Sündsuse algus

Venemaa viimase aja kõige tähtsam sündmus langes vahetult 2012. aasta presidendivalimiste eelsele ajale ja selle tähtsus ei sõltu sellest, milliseks täpselt kujuneb järjekordse lavastuse tulemus: vene rahvas on otsustavalt asunud avaldama meelt juba tavapäraseks muutunud Suure Pettuse vastu. Nad on seda teinud ja teevad praegugi hulgal, mis ületab kriitilise massi, ja seetõttu on käimasolevad muutused pöördumatud. See kujutab endast alguspunkti pikal ja käänulisel teel demokraatia ja vabaduse suunas, mille muudavad raskemaks maa suurus, rahvaarv ja ajaloolised traditsioonid, aga samal ajal kergemaks fundamentaalne muutus vene rahva sotsiaalses teadvuses ja käitumises. See ongi 2012. aasta valimiste tähtsaim tulemus.

Hüvasti, hirm!

Paljud vaatlejad kõnelevad Venemaa masside ärkamisest, kes nüüd protestivad ja nõuavad poliitilisi muudatusi – aga see ei kirjelda toimuvat päris täpselt. Vene rahvas ei ole rumal ega pime: me kõik teadsime, milline on tegelik olukord, ja tunnetasime kogu aeg, millise innuga üritavad riigijuhid hoida kodanikke õigusetus seisundis.

Vene rahva nii isikliku kui ühiskondliku käitumise määravaks teguriks kujunes isiklik vaprus, mida oli vaja igati loomuliku inimliku hirmu ületamiseks – hirm iseenda või oma lähedaste elu pärast, vahistamis- või vangistamishirm, hirm muutuda “juurviljaks” sunniviisiliselt sisestatud psühhotroopsete ainete tõttu, hirm olla sunnitud elama mõnes ettekirjutatud kohas ning kaotada võimalus õppida ja töötada, rääkimata reisimisest, lugemisest või vaba maailma nägemisest. Seda kiputakse unustama, aga just kõikehõlmav hirm on see, mis on kujundanud vene rahva mentaliteeti ja käitumist.

Vene rahvas on otsustavalt asunud avaldama meelt juba tavapäraseks muutunud Suure Pettuse vastu.

Minu ja võib-olla ka järgmiste põlvkondade mälus oli Venemaa kõige dramaatilisem sündmus seitsme inimese vapper tegu, kes läksid 1968. aastal Punasele väljakule protestima Nõukogude Liidu sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse. Need inimesed olid tõelised kangelased ning iga normaalne riik oleks totalitarismijärgsel ajal andnud neile kõrgeima riikliku autasu ja tõstnud nad rahvuskangelase staatusse, nagu on juhtunud totalitarismijärgsetes ühiskondades kogu maailmas, Lõuna-Aafrikast Poolani. Aga mitte Venemaal, kohe sugugi mitte.

Peamine tunne, mis saatis seda otsustava tähtsusega episoodi, oli nii selle toimumisajal kui isegi veel praegu häbi, tohutu häbi, et kogu riigi 265 miljoni või isegi Moskva toonase 6,8 miljoni elaniku seas leidus julgeid inimesi kõigest seitse. Samal ajal oli see õppetund, mis selgitas meile, et vaba inimvaim ei pruugi tunda hirmu isegi kõige karmima diktatuuri tingimustes.

1991. aasta lõpul kirjutasin raamatu “Räsitud põlvkond ehk NSV Liidu kümme käsku”, milles kirjeldasin totalitarismi paine all kujunenud nõukogude ja vene mentaliteeti ning väitsin, et pärast nõukogude võimu kokkuvarisemist kulub vähemalt põlvkond, enne kui inimesed on taas võimelised vabalt käituma ja hakkavad vabadust südamest soovima. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, on see otsustav hetk Venemaal kätte jõudnud, ehkki see juhtus suhteliselt hilja võrreldes enamiku riikidega, mida Moskva nii kunagise Nõukogude Liidu kui ka Varssavi pakti raames aastakümneid lämmatavas ikkes hoidis. Kui vaadelda kogu Venemaal alates 2011. aasta detsembrist jõudu kogunud protestiliikumist, võib näha, et selle peamiseks tunnusjooneks on hirmu kadumine.

Kolme kuu vältel enne lavastatud presidendivalimisi oleme võinud tunnistada, et Venemaa inimesed, kes on harjunud elama ähvarduse varjus, hirmust kangestununa, emotsionaalse rünnaku all, laskma ennast solvata või endale survet avaldada, kartma töökoha või karjäärivõimaluste pärast, tunnevad nüüd end tugevate, hingestatute ja paljukski võimelistena – selleks tuli vaid selg sirgeks ajada ja pea kuklasse lüüa. Hirmust loobumise juures on parim see, et niisuguste inimeste arv on tohutult kasvanud võrreldes neljakümne nelja aasta taguse seitsme inimesega Punasel väljakul. Demograafilises mõttes kulus selleks ikkagi kaks põlvkonda.

Geenid ja geenid

Tuleb siiski mainida, et need Venemaa kihid, keda valdavalt esindab valitsev partei Ühtne Venemaa ja kehastab nende presidendikandidaat, moodustavad ka praegu väga suure osa rahvastikust. Enamikus neist ei ole kunagi lubatud pead tõsta eneseaustuse tundel, nende osaks on olnud hirm ja ainult hirm. Nad suudavad seda vaevalt mõistagi ja püüavad põhjendada protestijate “veidrat” käitumist nii iseendale kui teistele klassikalise peegelpildiga, mis niisiis kajastab nende enda maailma – ja see on paraku tihtipeale pigem Šarikovi, selle tuntud Bulgakovi kangelase maailm.

“See [võit] on meil geenides! Me oleme võidukas rahvas!” Need äärmise tunderõhuga ja otsekui tabavate vasaralöökidega paika naelutatud sõnad vastasid kõneleja näoilmele ja rusikasse pigistatud käele, tuletades eksimatult meelde minevikku: nagu teada, oli “Meie võidame!” (vn k: Pobeda budet za nami) Stalini kuulus klišee, mille täpse sõnastuse pani paika Molotov. Kandidaat Putin teadis oma kõige silmatorkavamal esinemisel vaid kümme päeva enne valimisi täpselt, mida öelda ja teha.

Sümboolses kõnes sümboolsel päeval kuulutas Venemaa juht välja sõja. Sõja kõigi vastu, kes söandavad olla teisel arvamusel.

Ta pidas kõne sümboolselt isamaa kaitsjate päeval, mida Venemaal nimetavad kõik seniajani Nõukogude armee päevaks. Venemaa juht lihtsalt ei suutnud end talitseda ning tema näoilme ja rusika vibutamine oli äge, meie päevade kohta erakordselt antagonistlik. Sellega oli uus-vana presidendikandidaat samastanud end teadlikult Staliniga. See ei peaks olema üllatus, sest paralleelid olid päris ilmsed juba alates päevast, mil ta 2000. aastal esimest korda troonile tõusis.

Sümboolses kõnes sümboolsel päeval kuulutas Venemaa juht välja sõja. Sõja kõigi vastu, kes söandavad olla teisel arvamusel. Selles polnud midagi meeliköitvat. “Õudus, hullumeelsus,” reageerisid viivitamata paljud venemaalased internetis.

See ei olnud isegi tavapärane presidendikampaania suurmeeleavaldus, nagu neid toimub viimastel päevadel. Kandidaat Putin oli närviline ja reetis ennast. Seitsmeminutilise kõne jooksul võis kogu maailm näha, milline saab Venemaa nähtavasti olema järgmise kaheteistkümne aasta jooksul, kui Putin tõuseb taas presidendiks, kasutades selleks häbitult ära hiiglaslikke administratiivseid ressursse ja riiklikku masinavärki.

Ajalugu õpetab meile, et kõik diktaatorid ja diktaatorihakatised tunnevad ikka ja jälle tohutut külgetõmmet Rooma impeeriumi valitsemismudelite poole. Oma üüratust võimust pimestatuna kordavad nad aina uuesti sama viga: nad ei suuda ära tunda hetke, mil nende ees olev nimetu mass muutub inimeste kogumiks. Me nägime seda juba mainitud juhtumilgi: massiliselt staadionile toodud rahvas pidanuks toetama Ühtse Venemaa juhti, ent ometi leidus neid, kel olid käes loosungid “Meid toodi siia vägisi!”. Seitsekümmend inimest peeti lühikeseks ajaks kinni ja selgus, et nad kõik olid Venemaale tööle tulnud usbekid. Moskva politsei nimetas neid “avalikku sündmust häirivateks välismaalasteks”. Justkui erineks välismaine häirimine sisemaisest.

See ja veel paljud erakordsed situatsioonid kogu Venemaal pidanuks lavastatud valimiste eel andma härra Putinile selgelt mõista, et ta ei saa enam eeldada, nagu kujutaksid 85 rahvusest 145 miljonit inimest, kes moodustavad riigi – mis pole enam kaugeltki impeerium – kodanikkonna, endast ühtset geenikombinatsiooni, sellist, mida tema ainsana tunneb. Nii suur ning rahvuslikult, hariduslikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt mitmekesine riik nagu Venemaa koosneb juba paratamatult paljudest geenidest. Mida rohkem, seda parem, sest mitmekesisus ei tähenda kõigest rohkelt talente, mis on iseloomustanud Venemaa elanikke juba sajandeid, vaid see võimaldab ka neid andeid edukalt väljendada. Poliitilise võimu tipus viibival isikul oleks kindlasti kahjulik üritada oma kodumaa suurt ja mitmekesist elanikkonda lihtsustada, vormida seda enda keskpärase venelikkuse standardi järgi, isegi kui see võimukandja on “rohkem presidendikandidaat kui teised”.

Kahtlemata, nagu me oleme näinud alates 2011. aasta detsembrist päevast päeva, on meie rahva geenides midagi, mida võiks nimetada teadlikuks vabaduspürgimuseks. On sümptomaatiline, et seda võib kohata kõigi protestijate seas, olgu nad siis noored või vanad, tudengid, insenerid, pankurid, ettevõttejuhid, kirjanikud, ajakirjanikud, lauljad või sõjaväelased – sõnaga, seda võib kohata kõigi ühiskonnakihtide seas. Oluline on samuti see, et nii pannakse alus sündsuse kujunemisele enesestmõistetavaks väärtuseks: mitte lihtsalt teatavale hulgale inimestele – olgu neid nii palju kui tahes – omaseks vooruseks, vaid väärtuseks, mis annaks tooni Venemaa avalikus elus ning oleks üks Venemaa tunnusjooni.

Kui see õnnestuks, vapustaks see neid, kes täie tõsidusega korraldasid Venemaal harjutusvalimised nädal enne valimiste tegelikku toimumist – sürrealistlik etendus, mille võitjaks osutus absurdselt “Peeter Suur”. Nood ametiisikud paistsid uskuvat, et Peeter Suur on tunduvalt etem kui Jossif Džugašvili, ent see osutab vaid nende ajalooteadmiste puudulikkusele. Kas ei võiks keegi selle naeruväärse idee taga seisnud inimestele öelda, et just täpselt samamoodi talitati veel hiljuti Egiptuses, Elevandiluurannikul ja teistes riikides, kus aastakümneid kestnud diktatuur äsja lõppes, või uutes, ilma igasuguse demokraatliku traditsioonita riikides, kus valimised olid üldse maa ajaloos esimesed?

Just kõikehõlmav hirm on see, mis on kujundanud vene rahva mentaliteeti ja käitumist.

G8 ja teiste tähtsate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesriigi puhul ajab niisugune käitumine lihtsalt muigama. Venemaa õigust manitseda ülejäänud maailma mis tahes teemal tuleks käsitleda sellest johtuvalt, kuidas on kodanikuühiskond arenenud Venemaal endal.

Muudatuste pärm

Kakskümmend aastat pärast võimsat vapustust, mille tekitas sadade miljonite inimeste elus Nõukogude kommunismi järsk kokkuvarisemine, võiks hakata aduma, et vabaduse ja eneseteadvuse eostel kulus tõepoolest põlvkonna jagu aega, enne kui küpsesid tingimused inimeste isikliku ja ühiskondliku arengu järgmiseks staadiumiks. 1990. aastate alguse Venemaa ühiskondlik õhustik vastas üsna täpselt Vladimir Võssotski kibedatele sõnadele: “Eile anti mulle vabadus, mida peaksin sellega nüüd peale hakkama?”

Praegu võime pilku tagasi heites öelda, et viimased paarkümmend aastat olid Vene ühiskondlikule vaimule tõeline üleminekuperiood, mille kestel suurenesid teadlikkus, teadmised ja kogemused. Me kogesime vahetult paljutki, millest ei osanud varem isegi unistada, näiteks saime piiranguteta reisida või saada teavet paljudest asjadest ja sündmustest lugedes või vaadates, ahmides infot teadlikult või alateadlikult juba lihtsalt tohutu hulga teabe pealetungi tõttu: nii juhtub ikka, kui suletud totalitaarne ühiskond järsku avaneb. Mõned Putini režiimi kaitsjad võivad ju väita, et kõik on toimunud tänu temale, aga see ei pea lihtsalt paika. Putin ja tema klubi hakkasid Venemaad valitsema alles kümme aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja siis võisid nad juba rõõmuga nautida kõike eelnimetatut. Olles ise põhiliselt kujunenud Nõukogude totalitaarses süsteemis, tundsid nad sarnaselt teistega siirast rõõmu, kui võisid lõpuks normaalselt elada.

Kui siis tuli võimule uus seltskond – oluline on tähele panna, et seda ei valitud, vaid see sai ametisse härra Berezovski äärmiselt halvasti läbi mõeldud “pisikese asjade korraldamise” tulemusel –, ei saanud nad enam midagi ette võtta uue sideajastu vastu, ehkki alguses nad üritasid ja isegi tegid üht-teist ära interneti ja muude sotsiaalse kommunikatsiooni vahendite kontrollimiseks.

Venemaa poliitika- ja majanduseliit on aastaid innukalt saatnud oma lapsi välismaale õppima. Praegu võime öelda, et see oli ilmselt õige otsus. Kes on näinud Venemaa valimispettuste vastu protestijaid Londonis, Berliinis, New Yorgis, Pariisis ja veel mitmel pool maailmas, isegi Tōkyōs ja Canberras, on kahtlemata märganud, et valdav osa on noored, kes teavad täpselt, miks ja mille nimel nad massiliselt välja astuvad.

Saanud moraalselt lüüa kodumaal – pole just lihtne püsida sellises mõnitamise ja mahlase iroonia tormis, millega Venemaa vihale aetud avalikkus on oma juhte kolm kuud lakkamatult üle valanud ja mis üsna kindlasti jätkub ka pärast märtsivalimisi –, on Putini ja tema kaaskonna võim ja mõju hakanud väga tõsiselt vähenema ka rahvusvahelisel tasandil.

Pärast tohutuid muutusi traditsiooniliselt Moskvale lähedaste Lähis-Ida diktatuuride ringis on ainuke tõsiselt võetav jõud, kellega Venemaa võib tunda lähedust, veel Hiina. Ent Kreml teab väga hästi, et Hiina võib neid toetada – või oleks õigem öelda, et hoopis nemad toetavad aina enam Hiinat? – ainult siis, kui peab Venemaa tegusid kasulikuks oma suures xiangqi- ehk malemängus.

Kui vaadelda kogu Venemaal alates 2011. aasta detsembrist jõudu kogunud protestiliikumist, võib näha, et selle peamiseks tunnusjooneks on hirmu kadumine.

Kreml ei saa enam endistviisi valitseda Afganistani, veel vähem Iraaki. Nad ei saa enam arvestada väga kasulike sõpradena Liibüat või Egiptust ega tarnida relvi teistele Lähis-Ida režiimidele, mis on nüüdseks Kremli jaoks kaotsi läinud. Süüria langemine on peagi ees ja siis on nad Iraani küsimuses üksi maailma vastu (ehk vaid Hiina jääb nende poole, kui see peaks Pekingile kasulik olema). Milline on siis Kremli osa suures globaalses mängus? Kremli rahvusvaheline võim on tunduvalt kahanenud liiga rohmakalt sirgjoonelise, lühinägeliku ja militaristliku poliitika tõttu, millega ta endiselt ülejäänud maailma kohtleb, olles võimetu taipama selles toimuvaid muudatusi.

Eelkõige on tegemist Putini ja tema kaaskonna vaimse lüüasaamisega. Selliste inimeste nagu Dmitri Rogozini toomine Venemaa kaitsesektori koordineerijaks – mis tähendab mehele üsna tõenäoliselt järgmise kaitseministri ametit, võib-olla isegi juba lähitulevikus peaministriposti – tõukab maa veelgi enam eemale rahvusvahelisest kogukonnast ja muudab lüüasaamise veelgi tuntavamaks. Just seepärast ütlevadki aina rohkearvulisemad protestijad nii kodu- kui ka välismaal oma juhtidele, kes lihtsalt ei suuda lõpetada omaenda kaasmaalaste petmist: “Me tahame, et meid austataks ja et oleks põhjust austada meie maad. Meile aitab!”

Andekus ja andetus

Kõik, kes jälgivad, kuidas Venemaal laieneb häälekas ja mõtestatud vastupanu Suurele Pettusele, näevad selgelt kaht Venemaad. Partei Ühtne Venemaa ning Putini taga ja ümber olevad jõud püüavad vastu seista rahvale, kes ei ole rahul enda lollitamise ja järjekordse nahaalse ärakasutamisega. Putini pooldajate leer on olnud aeglane reageerima, nad suudavad vaid häbitult ja andetult kopeerida kõike seda, mida valge lindi leer lakkamatult välja mõtleb.

Kui valgelintlaste üleskutsetele koguneda meeleavaldustele vastavad inimesed enneolematul hulgal, siis putinistid hakkasid mõningase hilinemisega toimetama inimesi, kellele selle eest makstakse, busside ja rongidega kunstlikele meeleavaldustele, mis häbiväärselt meenutavad Nõukogude-aegseid kohustuslikke demonstratsioone “rahvusvahelise imperialismi” vastu. Kui vabad inimesed mõtlesid välja automeeleavaldused süsteemi ja selle esindajate vastu – ning tõepoolest, esteetiliselt on lust ja lõbu vaadata üleni valges Audide ja Lexuste voogu –, siis ilmus otse enne Putini-vastase meeleavalduse algust tänavaile ka Kremli-meelne mass. Kui protestiliikumise peamine loosung on juba päris algusest peale olnud ”Ausate valimiste eest” (vn k: Za tšestnõje võborõ), siis nädal enne valimisi registreeriti kiiruga uus liikumine nimega “Puhaste valimiste eest” (vn k: Za tšistõje võborõ). Vene keeles kõlavad need väljendid peaaegu ühtmoodi.

Putini-vastaste protestide avatusest ja ulatusest vapustatud Putini pooldajate leer on üritanud ähmi sattudes ja vihast pulbitsedes ajada segadusse Venemaa elanikke, kahandada protestide menu ja takistada nende kasvamist. Ent selles räpakalt ja ülbelt korraldatud võiduajamises ei ole neid saatnud edu. Nende arsenali kuuluvad kõigest vana KGB koolkonna iganenud ja ammu tuntud võtted.

Veidi üle kahekümne aasta tagasi, vahetult enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, sai üks Putini lähedasi sõpru ja liitlasi, Leningradi tähtsaim “dissidendikütt” ja KGB kindral Viktor Tšerkessov tuntuks väitega, et “nii faks kui ka Xerox on USAs välja mõeldud Nõukogude võimu õõnestamiseks”. Kakskümmend aastat hiljem meenutab Putini ja tema liitlaste retoorika nii väga seda tsitaati, et jääb mulje, nagu hõljuksid nad mingis ajakapslis. Nad tunnevad end kümmekond aastat pärast Venemaa võimu usurpeerimist nii mugavalt, et ei suuda isegi aru saada, et nende ajakapsel on nende enda valede ja kuritegude ning toore suhtumise tõttu rahvasse ja riiki täielikult murenenud. Nüüd on juba nende kord põlguse ohvriks langeda.

Venemaa õigust manitseda ülejäänud maailma mis tahes teemal tuleks käsitleda sellest johtuvalt, kuidas on kodanikuühiskond arenenud Venemaal endal.

Sõltumata sellest, millised on Venemaa nüüdsete lavastatud valimiste tulemused, leidub riigis üha enam inimesi, kes õpivad ja arenevad, kes on nutikad ja leidlikud, kes ei pulbitse vihkamisest, kui nad oma arvamusi teatavaks teevad, ja kelle näol on meeleavalduste ajal naeratus – sõnaga, inimesi, kes toovad Venemaa avalikku ellu tagasi normaalsuse ja sündsuse.

Nende vastas seisavad inimesed, kes püüavad iga hinna eest kinni hoida võimust, mille teostamiseks pole neid keegi kunagi valinud, kes üritavad oma keskpäraseid instinkte läbi suruda kõigi teiste arvel. Minu jaoks ei ole küsimus selles, kes jääb suures rebimises sündsuse nimel lõpuks peale. Sellise ennustuse tegemisel tuleb langetada valik südametunnistuse järgi, kõigi nende veendumuste põhjal, mis kinnitavad meie õigust olemas olla. Ja sellelt pinnalt lähtudes on täielikuks farsiks pööratud valimiste tõeline võitja need sajad tuhanded Venemaa valijad, kes kannavad juba täna rinnas sündsuse valget linti. Just nemad sillutavad tee oma maa sündsasse tulevikku.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane