Subjektiivseid samme Eesti-Soome sillal 1917–2017

Vene 1905. aasta revolutsioon tegi Soome tuntuks mitmele Eesti poliitikule. Varjupaiga leidsid seal teiste seas Konstantin Päts, Jaan Teemant, Eduard Vilde, Mihkel Martna ja Friedebert Tuglas (Mihkelson). Soomest sai neile „vabaduse maa“, ideaal. Seda maad nägid nad ehk liigagi positiivsena.

Ka Gustav Suits oli hea Soome tundja. Ta oli õppinud Helsingi ülikoolis ja sõlminud soomlasega abielu. 1917. aasta sügisel oli Suitsul suur visioon, Soome ja Eesti kaksikvabariigi ühendus. Ühised olnuksid välisasjade ajamine ja kaubanduspoliitika, võimalusel ka kaitsevägi, kuid kummalgi olnuks oma parlament ja valitsus. Mihkel Martna tulistas Sotsialdemokraadis selle visiooni sõelapõhjaks. Suits oli pelgalt „tuule käes kõikuv pilliroog“. Kuid Tuglas oli entusiastlikum. Ta arendas oma ideed essees „Soome sild“.

Soome iseseisvus 1917. aasta detsembris, Eesti 1918. aasta veebruaris. Samas astus mängu keiserlik Saksamaa: Eestisse saabus ta okupandina, Soome aga valitsuse kutsutud abilisena kodusõjas. Side üle Soome lahe kuivas kokku. Kuid vaid natukeseks ajaks.

Tüli Vabadussõja pärandi pärast

Wilhelmi Saksamaa vajus kokku 1918. aasta novembris ja Punaarmee ründas Eestit. Algas Vabadussõda. Soome elas Eestile kaasa ja andis abi: umbes 3700 vabatahtlikku, relvi ja raha. Tekkis suur Eesti buum – suurim alates esimesest Eesti üldlaulupeost 1869. aastal. Soome lehed kirjutasid Eestist, Eesti lehed Soomest. Pätsi lemmikmõte Soome ja Eesti kaksikriigist leidis uut vastukaja. Soomes see idee siiski elevust ei tekitanud, kuid Eestis ei olnud toetajaist puudus.

Vabadussõda lõppes ja algasid nägelused. Kui märkimisväärne oli olnud Soome abi? Suurem riik nägi seda suuremana, väiksem väiksemana. Soomes tekkis hoiak „Me andsime Eestile iseseisvuse“. Eesti kolonel Mihkel Kattai otsis oma hinnangutes keskteed, Vilho Helanen nõudis lehepoleemikas, et Soome poiste kangelastegusid ei pisendataks ega püütaks unustusse jätta.

Estofiil Lauri Kettunen oli teisel arvamusel. Heade suhete suurim takistus polnud ta meelest eestlaste uhkus, vaid soomlaste enesega rahulolu. „Kas on meie rahva kaastunne lõunanaabri ja venna suhtes tõesti sõltuv sellest, et saame nõutud kombel igavest tänu antud abi eest?“

Kallas ja Kairamo

Soome ja Eesti diplomaatiliste suhete algus oli valulik. 1918. aasta detsembris nimetas Eesti oma esindajaks doktor Oskar Kallase. Soome määras 1919. aasta märtsis endise senaatori Alfred Oswald Kairamo saadikuks „uurima Eesti poliitilist positsiooni“. Kairamo polnud oma ülesande suhtes entusiastlik ja Eestigi ei võtnud teda avasüli vastu. Saksameelne senaator pidas end „puhtalt valgeks“ ja Eesti juhtivad ringkonnad olid tema arvates „üsna punased“. Iseseisva Eesti tulevikku Kairamo ei uskunud. Lauri Kettunen pidas Kairamot Soome silla lõhkujaks.

Eesti soovis oma iseseisvuse tunnustamist Soomelt rohkem kui kelleltki teiselt. Soov ei teinud pikka ja okkalist teed lühemaks.

Kairamo soovis peagi Eestist lahkuda ja Soome valitsus oli lõpuks sama meelt. Lahkumine leidis aset 1919. aasta augustis ja Kairamo järeltulijaks sai Yrjö Putkinen. Suhted muutusid „normaalseks“.

„Venehirm“ ja „veneviha“

Eesti Vabadussõda lõi teistsugused eeldused iseseisvuse ehitamiseks kui Soome 1918. aasta sõda. Eestis sõda ühendas rahva, Soomes eraldas. Rahu sõlmimine Nõukogude Venemaaga 1920. aastal oli kasulik nii Soomele kui ka Eestile.

Soomes eksisteeris „veneviha“ alates iseseisvumisest, ehkki selle juured ulatuvad kaugemale. Soome „veneviha“ oli siiski rohkem „venehirm“ – on ju hirm viha ema. Seda võimendas asjaolu, et Soome polnud 1918. aasta sõjas oma sõjalist jõudu Nõukogude Venemaaga mõõtnud, ammugi siis teda võitnud. Nii jäid hirm ja sellest sugenenud viha elama.

Eestis polnud sõdadevahelisel ajal nähtavat „veneviha“. Oli ju Eesti Vabadussõjas Punaarmeed löönud. Seetõttu ei jäänud eestlastesse idanaabri suhtes hirmu, mis oleks „venevihaks“ muutunud. See küpses alles pärast Teist maailmasõda.

Osa Soome ringkondi tundis kibedust sellest, et Ida-Karjala jäi 1920. aastal piiri taha. Tekkis revanšivaim, Suur-Soome aade, mis samuti pakkus „venevihaks“ ainet.

Eestile andis rahu kõik soovitud territooriumid. Revanšivaimu, Suur-Eesti aadet ei saanud tekkida, seega ei leidnud ka „veneviha“ siitkaudu kasvupinda.

Soome de jure, Eesti piiritus

Eesti soovis oma iseseisvuse tunnustamist Soomelt rohkem kui kelleltki teiselt. Soov ei teinud pikka ja okkalist teed lühemaks. Oskar Kallas palus tunnustust 1919. aasta veebruaris, Soome andis de facto tunnustuse alles pool aastat hiljem. Eesti pettus. Välisminister Rudolf Holsti riietas oma õnnitluse kaunisse kangasse: de facto tähendas sama kui de jure. Eesti siiski ei rõõmustanud. De jure tuli alles 7. juunil 1920. Kaks päeva hiljem saabus Soome delegatsioon Tallinna ning liikus edasi Tartusse rahuläbirääkimistele Nõukogude Venemaaga. Kas oli just siis lõpuks antud de jure vaid juhus? Ei olnud.

Siis tuli piirituse kord. Soomes jõustus keeluseadus 1919. aastal. Alkoholi ei tohtinud müüa, valmistada ega ka ülearu palju välismaalt tuua. Siiski voolas viin riiki, kuid salaja. Suurem osa tuli Saksamaalt ja Poolast, kuid piisavalt ka Eestist. Murelik saadik Oskar Kallas, karskustegelane, kirjutas 1921. aasta detsembris Helsingist: „Eesti-vastane meeleolu tuleb siin igapäevases elus enam ja enam nähtavale, nii karsklaste kui Soome publikumi ja joojate seas.“ Keeluseadus lõpetati 1932. aastal. Soomlastel kadus tähtis motiiv Tallinna reisida. Kuid vaid mõneks aastakümneks …

Madalseis

Eesti ja Soome poliitiliste suhete madalseis oli aastail 1934-1935. See oli selle ajani suurim kriis nende riikide suhetes. Vapside liikumise tugevnemise tõttu kehtestas riigivanem Päts 1934. aasta märtsis erakorralise olukorra. Algas üleminek autoritaarsele korrale.

Soome põgenenud vapside juht Artur Sirk hakkas sepitsema Pätsi kukutamist. Ta kutsus Eesti vapside juhid Soome nõu pidama. 1935. aasta 8. detsembriks kavandatud riigipöördekatse ebaõnnestus mitmel põhjusel. Selle paljastamine pani Eesti süüdistama ka Soomet. Eesti arvas, et Soome oli Eesti siseasjadesse sekkunud. 1934. ja 1935. aasta sündmused jätsid Soome ja Eesti suhetesse püsiva haava, mis ei jõudnudki Teise maailmasõja alguseks paraneda.

1917. aasta sugisel oli Suitsul suur visioon, Soome ja Eesti kaksikvabariigi ühendus. Ühised olnuksid välisasjade ajamine ja kaubanduspoliitika, võimalusel ka kaitsevägi, kuid kummalgi olnuks oma parlament ja valitsus.

Soome Tallinna saadik Paavo Johannes Hynninen ütles, et riikide suhted polnud olnud kunagi nii pinevad kui 1935. aastal. Välisminister Friedrich Akel pidas Tallinnas Soome iseseisvuspäeval 1937. aastal kõne. Ta teatas, et maid ühendatavat veresidet ei ole praktikas alati tunda. Soomes olevat ringkondi, kes teadlikult on üritanud kahjustada kahe riigi vahelist sügavat sõprust.

Samal ajal kõneles Johan Laidoner Isamaaliidu kongressil. Kindral torkas otse herilasepessa – ja mitte esimest korda. Ta ütles, et Eesti oli Soome abi eest Vabadussõjas tänulik, kuid samas teavad eestlased ka, et abi ei antud puhtast hõimuarmastusest, vaid see teenis ka Soome hüve. Ja nii see ju ka oli.

Finis Estoniae

Sõdadevahelisel ajal oli Soome ja Eesti suhetes kaks tasandit – ametlikud suhted ja mitteametlik, kodanikuühiskondade tasemel toimunud läbikäimine. Ametlikud suhted olid formaalselt korrektsed, hooti vägagi jahedad. Samal ajal olid haritlaste ja kultuuritegelaste suhted elavad ja vabad eelarvamustest.

Soome ja Eesti olid kaks tavalist väikeriiki, kes kiivalt ja isekalt ajasid kumbki endale kasulikku poliitikat ning jälgisid teraselt, et naaber ei saaks teise arvelt kasu. Liialdades võib öelda, et käis pidev maavõistlus. Ja veel: Soome vajas Eestit vähem kui Eesti Soomet.

Kindral Laidoner külastas Soomet 1939. aasta alguses. Oma peokõnes ütles ta: „.. arvan, et ühised võitlused [Vabadussõjas] ja koos valatud veri on parimaks garantiiks sellele, et need kaks rahvast ja riiki, Soome ja Eesti, käivad ja tegutsevad kõrvuti ka tulevikus, seda nii rahu kui ka ohu olukorras.“ Laidoner rääkis ka Eesti auvõlast Soome ees, mille Eesti tasub, kulgedes koos Soome rahva ja riigiga lojaalselt ning ühises mõistmises nii rahu ajal kui ka sõja puhkedes.

Läks teisiti. Peokõne oli peokõne. Soome võitles aastail 1939-1940 üksinda Talvesõjas. Eesti alistus ja kaotas 1940. aasta suvel iseseisvuse. Soome saadik P. J. Hynninen kirjutas 15. juulil 1940 Helsingisse: „Tulen just iseseisva Eesti riigi matustelt, meile, soomlastele, nii armsalt kõlanud Eesti Vabariigi matustelt. Tundub, nagu oleksime kaotanud midagi oma, mis kaotatuna on veelgi armsamana meeles.“ Nii lõpetas sügavalt liigutatud saadik oma raporti, mille pealkirjaks oli Finis Estoniae – Eesti lõpp.

Soome Jätkusõja ajal, aastail 1941–1944, ehitati Soome sild uuesti. Saksamaa mobilisatsiooni eest põgenenud umbes 2500 eestlasest moodustati Soome armee jalaväerügement – JR 200. Lisaks teenis Soome laevastikus 700–800 eestlast. Eesti Vabadussõja auvõlg Soomele sai tasutud. Luumäkil 1991. aastal avatud mälestusmärgile kirjutati: „Soome vabaduse ja Eesti au eest“.

Vaikus kaob

Pärast Teist maailmasõda lõhestas raudne eesriie Soome lahe. Nõukogude Eesti oli lähedal, kuid siiski nii kaugel. Geograafiline kaugus Tallinna ja Helsingi vahel oli sama mis varem, kuid …

Päikesekiir pimedusse saabus 1950. aastate keskel. Sidemed hakkasid vaikselt edasi tiksuma. Vahetati kultuuridelegatsioone. 1956. aastal käis Nõukogude Eestis mitu Soome rühma ja tuldi ka Eestist Soome. Eestit külastas 1956. aastal vaid 212 välismaalast, järgmisel aastal 298. Suur enamus oli Soomest.

Soome sild on muutunud plaaniks tunnelist ja Helsingi ning Tallinn meenutavad üha enam kaksiklinna. Ja viin kulgeb vilkalt Soome lahe lainetel – nii kaua, kuni Eesti hinnad jõuavad Soome omadele järele.

Teavet üle Soome lahe liikus ka muud moodi. Eesti Raadio alustas soomekeelsete saadetega juba 1947. aastal. Ka Soomest hakati järgmisel kümnendil käima Eestis reportaaže tegemas. Kuid Soome raadio ja televisioon häirisid Nõukogude ühiskonna rahu. Ideoloogilist võitlust tuli teravdada. 1985. aastal koostas EKP Keskkomitee nimekirja neist kanaleist, mida mööda kodanlik ideoloogia liugles Nõukogude Eestisse. Esikohal oli Soome televisioon, teisel kohal välisturism. Midagi tuli ette võtta. Kuid parteil sai aeg otsa.

Kekkonen toob valgust

1964. aasta kevadel Soome president üllatas. Urho Kekkonen külastas Nõukogude Eestit märtsis. Tema kõne Tartu ülikoolis jäi nii kuulajate südameisse kui ka kroonikaisse. Kuid reisil oli oma hind. Olles naasnud koju, kutsus Kekkonen enda juurde 33 „vana hõimusõpra ja Eestis-käijat“. Ta ütles end uskuvat, et eesti rahvas säilib just Nõukogude Eestis. Soome estofiilidel oli põhjust oma pilk väliseestlastelt ära pöörata hoopis teise suunda, lõunasse.

Kekkose visiit aitas kaasa laevaliikluse taastamisele Helsingi ja Tallinna vahel 1965. aasta suvel. Paus oli olnud veerand sajandit. Kümne aastaga tõusis reisijate hulk 100 000-ni.

Nõukogude okupatsiooni aastakümneil rahuldus Eesti Soome väikevenna rolliga. Soomest sai eestlastele võimalus, vanglaaken, mille kaudu võis näha sinist taevast. Soome muutus eestlaste jaoks – olude sunnil, mitte väga vabal valikul – välismaaks number üks. Eestlasi ei võetud Soomes konkurentidena – ega tajutud ka nende väljavaateid. Me, soomlased, olime ju iseseisvad ja jõukad. Eestlased see-eest elasid Moskva valvatud aedikus ja sõid, mida põhja toitev käsi pakkus. See oli vesi soomlaste eneseväärikuse veskile.

Aga nüüd?

Soome oli Eesti iseseisvust 1920. aastal aeglaselt tunnustanud, kuid 1991. aastal oli tempo hoopis teistsugune. Paljude – ehk Soome endagi – üllatuseks taastas Soome diplomaatilised suhted Eestiga 29. augustil 1991. Uut tunnustamist ei läinud vaja, sest 1920. aasta tunnustust polnud kunagi tühistatud.

Aga nüüd, 2017. aastal? Ühendus üle Soome lahe on normaalne argipäev. Käiakse tööl või reisitakse turistidena. Soome sild on muutunud plaaniks tunnelist ja Helsingi ning Tallinn meenutavad üha enam kaksiklinna. Ja viin kulgeb vilkalt Soome lahe lainetel – nii kaua, kuni Eesti hinnad jõuavad Soome omadele järele.

Eesti ajalugu üle poole sajandi uurinul on oma eluõhtul tore näha sellistki aega.

Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski