Teeskluse aeg on läbi ehk rahvusvahelisest õigusest ja väikeriigi välispoliitikast 

Praegune arengusuund on rahvusvahelise õiguse ja seda tagavate institutsioonide nõrgenemine ja murenemine. Reeglitepõhise maailmakorra asemele on esile tõusmas rohkem jõul põhinev maailm. Näiteks USA endise presidendi Barack Obama kõnekirjutaja Ben Rhodes tõdes hiljuti ajakirjas Foreign Affairs justkui möödaminnes, et täna me elame maailmas, kus „vana reeglitel põhinev rahvusvaheline kord õigupoolest enam ei eksisteeri“. Kusjuures, see lugu ilmus enne USA valimisi, nii et tõdemus ei tulenenud valimistulemusest.

Õigus ja jõud on rahvusvahelises poliitikas omavahel tihedamalt seotud, kui see väikeriigi vaatest soovitav oleks. Jõudude tasakaal on see, millele õigus riikidevahelistes suhetes paljuski toetub. Kui tasakaal on paigas, siis on suurem tõenäosus, et mingid normid kehtivad.

ÜRO üksi ei ole meid aidanud

Nagu me teame, sündis ÜRO vastavalt sellele jõudude tasakaalule, mis tekkis teise maailmasõja lõpus. ÜRO hartasse sai kirja rida õilsaid põhimõtteid, mille alus oli riikide suveräänsus ja konfliktide lahendamine jõudu kasutamata, mis aga okupeeritud Balti riikides külma sõja ajal ei kehtinud. Siin kehtis jõuga loodud ja vägivallal säiliv Vene impeerium, mis toona kandis Nõukogude Liidu nime. Venemaale sobiks hästi minna tagasi maailma, kus ÜRO töötab ja ÜRO harta justkui kehtib, kuid Venemaa mõjusfääri kuuluvad riigid on Moskva kontrolli all, omamata päriselt suveräänsust. Seega ei ole meil põhjust ÜROl põhinevat süsteemi idealiseerida. Ainult nominaalselt ei taga see Eestile õigust ega ellujäämist.

Meil ei ole põhjust ÜROl põhinevat süsteemi idealiseerida. Ainult nominaalselt ei taga see Eestile õigust ega ellujäämist. 

Kui nõukogude impeerium kokku kukkus, lagunes ka vana tasakaal. Algas Ida-Euroopa väikeriikide vaatest erakordselt soodne aeg, mil USA oli maailma juhtiv riik ehk hegemoon, kellel ei olnud mõnda aega ühtegi tõsiseltvõetavat konkurenti ja kes oli valmis tagama seda, et rahvusvaheline õigus hakkas kehtima ka meie kandis. USAl oli jõudu nii palju rohkem kui kellelgi teisel, et tal oli väga vähe vajadust seda kasutada. USA kunagise presidendi Theodore Roosevelti ammune juhtnöör „speak softly and carry a big stick“ töötas päris hästi. 

Kuid see ajajärk jäi lühikeseks. USA hegemoonia aeg on läbi ja praegust sajandit kujundab suurriikide vaheline konkurents. Samas uut tasakaalu veel ei ole. Selle asemel valitseb suur turbulents ja võitlus selle üle, milliseks uus tasakaal kujuneb.

Ajaloolised tegelased 

Donald Trumpi valimisvõit tähendab ühe ajastu lõplikku läbi saamist, kuid maailm on selles suunas liikunud juba aastaid. Henry Kissinger on öelnud Donald Trumpi kohta, et too võib olla üks nendest ajaloolistest tegelastest, kes aeg-ajalt ilmuvad välja, et tähistada ajastu lõppu ja sundida teesklust lõpetama. Ta ei pruugi seda ise teada ja tal ei pruugi olla mõttes mingit selget alternatiivset visiooni. See võib juhtuda kogemata.

Me oleme kõik viimased aastad teeselnud, et me kaitseme reeglitepõhist maailmakorda. Pean silmas lääneriikide liidreid ja paljusid analüütikuid, kellel on olnud sõnu palju, tegusid vähem. Reeglitepõhise maailmakorra mõiste muutus väga populaarseks just siis, kui hakkas selgeks saama, et selline olukord on katki ja lagunemas. Näiteks Euroopas hakati rääkima palju reeglitepõhisest korrast alates aastast 2014, mil Venemaa annekteeris Krimmi ja alustas sõda Donbassis. Seega siis, kui Euroopas esimest korda peale Teist maailmasõda siinse julgeolekukorralduse keskseid reegleid jõuga rikuti. 

Me oleme kõik viimased aastad teeselnud, et me kaitseme reeglitepõhist maailmakorda. Pean silmas lääneriikide liidreid ja paljusid analüütikuid, kellel on olnud sõnu palju, tegusid vähem.

Lääneriikides on räägitud palju sellest, et sõjal Ukrainas on otsustav mõju maailmakorra tulevikule. Ma olen veendunud, et just nii see ongi, kuid ma ei ole veendunud, et kõik lääneriigid sellest ühtemoodi aru saavad. Igal juhul ei ole USA ega lääs kollektiivselt seadnud endale strateegiliseks eesmärgiks Ukraina võitu, mis taastaks rahvusvahelise õiguse kehtivuse Ukrainas ja võiks muuta reeglitepõhise maailmakorra taas usutavaks.

Euroopa on olnud eriti tugevalt õiguse usku. Euroopa Liidu välispoliitika on olnud idealistlik; selle juhtmõte on olnud tagada, et õigus on tugevam kui jõud. Euroopa sai aastakümneid keskenduda heaolu ja õigust loovate institutsioonide tugevdamisele, samal ajal kui USA tagas Euroopa julgeolekut. Nüüd me näeme, et jõud võib õigusest brutaalselt kõrvale heita. Maailm ei ole muutunud kohaks, kus õigus alati võidab. 

Maailma riigid jälgivad lääne toetust Ukrainale ja näevad nõrkust. Lääs ei ole olnud valmis kehtestama rahvusvahelist õigust Ukrainas, kus see eeldab Venemaa jõukasutuse peatamist piisavalt tugeva omapoolse jõuga. Enamus maailma riike ei soovi valida selles võitluses poolt, vähemalt mitte seni, kuni pole selge, kes peale jääb ja uue tasakaalu paika paneb.

Peame keskenduma ellujäämisele 

Rahvusvaheliste normide ja reeglite usutavus sõltub sõja lõpptulemustest. Kui Ukraina lääne toetusel sõja võidab, siis kasvab lääneriikide usutavus rahvusvahelise õiguse kaitsjatena; kui kaotab, siis variseb see kokku. 

See ei muuda midagi, kui Eesti püüab veenda nn globaalse lõuna riike rahvusvahelise õiguse ja reeglitepõhise maailmakorra olulisuses. Eesti välispoliitikas on praegu olulisematki teha. Kui suured jõud on liikvel ja maailma on liigestest lahti, peame keskenduma ellujäämisele. Peame olema valmis ennast kaitsma, kui enam ei ole võimalik uskuda, et reeglitepõhine maailmakord meid kaitseb.

Selleks, et ehitada paremat maailma, tuleb Eestil kõigepealt ellu jääda. Selleks, et ellu jääda, on vaja jõudu.

Kindlasti on Eesti huvides, et rahvusvaheline õigus oleks võimalikult tugev, kuid kui läheb võitluseks ellujäämise eest, siis ei saa me loota õigusele – see ei ole päästnud Ukrainat ega päästa ka Eestit. Selleks, et ehitada paremat maailma, tuleb Eestil kõigepealt ellu jääda. Selleks, et ellu jääda, on vaja jõudu. Meil on olemas liitlased, kellega koos meil on piisavalt jõudu, et ellu jääda ja lisaks sellele loodetavasti tagada see, et Eesti on ka tulevikus vaba, demokraatlik õigusriik.

Tõenäoliselt ei ole Donald Trump see, kes hakkab looma katki läinud maailmakorra asemele midagi uut. Pigem ootavad meid ees kaose, turbulentsi ja suurriikide vahelise jõukatsumise aastad. Kui turbulents ühel päeval lõpeb, siis vast tekib ka uus tasakaal ja uued reeglid. Kas neid hakkavad kehtestama ameeriklased, hiinlased või hoopis keegi teine, seda on raske ette näha. 

Artikkel põhineb Riigikogu väliskomisjonis 14. oktoobril peetud ettekandel ja Kristi Raigi varasematel kirjutistel.