detsember 18, 2015

Süüria rahutu une stsenaariumid

„Ma poleks kunagi suutnud ette kujutada, et kümme aastat pärast Saddam Husseini kukutamist on Bagdadis võimalik lasta keegi ära tappa 100 dollari eest,” tunnistas üks iraaklane ajalehe The Independent korrespondendile. Kaos ja pidev võimetus midagi teha selle kaose vastu on tema raamatu „The Rise of Islamic State” („Islamiriigi tõus”) keskseks teljeks.

Tegemist on pessimistliku teosega. Selle read on valminud 2014. aasta oktoobris, mil džihadistide teed polnud peatanud veel keegi ja maailma meedia istus Türgi piiriäärse künka otsas ning jälgis pikkade objektiividega, kuis sissepiiratud kurdi vastupanuvõitlejad Kobane linnas ISISe üksusi tagasi tõrjusid. Ja pessimismiks on ka põhjust, nagu autor selgeks teeb, sest ISIS on saavutanud mõõtmatult rohkem, kui Al-Qaeda iialgi suutis.
Raamat on täis näiteid teguritest, mis hõlbustasid Islamiriigi teket, tõusu ja võidumarssi – nendeks olid ennekõike Iraagi šiiitide valitsuse rumalused ja lääneriikide pimedus olukorrale reageerimisel.
Suur osa raamatust tegeleb kahemiljonilise elanikkonnaga Mosuli linna vallutamisega 2014. aasta juunis. 1300 ISISe võitlejat sundisid põgenema nominaalselt 60 000-pealise Iraagi armee. Kuid selle lahingu anatoomia kaudu seletatakse ära suurem osa sellest, mis on mäda Iraagi riigis – ülemused on kirja pannud rohkem sõdureid, kui reaalselt kohal on, nende palgaraha aga endale võtnud. Ülemused põgenevad keset lahingut.
Asi jätkub sama hullult pärast kaotust. Pärast suuri investeeringuid Iraagi kaitsevõimesse lähevad sõdurid lahingusse ainult nelja salve padrunitega, naftarikkas riigis ei jätku Fallujah’t ründavatele autodele kütust ning ehkki kirjade järgi on Iraagile ostetud 140 kopterit, jagub Tikritis vastupealetungiks vaid üks, ilmselt on ülejäänute raha varastatud. Cockburni sõnul ei paistnud iraaklaste käitumisest kuidagi välja, nagu oleks nad äsja kaotanud poole oma riigist – riik oli kaitse- ja siseministrita ning uue määramine venis, ISIS oli aga Bagdadist vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Abiotsimise asemel süüdistati kurde kokkumängus ISISega. Pikka aega elati tühjas lootuses, et šiiitide ülemvõimu tõttu frustreerunud sunniidid on lepitatavad mõne ametikoha ja muude kosmeetiliste vahenditega. Lääs aga vaatles ISISe esiletõusu Cockurni hinnangul, nagu „oleks see beduiinide rüüstesalk, mis ilmub dramaatiliselt kõrbest, saavutab hoogsaid võite ja taandub siis oma pelgupaika, jättes status quo suuresti muutmata“.
Kõik see osutus valeks. Cockburn ei karda anda hinnanguid, pigem võiks isegi öelda, et tegemist on ühe hinnangulisema raamatuga sel teemal. Vale on Cockburni hinnangul olnud kogu Lääne terrorismivastase võitluse teravik. Vale oli minna Afganistani ja Iraaki, jäädes samas liitlasteks Saudi Araabia ning Pakistaniga, mille DNA on nii Al-Qaeda kui ka ISISe sünniloos täiesti märgatav. Need riigid, mitte küll alati valitsuse tasemel või isegi mitte alati tahtlikult, on tema hinnangul äärmusluse õhutamisel võtmetähtsusega. Mida siis ikkagi lääneriikidel Pakistaniga teha oleks tulnud või mida Saudi Araabiaga, seda autor konkreetselt ei ütle. Samuti jääb lahtiseks, kas see „millegi tegemine“ nende kahe võimsa riigi suunal, olgu majanduslikult, poliitiliselt või koguni sõjaliste surveavalduste vormis, oleks lääneriikidele üldsegi jõukohane. Jõuvõtted kõige naftarikkama riigi suunal, mis on ühtlasi muslimite püha maa, ei tarvitse olla üldse väikese eskalatsiooniohuga.
Vääraks osutus Iraagi Baathi partei inimestest vabanemine, mis jättis nii paljud tegevuseta. Debaathifitseerimine aitas kaasa sisuliselt sunniitide diktatuuri asendumisele šiiitide jõhkra ainuvõimuga. Ekslikuks ja naiivseks osutusid jutud, nagu oleks araabia kevad miskitmoodi sarnane Ida-Euroopa 1989. aasta revolutsioonidega.
Cockburni võiks süüdistada selles, et ta on Assadi-meelne. Tema hinnangul on väärad katsed üritada Süürias rahu teha, pakkumata kompromissi president Bashar al-Assadile. Al-Assad kontrollib suuremat osa Süüria territooriumi elanikkonnast, enamikku provintsipealinnadest, seega pole Süüria opositsiooni lähenemine „Assadi kõrvaldamine on eeltingimus“ lihtsalt realistlik.
„Mõõdukas opositsioon“, millest Lääs on palju rääkinud, on fantaasia. Cockburn osutab selle tõestuseks, et ühel hetkel hakkas USA teavitama Assadit, kuhu Ameerika lennukid õhulööke annavad, kuid jättis teavitamata Vaba Süüria Armee kartuses, et see info liigub kohe edasi Jabhat al-Nusrale, mis on Al-Qaeda haru. See info tundub täiesti usutav ka minu isikliku Süüria kogemuse põhjal, sest nägin Jabhat al-Nusra ja Vaba Süüria Armee inimesi mitut puhku üsna vabalt lävimas. Cockburn soovitab arvestada, et kui al-Assad peaks langema, on riigi tugevuselt teine armee ISISe oma ja muud ei ole. Ilmselgelt on siin soovitus kohaneda.
Cockburn on pessimistlik võimaliku Lääne maajõudude sekkumise osas – kuidas peaks nüüd saavutatama seda, mida USA ei suutnud saavutada Iraagis kaheksa aastaga ja 150 000 sõduriga, küsib ta.
Vale on osutada Liibanoni sõjale, kus osapooled lihtsalt sõjast väidetavalt väsisid. Tegelikult sai Süüria Liibanonis sõja lõpuks vabad käed tänutäheks Saddami-vastase koalitsiooniga liitumise eest.
Cockburn ei usu enam eriti unitaarriikide säilimisse. Lagunemine üsna samas stiilis India ja Pakistani verise lahkumineku ning ümberasumise lainega on üks stsenaarium. Raamat tekitab kokkuvõttes rahutu une ja kui autoril peaks õigus olema, on Iraagile ja Süüriale spetsialiseerujal veel kauaks tööd ja leiba.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar