juuni 14, 2019

Süüria konflikt toob kaasa poliitilisi ja ühiskondlikke muutusi

Kodumaale naasjad peavad olema kindlad, et neil on seal turvaline, ütleb intervjuus Rouba Mhaissen.

Rouba Mhaissen ütleb, et sõda Süürias pole kaugeltki lõppenud. Erakogu

Rouba Mhaissen on Süüria-Liibanoni päritolu majandusteadlane, kogukonna eestvedaja ja praktiline arendaja, kes tegeleb kogu Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika arengu probleemidega, eriti sundrände ja Süüria põgenikekriisiga. Ta on Arengu ja Abi SAWA (asutatud 2011) – see kujutab endast kodanikuühendust, mille sihiks on abistada Süüria põgenikke Liibanonis ja Süüria sisepõgenikke – ning Ühendkuningriigi SAWA Fondi – see abistab sundmigrante Euroopas ja Lähis-Idas – asutaja ja direktor. Rouba Mhaissen on olnud 2011. aastast alates seotud kohalike ja rahvusvaheliste kampaaniatega ning Süüria-teemalise lobitöö tegemisega. Tal on Londoni Majanduskooli magistrikraad arengu-uuringute alal ning Idamaa ja Aafrika uuringute kooli (SOAS) doktorikraad soo- ja majandusarengu uuringute alal. Samuti on tal kaks kraadi eksponentsiaalse tehnoloogia alal Singulaarsuse Ülikoolist, mis asub Silicon Valleys.

Rouba Mhaissen on õpetanud SOASis ja töötab praegu arengu-uuringute lektorina Beiruti Ameerika ülikoolis (AUB). Ta on saanud rohkelt autasusid, näiteks kuninganna Elizabethi auhinna (2011), Briti välisministeeriumi Marshi auhinna rahu loomise ja tagamise eest (2016), AUB kõige silmapaistvamate vilistlaste auhinna (2017), ja pääsenud ajakirja Forbes nimekirja „30 alla 30-aastast poliitikas ja õiguses” (2017).

Arengu ja Abi SAWA ning Eesti Pagulasabi teevad koostööd humanitaarabi programmi elluviimisel Liibanonis Bekaa orus, kus kaks vabaühendust on asutanud Süüria põgenikele sotsiaalse ettevõtte Master Peace. Seda projekti rahastab Eesti Välisministeerium. Intervjuu Rhouba Mhaisseniga keskendub Süüria olukorrale.

Palun kirjeldage ajaloolist tausta, mis mõjutab just praegu, 2019. aastal, Süüria põgenike sotsiaal-majanduslikku seisundit?

Teatavasti ulatuvad Liibanoni ja Süüria suhted kaugesse minevikku. Ühiskonna tasandil on paljud liibanonlased abielus süürlastega, poliitilisel tasandil okupeeris Süüria 2005. aastani Liibanoni ja paljudel Liibanoni peredel on Süüria võimude suhtes tõsiseid pretensioone kadunud pereliikmete ja muu sellise pärast, lisaks tekitab praegu lisapingeid Hizbollahi tegevus Süürias. Tuleb meeles pidada, et ka Palestiina põgenike kogemused Liibanonis pole just head: nii nagu nad 1948. aastal saabusid ja laagritesse elama paigutati, nii elavad nad jätkuvalt neis laagrites, mida küll nüüdseks valitsus enam kontrollida ei suuda.

Kõik see on muutnud Süüria põgenike seisundi Liibanonis tuntavalt raskemaks. Esiteks ei ole Liibanon ühinenud pagulasseisundi konventsiooniga. Teiseks pelgab Liibanon korrata vigu, mis tehti palestiinlaste puhul, ja tekitada nii uusi pingeid. Liibanonlased on jagunenud neiks, kelle meelest Süüria põgenikud pagevad diktaatori eest, ja neiks, kelle meelest on tegemist terroristidega, sest nad ei kuuletu Assadi režiimile.

See tekitas suuri pingeid ja viimaks Liibanoni valitsus otsustas, et siia jõudnud süürlasi ei käsitleta põgenikena. Nad on meie „külalised”, meie sisepõgenikud. Mis on õige halb, sest kui sul pole juriidilist staatust, pole sul Liibanonis põgenikele kehtivaid õigusi. Ametlikult on meil 1,6 miljonit registreeritud pagulast, mitteametlikult hinnatakse nende arvu kahe miljoni peale. Nad elavad äärmiselt viletsates tingimustes ja vajavad hädasti õiguslikku kaitset. Neile ei anta elamis- ega tööluba ning neil ei ole õigust kuskil töötada, välja arvatud ehk mõned üksikud lihttööd.

Seepärast tunneme nii suurt rõõmu selle elatise teenimise koostööprojekti üle Eesti Pagulasabiga. Just selles sektoris saab aidata põgenikel omandada sitkust, nii et kui nad tagasi lähevad, on nad omandanud mingi oskuse, ja kui nad elavad siin, siis on nad visad, teevad midagi, õpivad midagi.

Kas te võite öelda midagi täpsemat Liibanonis viibivate põgenike seisundi kohta praegu, mil võib täheldada rahvusvahelise toetuse vähenemist? Millised on nende väljavaated?

Olukord on muutunud väga raskeks. Riiklik koolisüsteem ei suuda enam vastu võtta nii kohalike elanike kui ka põgenike lapsi, samal ajal ei lubata vabaühendustel õppuritele tunnistusi anda, nii et isegi kui lapsed käivad meie keskustes, kus me valmistame neid ette kooliminekuks, ei ole riigikoolide süsteem võimeline neid vastu võtma.

Samuti levivad laialdaselt kuuldused, et sõda Süürias on lõppenud, kõik on parimas korras ja süürlased võivad tagasi minna. Sõda ei ole läbi. Kui me kõneleme turvalisest, väärikast ja vabatahtlikust naasmisest, peame olema kindlad, et naasmine just selline ka on. Mõned alad ei ole veel turvalised, paljud noored mehed tunnevad naasmise ees hirmu, sest nad võidakse vägisi sõjaväkke võtta. Või on nad olnud seotud revolutsiooniga ja lihtsalt tulnud põgenikuna mõnest revolutsioonimeelsemast piirkonnast, näiteks Homsist, nii et neil on „märk” küljes ja tagasituleku korral võib juhtuda, et valitsus võtab nad kinni, ülekuulamiseks või teab veel milleks. Olukord ei ole tegelikult nii turvaline, kui seda püütakse näidata, ja me peame olema naasmisest rääkides väga ettevaatlikud.

Tagasipöördumine juba käib, kuid see toimub väga isevoolu ja minejaid on veel vähe. Korrastatum on olnud naasmine peamiselt Jordaaniast, mõned inimesed on tagasi tulnud Liibanonist, viimati 180 perekonda ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti ja Liibanoni valitsuse koostöös. Ma arvan, et me peame olema ääretult ettevaatlikud ja mitte taotlema inimeste naasmist, kuni puuduvad selleks turvalised tingimused. Et naasmine saaks olla üldse mõeldav, peab neil olema mujal vähemalt mingisugune elatustase. Sest kuidas muidu saaksime kõnelda tõelisest valikust?

Te olete meie jutuajamistes maininud doonorite tüdimust. Mis seda tekitab?

Kriis kestab kaheksandat aastat. Teate küll, rahvusvahelise arengu puhul on seksikad teemad ja veel seksikamad teemad. Peale on tulnud uued kriisid: rohinjad, Venezuela, veel hulk doonoreid rohkem köitvaid asju. Lisaks veel see, et mingil ajal tundsid paljude doonorriikide välisministrid nende abistamise vastu huvi poliitilistel põhjustel: revolutsioon alles podises ja toetuse taga seisid poliitilised motiivid. Kui tekkis nõndanimetatud Euroopa pagulaskriis, soovisid paljud neist piirkonda toetada, et põgenikevooge vaos hoida. Kui me nüüd kõneleme naasmisest ja sõda justkui ei ole enam, on alarahastatus aina süvenenud, samal ajal kui vajadused on samad või isegi kasvanud!

Ilmselgelt on rahvusvahelised tingimused tõepoolest muutumas ja ka Arengu ja Abi SAWA peab sellega kohanema. Kuidas te hakkama saate?

Kohaliku organisatsiooni puhul on hea see, et me tegutseme siin edasi. See on meie üritus, see on meie maa, see on meie töö. Isegi kui tingimused muutuvad, ei kavatse me asju kokku pakkida ja lahkuda, nagu teevad rahvusvahelised organisatsioonid. Me kavatseme siin leida uusi võimalusi töötada. Meil ei ole samasugust ligipääsu Süüriale ja nüüd, mil põgenike vajadused muutuvad, on meie roll tegutseda elatise tagamise ja väljaõppe alal, et inimesed omandaksid sitkuse, mida neil on tarvis Liibanonis ja siis, kui nad lähevad tagasi. Me kavandame väljaõppeprogramme ja toome inimesi Süüriast ja anname neile väljaõpet, nii et isegi kui me ei saa tegutseda Süürias, saame ikkagi toetada Süürias elavaid inimesi. Samuti seirame naasmist ja püüame aru saada, mida on sellisel juhul tarvis.

Mõnikord kiputakse väitma, et vabaühenduste töötajad on „kõigest humanitaarlased ja heade kavatsustega idealistid”, ehkki tegelikult oleme väga hästi informeeritud ja käsitleme realistlikult kõike, mis toimub kriisi- või kriisijärgsetes piirkondades. SAWA kogub muu hulgas algandmeid nende muutuste kohta. Miks te seda teete?

Me uurime väga palju oma poliitika tarbeks ja tegevuse edendamiseks. Millised on naasvate inimeste vajadused? Kuidas nad tagasi tulevad? Milliste probleemidega nad silmitsi seisavad? Kõigepealt vajame informatsiooni paremate programmide loomiseks ja teiseks tuleb taotleda paremat poliitikat ja selle huvides kihutustööd teha. Samuti jälgime kõiki inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. Põgenikel on õigus kaitsele ja austusele ning me vajame oma töö korraldamiseks andmeid.

Idamaa ja Aafrika uuringute kooli ajaveebis ütlete: „Pool miljonit inimest on Süürias kaduma läinud ja 12 miljonit kodunt põgenenud, sest me soovisime demokraatiat. Just seepärast peaksid riigid, kus valitseb demokraatia, meie üritust toetama.” Euroopas kõlab hääli, mis kahtlevad, kas süürlased üldse teavad, kuidas demokraatlikult elada. Leidub orientaliste, kes ütlevad, et „demokraatia ei ole nende kultuuri osa”, „nad vajavad despooti”, „nad soovivad kõva kätt”, sest kui vaadata, mis juhtus pärast araabia kevadet, siis parem olgu juba võimul need despoodid. Kuidas te sellistele mõttekäikudele reageerite?

Selline mõttelaad on väga alandav ja ülalt alla vaatav. Kui palju võttis aega Prantsuse revolutsioon, kui palju elusid hävis järgnenud kaoses? Paljudel Euroopa riikidel olid monarhid ja demokraatiast ei teatud midagi. Demokraatia sai alguse maailma siinsest nurgast, Vahemere äärest, ja meil on olnud väga häid näiteid. Aga see, mis juhtus Süürias, ei puuduta ainult Süüria rahvast. Kõik peaksid ju teadma, et Süürias toimunu arenes edasi rahvusvaheliseks varisõjaks. Seal tegutsevad Venemaa, Iraan, USA, Katar ja Saudi Araabia, Hiina ja Hizbollah, seal on mängus suured huvid. Lääneriigid ja teisedki riigid ja jõud on seal jõuliselt sekkunud. See on peaaegu nagu külm sõda, mis Süürias läks järsku soojaks. Nii et Süüria revolutsioon polnud enam revolutsioon niipea, kui võõrjõud hakkasid mässulisi relvadega varustama, siis loobusid sellest ja hülgasid nad ja siis hakkasid jälle relvi andma. Nii ei tasu teeselda, nagu oleks meil olemas kõik demokraatiaks vajalikud tingimused.

Aga iga kord, kui kuskil suurtükimürin ja pommivilin lõpevad, näeme, kuidas inimesed tulevad taas tänavale, avaldavad rahumeelselt meelt. Üks toredaid jooni ongi see, et me näeme jälle kodanikuühiskonda.

Me oleme kõik ühtemoodi inimesed ja kui juba öelda, siis tegelesid araablased kaubanduse ja teaduse ja kõige muu sellisega juba ammu enne teisi. Kõik suured maailmareligioonid on pärit maailma sellest nurgast, ka teaduse alused on siin sündinud. See kõik kadus siit, ma ei hakka seda eitama, aga teie mainitud suhtumine on juba vaat et rassistlik. Geopoliitika mõttes ei ole meie saatus olnud just rõõmurohke, aga see ei tähenda kohe kindlasti, et me ei oleks väärt vabadust ja põhiõigusi. Öelda, et mõned rahvad väärivad demokraatiat ja teised hoopis despooti, on elitistlik ja üleolev.

… ja siis on veel need, kes asetavad süü konkreetselt islamile kui religioonile.

Leidub juhtumeid, kus radikaliseerumine on etendanud äärmiselt negatiivset rolli. Kuid me oleme näinud radikaliseerumist kõigis usundites ja juba ammu enne neid sõdu ja sekkumisi. Ma ei taha laskuda klišeedesse, aga tõepoolest, ma olen elanud terve elu ühes majas juutidest ja kristlastest naabritega. Me kasvasime üles loomu poolest pluralistlikus ja multikultuurilises ühiskonnas. Ma olen pärit sellisest kohast Süürias, kus meil on kirik, mida inimesed tulevad vaatama kogu maailmast – Saidnaya. Religioon on seal alati olnud, nii et kuidas saab see nüüd äkki hakata probleeme tekitama? Me oleme näinud radikaliseerumist, oleme näinud isegi, kuidas saabub radikaalseid võitlejaid teistest maadest, kaasa arvatud Euroopast. Muide, Islamiriigi kõige radikaalsemad võitlejad on üles kasvanud Euroopa demokraatlike ühiskondade äärealal, kus neid stigmatiseeriti ja ebaõiglaselt koheldi. Nii et minu meelest on see liiga lihtsustav lähenemine, olukord piirkonnas on väga keeruline ja paljutahuline ning kindlasti ei piisa kõige seletamiseks pelgalt ühest tegurist või elemendist.

Millistel jõududel lasub teie meelest Süüria praeguse olukorra ees suurim vastutus?

Lääneriigid toetasid revolutsionääre, aga mitte jäägitult ja kogu aeg. Venemaa ja Iraan otsustasid toetada Bashar al-Assadit. USAl on piirkonnas oma huvid. Türgi toetas teataval määral Süüria põgenikke, aga enesest mõista kannab iga riik esimesena hoolt omaenda huvide eest. Hizbollahi sekkumise taga on nende huvid Liibanonis. Opositsioon ei etenda kuigi suurt osa, sest korralikku struktuuri ei ole tekkinud ja Vaba Süüria Armee valgus aja jooksul laiali.

Tegemist on väga mitme nurjumise ning terve rea huvide ja geopoliitiliste püüete kurvavõitu kokkulangemisega ühel ja samal ajal. Islamiriigi esilekerkimine tõmbas lihtsalt tähelepanu kõrvale revolutsiooni tõelistelt nõudmistelt ja tegelikult töölt, mis juba rohujuuretasandil käis. Pole vahet, keda viimaks selleks tõeliseks patuoinaks tembeldada, sest need, kes selle eest maksma peavad, on Süüria rahvas, lihtsad inimesed, nagu teie ja mina, perekonnad ja lapsed, kes tahavad koolis käia.

Meie töö on olnudki laste toetamine, sest nemad esindavad tulevikku. Isegi kui keegi tahaks öelda, et meie tegevus on olemuselt poliitiline, sest me näeme vaeva tuleviku nimel, on nad ikkagi kirjaoskamatud ega tea midagi väärtustest või valimistest, isegi mitte seda, et nad on süürlased. Kui laagris mõnelt lapselt küsida, kust ta pärit on, siis vastab ta, et laagrist. Mille peale ma pean ütlema, et „ei-ei, sa oled Aleppost, ühest kaunimast linnast kogu maa peal!” või et „sa oled Damaskusest, maailma vanimast asustatud kohast!” Need on inimesed, kes peavad kõige eest lõpuks tasuma. ja seepärast on meie tegevus tõeliselt oluline!

Kas praegu on juba keegi võitnud?

Võitjat pole. Öeldakse, et võib võita sõja, aga mitte rahu, sest mis tahes kokkulepe, mis praegu tulla võiks, ei sisaldaks õiglust ega õigusi ega lahendaks seepärast probleemide põhipõhjusi: ebaõiglust, millest õieti kõik alguse saigi, haldusvõimekuse puudumist, inimeste edenemisvõimaluste puudumist, noori kui inimressurssi, kõiki neid probleeme koos väga ebaõiglase majandussüsteemi ja vabaduste puudumisega. Tänapäeval kuhjub üks kaebus aina teise otsa. Meile tõotab see tulevikus ainult halba. Niipea kui sõda lõpeb, seisab meil ees tohutu kogus tööd. Me peame ette võtma taaskäivituse ja alustama jälle algusest.

Kas seda on üldse võimalik teha praeguste jõujoonte, võimumehhanismide, asutuste juures?

Me peame leidma uusi võimalusi ja viise mõelda pikema aja peale ette, alustama kõige ülesehitamist päris alt ja mõtlema kõik hoolega ja igast küljest läbi. Nagu ma juba ütlesin: me oleme süürlased ja me ei lähe siit kuhugi!

Ma olen väga tähelepanelikult jälginud mitmesuguseid rahvusvahelisi katseid saavutada poliitiline lahendus, eri osapoolte tööd Süüria põhiseaduse kallal. Kas teie arvates on neisse pingutustesse kaasatud kõik olulisemad jõud Süüria poole pealt? Milline peaks olema põhiseadus, mis aitaks niisugusel paljude usunditega ja paljude rahvastega riigil nagu Süüria püsida ja funktsioneerida riigina?

See on suur küsimus. Konstitutsioon peaks tunnistama ja kaitsma kõigi gruppide kõiki õigusi. See peab kajastama Süüria ühiskonna tõelist palet. Niisiis, igasugune ülalt peale surutud variant, mille taga ei seisa kogu südamega kogu Süüria rahvas, võib küll rahu tuua, aga see oleks nõrk rahu, püsimatu.

Milline peaks olema üleminekuvalitsus ja kas seda üldse peaks olema, need küsimused on alles õhus. Praegu on veel suure küsimärgi all ka Idlibi ja Eufrati idakalda saatus.

Kas põhiseadus peaks olema ilmalik?

Ma unistaksin küll pluralistlikust ilmalikust riigist, kus hoitakse kinni inimeste õigusest järgida oma usku, sest täna valitseb nii suur lõhenemine ja puudub mõistlik keskkond, kus kõnelda väga delikaatsetest teemadest: islamistid arvavad, et ilmalikud tahavad neid blokeerida, ilmalikud inimesed arvavad, et islamistid tahavad kõike islamiseerida. Tänapäeval on nii palju tundlikke küsimusi ja meil tuleb uuesti luua usaldus ja ühiskond üles ehitada.

Paljud minu süürlastest sõbrad Türgis on mures Süüriasse naasmise pärast, mõned isegi ei kavatse enam kunagi tagasi minna. Nad ütlevad, et kui režiim, eliit ja kogu struktuur jääb samaks, oleks see liiga ohtlik ja talumatu.

Eks piiri taga ole igasuguseid inimesi. Paljud, kes viibivad Türgis, olid seotud revolutsioonilise tegevusega. Liibanonis aga on palju kõige tavalisemaid inimesi. Neil on teistsugused mured, näiteks sõjaväkke võtmine – nad ei soovi sõjaväes teenida. Mõned muretsevad, et nende pereliikmed võidakse kinni võtta, kuna nad on aktivistid. Mõned muretsevad, et ei suuda tagasi minnes makse tasuda. Mõnel on omandimuresid: kas nad ikka saavad kogu selles kaoses oma vara tagasi? Üks suur küsimus on valitsus. Mõned on mures laste hariduse pärast ja mõtlevad: „Meil kulus Türgis, Liibanonis, Jordaanias viis-kuus aastat, enne kui meie lapsed ennast viimaks Türgi koolides kodus tundsid, kuidas me siis nüüd tagasi läheme, on seal üldse koole, on seal mingeid teenusi?”

Nii et küsimusi on rohkelt. Ma usun, et naasmine kulgeb mitmes etapis – ja kindlasti tuleb meil tunnistada, et on ka süürlasi, kes tagasi ei lähe. Süürlasi, kes on ära õppinud türgi keele, süürlasi, kes on saanud Türgi kodanikuks, süürlasi, kes on jõudnud Euroopasse, kes lõimuvad ja sulanduvad, õpivad saksa, eesti, rootsi keelt, noori, kes on läinud õppima või leidnud välismaal tööd – nemad vaevalt tulevad tagasi maale, kus puuduvad igasugused elatise teenimise võimalused. Me näeme, kuidas inimesed seostavad naasmise poliitiliste muutustega. Nii et jah, see pole nii, et vajuta ainult nupule ja kõik lähevad tagasi.

Räägime ka sellest, kuidas elu paguluses muudab süürlaste elu. Mõne uuringu kohaselt on soorollid hakanud muidu üpris konservatiivsete Süüria põgenike seas pisut muutuma ja selle põhjuseks on arenguabi. Oma artiklis  „Revolutsioonide ümbermõtestamine telklinnakutes” ütlete: „Pole midagi poliitilisemat, pole midagi revolutsioonilisemat kui naised, kes peavad igapäevaseid lahinguid, seisavad riikide hegemoonia vastu, ületavad konstrueeritud riigipiirid, seavad kahtluse alla traditsioonilised soorollid, muudavad igapäevaelu poliitikavabaks.”

Probleem on siin selles, et enamiku lahkunud perekondade puhul pagesid ainult naised lastega, sest mehed asusid võitlema, võeti valitsuse poolt kinni või olid juba surma saanud. Nii võtsid naised enda kanda terve majapidamise, nad said perepeaks. Samal ajal seati kaitse puudumise ja dokumentide puudumise tõttu Liibanonis meestest pagulastele üsna suuri piiranguid. Kui mehed tahavad laagrist välja minna, peavad turvamehed nad kinni, neid ei lasta kontrollpunktidest läbi ja nii edasi. Sellega liitub tõsiasi, et suurem osa abiprogramme rõhutab jõuliselt naiste võimustamist ja mehed on üldiselt kõrvale jäetud. See on jõudnud nii kaugele, et soorollid on hakanud tõepoolest muutuma. Naised töötavad rohkem, nende liikuvusele ei ole seatud nii palju piiranguid, just nemad käivad toidu ja muude asjade järel, sest neid ei peatata nii palju, kuna naisi peetakse ohutuks.

Kuidas on see mõjutanud meestest põgenikke?

Kõik see on mehed kõrvale tõuganud ja me oleme näinud tohutut maskuliinsuse kriisi – ühtäkki on meestel väljatõugatu märk küljes. Kui oled siin, Liibanonis, siis järelikult ei võitle sa Süürias ja sind peetakse argpüksiks; pealegi oled pere maha jätnud, nii et oled ka kasutu; istud siin ega teeni raha, järelikult ei ole leiva majja tooja; istud siin koos veel viieteistkümne inimesega telgis, nii et sa ei saa regulaarselt oma naisega intiimselt olla …

Kõik see tekitab küsimuse: kes sa selline siis üldse oled? Oled sa üldse enam mees? Mehelikkus väga patriarhaalse ühiskonna tähenduses, kus mees oli perekonna toitja, sai olla naisega intiimsuhetes, kerkis esile pere kaitsjana, on järsku haihtunud ning sa ei kaitse enam oma perekonda, elad väga ebaväärikates oludes …

Me oleme kuulnud paljudest meeste enesetappudest, kes tundsid, et ei suuda enam perekonda kaitsta, ja üldse on soopõhise vägivalla juhtumeid aina rohkem, mistõttu me käsitleme meeste ja naistega soopõhise vägivalla küsimusi ning tegeleme meestega, kes on suunanud oma masenduse perekonna pihta. Just seepärast tahamegi oma programmides tegelda ka meestega – soolised programmid tähendavadki tegelemist mõlema soo esindajatega, eriti praegustes tingimustes.

SAWA on käivitanud nõustamisprogrammi Harmony, mis hõlmab väga erinevaid tegevusi alates nõustamisest kuni jalgpallini. Milliseid tulemusi on see seni andnud?

Jah, sporti tehes suudavad mehed tõepoolest edukalt masendusest üle saada ning psüühilis-sotsiaalse toetuse ja teadlikkuse tõstmise kaudu soorollidest on hakatud rohkem tunnistama tõsiasja, et naised töötavad ja käivad majast väljas, ning me oleme saanud positiivset tagasisidet ja näinud kogukonnas positiivseid muutusi. Ma usun, et see annab ühiskonnale võimaluse muutuda ja naistele tähtsama rolli ühiskonnas.

Te siis näete põhimõttelisi muutusi sugudevahelistes suhetes ja püsivat naiste võimestumist?

Siin tekib muidugi küsimus, kuidas võimestumist mõõta. Lähis-Ida naised õieti ei osalenudki „ametlikul” tööturul – kapitalism ja individualism ei olnud naisi märkimisväärselt puudutanud. Kuid Lähis-Ida naised on tegelikud otsuselangetajad peres, tõelised matriarhid, kes hoiavad perekonda koos. Nad kasvatavad lapsi, aitavad abikaasat põllumajanduslikus tegevuses ja nii edasi. Nii et kogukonna ülesehitus ja ühiskonna ülesehitus on üpris erinevad – ma ei hakka küll ütlema, et naistel on olemas kõik õigused, siin on meil veel pikk tee minna.

Ja tasub ehk küsida, kes õieti määrab, mida võimestamine tähendab, ja kes määrab, kas naised, kes töötavad, on seeläbi automaatselt rohkem võimestunud? Kui ma näen Läänes naisi töötamas ja selle kõrval ikkagi kodutöid tegemas, ikkagi lapsi kasvatamas ja teenitut tarbimisele kulutamas ja pooli arveid tasumas ja õhtuks rampväsinuna, kuigi ikka veel tundmas vajadust näha vaimustav välja, siis kas see on võimestumine? Kellelgi ei ole ainuõiget võimestumise määratlust. Euroopa on mõistagi jõudnud palju paremate standarditeni näiteks seaduste mõttes ja nii edasi. Aga ka meie oleme jätkuvalt teel ja mõnedki asjad on jäädavalt muutunud.

Isegi praegu, kui me vaatame hirmunult nii poliitiliste vabaduste kui ka ajakirjandusvabaduse puudumisele ja aktivistide vähesusele, isegi praegu ei saa enam tagasi pöörata seda, mille me oleme kätte võidelnud.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: