimalikest järelmitest. Paraku jääb katastroofi esimestel päevadel IAEA infopakkumine nõudlusele alla. Agentuuri peadirektor Yukiya Amano teatab, et spekulatsioonidesse astuda ei soovita ning jaapanlastega infojagamises ei võistelda. Alates 2002. aastast IAEA teravdatud tähelepanu all paiknenud Iraan haistab head võimalust IAEA tõsiseltvõetavust diskrediteerida, võita veidi hingetõmbeaega ning viia rahvusvahelise üldsuse tähelepanu Iraani tuumaprogrammilt Fukushima tuumaõnnetusele. IAEA kohmakus katastroofi esimestel päevadel on liiga hea trump, et seda kasutamata jätta, ning Iraan asub rünnakule. IAEA liikmesriikidele tuletatakse meelde, et IAEA peaks olema mitte tuumajõu valvekoer, vaid tuumaohutuse valvekoer. Agentuuri süüdistatakse saamatuses.
Lääneriigid on tugevalt häiritud, et tuumaohutuse teemad asuvad varjutama tuumamaterjalide leviku teemat ning et Iraan on asunud IAEA autoriteeti kahjustama. Siiski saadakse olukord Fukushimas kontrolli alla ning IAEA kogub ennast kiiresti. Sügisel, kui olukord Dai-ichi reaktorite ümber on rahunenud ja IAEA tuumaohutuse tegevuskava vastu võetud, astub agentuur jõulise sammu, paisates avalikkuse ette raporti Iraani salajasest tuumaprogrammist. Ehkki IAEA on varemgi järeldanud, et neil pole täielikku kindlust Iraani tuumaprogrammi rahumeelses iseloomus, annab 2011. aasta novembris avaldatud raport detailse ülevaate Iraani sõja- ja tuumatööstuse seostest.
Eelnev kirjeldus on mõeldud illustreerima konflikti, mis on IAEA põhikirja sisse kodeeritud ning mis tahes tahtmata kandub üle ka Iraani ja IAEA pingelistele suhetele. Ühelt poolt on IAEA põhikirjaline eesmärk kiirendada ja laiendada tuumaenergia kasutamist rahu, tervise ja majandusliku hüvangu heaks maailmas.1 See on arenguriikide, sh Iraani jaoks agentuuri raison d’ être. Teisalt tagab IAEA, et tema poolt antud abi ei kasutata sõjalisel otstarbel. See printsiip on omakorda prioriteetne lääneriikidele. Ka tuumarelvade leviku tõkestamise leping2, mis sätestab IAEA järelevalve alused garantiide (safeguards) süsteemi kaudu, nendib, et igal lepinguosalisel on vääramatu õigus arendada tuumaenergia uurimist, tootmist ja kasutamist rahumeelsel eesmärgil. Piir rahumeelse ja mitterahumeelse tegevuse vahel on paraku habras.
Iraani kaasuse puhul ongi võtmefraasideks „vääramatu õigus“ ning „rahumeelsel eesmärgil“. Neist esimese printsiibi kohaselt on Iraanil õigus toota tuumareaktorile kütust ja rikastada uraani nagu igal teisel NPTga ühinenud riigil. Iraan sõlmis 1974. aastal IAEAga garantiide lepingu3, kus on kirjas Iraani õigused lähte- ja erimaterjali töötlemisel ning IAEA õigused seda kõike kontrollida. Iraan pole lepingust taganenud – vastupidi, ta järgib väga kiivalt lepingupunkte ja on asetanud kogu oma deklareeritud tuumategevuse IAEA kontrolli alla. Kõikides uraanirikastamise rajatistes toimuvad pidevad IAEA inspektsioonid. Kõik materjalid on arvel, tsentrifuugid loetud ning inspektoritele juurdepääs tagatud. Igas kvartalis esitab IAEA põhjalikud andmed Iraani rikastatud uraani varude kohta ning kannab ette kõikidest leidudest, mis inspektsioonide kaudu on pinnale kerkinud. Teheran on kurtnud, et IAEA ajaloos pole ühegi riigi peale kulutatud nii palju inspektsioonitunde nagu Iraani puhul4. Samas on terve hulk riike, nagu Iisrael, aga ka Pakistan ja India, kes pole üldsegi NPT liikmed ning seetõttu puudub rahvusvahelisel üldsusel ülevaade, kui mitu aatomit on seal rahu otstarbeks rakendatud. Vääramatu õiguse printsiip on oluline ka paljudele teistele arenguriikidele, kellele sümpatiseerib Iraani väide, et tuumatehnoloogiat tootvad arenenud riigid teevad majanduslike kaalutluste tõttu kõik selleks, et hoida kiivalt aatomisaladusi ja takistavad arenguriike rahumeelse tuumatsükli väljaarendamisel.
Kui jõuame teise printsiibi juurde, milleks on “rahumeelsel eesmärgil”, siis siin tekib palju murettekitavaid küsimusi ja asjaolusid. Tähelepanelik lugeja kindlasti märkas, et Iraan on asetanud kogu deklareeritud tuumategevuse IAEA kontrolli alla, mis IAEA hinnangul on rahumeelne. Samas pole agentuuril aimu, milline on Teherani deklareerimata tuumategevus ning kas ka see on rahumeelne. Ühesõnaga, Iraani tuumaprogrammi tõelisest ulatusest on meil teadmised lünklikud ning seetõttu puudub selle vastu usaldus. Me ei saa olla sugugi kindlad, et Iraan on deklareerinud kõik rajatised, kus aatomit töödeldakse. Teheran küll kinnitab, et tema tuumategevus on läbinisti läbipaistev ja rahumeelne, kuid siinkohal on mõistlik käia Iraani tegude, mitte sõnade järgi.
Iraani tuumaprogramm sai alguse USA atoms for peace programmi raames 1950. aastatel. Ameeriklaste abiga ehitati ka esimesed tuumareaktorid ning plaaniti rajada mitmeid tuumajaamasid. Muuseas, ka Teherani uurimisreaktor, kuhu Iraan nüüdseks iseseisvalt kütust toodab, on ameeriklaste abiga rajatud. Iraani-USA tuumakoostööle tõmbas kriipsu peale islamirevolutsioon, kuid Iraan ei katkestanud kunagi suhteid IAEAga ega taganenud NPT lepingust. Tehniline koostöö IAEAga jätkus läbi 1980ndate ning IAEA abiga koguti vajalikke teadmisi iseseisva tuumakütuse tsükli arendamiseks.
Iraani ja IAEA vahelised suhted pingestusid 2002. aasta sügisel, kui Lääne luureteenistused nuhkisid välja, et Iraan on salaja ehitanud uraani rikastamise  ning raske vee tehase ning pole sellest IAEAle teada andnud.5 Neist esimene rajatis paiknes sügaval maa all Natanzi linna lähedal ning teine Araki linnas. 2009. aastal ajalugu kordus ja jällegi õnnestus luureteenistustel avastada sügaval kaljuse pinna all paiknev valmimisjärgus uraanirikastustehas šiiitide püha linna Qomi lähistel. Mõlemal juhul oli IAEA hinnangul tegemist Iraani-poolsete kohustuste rikkumisega, kuna garantiide lepingu kohaselt on Iraan kohustatud kõikidest oma rajatistest teada andma kohe, kui otsus nende ehitamisest on vastu võetud. Iraan jällegi väidab, et lepingu kohaselt peab rajatistest teada andma 180 päeva enne nende käikulaskmist. Varasem teavitamine on usaldusmeede, mille rakendamine pole riikidele kohustuslik. Kuna Iraan paikneb keerulises julgeolekukeskkonnas, siis on varjamine vajalik, vältimaks sõjalisi lööke tuumarajatistele, mis pole seal piirkonnas midagi tavatut (meenutuseks Iisraeli rünnakud Iraagi ja Süüria tuumareaktoritele). Tänaseks on tehased tööd alustanud ning toodavad IAEA järelevalve all kuni 20% tasemeni rikastatud uraani. Iraani sõnul kasutatakse kütust Teherani reaktori tarbeks, tootmaks vähihaigete raviks vajalikke meditsiinilisi isotoope. Kõlab vägagi humaanselt ja rahumeelselt, ehkki rikastatud uraani kogus on tänaseks ületanud tsiviilvajaduste piirid.
Kuni siiamaani võib hea advokaadi olemasolul väita, et Iraani kohustused IAEA ees oleks justkui täidetud. Raske on tõendada, et Iraani hilinenud  teavitus oma tuumarajatistest (mis on iseenesest ka vaieldav) on piisav tõend Iraani tuumaprogrammi mitterahumeelsusest. See, et Iraan rajab salaja uraanirikastamise tehase endisesse sõjaväebaasi, sügavale kalju sisse, võib olla kantud hirmust, mitte salatsemisest. Ka esimesed IAEA raportid 2003. aastast ei leia, et Iraani tuumategevus poleks rahumeelne – pigem nenditakse, et Iraan pole suutnud täita oma kohustusi õigeaegsest teavitamisest ning samuti pole teada antud kõikidest uraanitöötlemise eksperimentidest. Paraku pole Teheran kümne aastaga suutnud kahtlusepilvi oma tuumaprogrammi kohal hajutada, vaid pigem vastupidi.
Kahtlused Iraani sõja- ja tuumatööstuse sidemetest eesmärgiga luua tuumalõhkepeaga rakett on liikunud juba aastaid, kuid käegakatsutavaid tõendeid IAEA-l polnud. Seda seni, kuni 2005. aastal õnnestus Iisraeli ja USA luureteenistustel Iraanist välja smugeldada sülearvuti, kus peitus üle 1000 lehekülje materjale, mis heidavad valgust Iraani salajastele tuumahankeprojektidele, testidele, R&Dle, raketitehnoloogiale ning tuumalõhkeseadeldistele vajaliku varustuse tootmisele. Materjalidest selgub, et kuni 2003. aastani tegeles Iraan ülisalajase programmi kaudu tuumalõhkepeaga varustatud raketi arendamisega. Varustuse ja teenuste  hankimiseks ning tootmiseks kasutas Iraan hoolikalt maskeeritud eraettevõtteid. Abiks olid kahese funktsiooniga seaded (dual-use goods), mida hangiti salajase võrgustiku kaudu. Programmi juures töötas saladuslik välisekspert, kes on töötanud pikka aega oma kodukohariigi tuumarelva programmiga. Kõik see informatsioon tehti avalikuks eelnevalt mainitud IAEA raportis 2011. aasta novembris.6 Raport lõppeb murettekitava järeldusega: kuni 2003. aastani tegeles Iraan salajase tuumategevusega struktureeritud programmi alusel ning IAEA-l on andmeid, mis viitavad sellele, et mõned tegevused eesmärgiga arendada välja tuumalõhkepea on jätkuvalt käigus. Kogu Iraani salajane tuumategevus, mis on toimunud pärast seda, pole IAEA-le enam nii üheselt selge.
Loomulikult väidab Iraan, et sülearvutis peituv materjal on võltsing ning kõik tuumariigid võivad sellise materjali vaevata fabritseerida. IAEA väidab omalt poolt, et informatsiooni paikapidavust tõestavad rohkem kui kümne liikmesriigi käest saadud lisadokumendid, mis arvutis peituvat informatsiooni kinnitavad. Lisaks on IAEA kogunud andmeid oma loendamatute inspektsioonide käigus ka Iraani enda käest. Üht-teist on kogunenud avalikest allikatest ja satelliidiseire kaudu. Iraanil oleks võimalik kahtlused hajutada, kui ta tagaks IAEA inspektoritele juurdepääsu Parchini sõjaväerajatisele. Nimelt kahtlustab agentuur, et just selles rangelt turvatud kompleksis viis Iraan läbi nn hüdrodünaamilisi eksperimente, kus tuumakomponendid asendati surrogaatmaterjalidega, et imiteerida tuumakatsetust. Parchinile juurdepääsu tagamine on hetkel IAEA suurim eesmärk, kuid aeg töötab nende kahjuks. Satelliidiseire näitab, et Iraan on asunud jälgi koristama ­– on täheldatud ehitiste lammutamist, pinnase äravedu ning ala puhastamist veega. Iraan on seni keeldunud Parchini väravaid avamast ning väidab, et koostööleping IAEAga neid selleks ei kohusta. Iseenesest on Iraanil õigus – garantiide lepingu kohaselt võib IAEA kontrollida vaid deklareeritud rajatisi ning Parchin  nende hulka ei kuulu. IAEA liikmesriigid on nõudnud, et Iraan sõlmiks agentuuriga lepingu lisaprotokolli, mis annaks IAEAle oluliselt suuremad volitused Iraani tuumategevusi kontrollida. Iraan jällegi väidab, et lisaprotokolli sõlmimine on vabatahtlik, mis on iseenesest tõsi, kuid siin unustab Iraan ühe olulise tõsiasja.
Nimelt on Iraani salatsemine, kahtlane tuumaprogramm ning riigi juhtkonna ähvardused Iisraeli füüsilise eksistentsi pihta viinud olukorrani, kus rahvusvaheline üldsus on hakanud pidama Iraani tuumaprogrammi ohuks rahvusvahelisele rahule. Seega pole Iraan enam tavaline kaasus, mille probleeme saaks lahendada tavalepingute raames. Olukord on märksa tõsisem ning sekkunud on ÜRO Julgeolekunõukogu, kes on võtnud Iraani tuumaprogrammi suhtes vastu koguni kuus  resolutsiooni. Julgeolekunõukogu resolutsioonid on kohustuslikud ja täitmiseks, isegi kui Iraan väidab, et need on imperialismi käsilaste poolt pealesurutud poliitilised ja diskrimineerivad surveavaldused ning tuumaapartheid, mis võtab Iraanilt õiguse tegeleda rahumeelse aatomienergiaga.
Mida resolutsioonid nõuavad? Ennekõike seda, et Iraan suurendaks usaldust ja läbipaistvust oma tuumaprogrammi suhtes. Vajalik on ennist mainitud lisaprotokollide sõlmimine, mis annaks inspektoritele laiendatud õigusi ning lihtsustaks juurdepääsu tagamist isikutele, dokumentatsioonile, tehnoloogiatele ja sündmuskohtadele, mis näitaksid Iraani tuumaprogrammi tõelist ulatust. Enne, kui Iraan need tingimused täidab, on neil uraani rikastamine keelatud – isegi IAEA inspektorite kontrolli all olevates rajatistes. Samas annavad resolutsioonid võimaluse jõuda Iraani tuumaküsimuses rahumeelsele lahendusele: ÜRO Julgeolekunõukogu  viis alalist liiget pluss  ELi kõrge esindaja on pakkunud välja skeemi, mille kohaselt Iraan saadab rikastamata uraanikoguse mõnda kolmandasse riiki, kus see rikastatakse vastava tasemeni ja saadetakse seejärel Iraani tagasi. Sarnast skeemi kasutatakse Iraani esimese, Bushehri tuumajaama puhul, kus kasutatud tuumakütus pole pärit Iraanist, vaid Venemaalt, kes hoolitseb ka tuumajäätmete transpordi eest. Vastutasuks võib rahvusvaheline kogukond alustada järk-järgult Iraani tuumaalaste sanktsioonide, mis löövad juba väga tugevalt Iraani majanduse pihta, leevendamist. Teheran on seni teatanud, et ei võta ühtegi pakkumist vastu, kuna on õppinud varasematest kogemustest  mitte selliseid ettepanekuid usaldama (viide USA ja Iraani tuumakoostööle, mis lõpetati pärast islamirevolutsiooni). Sarnased ettepanekuid on teinud ka Brasiilia ja Türgi. Seni tagajärjeta.
Mis saab edasi? Hetkel domineerib diplomaatilisele lahendusele suunatud prääniku ja piitsa paradigma, kus ühelt poolt hoitakse uks läbirääkimisteks avali, kuid samal ajal rakendatakse sanktsioone, mis peaks pikemas perspektiivis Iraani välja kurnama. Iraan üritab jätkata vanaviisi, kassi-hiire mänguga, kus annab lubadusi, mida hiljem ei täida, või teeb kergemat sorti järeleandmisi, pidades kõnelusi IAEAga vaid kõneluste enda pärast, kus puudub vajalik sisu. Teherani eesmärk on võita aega ning ajada kiilu ühelt poolt USA, Prantsusmaa, Suurbritannia ja teiselt poolt Hiina ja Venemaa vahele. Suure viisiku ühtsus on väga oluline ning tähtis on hoida pardal Hiina ja eriti Venemaa, kes samuti pole tuumarelvaga Iraanist sugugi huvitatud.
Pessimistlikum lahendus näeb ette tuumaküsimuse lahendamist jõumeetoditega, mille tagajärjed on ennustamatud. Ehkki prognoosimine pole antud kirjatüki ülesanne, võib vaid oletada tagajärgi, kui Iisrael otsustab Iraani tuumarajatisi rünnata või kui Iraan jõuab võimekuseni rikastada uraani 90%-ni ning kasutada seda lõhustava materjalina tuumapommi valmistamisel. Arvatakse, et Iisrael ei võta rünnakut ette ilma USA toetuseta, kes ei soovi end siduda kurnava Lähis-Ida konfliktiga, mis eskaleerudes võib muutuda laiaulatuslikuks sõjaks ning kanduda regioonist väljapoole, mõjutades muuhulgas läänemaailma turvalisust ja majandust. Samas on president Obama öelnud, et tema valitsemisajal Iraan tuumapommi ei hangi ning dialoogi ei saa pidada lõpmatuseni. Iisrael on nõudnud rahvusvaheliselt kogukonnalt punase joone tõmbamist, mille ületamisele Iraani poolt peab vastama sõjalise aktsiooniga. Tundub, et hetkel pole seda joont, mille tõmbas tänavu septembris Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ÜRO peaassambleele peetud kõnes, veel ületatud.7
On selge, et Iraani kaasust ei saa lahendada sõltumatult Lähis-Ida julgeoleku küsimusest. Hetkel domineerib regioonis usaldamatus ning sellelt pinnalt on keeruline jõuda arenguni, mis võtaks arvesse Iisraeli muret oma turvalisuse pärast ning lubaks Iraanil jätkata tuumategevusega endises mahus. Paljud mõtlejad on avaldanud arvamust, et maailm peaks leppima tuumarelvaga varustatud Iraaniga – seda just klassikalise jõudude tasakaalu teooriat silmas pidades, mis hetkel on Lähis-Ida piirkonnas Iisraeli tuumarelva tõttu balansist väljas. Tuntud USA neorealismi klassik Kenneth Waltz on üks neist, kes leiab, et tuumarelvaga varustatud Iraan tooks piirkonda rohkem tasakaalustavat stabiilsust ning oleks garantiiks, et vähemalt nende kahe riigi vahel sõda ei tärkaks.8 Ehkki Waltzil võib olla isegi õigus, et tuumarelva omamine toob kaasa vastutustundlikuma käitumise, pole tuumarelvade edaspidine levik globaalse julgeoleku huvides.
Lõpetuseks peab veel süütuse presumptsiooni austajatele meelde tuletama, et Iraani tuumaprogrammi kohta pole siiski piisavalt tõendusmaterjali, et kohtualune lõplikult süüdi mõista. Suitsevat püstolit pole keegi näinud ning Iraani käitumine võib olla ka tingitud regionaalse suurvõimu uhkusest ja iseteadvusest, mis põhineb tõsiasjal, et tuumavõimekuse arendamine rahumeelseks otstarbeks on iga riigi võõrandamatu õigus. Väga suure tõenäosusega on Iraan arendanud kõiki tuumalõhkepeaga varustatud raketile vajalikke komponente, kuid me ei tea, kui arenenud on tervik ning kas otsus tuumapommi loomiseks on langetatud. Samuti pole meil ülevaadet, kui mitu „pusletükki“ suutis Teheran kuni 2003. aastani koguda, millisel määral iraanlaste omandatud teadmised ja kogemused võivad tulevikus leida kasutust pommi ehitamisel ning kui kiiresti suudavad nad vajalikud tingimused tuumarelva tootmiseks luua. Need ongi küsimused, millele IAEA üritab rahvusvahelise kogukonnaga vastust saada – veel enne, kui ületatakse punane joon.
______
1 IAEA põhikirja artikkel II (www.riigiteataja.ee/akt/12806046 ).
2 Non-Proliferation Treaty.
3 Safeguard Agreement between Iran and the IAEA for the Application of Safeguards in connection with the Treaty on the Non-Proliferation of Nuclear Weapons. (www.iaea.org/Publications/Documents/Infcircs/Other…).  Sarnaseid lepinguid sõlmivad IAEAga ka teised NPTga ühinenud riigid.
4 IAEA kulutas 2011. aastal Iraanile 518 inspektorite täistööpäeva ja 882 verifikatsioonipäeva, millega Iraan jääb alla vaid Jaapanile. Samas ei tohi unustada, et Jaapan oli tänu Fukushimale eelmisel aastal luubi all ning seal asub 321 tuumarajatist või tuumamaterjali käitlevat asutust Iraani 17 vastu.
5 Vaata esimest raportit Iraani kohta 2003. aastast. www.iaea.org/Publications/Documents/Board/2003/gov…
6 http://www.iaea.org/Publications/Documents/Board/2011/gov2011-65.pdf
7 http://www.aljazeera.com/news/americas/2012/09/2012927154228135624.html
8 http://thediplomat.com/2012/07/08/kenneth-waltz-on-why-iran-should-get-the-bomb/

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar