Taanduv riik Venemaal

Mõned aastad tagasi komistasin Facebookis grupile, kus käsitleti Venemaa perifeeria väljasuremist. Grupi ideoloogiliseks aluseks oli Moskva Kõrgema Majanduskooli politoloogiaprofessori Sergei Medvedevi artikkel Vene Forbesis ning Sergei Medvedev oli ka üks selle grupi vedajaid. Forbesi artikkel kirjeldab professori autosõitu Moskvast Tartusse. Kusagil Pihkva oblasti piirialadel satub ta kohtadesse, kus tema sõnul „riik lakkab olemast”. Inimasustus praktiliselt kaob, mets laiutab tee ääres ning vaid harva on näha üksikut morni teelist või niruvõitu šašlõkiputkat. Gruppi postitati palju fotosid tühjadest küladest ning väljasurevatest linnakestest väljasurevas Vene perifeerias ning nenditi kurvalt, et Vene Föderatsioon lakkab vaikselt piirialadel olemast. Iseenesest pole see mingi uudis, üks realistliku fotokunsti omaette vorme ongi pildistada mahajäetud suuri tehaseid ning linnu endise Nõukogude Liidu territooriumil ja selleteemalisi fotoalbumeid on internetist kerge leida.

2014. aasta juunis olin ma interdistsiplinaarsel uurimisreisil Vene Kaug-Idas, Jakuutias, peaaegu põhjas. Sõitsime mööda Jana jõge allavoolu ja tee peal nägime mitut nüüdseks maha jäetud endist kaevandus- ning tööstusasulat. Need jäeti maha 1990. aastate alguses ja omal ajal olnud seal suisa autod tänavatel ning teekannud pliitidel seisnud. Nüüdseks on kõik kaasavõetav ära tassitud, kaasa arvatud osa hooneid. Tassijateks olid ümbruskonna jakuudi külade elanikud, kelle juures me mõned nädalad elasime.

Jõgikonna külades ringi sõites sattusime aga hoopis teistmoodi riigi poolt maha jäetud asulatele. Külad eksisteerisid, ent poolenisti väljaspool riiki. Meie baasiks oli umbes seitsmesaja elanikuga karja- ning hobusekasvatuse ja jahi-kalapüügiga tegelev küla nimega Saidõ. Mingil hetkel sain aru, et külas on midagi viltu. See võis olla hetk, kui ma läksin ühte kolmest kohalikust poest ning poodnikuga vesteldes tuli välja, et ta on paberite järgi töötu ja pood on illegaalne. Hiljem tuli välja, et kõik küla poed on illegaalsed, ehkki nad olid poed nagu muiste – riiulite ja sügavkülmikutega, kus müüdi kõike – seebist ja külmutatud juurviljast kuni punase kalamarjani. Ainukene asi, mida küla poodides ei müüdud, oli alkohol. Mitte ainult Saidõ, vaid terve jõgikond oli välja kuulutanud kuiva seaduse.

Inimasustus praktiliselt kaob, mets laiutab tee ääres ning vaid harva on näha üksikut morni teelist või niruvõitu šašlõkiputkat.

Üleüldse oli nendes külades kergem üles loetleda legaalseid asutusi – neiks olid reeglina administratsioon, kool, lasteaed, klubi ja katlamaja. Saidõs oli veel piimatöötlustsehh. Muu – poed, transpordiettevõtjad, kollektiivsed veise- ning hobusekasvatusega tegelevad ettevõtted – ajasid oma asju „mustalt”. Põhimõtteliselt võis neid asulaid klassifitseerida tüüpilisteks „depressiivseteks põhja väikeasulateks”, kui seal ei oleks keenud mitteformaalne majandus. Inimesed ise väitsid, et „kes tööd teeb, see elab hästi”, ja nii küla sees kui ka väljas käis kõva kaubitsemine piimasaaduste, liha ja kalaga. Kui ma küsisin meie mõistes külavanemalt, et kas rajoonikeskuses ei küsita, kuidas te seal ilma poodideta hakkama saate, vastas ta:”See ei huvita seal kedagi!”

Autonoomne õigusruum

Põhimõtteliselt oli tegemist kogukondade poolt hallatava regiooniga, kus otsused võeti vastu nn lugupeetud inimeste osavõtul. Kohale jõudes organiseeriti meile tutvumisring, kus me rääkisime oma uurimisrühma eesmärkidest ja tutvustasime ennast. Alles pärast sain ma aru, et kohale olidki tulnud needsamad „auväärsed” – peale külavanema olid seal koolidirektor, suurim hobusekasvataja, toosama töötust poodnik, suurimad lehmakarjade omanikud jne. Veel natukene enne meie tulekut elas küla peaaegu isolatsioonis, mobiilsideantenn ehitati just kevadel ja see oli kohale toodud ühest mahajäetud tööstusasulast. Kogukonnad kontrollisid majandust („Me lubame poodidel tegutseda tingimusel, et nad alkoholi ei müü!” ütles mulle külavanem, selgitamata, kes see „meie” on) ja kollektiivselt valvati ka korra järele. Selleks on regiooniti välja kujunenud erinevad meetodid, mille ühisnimetajaks on „razborka”, mis on peamiselt konsensusel tuginev vägivald ehk süüdlaste (vargus, eriti brutaalne vägivald) läbipeksmine. Sattusin Saidõs kokku kohaliku piirkonnavolinikuga, kelle piirkond on poole Eesti suurune. Küsisin temalt, kuidas tema piirkonnas on lood razborka’ga. Mees vastas: „Siin eriti pole, aga meil on küll!” Minu küsimusele, „kus meil?”, vastas ta, et on pärit Dagestanist. Ja rääkis mulle järgmise loo: tema kodukülas kahtlustasid inimesed, et kolm arsti tapavad lapsi ja müüvad nende organeid välismaale. Arstid tiriti külaväljakule ja põletati elusalt. Kui ma küsisin, mida tegi politsei, siis sain vastuseks: „Politsei oli rahva poolel, nad olid ju kohalikud.”

Oluline pole see, kas säärane sündmus toimus või mitte. (Üks mu Dagestani uuriv kolleeg rääkis, et selliseid hukkamisi tuleb sealkandis ikka ette ja tema ei välista, et ka piirkonnavoliniku räägitu võis olla tõestisündinud lugu.) Piirkonnavoliniku jutustus demonstreerib kahte asja: esiteks Venemaa perifeerias töötavate politseinike arusaama õiglusest ning riigi vägivallamonopolist ja teiseks, et teatud juhtudel on riik vägivallamonopoli juba kaotanud. Kui Siberis on mõrv veel kuritegu, mille peale politseinikud tulevad kohale ka läbi lume ja tuisu, siis Taga-Kaukaasias võivad asjad olla teisiti. Mitte väga ammune juhtum, kus Tšetšeenia president Ramzan Kadõrov ähvardas lubada oma vabariigi FSBl maha lasta Tšetšeenia territooriumile tulevaid Dagestani FSBlasi, lõi Venemaal laineid ja nõudis Vladimir Putini enda vahelesegamist, et Kadõrovit korrale kutsuda. Kui Kadõrovi tegemised kipuvad teinekord ikka avalikkuse ette tulema, siis seda ei tea keegi, kui palju Taga-Kaukaasias kohut mõistetakse, lähtudes kõigest muust kui kriminaalseadustikust. Erinevalt Siberist mängib Taga-Kaukaasias kaasa korrumpeerunud ja klannihuve kandev riigiaparaat. Dagestani politseinikud, kes vaatavad pealt rahva poolt läbi viidavat hukkamist, on praegusel hetkel ignoreerinud märksa olulisemaid seadusi kui Siberis erapoodnikelt igakuist maksu koguv külašerif. Sellega on nad aga institutsionaliseerinud ka alternatiivse seadusruumi eksisteerimise.

Hiljem tuli välja, et kõik küla poed on illegaalsed ehkki nad olid poed nagu muiste – riiulite ja sügavkülmikutega, kus müüdi kõike – seebist ja külmutatud juurviljast kuni punase kalamarjani. Ainukene asi, mida küla poodides ei müüdud, oli alkohol.

Nii Siberis kui ka Taga-Kaukaasias on aga tegemist ühe ja sama fenomeni eri külgedega – õigust mõistab kogukond, lähtudes oma arusaamadest. Juriidilise pluralismi uurijad nimetavad sellist nähtust „semiautonoomseks juriidiliseks väljaks“ (semi-autonomous legal field) ja see tähendab, et riik on teatud elu normeerimise ning normide täitmise kontrolli aspektidest välja lülitatud. Venemaa Kaug-Idas panin ma tähele, et kohaliku administratsiooni roll on siinjuures mitte esindada riigi huve kogukonnas, vaid olla omalaadne seaduslik vihmavari riigiga asjaajamisel. Regioonis, kus otsuseid võtavad vastu „auväärsed inimesed”, üritab külavanem ja kogu tema aparaat legaliseerida kogukonna otsuseid või siis hoida riigiinstitutsioonide ebaterve tähelepanu kogukonnast kõrval. Vaevalt et Taga-Kaukaasias asjad teistmoodi on.

Ma elasin aastakese külas, mille kohta räägiti rajoonis, et „seal ei kehti ükski seadus”. Mõeldi selle all aga seda, et külas polnud politseinikku ning kõik konfliktid lahendati omavahel ära. Sinna juurde kuulus ka see, et võõrastel, kel polnud külas oma tuttavaid, oli asulas suhteliselt ohtlik liikuda. Muidu elas see, ja veel paar analoogilist naaberküla, suhteliselt ilusasti. Korra hoidmiseks oli tekkinud huvitav ja keeruline süsteem klanne juhtivatest vanameestest, vanglakaristusega kohalikest „autoriteetidest” (keda ka zekkideks kutsuti) ja suhteliselt vägivaldsetest kohalikest täiskasvanud meestest. Kogu see süsteem eksisteeris Vene Föderatsiooni piiritsoonis ehk siis alal, mis peaks olema täielikult igat masti „kompetentsete organite” kontrolli all.

Etnilised paralleelmaailmad

Eelmise aasta oktoobris naasin ma pärast viitteist aastat jälle regiooni, mis asub Põhja-Jäämere kaldal Sahha Vabariigi (Jakuutia) ja Krasnojarski kraisse kuuluva Taimõri poolsaare vahel. Vähemalt juriidilise pluralismi seisukohalt polnud asjad muutunud. Ehkki vahepeal olid külla tekkinud piirivalve ja ka politsei oli muutunud tugevamaks, oli korrahoid ikka klannide ning zekkide käes. Politsei oma nina kohalike asjadesse eriti torkinud, seda enam, et nüüd olid nad jakuudid, mitte venelased.

Siit on paslik minna Vene riigi sümboolse taandumise lahkamisel järgmise aspekti juurde, milleks on etnilised barjäärid. Hoolimata sellest, et vähem kui 20 protsenti Vene Föderatsiooni rahvastikust on muust rahvusest kui venelased, on nn rahvusregioonid/vabariigid territoriaalselt ja majanduslikult suurema tähtsusega. Kohalike ladvikute kontroll on Venemaal enam-vähem funktsioneerivalt välja töötatud, ent nn rohujuuretasandil on tekkinud uus fenomen, milleks on vene keele taandumine rahvusregioonide perifeeriates. Tegemist on juba mõnda aega kestva protsessiga.

1990. aastate alguses seoses riigiaparaadi ja majanduse kokkuvarisemisega algas venelaste migratsioon regioonikeskustesse ja Venemaa Euroopa osa linnadesse. Põliselanikkonna protsent linnatagustes külades Tõvas, Jakuutias, Burjaatias, Hakassias, Volga regioonis ning ka Taga-Kaukaasias tõusis märgatavalt, kohati suisa saja protsendini. Tagajärjeks on noorema põlvkonna vene keele oskuse silmanähtav langus. Ehkki koolid, eriti keskkoolid, on endiselt riigikeelsed, on keelemiljöö domineerivalt ükskeelne. Nii kohtasin ka mina tundrakülades noori, kel oli silmanähtavaid raskusi vene keelega, ning ka osa minu vanu tuttavaid oli hakanud vene keeles märksa enam vigu tegema. Vene keele oskuse languse üle kaebasid ka kohalikud kooliõpetajad. Ükskeelsuse kasvule aitab kaasa ka perifeersete külade kasvav vaesus ehk noortel peaaegu puudub võimalus sattuda regulaarselt linna ja venekeelsesse keskkonda. Mõned aastad tagasi ringles Venemaa väikerahvaste infolehtedes skandaalne lugu. Noor tõvalane läks Peterburis ametniku juurde, kuna ta aga vene keelt ei osanud, siis võttis tõlgi kaasa. Venelasest ametnik sõimas tal muidugi näo täis ja teatas, et mingit Tõva pole olemas ega pole kunagi olemas olnud. Seda paar kuud peale seda, kui president Putin oli Tõvas kinni püüdnud rekordiliselt suure haugi.

Vene keele mitteoskamine on ka üks venelaste ja mittevenelaste võõrandumise allikaid. Venelaste ja mittevenelaste, eriti asiaatide suhted on Venemaal niikuinii komplitseeritud. Etnilist diskrimineerimist esineb mõlemalt poolt. Harvadel juhtudel viib see otseste konfliktideni, ent üldjuhul päädib oma etnilise rühma raamesse kapseldumisega. Ja isegi keeleoskajate puhul on täheldatav etniliste paralleelmaailmade uus tagasitulemine.

Kui 2000. aastad tähendasid paljudes Siberi rahvusregioonides 1990. aastate etnilise eraldielamise kadumist, siis nüüd on jälle etnilisel alusel grupeerumine intensiivistumas. Jakutski ööklubid on uuesti mitteformaalselt jagunenud jakuudi ja vene klubideks, nagu see oli aastail 2000-2001. Ning väga huvitav on vaadata Vene televisiooni talendi-show’sid, eriti „Minuta slavõ”. Üldjuhul asiaatidest esinejail on ka asiaatidest toetajad ja vastupidi.

Kui Kadõrovi tegemised kipuvad teinekord ikka avalikkuse ette tulema, siis ei tea keegi, kui palju TagaKaukaasias kohut mõistetakse, lähtudes kõigest muust kui kriminaalseadustikust.

Perifeersetes külades väljendub etniline paralleelmaailm mitte ainult venelaste peaaegu täielikus puudumises ja nende võõristamises, vaid ka distantsis föderaalvalitsuse korraldustesse, mille ignoreerimine toob jälle tagasi varimajanduse lokkamise. Tundrakülades ringi sõites hämmastas mind viimase viieteistkümne aastaga lokkama löönud salaküttimine. Põhjus on väga lihtne – legaalselt küttimine on muutunud järjest raskemaks nagu ka legaalselt liha ja kala müümine. Litsentsid ja küttimis-kalastusterritooriumid antakse tänapäeval välja 7000 km kaugusel Moskvas. Tagajärjeks on kohapeal eksisteeriv täielik minnalaskmismeeleolu ja sisuliselt silma kinni pigistamine igasuguse seadusvastase majandustegevuse suhtes. Ehk nagu mulle ütles ühe rajoonikeskuse jahispetsialist: „Millest inimesed muidu elavad?” Isegi enam, mul on alust arvata, et ka vabariiklikes keskustes ning ministeeriumites teatakse sellisest „varimajandusest” ning võimetusest tagada legaalseid elamisvahendeid seaduserikkumist tolereeritakse.

Taanduva riigi ambivalentsus

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Vene Föderatsioonis on suuri alasid, kus riik on taandunud nii oma kohustustest kui ka õigustest. Eriti puudutab see majandust. Põhimõtteliselt elatakse perifeersetes kohtades reegli järgi „nemad ei küsi ja meie ei torgi neid”. Liigsete väljaminekute ja paberitöö vältimiseks lasevad riigiametnikud kolgaste elanikel omatahtsi elada ning ei ilmuta erilist uudishimu, et teada saada, kuidas nad ennast toimetulemiseks varustavad. Siin pole tegemist ainult mittevenelastega. Kui näiteks Youtube’i otsingumootorisse lüüa sisse „kuidas elatakse Vene külas”, siis võib leida massiliselt ülesvõtteid Valgevene, Ukraina või Leedu piiri äärsetest vaestest küladest Venemaa poolel, kus valitseb naturaalmajandus ja elatakse arusaamatust sissetulekust. Ma olen Siberis näinud külasid, kus kogu elulaad meenutab visuaalses plaanis sõjajärgseid aastaid – kiivas ülerahvastatud barakid, söetolmuga määritud lumine külatänav ja igasugune rahaliste vahendite puudumine, mille tulemuseks on hooajaline võlgu elamine. Riik on nii siin kui ka seal teadlikult loobunud kohustusest oma kodanike suhtes, andes neile tasuks vabaduse teatud piirides seadust rikkuda.

Noor tõvalane läks Peterburis ametniku juurde, kuna ta aga vene keelt ei osanud, siis võttis tõlgi kaasa. Venelasest ametnik sõimas tal muidugi näo täis ja teatas et mingit Tõva pole olemas ega pole kunagi olemas olnud.

Lõpetuseks peab aga märkima, et riigi taandumine ei tähenda tema lõplikku lahkumist perifeeriast. Venemaal on üks riiklik institutsioon, mis ulatub peaaegu igasse majapidamisse, ja see on televisioon. Televiisorist tulev infovoog hoiab seda maailma suurima territooriumiga riiki koos ja loob tema elanikkonnas ühtekuuluvustunde. Isegi külades, kus puudub regulaarne side välismaailmaga, mängib igas kodus televiisor. Teine riigiinstitutsioon, mis sümboliseerib seotust laiema ühiskonnaga, on üldjuhul riiklik meditsiin. Mingisugune velskripunkt kui mitte haigemaja on Venemaal pea igas asisemas asulas. Järjekorras kolmas inimesi riigiga ühendav institutsioon on koolivõrk, seda enamasti algkooli tasandil. Pärast seda tulevad korra- ja seadusvalve ning erinevad administratiivsed struktuurid. Vastupidiselt esmapilgule on sellisel osa elanikkonna tahtlikul unustamisel riigile Vene Föderatsioonis positiivne mõju. Riiklik minnalaskmismeeleolu lubab ignoreerida mitmeid majanduslikke ning sotsiaalseid kitsaskohti, aitab vältida ebameeldivate küsimuste esitamist ning takistab ressursside edasist killustamist. Ideaaljuhul on riigil alati võimalik oma positsioonid tagasi võita, kui saabuvad rasvasemad aastad. Millal see aga tuleb, ei julge praegu vist keegi ennustada.

Jüri Luik

Suursaadik, Eesti alaline esindaja NATO juures

Aimar Ventseli artikkel juhib tähelepanu teemale, mida me Venemaast rääkides kipume unustama. Vene riik on maailma suurim, laiub üle hiiglasliku üheksa ajatsooni. Lissabonist on Moskvasse 3900 km, aga Vaikse ookeani äärne Vladivostok on Venemaa pealinnast 6500 km. Venemaa on riigikorralt autoritaarne, seetõttu räägime temast alateadlikult kui unitaarsest riigist, siiski kuulub Vene Föderatsiooni 85 erinevat subjekti (nagu regioone Venemaal nimetatakse) alates väikestest oblastitest ja lõpetades hiigelsuurte kraide ja vabariikidega. Loomulikult pole tegu mingite autonoomsete üksustega, kõike ohjab Moskva, kuid seda teoorias, mitte alati praktikas. Võtame Siberis Krasnojarski krai, kus eestlased on lõunas mustmullavööndis elanud juba tsaariajast, aga samas hiiglaslikus krais asub ka eestlastest kommunismiohvritele tuttav Norilsk Põhja-Jäämere ääres. Krai on suuruselt 2,4 miljonit ruutkilomeetrit, aga seal elab vaid 2,8 miljonit inimest. Kuigi riigikord on üks, on tänu hiiglaslikele mõõtmetele ja vahemaadele suuri erinevusi nii majanduse, sotsiaal- ja loomulikult ka kultuuri vallas, seda nii subjektide vahel kui nende sees. Piirkonnad on väga erinevas olukorras, võim suhtub neisse erinevalt, mistõttu riigi areng on väga ebaühtlane. Moskva oli Nõukogude Liidu ajal ja on ka praegu kõige tähtsam piirkond, esinduslinn, impeeriumi pealinn. Selle hiigellinna luksusesse uinutamiseks, tema kaunistamiseks ja korrashoidmiseks ei hoita vahendeid kokku. Moskva on võimukeskus ja vene oranž revolutsioon, kui selline peaks aset leidma, saab võimu hirmuunenägudes alguse eelkõige Moskvast. Kuigi moskvalane on keskmisest haritum, on Levada keskuse sotsioloogide arvates moskvalased palju konformistlikumad, sest Moskvas ei hoita elanike pealt raha kokku. Valdav enamik piirkondi saab olulise osa sissetulekust föderaaleelarvest ehk siis naftatuludest. See raha läheb oblastite „pealinnadesse“ ja suurematesse linnadesse, mitte maale. Riigivõim tõesti maale ei ulatu, seal elatakse nii, nagu seal alati on elatud. Maaelanikel pole poliitilist võimu, neil pole ühtset identiteeti. Neil pole ka „sidemeid“, mis on Venemaal iga taseme võimu allikaks. Maapiirkondades pole õieti midagi, mis paneks uskuma tulevikku. Venemaal ei saa tänase päevani täie kindlustundega erastada põllumaad, seetõttu pole ka maamajandus korralikult jalgu alla saanud. Maarahva kui iseteadliku kogukonna hävitamine käis jõhkrate meetoditega läbi kogu kommunismiaja, tänaseks ollakse sellega paraku finišisse jõutud. Kurbi pilte külaelust võib leida kõikjalt üle Venemaa. Muidugi on ka erandeid, mis pigem kinnitavad reeglit. Suured regionaalsed erinevused ja äärmine killustatus ei luba maarahvast pidada ka eriliseks poliitiliseks jõuks. Kui linnade töölisklass on poliitiline jõud, võtame või suure tankitehase Uralmaš töölised, Vladimir Putini tulised toetajad, siis maainimesed mitte. Maapiirkondi hoiab ühtses riigi mõjuväljas föderaalne televisioon, vene rahvuslikel aladel ka üha rohkem õigeusu kirik, mille Putini režiim on muutnud sisuliselt ministeeriumiks. Siberist tuleb rääkida eraldi. Siberlane on omaette mõiste, see on iseseisva mõtlemise märk. Vahemaad Moskvaga on hiigelsuured ja kui sa just ise ei provotseeri, siis riigivõim sinuni naljalt ei ulatu. Õnnetumad on need rahvad, eriti põhjarahvad, kes juhtuvad elama suurte nafta- ja gaasileiukohtade läheduses. Relvastatud võim valvab seal kiivalt, et Venemaa kallis vara kuidagi ohustatud poleks. Kindlasti peaksime Vene erinevatele piirkondadele rohkem tähelepanu pöörama. Ehkki tegu pole formaalselt mingite poliitiliste mõjuteguritega, siis tegelikkuses ei saa üks mees nii suurt riiki juhtida. Küsimus pole ju kunagi ainult käsu andmises, vaid ka selles, kuidas seda eri kohtades ellu viiakse. Keisrile antakse, mis keisri kohus, aga edasi tegutsevad paljud juba oma fantaasia järgi. See kõik pakub huvi ka meile, kes me Venemaad kõrvalt, kuid üsnagi lähedalt vaatame.

Raivo Vare

majandusekspert ja rahvusvaheliste suhete vaatleja

Hea kolleeg Aimar Ventsel on üks väheseid Eesti eksperte, kes koos Karmo Tüüri ja veel mõnega jälgib sügavamalt, mis toimub Vene eri regioonides, mitte ainult suuremates keskustes. Just praktilised tähelepanekud ja üldistused sellest pildist, mis avaneb Vene tohutu suure riigi erinevates paikkondades, annab aimu asjade seisust riigis tervikuna. Ainuke probleem on, et sellel, mis toimub provintsis, ei ole otsustavat tähtsust riigi poliitilises arengus. Läbi ajaloo on Venemaa saatust otsustatud suurlinnades, eesotsas pealinnaga.

Teisest küljest on provints alati elanud natuke oma elu. Ega nii suure territooriumi nagu Venemaa haldamine olegi võimalik teisiti kui teatud piirkondliku iseolemise talumisega. Seda kombinatsioonis autokraatliku tsentralisatsiooniga, mida toestavad põhiliselt jõustruktuurid ja valitseja saadetud asevalitsejad oma administratsiooniga. Tegelikult nii suurt ja mitmepalgelist riiki pole võimalik valitseda täielikult kõike kontrollides. „Käsitsijuhtimist“, mida demonstreeritakse aeg-ajalt massimeedia kaudu veenmaks alamaid, et kõik on „keskuse“ kontrolli all, jätkub parimal juhul vaid võtmetasandite tarvis. Siit ka üldist stiili arvestades ootamatult pehme ja ettevaatlik Vladimir Putini käitumine nii Tatarstani presidendi ametinimetuse kui ka kogu Põhja-Kaukaasia sasipuntra käsitlemisel, mida on peamiselt seotud Ramzan Kadõrovi fenomeniga, kuid mis hõlmab ka teisi regiooni piirkondi. Piisab vaid vaadata, mis on toimunud-toimumas Inguššias, Dagestanis, Kabardi-Balkaarias ja mujal.

Seda keerukat tausta arvestades on läbi aastasadade riigijuhtimise sisuliselt tsentralistlikku korraldust praktilistel kaalutlustel täiendanud nn “kormlenije“ süsteem, kus kohapealne eliit saab territooriumi kontrolli tagamise ning lojaalsuse ja keskusesse viidava rendise eest teatud vabaduse kohapeal toimetamiseks nii administreerimise korraldamise kui ka majanduses toodetud tulu osalise omastamise näol. Seda võimendab omakorda riigi ebaühtlane areng ja elanikkonna paiknemine. Üle poole elanikkonnast elab vaid kuni 600 kilomeetri kaugusel riigi tänasest lääne- ja lõunapiirist ning teispool Uurali mägesid on tohutul territooriumil alla kümnendiku elanikkonnast. Kuigi ka otseselt meie piiri läheduses asuvates päris-Vene oblastites on ajaloolis-majanduslikel põhjustel samasugune olukord. Ning, nagu Aimar tabavalt märgib, lisandub siia veel etniline kirevus eelkõige just hõreasustatud idaaladel ja veelgi enam muusse kultuuriruumi kuuluvas Põhja-Kaukaasias.

Selline keskkond on toonud kaasa olukorra, kus kohapealne keskvõimu esindus ühtepidi korrumpeerub ja teistpidi püüab püsida teatud tasakaalus kohalikku päritolu eliidiga, täites administreerimisfunktsioone minimaalse võimaliku aktiivsusega ja jättes selle suuresti isetoimivaks regulatsiooniks, mida siis korraldavad kogukonnad-klannid-etnilised grupeeringud.

Peamine viga, mida tehakse väljaspool Venemaad, rääkides provintsielu raskustest, vaesusest ja isevoolu toimimisest, on järgmine. Eeldatakse, et olukorra viletsus ja isegi majanduslik allakäik toob kaasa rahulolematuse, mis võib provotseerida muudatusi terves riigis. See peaks paika kindlasti paljudes teistes maades, aga mitte Venemaal. Miks? Sest venemaalased, nii venelased kui ka teist etnilist päritolu elanikud, on läbi aja elanud viletsalt ja on kohandumise maailmameistrid. Aktiivsem või ka rahulolematum seltskond aga liigub keskustesse. Just nii, nagu Aimar kirjeldab, on toimetatud nii tsaari, nõukogude kui ka uuemal ajal. Mõistes, et igasugune eraldumine surutakse julma jõuga maha, üritatavad kohalikud konverteerida lojaalsuse säilimist majanduslikku toimetulekusse. Kuna see on ühine huvi nii regionaalsete eliitide kui ka kogukondade jaoks ning reaalseks lahenduseks ongi see omapärane equilibrium, kus riik tundub taandunud või eemalolevana ja igapäevast elukorraldust reguleeritakse suuresti kogukondade poolt. Seepärast ongi Venemaa valitsejad alati teinud sisepoliitikat keskustes, aga provints oli, on ja jääb omaette ellujäämisvõitlust pidama. Välja arvatud mõni ressursirikkam paikkond, nagu Lääne-Siber, Jakuutia ja mõni muu, kus keskvõimu haare on pisut tugevam, kuigi see ei takista Aimari kirjeldatud elukorraldusmudeli vohamist ka seal.