Soome välkkiire pööre NATO poole

Vaid mõni päev pärast 24. veebruaril alanud Venemaa sissetungi avaldatud arvamusküsitluse järgi pooldas üle poole vastanutest Soome astumist NATO liikmeks, kusjuures enne kallaletungi toetas keskmiselt ainult iga neljas soomlane sõjalise alliansiga liitumist.

Kuna edasiliikumisel ei saadud võtta eeskuju ühestki varasemast tegutsemismudelist, asusid president, valitsus ja kõik parlamendis esindatud erakonnad tiheda ja kooskõlastatud dialoogi kaudu üheskoos otsima võimalikult laiapõhjalist konsensust. Soomes on levinud tugev traditsioon otsida tähtsamates julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes parteide vahel suurt üksmeelt. Tekkinud olukorras oli konsensus eriti tähtis, sest kindla ja ühemõttelise sõnumi saatmist nii Soome lääneriikidest partneritele kui ka Kremlile peeti väga vajalikuks.

Arengud kevadel toimusid enam-vähem nii kiiresti, kui see oli mõistlikult üldse võimalik, arvestades sellega, et erakondadel olid julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas varem kindlad seisukohad, mille ajakohastamiseks tuli parteide sees vastava korra järgi vastu võtta uued otsused. Kui seda poleks tehtud, olnuks neid otsuseid ohtlikult lihtne kahtluse alla seada.

Viimane samm pikal teel

Mai alguses teatasid president Sauli Niinistö ja peaminister Sanna Marin ajaloolises avalduses, et nende lõplikul hinnangul peaks Soome esitama esimesel võimalusel taotluse NATO liikmeks astumiseks. Juba järgmisel päeval parlamendis korraldatud hääletusel toetas 200 saadikust lausa 188 alliansiga liitumist. Kevade jooksul oli selgeks saanud, et NATO liikmesus tugevdaks Soome enda julgeolekut ning üldisemas plaanis ka Läänemere piirkonna ja Põhja-Euroopa stabiilsust. Soome suurt kaitse- ja kriisialast kerksust peetakse samuti NATOt ja alliansi ühist kaitset tugevdavaks.

Türgi ootamatu vastuseis lükkas liikmeks saamise läbirääkimiste algust mõne nädala jagu edasi, aga juuni lõpus sai Soome NATO liikmesriikide juhtidelt Madridi tippkohtumisel liitumiskutse ja 5. juulil sai Soomest alliansi vaatlejariik. Seejärel on sündmused kulgenud tempokalt, mida näitab ka tõsiasi, et kui USA ratifitseeris Soome liikmesuse ainult veidi rohkem kui kuu aja pärast, oli tegu NATOs juba 23. liikmesriigiga, kes ametlikult meie liitumise heaks kiitis.

Enne veebruarikuist Venemaa sissetungi Ukrainasse olid parlamendis esindatud erakondadest alliansiga liitumise poolt ainult Rootsi Rahvapartei ja Rahvuslik Koonderakond.

Soome diplomaatia grand old man, suursaadik Jaakko Iloniemi on kokkuvõtvalt öelnud, et Soome on aastakümneid liikunud aeglaselt, aga kindlalt ja püsivalt alliansi liikmeks saamise suunas. Nüüd astuti ka viimane samm.

Peaminister Marin on tagasi vaadates öelnud, et tema arust oli pärast 24. veebruarit selge, et Soome liitumine NATOga on jälle aktuaalne teema. Tal ei olnud lõpliku otsuseni raske jõuda, sest ta oli enda sõnul juba mõnda aega toetanud alliansiga ühinemist, kuigi Marini juhitava sotsiaaldemokraatliku partei ametlik seisukoht on olnud teistsugune. ELi kohtumistel osaledes oli Marin aru saanud, et enamik ELi liikmesriike tegi NATOs tihedat kaitsekoostööd, samal ajal kui Soome oli sunnitud seda osaliselt kõrvalt pealt vaatama. Seetõttu oleks alliansiga liitumise küsimus tema arvates lähiaastatel niikuinii üles kerkinud.

Poliitiliste juhtide toetus

Kuigi suurem osa välis- ja julgeolekupoliitika vaatlejatest mõistis juba märtsis, et poliitiline areng liigub otsustavalt NATO liikmesuse suunas, oli enne mai algust suhteliselt vähe juhtivaid poliitikuid väljendanud selles asjas avalikult oma pooldavat seisukohta. See võis mõjuda frustreerivalt – vähemalt siis, kui olukorda jälgida väljastpoolt Soomet –, kuid see tulenes soovist jätta parlamendile lõpuni ruumi tõeliseks debatiks, mida ei suunata selgesõnaliselt ülevalt poolt.

Enne veebruarikuist Venemaa sissetungi Ukrainasse olid parlamendis esindatud erakondadest alliansiga liitumise poolt ainult Rootsi Rahvapartei ja Rahvuslik Koonderakond, mille endine esimees Alexander Stubb (välisminister 2008–2011, peaminister 2014–2015) on olnud üks kõige tuntumatest NATO liikmesuse pooldajatest. Kevadel ei pöördunud tähelepanu mitte ainult peaminister Marini juhitavatele sotsiaaldemokraatidele, vaid ka Keskerakonnale, kes on traditsiooniliselt tagunud ikka sõjalise neutraalsuse trummi, aga osutus üllatavalt paindlikuks liikmesuse taotluse toetamisel. Viimaks paistis NATO teema kõige suuremat piina tekitavat Roheliste Liidule ja eriti just Vasakliidule, aga needki kaks erakonda loobusid lõpuks vastuseisust.

Paljud inimesed ei teadnud, et NATO on valitsustevaheline organisatsioon, milles otsuseid langetatakse konsensuse alusel.

Kõige autoriteetsem inimene, kes on avalikult juba pikka aega toetanud Soome liitumist NATOga, on endine president (1994–2000) ja Nobeli rahupreemia laureaat Martti Ahtisaari. Juba 2002. aastal, kui presidendiametist lahkumisest oli möödunud vaid paar aastat, teatas Ahtisaari, et NATOst välja jäämine ei suurenda julgeolekut ja et sõjaliselt neutraalse riigina jääb Soome edaspidi Euroopa Liidus vähemusse. Ta juhtis samuti tähelepanu tõsiasjale, et NATO on ainus foorum, kus USA ja ELi liikmesriigid on poliitilises mõttes võrdsed. Ekspresident küsis: „Mida tarka on selles, kui me ei jääme kõrvale oma julgeolekukeskkonna kujundamisest?“ Alguses pidas Ahtisaari tähtsaks, et Soome ja Rootsi ühineksid alliansiga samal ajal, kuid 2016. aastal leidis ta, et Soome peaks taotlema liikmesust Rootsi valikust hoolimata.

Endine president Tarja Halonen (2000–2012) on silma torganud Soome neutraalsuse kõigutamatu toetamisega ja seda ka pärast ametist lahkumist. Kevadise NATO-teemalise avaliku arutelu käigus võttis ta esimest korda sõna alles mais ja tegi seda samal päeval, kui parlamendis toimus NATO liikmesuse kohta hääletus. Halonen väljendas lakoonilises säutsus oma toetust praeguste poliitiliste juhtide tegevusele ja ütles, et NATO liikmesuse taotlemine on Euroopa muutunud julgeolekuolukorras vajalik samm.

Originaalse mõtlejana tuntust kogunud Erkki Tuomioja, kes on pikalt olnud välisminister (2000–2007 ja 2011–2015) ja on praegu parlamendisaadik, oli NATO liikmeks astumise suhtes kuni lõpuni päris skeptiline. Kevadel kritiseeris ta valitsust alternatiivsete lahenduste pakkumata jätmise pärast ja meediat kallutatud uudistekajastuse pärast. Tema arvates oleks Soome pidanud tuginema omaenda kaitsevõimele, ELi solidaarsusklauslile, milleks on Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõige 7, ja tihedamale koostööle Rootsiga. Samas hääletas ta mais NATOga liitumise poolt.

Debatis jäid peale faktid

Mitme aastakümne jooksul on Soomes olnud laialt saadaval ajakohane ja täpne info NATO kohta. Seda on jaganud valitsus, ministeeriumid, meedia ja sellised organisatsioonid nagu Soome Atlandi Selts. Sellest hoolimata on teatud süüdistused ja väärarusaamad avalikus arutelus aasta-aastalt uuesti esile kerkinud. Näiteks ei teadnud paljud inimesed, et NATO on valitsustevaheline organisatsioon, milles otsuseid langetatakse konsensuse alusel.

Paljusid NATO kriitikuid on samuti häirinud asjaolu, et USA-l on alliansis tugev positsioon. Näiteks on väidetud, et USA kasutab NATOt tööriistana, millega kaitseb oma geopoliitilisi huve ja puhub teistes riikides sõda lõkkele. Peaminister Marin vastas niisugustele väidetele sellega, et rõhutas USA suurt rolli julgeoleku kindlustajana, kiiduväärset toetust, mida USA on teiste seas pakkunud Ukrainale, ning tõsiasja, et USA on osalenud kõikides Venemaale kehtestatud sanktsioonides.

Peale selle on alliansivastased kartnud, et NATO liikmena sunnitakse Soomet loobuma kohustuslikust ajateenistusest, üle minema kutselisele kaitseväele ja saatma kaitseväelasi ohtlikele missioonidele väljaspool Euroopat. Lisaks on nad maalinud vägagi ähvardava pildi sellest, et NATO võib omavoliliselt paigutada Soome pinnale välisvägesid ja tuumarelvi, tegemata välja soomlaste soovidest. Liikmesuse majanduslikku kulukust on samuti kõvasti üle paisutatud. Kõike seda iseloomustab veel visalt kaduv väärarusaam, et Soome on endiselt neutraalne riik Ida ja Lääne vahel ja et tema väidetav neutraalsus on riikliku julgeoleku alus. Paljusid neid seisukohti on viimastel kuudel aruteludes ka korratud, aga pingelises julgeolekuolukorras jäid faktid õnneks peale.

Kui Soomest ja Rootsist on saanud NATO liikmed, tekib omamoodi põhjamaine bastion, mis ulatub Põhja- ja Läänemerest arktiliste polaaraladeni.

Soome sõjaline neutraalsus on märgatavalt piiranud seda, millist koostööd on riigi kaitsevägi saanud teha ja millist infot vahetada. Kui Soome saab NATO liikmeks, jätkab ta tuginemist omaenda tugevale kaitsevõimele, mille nurgakivideks on kohustuslik ajateenistus ja kindel pühendumus riigi kaitsele. Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 järgi hakkame siis osalema ühise kaitse kavandamises ja elluviimises ning me ühineme NATO tegevusplaanidega ja vastavate vajalike juhtimissüsteemidega.

On peaaegu kindel, et meie kaitsevägi hakkab panustama mõnda ühisesse rahuaja kaitsemissiooni, näiteks Balti riikide ühisesse õhuseiresse või kiirreageerimisjõududesse. Peale selle saab Soome osaks NATO integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemist, osaleb infovahetuses olukorrateadlikkuse kohta õhus ja merel ning teeb tihedamat luurekoostööd. Soome ei ole oma taotluses välja toonud ühtegi tingimust, millega piirataks näiteks NATO vägede, baaside või tuumarelvade püsivat paigutamist Soome territooriumile või sõjaliste õppuste korraldamist teatud aladel.

Tasub märkida, et NATOga liitumise kohta märtsis Soome ohvitseride erialaliidu korraldatud küsitlusest selgus, et 91 protsendi vastanute arvates loob NATO liikmeks olek Soome kaitsmiseks parimad võimalikud tingimused.

Viimased väärarusaamad kaovad

Soome kaitseväe rahvusvahelisele väljaõppele ja õppustele lisaks otsustati juba mais korraldada veel ligi 20 õppust. Veidi alla poole neist on täiesti uued õppused, veidi üle poolt on täiendatud osaliselt või tervenisti. See näitab, kui tugevasti toetavad partnerriigid Soomet juba liitumise ajal, ja annab märku nende valmidusest kõigis olukordades koostööd teha. Õppustega kasvatatakse Soome kaitsevõimet, tõstetakse ennetustegevuse taset ja toetatakse sujuvat üleminekut tulevasele NATO liikmesriigi staatusele. Õppusi peetakse väga laiaulatuslikuks ja need hõlmavad kõiki kolme väeliiki: maa-, mere- ja õhuväge. Märkimisväärne roll on ka erivägede rahvusvahelisel väljaõppel.

Soome sõjaline neutraalsus on märgatavalt piiranud seda, millist koostööd on riigi kaitsevägi saanud teha ja millist infot vahetada.

Viimastel aastatel on Soome kaitseväe väljaõppe korraldamise partneriteks olnud eelkõige Rootsi, Norra, Suurbritannia, USA, Saksamaa ja Prantsusmaa. Brittide juhitav rahvusvaheline ühendekspeditsioonivägi ja NATO raames läbi viidud õppused on mänginud selles kaalukat osa. Pärast Soome ja Rootsi oodatavat liitumist NATOga kuulub ühendekspeditsiooniväkke kümme NATO liikmesriiki Põhja-Euroopas. See suurendab veelgi väe tõhusust ja pakub uusi võimalusi, näiteks strateegiliselt tähtsa Ahvenamaa kaitsel.

Muidugi mõjutab NATOga ühinemine ka laiemas plaanis meie riigi välis- ja julgeolekupoliitikat ning rahvusvahelist rolli. Ühe tähtsama tagajärjena kaovad viimased allesjäänud väärarusaamad Soome positsiooni suhtes ja et meie riik võtab lõpuks ometi sisse koha teiste seas, kelle hulka oleme pidanud end alati kuuluvaks.

Põhjamaise bastioni teke

Soome välisministeeriumi endine kantsler Pertti Torstila on öelnud, et kui Soomest ja Rootsist on saanud NATO liikmed, muutub Põhja- ja Baltimaade koostöö veel tihedamaks. Tekib omamoodi põhjamaine bastion, mis ulatub Põhja- ja Läänemerest arktiliste polaaraladeni. Poola, Saksamaa, Holland ja Suurbritannia on loomulikult samuti seotud selle koostööga, mis tugevdab piirkonna julgeolekut ja stabiilsust. See on tähtis praegu, kui Venemaa peab agressioonisõda Euroopa südames, aga ka edaspidi, kui relvad vaikivad.

Kui USA president Joe Biden oli augusti alguses allkirjastanud ratifitseerimisdokumendi Soome liitumiseks NATOga, arvas Soome suursaadik Washingtonis Mikko Hautala, et liikmeks saamine on ainult kuude küsimus, kuigi Türgi seisukoha suhtes valitses mõningane ebakindlus. Samal ajal on jätkuvalt suurenenud soomlaste toetus sõjalisse ühendusse kuulumisele: arvamusküsitlused näitavad, et praegu pooldab NATO liikmesust kindlalt üle 70 protsendi rahvastikust.

Kahtlemata nõustub suur osa Soome inimestest president Niinistö tihti korratud lausega: „Koos oleme tugevamad.“