Suunamuutused Prantsusmaa Aafrika poliitikas

Aafrika on Prantsusmaa jaoks läbi sajandite geopoliitilistel põhjustel olnud erilise huvi ja tähelepanu objektiks. Prantsusmaa kohalolek enamikes prantsuskeelsetes Musta Mandri riikides on aegade jooksul olnud tuntav ja märgatav – on ju tegemist paljude endise metropoli koloniaalriikidega. Sekkutud on kohalikesse konfliktidesse ja kodusõdadesse, toetatud võimulolevaid riigijuhte või upitatud valitsejateks endale sobivamaid kandidaate, toetatud Aafrika riike läbi arenguabirahade ning arendatud kahepoolseid majandus- ja kaubandussuhteid. Keerulistest ajaloolistest suhetest lähtuvalt on Aafrika telg olnud Prantsuse välispoliitikas kesksel kohal.

Praegu võimul olev Prantsuse president Nicolas Sarkozy soovis juba presidendikampaania jooksul end selgelt eristada Jacques Chiracist ning viia läbi olulisi suunamuutusi Prantsuse välispoliitikas. Uus kurss on kahe esimese presidendiameti aasta jooksul sihikule võetud neljal teemal: suhted Ameerika Ühendriikide ja NATOga, Lähis-Ida konflikt, suhted Euroopa Liiduga ning suhted Aafrikaga. Millised on Prantsusmaa huvid Aafrikas 21. sajandi algul, kuhu paigutub Must Manner Prantsuse välispoliitilisel maastikul ning milles seisneb paljuräägitud rupture Prantsusmaa ja Aafrika vahelistes suhetes?

Võib väita, et Aafrika jääb kahtlemata ka järgmiseks aastakümneks Prantsusmaa jaoks oluliseks regiooniks, seda peamiselt oma geopoliitilise asukoha ja mõnevõrra vähem ühiste ajalooliste sidemete tõttu. Võrreldes aga nii Prantsuse-Aafrika viimaste aastakümnete tihedate kõrgetasemeliste suhetega kui teiste kontinentide (nt Aasia) hoogsa tõusuga rahvusvahelisel areenil, väheneb Prantsusmaa strateegiline fookus Aafrikale ning suhted Aafrikaga saavad Pariisi jaoks olema pigem teise- kui isegi mitte kolmandajärgulised.

Poliitiliste suhete euroopastamine

Jacques Chiraci aegseid Prantsuse-Aafrika poliitilisi suhteid iseloomustasid valdavalt Elysee ja Aafrika riigipeade omavahelised otsesidemed, mille raames Prantsuse majandushuvid leidsid enda jaoks olulisi kombitsaid Aafrika poliitilistes ringkondades. Viimastest otsiti soosingut Aafrika riigitellimustest huvitatud Prantsuse ettevõtetele. President Sarkozy on näidanud üles soovi selline koloniaalajastule iseloomulik suhtlemisstiil ajalukku jätta. Tema hinnangul peavad Prantsusmaa ja Aafrika riikide vahelised suhted toetuma institutsionaalsetele alustele ning mitte põhinema võimul oleva klanni suhtevõrgustikul. Kursimuutust võrreldes senise suhtumisega ilmestavad kaks märksõna: partnerlus ja läbipaistvus. Partnerluse osas on Pariis endiselt valmis jätkama suhteid Aafrikaga, seda aga enam mitte abipakkuja ja abisaaja rollides, vaid võrdväärsete partneritena. Tunda annavad teatud toonimuutus ja kõrgendatud ootused tulemustele – Elysee ootab Aafrikalt selgemini ja resoluutsemalt kui kunagi varem mandri arengu jaoks oluliste suundade fikseerimist ja vajalike raskete otsuste tegemist. Olgu see siis korruptsiooni ja vägivalla vastu võitlemisel, majanduskasvu ning elujärje parandamisel või noorte haritud aafriklaste väljavoolu takistamisel mustalt kontinendilt.

Kursimuutust võrreldes senise suhtumisega ilmestavad kaks märksõna: partnerlus ja läbipaistvus.

Järjest suuremaks on kasvanud Pariisi kalduvus käsitleda oma poliitilisi suhteid Aafrikaga läbi Euroopa Liidu koostöötelje. Selle ehedamaks näiteks on Prantsuse Euroopa Liidu eesistumise ajal juulis 2008 Sarkozy eestvedamisel avapaugu saanud Vahemere Liit, mis koondab endas ühise laua taha Vahemere lõuna- ja põhjakalda riigid. Foorumi teemade põhiraskus on tehnilist ja majanduslikku laadi – Vahemere reostuse küsimus ning mare nostra’t ümbritsevate riikide immigratsioonipoliitika. Immigratsiooniteema on kahtlemata Sarkozy jaoks selle tagajärgede ja sisepoliitiliste põhjuste tõttu ülimalt oluline, mistõttu figureerib see ka kõrgel kohal Prantsuse-Aafrika poliitilistes suhetes. Kõige kõrgemat strateegilist mõju omavat poliitilist teemat lõuna- ja põhjakalda riikide suhetele – Iisraeli ja Palestiina konflikti -käsitleti avakohtumisel aga äärmiselt põgusalt. Tuleb tunnistada, et Sarkozy jaoks oli keskendumine väiksema poliitilise laetusega teemadele teadlik valik: pigem minna suhetes edasi konkreetsete projektidega kui lasta end kammitseda konfliktist, millele aastakümnete jooksul ei ole suudetud lahendust leida. Teisalt aga, kui tõenäolised saavad olema saavutused Vahemere Liidu projektides seni, kuni Põhja-Aafrika ja araabia riikidel ainult üks mõte mõtteis mõlgub? Kui Prantsusmaa edaspidi väldib liidus olulisima poliitilise teema käsitlemise, saab Vahemere Liidust samasugune coquille vide nagu Barcelona protsessist enam kui kümme aastat tagasi.

Lisaks Põhja-Aafrika suhete käsitlemisele Euroopa Liidu formaadis suunab Prantsusmaa oma arenguabi, mis siiani olnud 70% ulatuses kahepoolne, järjest enam läbi Euroopa integreeritud arenguabieelarve ning rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide. Presidendi diplomaatilist suunda väljuda Prantsusmaa ja Aafrika poliitilistest tete-a-tete suhetest ning kanaliseerida need väiksemat ajaloolist taaka omavatesse rahvusvaheliste organisatsioonide konteksti võib toetada ka märkimisväärne osa prantslastest. Neid on järjest rohkem kiirelt arenevas maailmas valdamas tunne, et Aafrika ei suuda arengutempoga kaasas käia, temast ei ole saanud arvestatavat partnerit globaalsete küsimuste lahendajana maailmaareenil ning Prantsuse-Aafrika vahelistest suhetest on rohkem kaotada kui võita.

Sõjalise kohaloleku vähendamine

Prantsuse sõjaline kohalolu Aafrikas on Prantsusmaa ja erinevate Aafrika riikide vahel ametlikult sätestatud vahetult pärast koloniaalajastu lõppu ning riikide iseseisvumist 1960. aastatel sõlmitud sõjaliste lepetega. Salajased lepingud näevad ette Prantsuse sõjaliste baaside paiknemise teatud riikides ning riiki ohustava välise agressiooni korral ka Prantsuse üksuste sekkumise konfliktidesse. Kuigi aegamööda on Pariis sõjalisi baase Aafrikas vähendanud, võis veel 2008. aastal Prantsuse sõdureid Aafrikas kokku lugeda 9000 ringis ning alalisi sõjalisi baase oli kolm: Djiboutis, Senegalis ja Gabonis. Tunduvalt hiljem on loodud küll ajutised, aga siiani töötavad sõjaväebaasid Tšaadis (1986) ja Elevandiluurannikul (2002), vastavalt operatsioonide Epervier ja Licorne läbiviimiseks.

President Sarkozy tahe läbi viia olulisi muudatusi Prantsuse-Aafrika suhetes väljendubki kõige jõulisemalt sõjalises koostöös. Nimelt 2008. aasta veebruaris Lõuna-Aafrika Vabariigis peetud kõnes teatas president, et viiskümmend aastat kestnud sõjalised lepingud, mis ei kajasta tänast reaalsust ei Prantsusmaa ega Aafrika jaoks, tuleb täielikult mõlema poole strateegilistest huvidest lähtuvalt üle vaadata. Uued loodavad lepingud saavad olema läbipaistvad ja avalikud, sest Prantsusmaa ja Aafrika vahel ei ole salasuhteid. Läbipaistvuse tagamiseks laiendati 2008. aastal muuhulgas Prantsuse Aafrika-suunalise orientatsiooni kujundaja rolli seni seda pea monopoolselt hoidnud Elyseelt Prantsuse parlamendile. Lisaks lepingulisele baasile on Pariisil kavas ka oma sõjalise kohaloleku olemust muuta: Prantsuse väed keskenduvad edaspidi Aafrika rahuvalvejõudude väljaõpetamisele selleks, et riigid tuleksid ise toime oma julgeolekuprobleemide lahendamisega. Prantsuse vägede sekkumine Aafrika sisekonfliktidesse ei ole kahepoolselt enam mõeldav, sellest põhimõttest lähtus ka Prantsuse sõjaväe mittesekkumine Tšaadi konflikti veebruaris 2008. Ehk ajad, mil Prantsuse sõjavägi toetas võimulolevaid režiime, on möödas.

Keerulistest ajaloolistest suhetest lähtuvalt on Aafrika telg olnud Prantsuse välispoliitikas kesksel kohal.

Räägitud on ka Prantsuse sõjaväe väljatulekust Aafrikas, eeskätt silmas pidades Elevandiluurannikut, ning võimalikust baaside sulgemisest. Tulevased valikud on keerulised, kuna Tšaadis näevad Prantsuse diplomaadid võtit Aafrika probleemide lahendamiseks; Senegalis ja Gabonis näevad aga sõjaväelased strateegilisi eeliseid (esimese puhul head juurdepääsu merel, teise puhul õhust). Djibouti baas jääb ilmselt alles, kuigi vähendatud üksustega, mis suunatakse loodavasse baasi Abu Dhabis. Vaatamata suunale vähendada Aafrikas Prantsuse üksuseid, ei sea Pariis siiski endale eesmärgiks kogu sõjaväe väljatoomist. Sõjalisest mõjuvõimust strateegilistes ja mandrikesksetes punktides loobuda ei taheta, kas või hoidmaks regioonis toimuval silma peal ning vältimaks regionaalse tasakaalu kadumist.

Nii nagu poliitilis-diplomaatiliste suhete puhul, on ka sõjalises koostöös Prantsusmaa järjest enam huvitatud kahepoolsete koostööformaatide asemel multilateraalsetest. Jälgitakse, et Prantsuse sõdurite osalusega rahvusvahelistel operatsioonidel oleks tingimata rahvusvaheline (ÜRO) mandaat, seda isegi siis, kui Prantsusmaa on nendesse suurim üksustega panustaja (EUFOR). Aafrika julgeolekujõudude väljaõpetamisel soovitakse koostööd teha peaasjalikult läbi Aafrika Liidu, Aafrika peamiseks julgeoleku ja rahu tagamise partneriks hinnatakse Euroopat tervikuna, mitte Prantsusmaad eraldiseisvana.

Langustendents majandussuhetes

Kui külma sõja ajal olid Prantsuse ettevõtted end Aafrikas hästi sisse seadnud ning omasid kontrolli suuremast osast turgudest Senegalis, Kamerunis, Gabonis ja Elevandiluurannikul, siis nüüd on pilt tunduvalt kirjum ja keerulisem. Suuri Prantsuse ettevõtteid tegutseb Aafrikas kahekümne ringis, peamiselt naftatööstuse (Total), tuumaenergia (Areva) ja kommunikatsiooni (Bouygues) valdkondades. Keskmise ja väikese suurusega ettevõtteid on aina vähemaks jäänud. Prantsuse investorite nõukogu hinnangul ei ole peamiseks väljakutseks Aafrikas mitte niivõrd uute investorite leidmine kui olemasolevate ettevõtete lahkumise vältimine. Prantsuse firmade huvi langust selgitavad mitmed põhjused. Globaalse majanduse tingimustes ei ole Prantsuse ettevõtetel võimalik vältida rahvusvahelist konkurentsi, mille eest nad paljuski tänu poliitiliste ja majandussuhete läbipõimumisele olid siiani kaitstud. Ida-Euroopas avanenud uued turud on meelitanud Prantsuse investoreid, kes on tüdinenud krooniliseks muutunud poliitilisest ja julgeolekulisest ebastabiilsusest Aafrikas, mida ilmestas ehedalt viimane kodusõda Elevandiluurannikul. Kõikide nende arengute kokkuvõttes moodustavad kaubandussuhted Aafrikaga vähesed 5% kõikidest Prantsuse kaubandus-suhetest; Aafrikasse tehtavatest välisinvesteeringutest moodustab Prantsusmaa 4%, samas kui Suurbritannia 13%, Ameerika Ühendriigid 8% ning Holland 5%.

Prantsusmaa lävimine Aafrikaga näib võtvat agressiivse tuuma- ja naftadiplomaatia kuju. Strateegilist dialoogi ja kõrgeima taseme külaskäike hakkavad pälvima tõenäoliselt hoopis teised partnerid.

Aastakümneid Aafrikas kõigutamatut monopoolset seisundit nautinud Prantsuse naftatööstuse ja tuumaenergia gigantide suhtes seisavad Aafrika riigid tugevamalt oma huvide eest. Nii kaotas Niger, maailma kolmas uraanieksportija, 2008. a Prantsuse suurettevõtte Areva ainuõiguse uraani kaevandamiseks ja rahvusvaheliseks turustamiseks. Sammu tegemise ajendiks oli poliitiline seik – ettevõtte juhtivtöötajad toetasid 2007. a opositsiooni, mille peale nad riigist välja saadeti. Areva küll hiljem taastas ainuõiguse peagi maailma ühe suurima uraanivälja Imourareni kaevandamiseks, kuid vastutasuks tuleb tal uraani eest poole võrra rohkem maksta. Lisaks sigineb turule konkurente järjest juurde ja seda lähtuvalt Nigeri otsusest laiendada koostööpartnerite ringi Hiinasse ning pinnase uurimislubade andmisest Kanada, Austraalia, Suurbritannia, Lõuna-Aafrika Vabariigi jt ettevõtetele. Samamoodi kasutas Kesk-Aafrika Vabariigi president Bozize 2007. a pärast segaseid intsidente sanktsioone Prantsuse naftamonopoli Total vastu, natsionaliseerides ette teatamiseta naftatööstuse.

Kuigi Aafrika noored näevad Prantsusmaas lootust paremale elule, on Prantsusmaa imidž tervikuna Aafrika riikides kannatanud ja seda just Prantsuse sõjalise kohaloleku tõttu. Samuti nähakse endises metropolis mandrilt musta kulla väljavedajat, kes vastutasuks suurt midagi ei paku. Totali neljakümneaastase tegutsemisaja järel on Niger jätkuvalt maailma vaesuselt neljas riik, kus naftagigandil suuri probleeme tervishoiu- ja keskkonnalaste nõuete täitmisega.

Rikkalikud loodusvarad on peamiseks prantslaste huvi põhjuseks Aafrikas ning seetõttu ei kao Aafrika oma geopoliitilise asukoha tõttu niipea Prantsuse välispoliitikast; ent lävimine näib võtvat pigem agressiivse tuuma- ja naftadiplomaatia kuju. Strateegilist dialoogi ja kõrgeima taseme külaskäike hakkavad pälvima tõenäoliselt hoopis teised partnerid. Prantsusmaa strateegiline välispoliitiline huvi Aafrika vastu on juba täna väiksem, kui Eestist vaadatuna võiks arvata.