Soovide Soome
Olgu inimene, ühiskond või riik nii eneseküllane kui tahes, ilma Teiseta ei saa neist keegi läbi. See Teine on meile vajalik referentsbaasina iseenese loomiseks ning mõtestamiseks – nõnda võtab kõneleda vähemalt osa kaasaegse sotsiaalia ja humanitaaria esindajaist.
Kuid kui juba Teine, miks siis mitte ka Kolmas ja Neljas. Eesti enese- ja maailmakäsitluse konstrueerimist silmas pidades võiksid nood Teine, Kolmas ja Neljas ilmsesti olla Venemaa, Läti ja Soome.
Venemaa on suur, lõpuni tundmatu ja tunnetamatu, osalt loodusjõule omast väge ning ettearvamatust eneses kandev tume ja ohtlik Teine. Olla kõike seda, mida Venemaa ei ole ning mida ta ei taha, et me oleksime, võiks kõlada Eesti psühhoanalüütiline diagnoos. See on mässu, eristumise ja eitamise laengut kandev koordinaatpunkt.
Läti näib Eesti kollektiivses alateadvuses eksisteerivat Väeti Lähedase rollis. Küllap tahaks Läti salajas tegelikult olla Eesti ühes meie loomuomase töökuse ja efektiivsuse, tubli ja eduka riigiloome ning võiduka Vabadussõjaga! See Kolmas on heatahtlikku üleolekut ja positiivset enesekuvandit taas-tootev teadvusesõlm. Kuid Läti on samas meile ka intiimselt lähedane, Eesti enese- ja ajalooga läbipõimunud. Kalevipoja-sarnane eesti hiid on läti rahvuseeposes üks olulistest kõrvaltegelastest.
Ning siis on Soome. Jagatud hümni, sarnase keele ja osalt jagatud mütoloogia, kultuurisidemete ja hõimuvellede müüdi – selle sõna paremas tähenduses – maa. Kuid viimatise poolsajandi kestel on lisandunud veel üks mõõde. See on parema igatsemise mõõde: 80 kilomeetrit parema elu, põhjamaisema ühiskonna ja riigi, põhimõttelisemate ajalooliste valikuteni.
Kui Eesti oleks kahe kümnendi eest olnud ojast kuldkala õnge otsa püüdnud kalamees, oleks ta ehk sulgenud silmad ning sosistanud: “Soovin olla Soome!”
Täna pole selliseks sooviks vast enam põhjust. Ning ajaloojões teadupärast kuldkalu ei uju. Nende kudemisalad on sootuks teisal.