Süürlased – jätkuvalt lükata-tõmmata

„Ma ei lähe Süüriasse tagasi!“ möirgab nurkaaetud inimese kirega endine kooliõpetaja Süüriast üle rahvahulga, kes on kogunenud Liibanoni pealinnas Beirutis konverentsile. Kaalume põgenike väljavaateid kodumaale naasmiseks ning tutvume asjakohaste uuringute ja raportitega.¹ „Ta pommitas meie koole, kodusid ja lapsi ning terve maailm vedas meid alt! Kui ma peaksin teada saama, et [Bashar al-]Assad läheb taevasse, siis valin mina põrgu!“ kõmistab ta. Et kooliõpetaja räägib paljude nimel, seda kinnitavad süürlaste hulgast tõusev aplaus ja toetushüüded, mõnigi pühib silmanurgast pisara.

Kuid Venemaa ja Iraani surve Süüria pagulaste tagasisaatmiseks on kasvanud. Mõlema riigi võtmepoliitikud korrutavad rahvusvahelisele üldsusele aina sagedamini, et sõda Süürias on sisuliselt läbi, Assad on võitnud ja nüüd saab hakata riiki üles ehitama. Ning põgenikel tuleb kodumaale tagasi minna. Juulis said Venemaa president Vladimir Putin ja USA president Donald Trump Helsingis kinniste uste taga kokku ning seejärel anti teada, et Venemaa oli lubanud korraldada 1,7 miljoni süürlase kodumaale naasmise. Septembri alguses Teherani tippkohtumisel, kus Venemaa, Iraan ja Türgi taotlesid kokkulepet peamiselt Idlibi üle, tõstatasid Süüria ülesehitamise ja inimeste tagasisaatmise teema nii Iraani president Hassan Rouhani kui ka Putin.² Veidi varem oli Damaskuses visiidil käinud Iraani välisminister Mohammad Javid Zarif, kes samuti rõhutas, milliseid häid ärivõimalusi Iraagi ja Süüria ülesehitamine ettevõtetele avab. Mõistagi on Põhja-Süürias oma huvid ka Türgil. Kui Türgi ettevõtted laiendavad oma äri naaberriikidesse, aitab see riigil oma poliitilist mõju kasvatada. Seda peab Türgi oma julgeolekule tähtsaks.

Venemaa ja Iraani surve Süüria pagulaste tagasisaatmiseks on kasvanud. Mõlema riigi võtmepoliitikud korrutavad rahvusvahelisele üldsusele aina sagedamini, et sõda Süürias on sisuliselt läbi, Assad on võitnud ja nüüd saab hakata riiki üles ehitama.

Venemaa on põgenike teema tõstatanud kohtumistel kõigi Lähis-Ida riikidega. Nii olid pagulased lisaks majandusküsimustele olulisel kohal juulis Jordaanias³ ning augustikuus Liibanoni välis- ja emigrantide ministri kohusetäitja Gebran Bassili ja Vene välisministri Sergei Lavrovi kohtumisel. Lavrov pakkus Liibanonile põgenike tagasisaatmisel abi ning lubas Liibanoni ettevõtetele osalemist Süüria ülesehitamises.  Ta rõhutas, et olukord on selleks küps. Ta märkis: „Pagulaste naasmiseks luuakse juba tingimusi. Pehmelt öeldes on kahjulik esitada kohatuid nõudmisi,  mis raskendavad pagulaste naasmist ning riigi potentsiaali taastamist“⁴, pisendades USA ning mitme Euroopa riigi ja ÜRO seisukohta, kes peavad süürlaste tagasisaatmist enneaegseks. Jordaanias ja tillukeses Liibanonis, mis ise kiratsevad majanduslikus stagnatsioonis ja poliitilises ummikseisus, võeti Venemaa idee süürlaste kodumaale tagasisaatmisest koos ülesehituses osalemisega avalikkuses vastu aplausiga. Miks Venemaa äkki põgenikest hoolib?

Süüria pagulased – Venemaa präänik

Meeleheitel õpetaja ning teised põgenikud, kellega MTÜ Pagulasabi Liibanoni abiprojekti koordinaatorina kokku puutun, kõnelevad viimasel ajal tihti oma hirmust, et neid tahetakse järjekordselt ära kasutada. Venemaa aitas kaasa sõjategevusele, millega nad kodumaalt välja kihutati, ent tahab nüüd neid Süüriasse tagasi ajada ilma nõusolekut küsimata. Põhjust on kerge aimata: põgenike tagasisaatmine ja ülesehitus on präänik – ükskõik, milliste meetoditega neid tagasi saadetakse, toob see Venemaa kontrollitavatele aladele rahvusvaheliste organisatsioonide ja potentsiaalselt lääneriikide raha. Sõjale järgnev ülesehitustöö tähendab ettevõtetele head äri ning kui Venemaa lubab süürlaste kodumaale saatmist hõlbustada, peibutab ta saatjariike võimalusega laastatud maa ülesehitamises kaasa lüüa. Teisalt on selge, et kui ülesehitamine käib Venemaa ja Iraani taktikepi järgi, kasvatab see kummagi riigi mõjuvõimu Lähis-Idas veelgi. Ülesehitamist puudutavad lubadused ja lepingud, millega Süüria naaberriike lisaks pagulaste väljasaamisele ahvatletakse, aitavad samas Assadit riigipeana legitimeerida ning tema võimu hõivatud aladel tugevdada.

Igasugused karistused, millega tagasipöördujaid meelevaldselt nuheldakse, on üks põhjus, miks pagulased ei söanda tagasi minna – isegi siis, kui Jordaanias, Liibanonis või Türgis elada on niivõrd talumatu, et samahästi võiks vireleda sõdival kodumaal.

Miks Venemaa lubadused nii ahvatlevana mõjuvad? Laialt tajutud USA jäetud võimuvaakumis tõotavad need regiooni sisepoliitiliste realiteetide juures Türgi, Liibanoni, Jordaania poliitilisele eliidile mainekasu. Rahva rahulolematusega heitlevas Jordaanias, järjekordselt poliitilisse patiseisu sattunud Liibanonis ja lõhestunud Türgis on pagulastest kujunenud üks teemasid, millel opositsioon ja marurahvuslikud rühmitused vastandumise õhutamiseks ratsutavad. Eriti Liibanonis ja Jordaanias on süürlaste ahistamine ja ekspluateerimine massiline, aga ikkagi süüdistatakse sisserännanuid tööpuuduses, infrastruktuuri mittetoimimises ja teistes sotsiaalsetes probleemides. Doonorite ind neid riike aidata aina väheneb, sisepoliitilised pinged teravnevad, majandused nõrgenevad. Näiteks Jordaania keeldus suvel hoolimata ÜRO survest vastu võtmast sadu tuhandeid süürlasi, kes olid Süürias vaenupoolte ja Jordaania piiri vahel lõksus.

Pagulaste olukord on veidi parem Türgis, mis on süürlasi vastu võtnud kõige suuremal arvul. Teatud kvalifikatsiooniga süürlastel on võimalik saada kodakondsus või hankida erialast tööd. Kuid siingi on muutusi – peamise opositsioonipartei CHP juhi Kemal Kılıçdaroğlu hinnangul oleks Türgil viimane aeg vastuvoolu ujumine lõpetada, süürlased välja saata, Assadi võitu aktsepteerida ja temaga otse läbirääkimistele asuda.⁵ Pealegi on AKP liit natsionalistliku MHPga hakanud kallutama võimupartei humanitaarset, vennalikkust rõhutavat moraali järsult parempoolse rahvusluse poole, seega teretulnud ei tunne end süürlased enam siingi.

Kimbatuses on isegi Euroopa Liidu liikmesmaad, kellele süüria pagulased Süüria naabermaadega võrreldes kujutavad väga väikest koormust. Valitsevad poliitilised jõud on sunnitud karmistama immigratsioonipoliitikat, et vähendada parempopulistide mõju, kelle edu tuleneb peamiselt „võõraste“, eriti moslemitega, hirmutamisest. Nii ilustavad Euroopa venemeelsed ja paremäärmuslased viimasel ajal aina enam Süüria presidenti Assadit, kes on koostöös Venemaa ja Iraani propagandistidega suutnud opositsioonist ja väljarännanutest luua pildi kui argpüksidest või äärmuslastest, kes mingil juhul Euroopas ei kohane. Veidral kombel kuuleb Euroopa äärmusparempoolsete hulgast üha sagedamini hääli, et Assad, kelle režiimi vastutada on sadade tuhandete süürlaste surm ja pea poole elanikkonna (välja)ränne, on Süürias ainus võimalik valitsev jõud. Nad käivad Süüria valitsuse kutsel kohalike oludega tutvumas⁶, näevad, mida neile näidatakse, ja tulevad tagasi soovmõtlemisega, et tagasiminek on lihtne ja isegi õigustatud. Mõnigi parempoolne orientalist lisab (küll viisakamate sõnadega, aga mõte jääb samaks), et Lähis-Idas ongi vaja karmikäelisi diktaatoreid, kes seda „metsaliste“ kampa alla suruda ja koos hoida oskavad. Nii normaliseeritakse ebademokraatlike riigijuhtide Putini, Assadi ning Rouhani seisukohta, et Süürias on poliitilise konsensuse otsimine tagaplaanil, mõõdukaid poliitilisi hoiakuid ei eksisteeri ja samahästi võib süürlased tagasi saata ilma eelnevas enne läbimurdeid saavutamata.

Loomulikult langevad Venemaa ja Iraani lubadused Süüria naabermaades ja Euroopas viljakale pinnasele. Propagandasurvest hoolimata võiks siiski hoolikalt juurelda, kas seni Süürias jõudu rakendanud Venemaa ettepanekud praeguses faasis süürlased tagasi saata on realistlikud ning milliseid ettevalmistusi on Süürias ülesehitustööks tegelikult tehtud. Keskenduda tuleks ka sellele, mida arvavad riigist lahkunud pagulased ja sisepõgenikud, kellele antakse haruharva sõna. Kas nende meelest on tagasitulek antud tingimustel võimalik?

„Tagasiminek on surm!⁷“ Nii teatab mulle Bekaa orus juba kuuendat aastat armetus kiletelgis elava 12-liikmelise pere esindaja. 10 USA dollari suurust päevapalka teeniva Homsist pärit noore mehe suurim hirm on see, et pärast piiri ületamist võetakse ta kohe vahi alla ning paigutatakse ühte režiimi paljudest kurikuulsatest kinnipidamisasutustest, kus on teadmata kadunuks jäänud kümneid tuhandeid. Tema süü on  sõjaväekohustusest kõrvalehoidmine ja nn desertööre, kes ei tahtnud kellegi eest võidelda, kohtleb režiim nagu opositsiooniaktiviste ning nende karistuseks on tihti piinamine ja surm.⁸ Perekonnaliikmete mittelojaalsuse tõttu või lihtsalt protestinud aladelt pärit mehi ja naisi võivad ähvardada julmad karistused. „Ega režiim meile midagi andesta,“ kirjeldab ta sarnaselt paljude teistega oma hirmu kättemaksu ees.

Igasugused karistused, millega tagasipöördujaid meelevaldselt nuheldakse, on üks põhjus, miks pagulased ei söanda tagasi minna – isegi siis, kui Jordaanias, Liibanonis või Türgis elada on niivõrd talumatu, et samahästi võiks vireleda sõdival kodumaal. Rääkimata ajuvabadest trahvidest ja maksudest – näiteks on Bekaast lahkunud pered Süürias avastanud, et kuus aastat tagasi puruks pommitatud kodumaja olematu elektrivõrguühenduse eest on neile esitatud ulmeline tasunõue, mis ulatub tuhandete dollariteni.

Tõsiseid põhjuseid mitte naasta leidub veelgi. Näiteks Liibanonis lõpetati süürlaste registreerimine ja pagulasstaatuse uuendamine 2015. aastal. Pärast staatuse lõppemist muutusid sajad tuhanded riigis illegaalideks. Kui pealesunnitud illegaalsusega kaasnev aastatepikkune diskrimineerimine kõrvale jätta, takistab staatus ka Süüriasse naasmist. Piirile minejad võidakse illegaalistaatuse pärast vahistada (ja neid on vahistatud) või nõutakse neilt sisse trahve Liibanonis üleliia kaua viibitud aastate eest.⁹ Tänavu augustis soostus Liibanoni valitsus need trahvid tühistama ja selle asemel nõutakse tagasipöördujatele kas eluaegset või vähemalt üheaastast Liibanoni sisenemise keeldu. Need süürlased, kes muidu oleksid nõus Liibanonist lahkuma, ei saa säärase nõudmisega leppida julgeoleku-  ja turvalisusgarantiide puudumise tõttu – poliitilist kokkulepet pole ning Süüria ebastabiilsuse, küsitava tuleviku ja üleüldise teadmatuse tõttu ei julgeta tagauksest loobuda.

Näiteks on Bekaast lahkunud pered Süürias avastanud, et kuus aastat tagasi puruks pommitatud kodumaja olematu elektrivõrguühenduse eest on neile esitatud ulmeline tasunõue, mis ulatub tuhandete dollariteni.

Pealegi tekib küsimus, kus olla või elada, kuna terve Süüria peale on kolmandik elamutest täielikult purustatud¹⁰ ja teatud linnad on Süüriasse tagasipöördujatele valitsuse otsusel suletud. Näiteks oli Damaskuse lähistel asuv Daraya linn tuntud oma rahumeelsete väljaastumiste ja vastupanu poolest.¹¹ Meetmena protestijate vastu lasi valitsus linna 2016. aastal täielikult sulgeda. Ligi sajast tuhandest elanikust on seni võimaldatud naasta kõigest paaril tuhandel ning ülejäänutel puudub igasugune kindlus, et nad kunagi oma kinnisvarale veel ligi pääsevad.

Daraya on hea näide, miks süürlastel on keeruline tagasi pöörduda. 2018. aasta aprillis vastuvõetud seadus nr 10 lubab Süüria valitsusel ilma selge põhjenduseta dekreetidega konfiskeerida terveid elurajoone „ümberehitamiseks ja taastamiseks“. Sarnane on Süüria valitsuse praktika oma vastaste karistamiseks olnud varemgi. Kinnisvara äravõtmist põhjendatakse linnakeskkonna arendamise vajadusega ning ebasoovitavaid isikuid paigutatakse riigis ümber. Potentsiaalselt puudutab seadus miljoneid inimesi – nii riigist lahkunuid kui ka sisepagulasi –, dekreedi korral tuleb kinnisvaraomanikel kõigest 30 päeva jooksul omandiõigust tõestada ning kui nad seda ei suuda, läheb kinnisvara ilma hüvituseta omavalitsusele.

Loomulikult lubab sedavõrd ähmane seadus ametnikel inimesi diskrimineerida ning soodustab niigi vohavat korruptsiooni. Paljude piirkondade maaregistrid ja omanike dokumendid on hävinud või kaotsi läinud ning omanike sugulastel puudub võimalus nende nimel omandit tõestama minna. Neil põhjustel on seadus kõige kahjulikum isikuile, keda režiim lojaalseks ei pea. Olusid arvesse võttes on tõestamisperiood ebarealistlikult lühike, ent tagatipuks puuduvad umbes 70 protsendil Süüria põgenikest isikut tõendavad dokumendid¹², mis on omandinõude aluseks, muutes kodude tagasisaamise veelgi keerukamaks.

Pole mingi ime, kui paguluses virelevad inimesed tunnevad, et ühelt poolt sunnitakse neid koju minema, aga teiselt poolt ei proovigi Süüria valitsus seadusi reformida nii, et tagasipöördujatel tekiks kas või minimaalne kindlustunne. Nii on paarikümnelt tuhandelt Liibanonist tagasipöördujalt kuulda hulganisti kaebusi kontrollpunktides toimuvast ahistamisest ja tagakiusamisest.

„Meie tagasiminek pole vaid majanduslik ja logistiline probleem,“ seletab mulle Liibanonis paguluses viibiv Süüria räppar ja luuletaja ja lisab, et Süüria valitsusel puudub lahkunute vastuvõtmiseks motivatsioon. Tema hinnangul väljendub huvipuudus diskrimineerivate seaduste ja täieliku omavolina. „Tahtsime revolutsiooni, et mitte elada suures vanglas! Nüüd aga sunnib Iraani-Venemaa režiimi troika meid tagasi minema veelgi hullematesse piirangutesse ja maailm näib sellega leppivat.“

Moraalne dilemma

Kuidas peaksid demokraatlikud lääneriigid ja eriti rahvusvahelised abiorganisatsioonid keerulist olukorda võtma? Ilmne on, et tagasipöördujad langevad Assadi isevalitsuse täielikku meelevalda, kuid teisalt survestatakse põgenikke (hädavaevu) varjatud agressiivsusega välja Süüria naaberriikidest ja isegi Euroopast. Nii puhkes avalik tüli Liibanoni ja ÜRO pagulasorganisatsiooni UNHCR vahel, kes hindas Liibanoni poliitikat ja süürlaste tagasisaatmist ebainimlikuks ja enneaegseks.¹³ Pagulastest on saanud tüliküsimus Eestiski, kuigi ühiskondlike probleemide pingereas peaks pagulastele siin õigupoolest kuuluma ebaoluline koht. Siinsetest mõneti Vene meedia kõlakoda meenutavatest parempoolsetest foorumitest kostab juba: “Süürias on sõda läbi ja kodumaa ülesehitamiseks vajatakse töökäsi”, otsekui lisaks kuuele miljonile sisepagulasele umbes viis miljonit võõrsile pagenut pääseksid kodumaale minnes õigusriigi tingimustesse ning omandaksid juurdepääsu oma kodudele ja äridele. Ometi on ohtralt teateid varasematele poliitilistele oponentidele ja nende peredele valmistatud sihilikest bürokraatlikest takistustest nende äride (taas)avamisel.

Mõnigi parempoolne orientalist lisab (küll viisakamate sõnadega, aga mõte jääb samaks), et Lähis-Idas ongi vaja karmikäelisi diktaatoreid, kes seda „metsaliste“ kampa alla suruda ja koos hoida oskavad.

Vihast pagulaste vastu ei mõisteta sedagi, et süürlaste tagasisaatmine ehk kiirendaks küll riigi ülesehitamist, ent tooks eeliseid ja rikkusi Venemaale, Iraanile ning mõistagi Assadi valitsusele. Riigid, kes tahavad süürlasi tagasi saata, peavad nende tarvis elamute ja infrastruktuuri rajamiseks kas Süüria valitsusele raha annetama või Süüriasse investeerima läbi ettevõtete, mis on troika kontrolli all.

Süürlaste tagasisaatmise teemalisel konverentsil Liibanonis võeti jutuks ka majandus. Paguluses viibiv ülikooli õppejõud võttis teema kokku: „Igaüks, kes Süüriasse investeerib, peaks endalt küsima, keda see investeering aitab. Praegu aidatakse investeeringutega üles ehitada uut repressiivset süsteemi, mis meenutab Põhja-Koread.“ Teisalt levivad arvamused, et Liibanonist, Türgist ja Jordaaniast tagasipöördujaid tõrjub Assad sihilikult, kuna enamik neist on vaesed ning seega tähendavad nad režiimile pigem koormat, mitte väärtustatud inimvara. „Süüria valitsus pole tagasitulijatest huvitatud, mis iganes on nende poliitiline taust. Pigem on tegu sotsiaalsel alusel diskrimineerimisega: vaeseid ei taheta tagasi võtta.“

Kui uurin riigist väljatõrjutud süürlastelt, millist nõu neil on anda abiorganisatsioonidele, kes soovivad Süüriasse siseneda, vallandub arvamustetulv. Üks teatab kategooriliselt, et lääneriikide valitsusvälised organisatsioonid ei peaks antud hetkel üldse Süüriasse raha saatma, kuna see lihtsalt legitimeerib Assadi ja Vene kohalolekut. Teine pole nõus. Tema rõhutab, et maailmapoliitika ohvrid, riiki jäänud süürlased, vajavad meeleheitlikult abi. Kuid ta kutsub üles ettevaatlikkusele: „Valitsusvälised organisatsioonid peaksid jälgima, et abirahad suunataks läbipaistvatesse projektidesse, mis ei järgiks valitsuse diskrimineerivat ja inimõigusi rikkuvat poliitikat. Riigid peaksid oma võimaluste piires troikat survestama, et tegeletaks poliitiliste garantiidega. Abiorganisatsioon Süürias peab saama ise otsustada, kellele ta abi osutab.“ Abi ei tohi suunata poliitilisel alusel. Samas võtab sõna Euroopa Liidu ametnik, kes selgitab, et Süürias tegutsemise üle vaieldakse hetkel kirglikult, sest kindel on, et iga samm on valitsuse kontrolli all ning ükski kohapealne partner ei tegutse sõltumatult režiimist, kes abisaajate üle meelevaldselt otsustab. Jõutakse järeldusele, et praegu tuleb igasugune Süüriasse saabuv abi kasuks troikale ning otsustele peaksid eelnema põhjalikud taustauuringud ja väga hoolikas läbikaalumine.

„Keegi pole põgenik vabast tahtest,“ nendib üks konverentsil osaleja sarnaselt juba sadade süürlastega, kellega ma olen aastate vältel vestelnud.

Süüria pakub meile mõtlemisainet ka lähiaastail. Isegi pärast aktiivse sõjategevuse vaibumist on vähegi demokraatlikke põhimõtteid tunnustavatel riikidel ja valitsusvälistel organisatsioonidel mõistlikum oodata (ja nõuda) poliitilisi kokkuleppeid. Samas jätkata abi andmist süürlastele Süüria naabermaades, et nende koormust leevendada, ning ise varjupaika pakkuda neile, kes (veel) ei saa tagasi pöörduda – siin  annab Eesti oma nappide vahenditega endast parima. Süürlased peavad ära ootama poliitilise kokkuleppe, teada saama, milline on nende riigi uus konstitutsioon ning veenduma, et sõjalised operatsioonid on tõepoolest läbi ning turvalisus garanteeritakse vähemalt elementaarsel tasandil. Ka nn catch-22¹⁴ kinnisvara ja omandi tagasisaamise kohta tuleb lahendada – vastasel juhul lihtsalt kaob paljudel tagasiminekuks viimanegi motivatsioon.

Ehkki sõjas on arvukad osapooled radikaliseerunud, pole tagasimineku takistuseks niiväga Euroopas üldlevinud ettekujutus ususektide lahkhelidest, sest Süürias on olemas pikk kooseksisteerimise kogemus. Nii kinnitab enamik minu intervjueeritutest. Takistavad ennekõike praktilised, juriidilist laadi probleemid, pikaajalise julgeoleku ja turvalisuse garantiide puudumine. „Keegi pole põgenik vabast tahtest,“ nendib üks konverentsil osaleja sarnaselt juba sadade süürlastega, kellega ma olen aastate vältel vestelnud. Juurpõhjused, miks inimesed riigist lahkusid, on endiselt alles  – ning troika survele järeleandmine tähendaks autoritaarse riigi taassünni toetamist, kus inimestelt on valikuvabadus juba eos riisutud.