november 13, 2015

Tagahoovi iseseisvumine: Ladina-Ameerika maailmaareenil

AFP/Scanpix

Pehme jõud võib nii mõnelgi korral olla parem retsept riikidevaheliste suhete parandamiseks kui relvad.

Rahvusvaheliste suhete ajalukku jääb 2015. aasta ühe sümboolse läbimurdega, mis otsekui lõpetab 20. sajandist venima jäänud külma sõja traditsioonilises mõttes.
Aprillis 2015 istusid USA president Barack Obama ja Kuuba liider Raúl Castro Panamas kahekesi ühe väikese laua ääres ja kinnitasid meedia välklampide valguses, et vanad ideoloogilised vastased on valmis looma diplomaatilised suhted ja alustama koostööd. „Kui miski ei ole üle poole sajandi toiminud, siis on aeg proovida uutmoodi,“ võttis Obama ajaloolise kohtumise kokku.
Ladina-Ameerika suhe ülejäänud maailmaga on 500 aasta jooksul liikunud Hispaania ja Portugali kolonialismi kesksusest – mõni ütleks, et uuskolonialistlikku laadi – suheteks Ameerika Ühendriikidega. USA on läbi 20. sajandi häbenemata nimetanud kultuuriliselt ja ühiskondlikult ülikirevat Ladina-Ameerikat oma tagahooviks. Kogu läänepoolkeral mõjuvõimu kindlustamiseks ei ole ära põlatud ka robustset jõupoliitikat.
1990. aastatest saadik on USA suhe lõunanaabritega veidi muutunud. Esiteks: külma sõja lõpp leevendas USA foobiat, et kommunismitont tagahoovis liiga julgelt uitab ja peatselt tagauksele koputab. Teiseks, mõned Ladina-Ameerika riigid on piisavalt enesekindlaks saanud, et selg sirgu ajada, suhetele omapoolseid nõudmisi esitada ning näiteks vabakaubandusele USAga eelistada poliitiliselt teadlikumat piirkonnasisest koostööd.
Ja viimaks: kirevamaks muutunud maailmas saavad Ladina-Ameerika riigid lihtsamini kolmandate riikidega suhteid arendada, mida eriti toonase Brasiilia presidendi Luiz Lula valitsusajal jõudsalt ka tehti, keskendudes globaalse lõuna koostööle.1 Hiina kohalolek Ladina-Ameerikas kasvab võimsalt nagunii, eriti kuna USA ei jõua hiinlasi „tagahoovis“ tõrjuda – võitlus kurjuse teljega mujal maailmas võtab peamise jaksu.
Mis seisus on Ladina-Ameerika aastal 2015? Ja alustuseks: kuidas see ikkagi juhtus, et Kuuba ja USA juhid esimest korda üle 56 aasta avalikult kätt surusid?

Meie mees Havannas

Kuuba-USA suhte läbimurde taga on üks mõjuvõimas mees. Usuleigeid eestlasi see ehk üllatab, aga väga erinevate poliitilis-majanduslike ideaalidega riigijuhtide ühendamiseks oli vaja proffi kolmandalt alalt – kirikust. Argentiinlasest paavst Francis on väheseid tõelisi autoriteete nii Castro kui ka Obama ja nende toetajaskondade jaoks. Francise populaarsus nii Ladina-Ameerikas kui ka USAs katab mõlema mehe tagalat: annab Castrole õigustuse „jänkidega voodisse minna“ ja leevendab ühendriiklaste meelepaha, et Obama kommunistidega diili teeb.
Ajakiri Time paljastab2, kui näiliselt lihtsalt võib vahel ajalugu sündida. 25. augustil 2014 käis Havanna kardinal Jaime Ortega y Alamino inkognito Valges Majas ja andis Obamale üle kirja paavstilt, samasuguse kui paar päeva varem Raúl Castrole. Francis avaldas toetust diplomaatilistele kõnelustele, julgustas lahendama vangide küsimust, mis on läbirääkimisi pidurdanud, ja pakkus Vatikani abi kahe maa usaldamatuse ületamiseks. Nii minimalistlik see kiri oligi. Aga juba kahe kuu pärast kohtusid Barack ja Raúl Vatikanis ja panid viietunnise sessiooni jooksul paika täielike diplomaatiliste suhete taastamise detailid. Lukku pandi ajalooline kokkulepe telefoni teel 16. detsembril 2014, ja meediale esitati käeraputused Ameerikate tippkohtumisel Panamas aprillis.
Seega – ei ole juhus, et paavsti hiljutine Ameerikate-turnee algas Kuubast ja liikus sealt Ühendriikidesse. See oli Francise esimene reis USAsse üldse. Seni oli tal paavstina n-ö arenenud riikides olnud vaid neljatunnine peatus Strasbourgis ühe kõne pidamiseks, see-eest on ta ohtralt aega veetnud oma „vaimses baasis” ehk globaalses lõunas. Tema esimene, 2013. aasta jooksul ainus välisvisiit oli nädalane reis Brasiiliasse, kus ta kohtus president Dilma Rousseffiga ja pidas kolmele ja poolele miljonile järgijale missa Copacabana rannas. 2015. aastal külastas ta Boliiviat, Ecuadori ja Paraguayd. Lisaks on paavst käinud Aasias ja Lähis-Idas, järgmisena reisib ta novembris Aafrikasse ja 2016. aasta juulis taas Lõuna-Ameerikasse.
Visiidid on vaid osa Francise selgest ja julgest strateegiast. Ta on sisenenud kõrgtasemel rahvusvahelise diplomaatia areenile, kasutab oma institutsiooniga kaasnevat pehmet jõudu nii-öelda moraalse megafonina, võimendades lisaks üldinimlikele ka poliitilisi sõnumeid. Vatikan saatis 2014. aastal eriesindaja Venezuelasse president Nicolás Maduro ja opositsiooni vahelisi läbirääkimisi vahendama, kui seal rahutused vägivaldseks läksid. Ilmselt ei ole paavsti töö ka Kuubas veel läbi: Obama on palunud talt abi Guantánamo vangilaagri sulgemisel ja vangide ümberasustamisel.3

USA taandub?

Kolm kuud pärast ametisse astumist 2009. aastal ütles Barack Obama tippkohtumisel Ladina-Ameerika liidritele, et tahab alustada suhetes uut peatükki, võrdset partnerlust, mis baseerub vastastikusel austusel, ühistel huvidel ja jagatud väärtustel.4
Kuus aastat hiljem, 2015. aasta tippkohtumisel, teatas ta, et on need ülesanded täitnud. Lisaks Kuuba läbimurdele sai Obama administratsioon saavutustest ette näidata abi Kesk-Ameerika valitsustele võitluses narkokuritegevuse vastu, Kariibi saartele energiajulgeoleku tagamisel ning Colombia valitsuse ja FARCi vaheliste läbirääkimiste vahendamisel, mis peaksid märtsiks 2016 punkti saama.5 Latiinosid ehk enim huvitav immigratsioonireform ei ole veel päriselt õnnestunud.
Samas süüdistavad vastased Obamat tukkumises, sellal kui Hiina regioonis mõjujõudu kasvatab. Kogu Ladina-Ameerikas on Hiina oluline välisinvestor ja laenaja – tihti ilma lisatingimusteta. Brasiilia, Tšiili ja Peruu suurim kaubanduspartner on tänaseks Hiina. Argentina, Ecuadori ja Venezuela juhid on eelistanud reforme läbi viia Hiina abiga, mitte IMFi rangete nõuete järgi. Hiina tekitatud tarbekauba-buum aitas kiirendada majanduskasvu, kahandada vaesust ja tekitada keskklassi. Samas: koostöö Hiinaga ja majanduskasv on nüüd pidurdunud, nii et USAl võib jälle tekkida võimalus pildile tulla.
Suurim infrastruktuuri projekt Ladina-Ameerikas on ametlikult ühe Hongkongi eraettevõtte käes, aga raske on siin mitte näha Hiina riigi huvi. Nimelt löödi detsembris 2014 kopad maasse Panamaga konkureeriva Nicaragua kanali ehitamiseks. 175 km pikkune kanal peaks saama pärast valmimist 2019. aastal endale viis protsenti maailma kargovedudest. Nicaragua loodab projektist nõrgale majandusele turgutust, aga kõrvalpilgule paistab, et müüdi end uskumatult odavalt. Hongkongi firma sai kontsessioonilepinguga voli ehitada 50 aasta jooksul kanali ümber piiramatult lennujaamu, sadamaid, hotelle, vabakaubandustsoone, ilmselt karmide mõjudega loodus- ja inimkeskkonnale.

USA püsib mängus

Narkoteemaline abi Kesk-Ameerikale on märksa ambivalentsem, kui pealispinnal paistab, olles kattevarjuks poolsalajasele militariseerimisele.
Kõige selgem näide on Honduras pärast 2009. aastal toimunud riigipööret, mida riigisekretär Hillary Clinton toetas ja millele Brasiilia oli vastu. See piinlik episood meenutab meile, et läbi 20. sajandi USA toetatud illegaalsed riigipöörded Ladina-Ameerikas ei ole veel päris minevik. Viimased viis aastat on USAl olnud võtmeroll Hondurase uue parempoolse valitsuse sõjaväe juhtimisel, koolitades Kesk-Ameerika vihmametsades salajastes baasides üksuseid, mis koondavad ka paramilitaare ja militariseeritud politseijõude. Sarnast nippi Kesk-Ameerika mitteametlikuks taasmilitariseerimiseks on kasutatud ka näiteks orkaanikahjude abiprojektide raames mereväe kohaletoomisel.6
Honduras on saanud USA peamiseks toetuspunktiks, aga sarnased arengud ja baasid on kogu Kesk-Ameerikas ja ka Colombias – avaliku narkopoliitika lipulaeval, kuhu USA on viimase viie aasta jooksul Plan Colombia raames süstinud kolm miljardit dollarit. Ametlikult narkokaubanduse vastaseks võitluseks, aga ühtlasi ka „oma tagahoovi“ kontrolli all hoidmiseks sõjaväe abil.
Mänguplats on paaril viimasel aastal Kesk-Ameerikas kõvasti muutunud. USA toetatud kõva käega presidendid on hakanud korruptsiooni või veelgi hullemate süüdistuste all lõpuks ometi vankuma ja kukkuma.
Kõige dramaatilisem pööre toimus äsja, septembri esimestel päevadel Guatemalas. Mano duro ehk kõva käe loosungiga kuritegevuse hävitada lubanud president Otto Perez Molinalt võeti lõpuks immuniteet ja ta pandi kriminaalsete sidemete ja korruptsiooni eest vangi. Tema maksuraha riisumise skeemid olid New Yorkeri ajakirjaniku sõnul „nii räpased ja jultunud, et sarnanesid New Jersey maffiaräkitile Sopranode seriaalist“.7 Enne presidentuuri jõudis kindral Perez Molina sõjaväeluure juhina koordineerida indiaanlaste massitapmisi, olles sel ajal CIA palgal.8
Massimeeleavaldused ja streigid eelnenud kuudel ja Twitteri-kampaania „Yo no tengo Presidente“ („Mul ei ole presidenti“) kasvatasid rahva ühtsuse Guatemalas võrreldavaks meie laulva revolutsiooni meeleoludega. Raske öelda, mis joovastuses maast edasi saab, sest presidendivalimised võitis 25. oktoobril vähese poliitkogemusega telekoomik Jimmy Morales, kelle valimislubadus oli mitte kedagi nutma panna ja valimisloosung „ei korruptant ega varas“.
Sarnased liikumised demokraatia poolt ning karistamatuse vastu toimuvad ka Panamas, Hondurases, Mehhikos ja Brasiilias. Panama ekspresident Ricardo Martinelli (2009–2014) põgenes jaanuaris riigist paar tundi enne ülemkohtu teadet administratsiooni korruptsiooni uurimise algusest. Senjoor Martinelli oli populaarne ettevõtlussõbralik president, kelle ametiajal sai Panamast tõeline buumiriik, aga nüüd elab ta Floridas ja taotleb USAlt asüüli.
Hondurase president püsib veel ametis, ehkki tunnistas hiljuti, et ta 2014. aasta kampaania rahastus tuli tervishoiusüsteemist – põhjustades aktivistide väitel vähemalt kolme tuhande patsiendi surma. Iganädalased meeleavaldused ja näljastreigid ei ole teda veel kohalt kangutanud. Samuti püsib oma kõikuval toolil Mehhiko president Enrique Peña Nieto, kelle kolme valitsusaastat on raputanud juba lugematud korruptsiooniskandaalid.

Uhked brasiillased

Kõik need kahtlased presidendid on olnud USA otsesed liitlased – aeg näitab, kas nende kukkumine muudab Ühendriikide strateegiat piirkonnas. Üsna erinev on olnud aga Ameerikate võimsuselt teise riigi Brasiilia staatus. Populaarse presidendi Lula valitsusajal (2003–2011) tõusis Brasiilia positsioon maailmas meeletu kiirusega: võimas majanduskasv, edukad sotsiaalprogrammid ja ambitsioonikas iseseisev välispoliitika muutsid USA ettevaatlikuks.
Lula järglane Dilma Rousseff tõmbas globaalse lõuna teemas tagasi ja üritas USAga suhteid parandada. Siis lõi aga 2013. aastal välguna sisse Edward Snowdeni paljastatud info, et ameeriklased on Dilma järel nuhkinud, mille peale ta protestiks riigivisiidi USAsse ära jättis. 2015. aastal tegi ta uue katse USAlt võrdset partnerlust välja rääkida, aga nüüd juba märksa nõrgemalt positsioonilt. Brasiilia majanduskasv on peatunud ja Dilma võitleb samuti korruptsioonisüüdistuste, erakordselt madala populaarsuse, protesteerivate rahvamasside ning lausa ametist tagandamise ohuga.

Mis saab edasi?

Ladina-Ameerika tulevikku määrab paljuski nn lõunakoonuse kahe võimsa daami – Cristina Kirchneri ja Dilma Rousseffi juhitud suurriikide arengusuund. Kas 12 aastat kestnud perekond Kirchnerite võim Argentinas jätkub sama riigikeskse protektsionistliku presidendi või hoopis majanduse kiiret avamist lubava äriringkondade kandidaadi võiduga, selgub juba detsembriks. Esimeses valimisvoorus sai Wall Streeti lemmik Mauricio Macri ennustuste vastaselt pea sama palju hääli kui Kirchneri soosik Daniel Scioli. Teine suur küsimus on: kas Dilma suudab Brasiilia ohjad taas endale haarata, majandust elavdada ja 2016. suveolümpia riigi kasuks ning kasvuks pöörata? Kui kummaski riigis järsku muutust ei tule, võib loota regionaalse integratsiooni tugevnemist – kehva majandusseisuga tuleb aga mõlemas midagi ette võtta.
Radikaalsemate vasakpoolsete riikide jaoks saab oluliseks detsembrikuiste valimiste tulemus Venezuelas. President Maduro ei ole pooltki nii karismaatiline liider kui ta eelkäija Chavez, raskusi süvendab madal naftahind. Ausate valimiste korral võib opositsioon seekord võita – ja see tooks kaasa juba hulga muudatusi mitte ainult Venezuelas, vaid kogu USA-vastases blokis, näiteks Nicaraguas, mis otseselt Venezuela naftarahast sõltub.
Raúl Castro on lubanud 2018. aastal võimust loobuda. Obama loodab, et reisi- ja ekspordipiirangute leevendamine tugevdab Kuuba erasektorit ja erainvesteeringud hakkavad kompenseerima senist Venezuela abi, mis oli vahepeal lausa 15 protsenti Kuuba SKTst.
Seniks võivad aga ameeriklased nautida taasavanenud võimalust reisida Kuubasse, ja miks mitte ka kuubalasi külla kutsuda. Obama näitas eeskuju, kutsus hüvastijätutuuril oleva legendaarse Buena Vista Social Clubi Valgesse Majja vastuvõtule mängima ja tunnistas neile: ma ostsin juba 1990. aastatel teie plaadi!9
Ehk võime siit järeldada, et pehme jõud, kultuur ja inimsuhted, klaarivad rahvusvahelisi suhteid paremini kui relvad?
______
1 Äsja sõlmitud Iraani tuumaleppe taustal tasub meenutada, et esimesena saavutas ses teemas läbimurde juba mais 2010 just Lula, koostöös strateegilise liitlase Türgiga. Tollal ei olnud USA esindajad saavutatud leppega nõus ja avasid järgmisel päeval kõnelused uuesti. Vt näiteks Erich Follath, Jens Glüsing, Iran Nuclear Deal: Brazil’s Lula Vaults into Big League of World Diplomacy – Der Spiegel, 25.mai, 2010.
2 Dias, Elizabeth, Pope Francis and the New Roman Empire – Time Magazine, 28. sept, lk 28.
3 Samas, lk 29–31.
4 Reid, Michael, Obama and Latin America – Foreign Affairs 9-10/ 2015, lk 45.
5 Samas.
6 www.telesurtv.net/english/opinion/The-US-and-the-M…
7 www.newyorker.com/news/news-desk/from-president-to… 8 www.telesurtv.net/english/analysis/Will-Corruption…
9 Lühikest klippi bändi esinemisest Valges Majas näeb näiteks siit: www.theguardian.com/music/2015/oct/02/buena-vista-…

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar