Süürlased kõnelevad oma elust. Ausalt

Maailm räägib Süüriast, kuid harva saavad meedias sõna süürlased ise. Otsustasin vestelda Istanbulis Süüria sõjapõgenikega, sest kogu arutelus Süüria oleviku ja tuleviku üle on süürlaste endi häält liialt vähe kuulda. Meie kohtumiste käigus Istanbulis leidsin eest tõeliselt avameelsed inimesed. Nad on väga erineva taustaga, kuid neid ühendab soov oma maast rääkida ja läbielatut maailmaga jagada. Oma turvalisuse pärast kartes paluvad nad, et kasutaksin väljamõeldud nimesid.

Palun saage tuttavaks: Fuad (Aleppost, sunniit, 40, põgenes 2012), Nadia (Damaskusest, druus, 39, põgenes 2012), Amena (Aleppost, sunniit, 27, viimati Süürias septembris 2015), Maya (Aleppost, agnostik, 29, põgenes 2012) on Süüria põgenikud Türgis.

Palun jutustage elust Süürias enne sõda.

Fuad: Töötasin Türgi firmade toodete vahendajana Süüriasse. Olin edukas. Enamik inimesi on pigem tavatöötajad, aga Süüria elu oli odav. Inimesed leidsid ikka aega, et nädalavahetustel lõbutseda, pidada piknikku, nautida vesipiipu, olla sõpradega. Hinnati lihtsat elu. Aleppo oli suuruselt teine linn peale Damaskust, suurim tööstuslinn. Tööstusesse investeeriti, et äri laiendada ja kasvatada. Viimase kümne aasta jooksul ärisektor kasvas, uue põlvkonna juhid olid uuendusmeelsemad ja osteti uut tehnoloogiat. Kasvatati puuvilla, eriti edukad olid tekstiili- ja ravimitööstus. Kasvas pangandussektor. Peale (Liibanoni peaministri Rafic) Hariri atentaati Liibanonis (2005) loobus Süüria Liibanoni okupatsioonist, sealt alates läks majandusel paremini. Ajalooliselt on Aleppo suure tähtsusega. Ajaloo hõng oli kõikjal, Aleppo on kuulus, kreeklased, roomlased, paljud teised kultuurid jätsid sinna oma jälje. Mul oli palju kristlastest, kurdidest ja kaukaaslastest sõpru. Keegi ei küsinud, kas oled kristlane või muslim. Elasime samade põhimõtete järgi: töötada ja elu nautida.

Nadia: As-Suwayda provints Damaskuse lähedal on minu sünnipaik. Seal elab palju druusi kultuuri kuuluvaid inimesi. Nagu teistelgi vähemustel Süürias, oli meie elu võrdlemisi piiratud. Nagu ka sunniidid, ei saanud meie kultuuri kuuluvad inimesed näiteks sõjaväes kõrgeid ametikohti. Piiratud võimaluste tõttu on enamikul druusi peredest keegi riigist väljaspool, näiteks Pärsia lahe riikides või Aafrikas või Lõuna-Ameerikas. Mitu revolutsiooni ka enne praeguse Süüria presidendi Bashar al-Assadi valitsemisaega on alguse saanud nimelt druuside piirkonnast. Viimasel ajal on druuside juhte tapetud, kuna nad ei soostunud režiimi nimel sõdima ja pered keeldusid oma poegi armeesse saatmast. Sellest alates on palju noori druusi mehi Süüriast pagenud.

Amena: Õpetasin inglise keelt kursustel, andsin ka eratunde. Elu oli hea. Mu emal oli ilusalong ja isa tegeles äriga. Mu praegu 17-aastane vend õppis.

Maya: Õppisin Londonis õpetajaks. Kui algas sõda, läksin tööle Iraaki, Erbilisse. Ka seal ei olnud turvaline. Sealt tulin edasi Türki.

Usk ei domineerinud inimeste igapäevaelus. Kui naine kannab rätikut, võib see olla ta valik, sest ta on haritud. Burkat meil üldse ei kanta.

Süüria on konstitutsioonilt sekulaarne riik. President Bashar al-Assad kuulub alaviitide hulka, keda on umbes 10 protsenti elanikkonnast. Milline oli Süüria üldine religioosne profiil?

Fuad: Sõltuvalt piirkonnast. Aleppos on rohkem usklikke inimesi, aga kuna see on tööstuslinn, keskendusid inimesed rohkem rahategemisele ja ärile. Kõik olid koos, kristlased, muslimid ja Süüria suurim armeenia kogukond. Selline kooseksisteerimine loob tolerantsi. Mitmes piirkonnas olid valdavas enamuses assüürlased, kes on liberaalsemad. Sunniite on Süürias valdav enamus. Kuid sellist asja nagu Egiptuses, et inimesed bussis Koraani loevad, meil polnud. Inimesed tegelesid usuga kodus.

Nadia: Süürias mängivad lisaks usule suurt rolli ka hõimud. Tähelepanek on seegi, et kui viimastel aastatel sai muutuda liberaalsemaks, tekkis vastukaaluks ka avalikum katmine. Tekkisid mõlemapoolsed äärmused. Aga usk ei domineerinud inimeste igapäevaelus. Kui naine kannab rätikut, võib see olla ta valik, sest ta on haritud. Burkat meil üldse ei kanta.

Nii et vähemusi tõrjuti Süürias võimult ja avaliku elu juhtimiselt?

Fuad: Bashar al-Assadi isa oli osavam. Tal oli sunniitide toetus, ta andis neile ärisid ja oskas nende lojaalsust võita. Ka osa druusidest oli võimule lähedal ja nad mõjutasid teisi kuuletuma. Armeenlased, kristlased samamoodi. Kuid alati oli tunda seda vihkamist, mida valitsejad levitasid – näiteks hoiatasid nad kristlasi, et sunniidid tahavad neile kätte maksta jne. Selline vastandumine toetas ta valitsemist. Aga polnud internetti, keegi ei teadnud, mis toimub. Muslimeid laimati ja praegu on selle tulemus käes. ISIS aitab selles mõttes Assadit, et ta saab öelda, et „läkski nii“. Pidev vastandamine on oma eesmärgi täitnud.

Nadia: Ka druuse hirmutati, et sunniidid on ohtlikud. Kõiki mängiti kõigi vastu.

Maya: Olen küll passis sunniit, aga käisin kristlikus koolis. Nüüd kästakse üksteist tappa.

Amena: Daesh ei ole sunniidid! Daeshis on koletised. Nüüd ei loobu Assad enam kunagi oma positsioonist. Ta kaitseb oma linnu, kaasa arvatud Latakia. Näiteks Aleppo inimesi ei lasta Latakiasse, isegi kui tahaks Süüriasse jääda.

Miks Bashar al-Assad riigi kooshoidmisel edukas polnud?

Nadia: Allasurumine muutus karmimaks. Mukhabarat (sõjaväeline siseluure) muutus tugevamaks. Kuid tulid internet ja nutitelefonid ja kuigi osa kanaleid oli suletud, sai VPNiga minna Facebooki või Youtube’i. Isegi satelliidiantenni omamine oli keelatud, kuid lõpuks oli neid nii palju, et enam ei saanud midagi teha. Enam ei vaadatud vaid Süüria meediat, info levis. Kuid enne, kui Tuneesias ja Egiptuses algas araabia kevad, oli olukord Süüria inimeste jaoks lämmatav.

Fuad: Peale Hariri tapmist tekkis olukord, kus lääneriigid ei olnud enam Assaditega rahul. Bashar oligi ülbe, eriti araabia liidrite vastu. Ta provotseeris Saudi kuningat ja teisi, kuid kiitis Venemaa ja Iraani liidreid. Bashar tahtis olla vanade araabia liidrite kõrval nooruslik ja seletas, et kasutab sõnavabadust, andes eeskuju oma riigi kodanikele, kellele samas sõnavabadus oli keelatud. Tehti ka muid vigu, inimestelt Damaskuses võeti suurprojektide käigus kodud ja maa ära, aga asemele ei antud midagi. Korruptsioon vohas. Rahutused levisidki eelkõige vaestes Damaskuse piirkondades.

Milline on teie meelest süürlaste üldine identiteet, kui usu ja rahvuse kõrvale jätame?

Fuad: Ütleksin, et täielikult Vahemere maade kultuur. Elu nautlev, rahateenimisele orienteeritud. Inimestele meeldis teenida ja ka kulutada.

Maya: Vahemereline, aga ka idamaine.

Nadia: Mind häirib, kui Lähis-Ida maadest rääkides võrreldakse neid Pärsia lahe maadega, eriti Saudi Araabiaga. See pahandab mind ja ma ütlen alati, et me ei ole sarnased. Süürlased ei pea end araablasteks. Naistel on palju rohkem vabadusi, isegi kui nad kannavad rätikut, käivad nad tööl, teenivad raha, käivad väljas. Süüria on autentne.

Milliste stereotüüpide või valearusaamadega süürlaste kohta te kokku puutute?

Fuad: Meil pole nelja naist ja me ei ela telkides, meil pole kaameleid. Globaliseerumine oli jõudnud ka Süüriasse. Meie islam on mõõdukas, aga kahjuks seda ei kujutata nii.

Nadia: Infrastruktuur oli võrdlemisi hea, ka kaugemates külades oli elekter ja lapsed käisid koolis. Me ei sarnane isegi Ida-Türgiga. Süürlased on avatud ja paljudes peredes töötavad nii mees kui naine. Muutused olid toimumas ka kultuuris, aga valitsus oli ikka samasugune.

Meil pole nelja naist ja me ei ela telkides, meil pole kaameleid. Globaliseerumine oli jõudnud ka Süüriasse. Meie islam on mõõdukas, aga kahjuks seda ei kujutata nii.

Mis toimub praegu teie kodukohtades? Mis olukord seal valitseb?

Fuad: Aleppo oli tähtis tööstuskeskus ja on tunne, et just seda tööstust üritatakse täiesti hävitada. Edukad äriinimesed on läinud Türki, Egiptusse, kust on kosta mitmeid edulugusid. Nad teavad, kuidas äri ajada ja tööd korraldada, nad oskavad tehaseid püsti panna ja ostavad nüüd puuvilla mujalt kui Süüriast. Aga samuti on igapäevaselt kuulda äriinimeste surmadest, väga kalleid tehaseid, mis olid varustatud hea tehnoloogiaga, on maha põletatud. Ajaloolised hooned ja UNESCO kaitse alla kuulunud maailma pikim, 14 km pikk al-Madina Souq basaar on hävitatud, tähtsaima ajaloolise Umayyadi mošee minarett varises. Selles süüdistan ma Süüria valitsust. Piire valvasid ju Assadi korrumpeerunud kindralid, sellist hulka relvi Süürias varem ei olnud. Kui maksti teatud summa, jäeti piir vajalikes kohtades valveta ja kõike võis üle vedada. Assad sellele ei keskendunud ja see on nüüd toimuva üks põhjusi.

Nadia: Smugeldamine sisse-välja oli tavaline ja kes tahtis palju raha teha, üritas tööle minna tolli. Assad pidi seda teadma. Ka mina süüdistan Süüria valitsuse käitumist. Kui Daraas karikatuure joonistati, ei nõudnud veel keegi Assadi tagasiastumist.

Amena: Nüüd on Aleppos iga päev pommitamine. Meid pommitavad nii Vaba Süüria Armee (VSA) kui valitsus. Nad võitlevad omavahel, kuid tsiviilisikud on vahel. Me ei saanud magada, peitsime end keldris. Kunagi ei tea, millal plahvatus toimub, meie maja aknad on puruks, osal tänavatest passivad snaiperid. Terve aasta käisin eraõpilaste juures tunde andmas nii, et pidin end peitma, seejärel kiiresti üle tee jooksma, siis jälle peitma. Olen mitu korda kuulnud kuule lähedalt mööda vihisemas. Enamuse ajast istud majades, pole elektrit, vett. Eelmine aasta oli kõige hullem.

Peale suuremaid plahvatusi viiakse surnud ära, inimesed asuvad kohe koristama, sõjaga ollakse nii harjunud. Ei saa elu katkestada, inimesed tahavad töötada. Koolid seiskusid mitmeks aastaks, aga vanemad tahavad, et lapsed õpiksid. On väga palju õnnetusi, koolid on saanud tabamusi. Ülikoolis Aleppos sai eksamipäeval mitusada inimest surma. Lennukist tulistati rakett, ülikool sai tabamuse, läks põlema. Nüüd kasutavad ülikooli ühikaid pered, kelle majad on hävinenud, mitu peret elavad ühes väikeses toas, kardin vahel. Kui instituudis tundi andsin, oli plahvatus, seejärel palju plahvatusi. Kõik hakkasid paanikas ringi jooksma, see oli nii hull, et ma otsustasin viimaks lahkuda. Ma pole sellest meeleolust veel välja saanud.

Maya: Nüüd on VSAl Aleppos oma piirkond, seal on koolid, poed, kõik. Nad ei taha Süüria raha kasutada, sellel on presidendi pilt. Nad kasutavad oma piirkondades Türgi liiri. Teised piirkonnad palkavad endale kaitseks nn turvamehi. Neid „turvaüksusi“ kardavad kõik, sest nad võivad teha mida iganes. Inimröövid, tapmine, röövimine, mürgitamine, kõik see on igapäevaelu. Kaupmehed petavad, lahjendatakse ravimeid, piima, tööstus on maatasa tehtud, kõik on defitsiit. Hinnad on tohutult kasvanud, kütust ei müüda, kodugaasi hind on nii kõrge, et seda ei saa endale lubada.

Imekspandav, kui leidlikud on süürlased. Nad saavad elada ühe küünla abil.

Maya: Ma kartsin pomme ja tulistamist nii väga, et ei julgenud enam tagasi minna. Peitsin end tulistamiste ajal kapis. Mu õde sai närvivapustuse. Olin ükskord taksos, kui politsei meie pihta tule avas, et me tee vabastaksime.

Fuad: Ma kaotasin sõjas 2012. aastal venna. Ta läks pildistama nagu sõjafotograaf, oli VSAga, kes alguses koosnes süürlastest. Ta filmis ühel päeval Süüria sõjaväge, teda löödi pähe ja ta sai surma. Mult küsiti, miks ta pidi sinna minema, tal oli ju kõik olemas, milleks end sellesse segada. Aga tal oli oma põhjus, ta ei nõustunud, et Assad tappis nii paljusid. Ta ei kuulanud teiste nõuandeid ja läks ikka, et seda kõike dokumenteerida.

Euroopas imestavad paljud, et põgenikud Türgist edasi liiguvad, kuna need kaks maad on paljude arvates sarnase kultuuriga. Millega siin rahul ei olda?

Nadia: Selles küsimuses kultuur ei loe. Põgenikud, kes siin vastu võetakse, ei tohi töötada. Isegi kui kõik aitaksid ja valitsus ning vabaühendused neile raha annaksid, inimestele ei meeldi niisama istuda.

Maya: Türgis ei taheta Süüria õpetajaid ja näiteks mind võeti tööle tingimusel, et ma ei ütle, et ma olen Süüriast. Kõik teavad, et olen britt, ja armastavad mind. Kui teaksid tõde, hakkaksid lapsevanemad nurisema. Ma ei saa tööd kaotada. Lastega Süüria peredel on raske oma lapsi siin harida. Esiteks keeleprobleem, teiseks ei tunnustata siinsetes koolides jätkatud haridust. Meile ei anta kortereid rendile, minu üürileping ei ole minu nimel. Ükskord olin koolibussis, kus tuli juttu põgenikest, kui tänaval romad kerjasid. Kõik vaatasid aknast välja ja näitasid näpuga „Suriyeli- suriyeli!“ (türgi k: süürlane-süürlane). Tahtsin karjuda, et need ei ole süürlased, aga ei saanud midagi öelda. Tundsin end väga halvasti, ma töötasin väga palju, et sellist haridust saada, ja nüüd olen siin Türgis, kus keegi meid ei taha.

Amena: Ka mina tulin turistiviisaga, ma ei saa endale pagulase staatust lubada. Seda ei saa muuta tööloaks või elamisloaks. Sellega peame jääma Türki, telklaagrites aga inimesed lihtsalt surevad, need on väga vaesed ja ebaturvalised. Pangaarvet ei saa enamikus pankades avada, midagi järelmaksuga osta. „Suriyeli“ (süürlane) on nagu sõimusõna.

Fuad: Süürlased on teistmoodi. Nad tahavad töötada end tagasi samale heaolutasemele, mis neil oli enne. Näiteks kui mul oli tehas, siis tahan uuesti endale tehast, kui oli pood, tahan uuesti poodi pidada. Siin on keeleküsimus peamine probleem. Samuti regulatsioonid, mis muutuvad iga paari kuu tagant, me ei saa vabalt liikuda, selget tulevikku pole. Pagulase ID-ga töötada ei või. Peab balansseerima turismiviisa ja põgenikustaatusega, mõlemaga on piirangud. Euroopasse minejad teavad, et viie aasta pärast on neil uus kodakondsus, kodanikuõigused, töökohad või haridus. Kui me teaksime, et saame viie aasta pärast Türgi kodakondsuse, ei läheks paljud siit edasi. Meil on ju ka oma identiteeti vaja – Süüria oma me juba kaotasime. Näiteks kui pass aegub, siis on võimalus, et enam Süüria su passi ei uuenda. Mida siis peale hakata?

Nadia: Türgis on võimalik väärikalt elada, kui sul on raha. Aga enamikul inimestel ei ole midagi järel ja vaid heal juhul saavad nad peavarju või laagris elamisväärse koha. Ei saa eeldada, et inimesed, kel pole tulevikku, kel isegi homset ei ole, mitte midagi ette ei võta. Ka põgenikel, kel on Türgis ajutine kaitse, on õigus oma lapsi Türgis kooli panna. Aga reaalsus on teine. Neid ei taheta võtta, öeldakse, et klassid on täis või et eelis on türgi lastel. Esineb ka tagakiusamist. Näiteks küsitakse süürlaste käest palju kallimat üürihinda, sest neil ei ole valikut.

Mis on nende süürlaste ootus, kes Euroopasse jõudnud on? Näiteks teie tuttavatel?

Fuad: Minu tuttavatest on mitu juba kohal, üks läks paadiga, üks jala läbi Bulgaaria. Peredega inimeste suurim ootus on turvalisus ja elamispind.

Amena: Neilt küsitakse, mida nad soovivad teha, mida õppida või millega elatist teenida. Tänu internetile on infovahetus hea, loodud on netilehed, kus põgenikud infot ja kogemusi jagavad – mis linnadesse minna, kust eemale hoida. Mu sõbrad kutsuvad mind ammu, et neile järgneksin. Aga mul polnud raha, et seda teekonda ette võtta, pidasin tervet oma peret üleval.

On ka seda, et mehed kontrollivad, mis otsuseid teevad nende pere naised. Mis riideid kannavad jne. Seksuaalharidust ei anta.

Maya: Kui läheksin Euroopasse, töötaksin ma kindlasti. Teatakse, et tänu paremale sotsiaalsüsteemile on seal šansid läbi lüüa suuremad, paljudel on ju lapsed. Kindlasti on ka neid, kes kasutavad lahkust niisama ära, kuid süürlased on üldiselt töökad. Aga olen kuulnud, et öeldakse, et kui midagi on tasuta saadaval, siis tuleb see ära kasutada.

Fuad: Usu mind, süürlastele on töö püha. Meile tambiti juba lapsest saadik – kui õppida ei taha, siis lähed kohe tööle.

Kuidas on peresuhted ja sooline võrdsus?

Nadia: Pere kokkuhoidmine ja lähedus on väga tähtsad. Võrdleksin itaallastega. Minu õed ja meie vanemad, me oleme väga lähedased.

Fuad: Lapsepõlvest alates on minu pere igal reedel vanaema juures käinud. Kõik on koos, tädid, onud, nende lapsed, oleme väga perekonnale orienteeritud.

Nadia: On muidugi väga erinevaid peresid. Isegi kui otsustusvõim on naise käes, näidatakse välja, nagu mees oleks otsustaja. Süüria naised on muidu võimukad ja näiteks vanaemad on tihti peredes kesksel kohal.

Amena: On ka seda, et mehed kontrollivad, mis otsuseid teevad nende pere naised. Mis riideid kannavad jne. Seksuaalharidust ei anta. Näiteks rasedusest ärahoidmist ei õpetata. Kui ma vaatan praegu, kuidas osa peresid jälle uue lapse saavad, siis ma ei suuda seda mõista – sellises olukorras pere kasvatada?! Aga nad ütlevad, et juhtus nii.

Fuad: Kui lapsed panevad vanavanemad vanadekodusse, on see perele häbiks ja neid kritiseeritakse. Kui esivanem ei saa enam ise hakkama, peab keegi pereliikmetest ta hooldada võtma.

Nadia: Lapsehooldusega on naistel neli kuud vanemahüvitust. Töötavad naised panevad lapsi lasteaeda, kuid hoiavad ka lähedased või naabrid või muu lähedane inimene.

Maya: Minu meelest on konservatiivsust siiski palju ja rohkem idamaises mõttes. On rangeid reegleid, eriti just naiste suhtes. Tean peresid, kus naine ei tohi isegi juukseid ilma mehe loata lõigata. Noored ei ela abiellumata koos. Mina elasin vanemate lahutuse tõttu mitme sugulase juures. Osa minu perekonnast, kelle juures olin, sundis mind pearätti kandma. Pidin end katma ja vihkasin seda. Olin teismeline ja ei osanud enda eest seista. Ühel hetkel taipasin, et kannan rätti nende, mitte enda pärast. Londonis õppimine tegi mind tugevamaks, ma sain aru, et võin ise otsustada. Loobusin rätikust.

Vahel, kui ma mõtlen neile kaunitele kohtadele nagu Palmyra, 3000 aastat vana ajalugu, mis kõik nüüd on kadunud, siis ma mõtlen, et neil inimestel on kergem, kes seda kunagi ei näinud. Siis nad ei saa aru selle kahju suurusest.

Amena: Me oleme küll sunniidid, kuid ei mina ega mu ema kata ennast. Mulle on öeldud, et see on asi, mis on sisemine otsus. Oli periood minu elus, kus kõik usulised reeglid mind vihastasid. Olin armunud kristlasesse, aga meie abielu oleks toonud mõlemale poolele palju pereprobleeme. Me pidime oma suhte katkestama.

Põhjendage, miks noored mehed pagevad. Euroopas öeldakse, et nad peaksid võitlema ja oma maal korra majja lööma.

Nadia: Enamus põgeneb sõjaväe eest. On juhtumeid, kus ühe ja sama pere pojad on püssiga kumbki erinevas vahipunktis, nende vahel on 100 meetrit. Üks Assadi armees, teine opositsioonis. See on lõhestanud paljusid peresid. Paljud teenisid sõjaväes, kuid siis tekkis võimalus põgeneda. Paljud 18-aastased tahavad ju õppida, mitte sõdida, enamikul on ülikoolile ligipääs nüüd võimatu.

Fuad: Paljud on abielus, nad lähevad Euroopasse, et mitte riskida oma perega, kes on mõnel naabermaal. Kunagi nad katsuvad paluda perede ühendamist. Selle maa juhtkond tapab omaenda inimesi, miks nad peaksid tahtma selle sõjaväega ühineda? Valik on selline – kas tapad teisi, sind ennast tapetakse või sa põgened. Kes ei taha veriseid käsi, põgenevadki. Põgenevad ka Assadiga ühte religioossesse gruppi kuuluvad alaviidid. Nende vanemad ei taha saata neid režiimi eest teiste süürlaste vastu võitlema. Paljud saavad surma. Aga Assad on neid veennud selles, et kui tema võimult lahkuma peaks, siis nad tapetakse kõik ära.

Nadia (hakkab nutma): Vahel, kui ma mõtlen neile kaunitele kohtadele nagu Palmyra, 3000 aastat vana ajalugu, mis kõik nüüd on kadunud, siis ma mõtlen, et neil inimestel on kergem, kes seda kunagi ei näinud. Siis nad ei saa aru selle kahju suurusest.

Fuad: Demograafiline olukord Süürias muutub selle sõja tõttu. Palju vanemateta lapsi, iraanlased ja liibanonlased ostavad maid kokku neilt, kes on lahkunud, ja valitsus laseb sel juhtuda.

Nadia: Nad tahavad, et Hizbollah ja iraanlased saaksid riigis mõjuvõimu juurde. Nad kardavad, et Saudi tahab teha Süüriast sunniitlikku riiki… Meie sunniidid ei ole sellised nagu Saudis!

Fuad: Saudi islam on vahhabiitlik ja see on Süüria sunniitidest väga erinev. Neil on imelikud fatvaad ja meie ei kuulu sellesse islamisse. Varem me ei küsinudki üksteiselt, mis usku sa kuulud, see ei olnud teema.

Kuidas suhtutakse Venemaa tegevusse Süürias?

Fuad: Meie režiim on Venemaale sarnane. Me ei tea, kas Assadi võim on oma viimases faasis või ei. Kuidas iganes ka läheb, venelastel on võimalik öelda, et me oleme siin ja kui läheb koogi lõikamiseks, siis meie tahame oma tükki. Neil on vaja väljapääsu Vahemerele. Venemaa tahab jääda, olgu Assad või ei. Gaasimaardlatel Latakia ees on suur väärtus. Nad ei taha ka, et Katari nafta- ja gaasijuhtmed läbi Süüria Euroopasse minema hakkaksid. Räägitakse ka riigi lagunemisest. Kui nafta- ja gaasimaardlad on reaalsed, siis oleks väike riik väljapääsuga merele, mis jääks Iraani ja Assadi ja Venemaa mõjualasse, väga edukas.

Milline oleks alternatiiv al-Assadi valitsusele?

Fuad: Kõigepealt peaks Assad kaduma. Seejärel tuleks radikaale piirata ja ohjeldada. Kõik, Al-Nusra, Daesh, Al-Qaeda, kõik peaksid kaduma. Oleks vaja laiaulatuslikku rahuvalvet ja seejärel mõne aasta pärast me peaksime läbi viima valimised. Peame ehitama uue süsteemi.

Nadia: Oleksin eelistanud, et ta oleks õigel ajal tagasi astunud. Kui Assad jääb, muutub ta aina ohtlikumaks.

Fuad: Daesh on väga negatiivne, kõik usuvad, et sunniidid ongi sellised. Seega nähakse alternatiivi vaid alaviitides. Aga süürlased seda enam ei aktsepteeriks. Mujal arvatakse nüüd, et sunniidid maksavad alaviitidele kätte. Aga meie teame, et oli ka palju vaeseid alaviite, neid, kes polnud süsteemiga rahul, kes ei saanud sellest valitsemisstiilist kasu. Meil on vaja andestamise poliitikat, et riiki üles ehitada. Assad on nii nõrk, ta kontrollib vaid 30% territooriumist. Sõdivaid gruppe me ei usalda. Kõiki neid rahastab keegi väljastpoolt.

Fuad: Assad on Daeshi olemasolu üle õnnelik. Nüüd on inimesed kõigest nii kurnatud, et osa ütleb, et Assadi ajal oli ikka elu parem, oli vähemalt stabiilne. Seda ta tahtiski, et nii öeldaks.

Kas te läheksite tagasi?

Amena: Me tahame, et meie maa oleks turvaline. Ma läheks tagasi ja oleksin isegi nõus sellega, et Assad jätkab, kui ta suudaks garanteerida rahu.

Fuad: Mina ei läheks enam tagasi. Kõik on muutunud, ma ei tunneks, et olen samas riigis. Mu vanemad loodavad minna, ma kuulen neid jumalat palumas, et nad ühel päeval saaksid koju tagasi. Mu isa töötas terve oma elu, meie maja on seni alles. Aga oma venna tegevuse pärast olen „mustas nimekirjas“, ta oli valitsuse vastu. Kui valitsus tagasi astuks, oleks turvalisem tagasi minna. Me ei saa praegu minna tagasi, et isegi oma maja müüa. Mind tõenäoliselt võetaks piiril kinni. Piiril otsib mukhabarat läbi inimeste telefonid ja arvutid, ma peaksin kogu aeg hirmul olema.

Nadia: Vanemad inimesed loodavad minna, noored arvatavasti elavad mujal sisse ja enam Süüriasse ei lähe. Inimesi kontrollitakse seal hirmuga. Luure ei variseks kergelt kokku. Nende võrgustikul on meeletult informatsiooni, nagu KGBl oli.

Mis on tahaksite öelda Eestile, kui me võtame vastu põgenikke Süüriast?

Maya: Ma hindan väga riike, kes võtavad inimesi vastu.

Fuad: Me ei taha samuti, et Süüria olukorrast saaksid kasu suvalised immigrandid. Olime restoranis ja hakkasime rääkima noore mehega. Ta väitis, et on Süüria põgenik Homsi linnast, mis sai lahingutes palju kannatada. Kuid tal polnud Homsi aktsenti ja ta ei käitunud meile omaselt. Olime kindlad, et tegemist on põhja-aafriklasega, kuigi ta ei tunnistanud seda. Ka mujal kohtab tänavatel Süüria ID või passiga inimesi. Aga kõik teavad, et passi on võimalik 1000 USA dollari eest endale osta, korruptsioon on suur. Näiteks türklased Hatay piirkonnast, kus ajalooliselt araabia keelt kõneletakse, kasutavad sellist võimalust Euroopasse minna.

Et asüülitaotlusi läbi vaadata, oleks vaja teiste süürlaste abi. Nad tunnevad kultuuri ja saavad aru, kas kandideerijad on päriselt need, kes nad väidavad end olevat.

Nadia: Meile on liibanonlasedki kadedalt öelnud, et teil veab, tänu sellele sõjale saate te Euroopasse minna ja teid võetakse vastu. See on väga kurb, kui inimesed, kes on ausad ja ei peta, on vaesed ja kerjavad Istanbuli tänavatel, petturid aga saavad Euroopas abi.

Nadia: Võtke vastu peresid. Ma ei usu, et neil oleks raske integreeruda. Keel, töö ja turvaline elukoht on see, mida nad vajavad. Kui lapsed lähevad kooli, aitab see ka vanemaid integreerida. Neil võib olla šokk, sest paljud ei pruugi olla linnadest. Nad vajavad aega, neid pole vaja suruda. Aga ei tasu arvata, et kui naine on kaetud, tähendab see, et ta ei taha ega saa osaleda ühiskondlikus elus.

Fuad: Et asüülitaotlusi läbi vaadata, oleks vaja teiste süürlaste abi. Nad tunnevad kultuuri ja saavad aru, kas kandideerijad on päriselt need, kes nad väidavad end olevat. Tegelikult peaks ka välja selgitama, kes kandideerija oli Süürias, ka Assadi lojalistid, keda võib pidada sõjakurjategijateks, lahkuvad. Süüria inimesed teevad meeleldi vabatahtlikku tööd.

Millest te kõige rohkem puudust tunnete?

Fuad: Ma olen Türgis lõksus, meid ei võeta enam vastu, me ei saa reisida, viisasid ei anta. Juba kolm aastat olen lihtsalt kinni. Me ei saa siin kodakondsust. Alati jääb ebakindlus. Vabadusest on puudus. Ma lähen tihti oma mõtetes tagasi Süüriasse ja kui näen uudistes või tänavatel põgenikke, ma nutan. Nad ei vääri sellist tulevikku.

Nadia: Tunnen ellujäämise süümekat. Teised inimesed surevad Süürias, aga mina olen siin, Istanbulis, turvaliselt ja terve. Ja mul on sellepärast süümepiinad. Ma sellepärast blogingi ja informeerin inimesi nende õigustest, et saaks aidata. Kui ma loen uudiseid ja inimeste kogemusi, siis süda murdub.

Amena: Inimesed ütlevad – lõpetage sõda ja me ei rända kusagile, me jääme sinna või läheme tagasi. Mina teenisin Süürias hästi, mul polnud mingit põhjust kusagile minna. Me ei olnud eluga Süürias mitmes mõttes rahul, aga see, mis on sellele järgnenud, on veel palju hullem. Paljud oleksid nõus mis iganes tingimustel naasma, kui oleks vaid rahu.