Soome kui nähtamatu hiiglane

„Tunnista endale, et oled sõltlane,” lajatas hea tuttav mulle paar nädalat tagasi toimunud pidulikul üritusel. Sõltuvus ei ole teadupärast kaaslasena lihtne partner ega teenäitaja. Leiad alati mistahes põhjenduse, et himustatuga seotud olla – pikapeale see kurnab, teeb naeruväärseks või isegi laostab. Mõnel on sõltuvuseks viin, teisel golf, minul on selleks Soome, täpsemalt Eesti ja Soome ühise majanduspiirkonna tulevik. Tänu diagnoosile mõistan ma paremini enda subjektiivsust ja piiratust.

Eestit ja Soomet on nimetatud ühe puu eri harudeks ja küllap nii ongi. Hea on siiski teada, mis naaberoksal toimub.

Soome on pea kõikide edetabelite järgi maailma tipus, olles muuhulgas turvalisim ja stabiilseim riik. Eestilgi on ette näidata palju häid kohti, omavahelise majandusliku mõõduvõtmise võib valada ka numbritesse.

Soome riigieelarve on 2017. aastal 55,2 miljardit eurot, Eesti riigieelarve 9,48 miljardit eurot.

Soome SKT 2016 (eeldatav) on 214 miljardit eurot, Eestis 21 miljardit eurot.

Soomes on elanikke 5,49 miljonit, Eestis 1,33 miljonit.

Soome börsiettevõtted otsustasid 2016. aasta tulemuste eest jagada omanikele dividende 11,5 miljardit eurot. Viimane on eriti tähenduslik number, sest ületab Eesti riigieelarvet.

Eestlastena ei pea me siiski tundma soomlaste kõrval end kuidagi väiksematena, me oleme lihtsalt teistsugused. Oluline on aduda, mis toimub meie ümber, analüüsida ja tõlgendada seda lähtuvalt kontekstist.

Põhjanaabrite majandus kasvab, autotööstus ja laevaehitus on pärituules, andes rohkelt tööd ka Eesti firmadele. Edela-Soomes on firmadel tellimusi 25 miljardi euro väärtuses, samas napib tegijaid. Soome on suutnud enda juurde meelitada rahvusvahelisi uurimis- ja arenduskeskusi, näiteks Rolls-Royce’i autonoomsete laevade või IBM Watsoni tervisetehnoloogia oma. Bio-, ringlus- ja platvormimajandus on lisaks tervishoiusüsteemi uuendust tähistavale terminile Sote-uutistus mõisted, mis läbivad pea igat Soomes toimuvat konverentsikõnet. Suurettevõtted on leidnud start-up-mõtteviisi kasulikkuse, toimub põimumine erinevate tegevusvaldkondade vahel.

Soome majanduse globaalne haare on muljetavaldav, kuid miski takistab eestlasi seda märkamast, aktsepteerimast ja sellega kaasa minemast. Kui nimetame praegust majandusvaldkonna koostööd strateegiliseks, siis see on enesepett. Soomlased ei sõltu meist ja küllap ka meie saame ise hakkama.

Eestlastena ei pea me siiski tundma soomlaste kõrval end kuidagi väiksematena, me oleme lihtsalt teistsugused.

Võimalik, et „salakood” peitub Jüri Reinvere artikli „Soome on eestlastele tundmatu maa” (Sirp, 1.12.2017) sissejuhatavas lõigus: „Nii naljakas, kui see ka ei ole, ei saa soomlased ja eestlased üksteisest peaaegu üldse aru, kusjuures mõlemad arvavad, et saavad.”

Tartu ja Warwicki ülikooli professori Anu Realo sõnul näitavad väärtusuuringu tulemused, et Eestis on jätkuvalt prioriteediks materiaalsed väärtused. Põhjamaades aga muretsetakse rohkem sõnavabaduse kaitse või selle pärast, kas inimestel on ikka piisavalt võimalusi tähtsates riigiasjades kaasa rääkida. See võib olla põhjuseks, miks eestlaste koostöö näiteks põhjanaabritega on hea konkreetsetes erialavõrgustikes, kuid valdkondadeülest ühist tulevikuplaneerimist on vähe.

Soome ettevõtte Ensto asutaja Ensio Miettinen on oma raamatutes juhtinud tähelepanu usalduskapitali olulisusele ja võrrelnud usaldust füüsilise kapitaliga. Usalduslikus keskkonnas on loomulik jagada üksteisele ideid ja hoiatada võimalike riskide ning ohtude eest.

Usaldus on inimliku suhtlemise esimene ja tähtsaim reegel, mis on inimese positiivsete või negatiivsete valikute ja käitumise keskne mõjutaja.

Soome sild ja tunnel ehk Soome-Eesti majanduse ühistegevuse võimalused maailmas.

Soome sild on eestlasi ja soomlasi vaimselt ühendanud pea 150 aastat, mil Lydia Koidula kasutas seda kujundlikku mõistet oma mitmetes luuletustes. Zeppo Zetterbergi äsja eesti keeles ilmunud raamat „Rändajad Soome sillal”on tungivalt soovitatav kirjandus kõigile, keda Soome-Eesti koostöö ajalugu huvitab või kel tööalaselt mingeidki ambitsioone on. Sama hingetõmbega võib kohustusliku lugemisvara hulka lisada Kulle Raigi „Pikk teekond lähedale”, mis kajastab Eesti ja Soome teineteise uuestileidmist ja meie taasiseseisvumist Soomest vaadatuna.

Praegu levinud retoorika kohaselt Rail Balticu ehitamine ei sõltu tunnelist ja vastupidi. Ometigi, kui kunagi saab teoks Soome Arctic Railway, siis tõenäoliselt sulandub kõik üheks tervikuks.

Põnev oli jälgida melu äsja avatud Helsingi metrooliini ümber. Liin ühendab Helsingi ja Espoo uuel moel, loob laiemad võimalused elamuehitusele, tudengitele ja äridele laiemalt. Hoolimata sellest või hoopis selle tõttu, et metroo käikuandmine hilines 15 kuud, oli kajastusi Soome meedias üliohtralt. Inimesed käisid avanädalavahetusel metrooga sõitmas samasuguse õhinaga kui pea 90 aastat tagasi Stockmanni kaubamajja paigaldatud Soome esimese eskalaatoriga. Kusjuures metroo puhul oli tegemist liini pikendamisega, mitte ainulaadse nähtusega. Kui juba Länsimetro sai nii suure tähelepanu, mis siis kahe riigi ühistest projektidest rääkida.

Hoolimata soomlaste arvamusest, et Soome on saar ja Eesti on veidi rohkem Euroopas, ei ehita nad tunnelit meie abita. Tunnelist olulisem on siiski tunne, suhtumine, tahtmine ja usk, et Soome lahe piirkond on elujõuline ning maailma parim koht.

Peame ise otsustama, mida me soovime, ja vastavalt panustama. Keegi ei ole meist huvitatud, kui me ise aktiivsed ei ole. Koos soomlastega on lihtsam, Tallinn ja Helsingi moodustavad koos põneva piirkonna. Eraldi linnadena ei ole me piisavalt olulised isegi mitte Läänemere regioonis.

Aga milline õigupoolest on Soome lahe majanduspiirkonna tegelik potentsiaal? Sünergia tekib, kui hakatakse tajuma, et Soome ja Eesti puhul pole tähtis see, kui palju keegi kusagil tööl käib või palju firmasid on, vaid saadakse aru, et pelgalt omavaheline kaubavahetus on tegelikult raha tõstmine ühest taskust teise. Investorid, eksportijad, turistid on tegelikult mujal. Eestile ei ole Soome ainult Soome, on oluline, mida saame koos teha maailmas ja kuidas saame maailma siia piirkonda kutsuda.

Helsingi-Vantaa lennujaam investeerib järgnevatel aastatel 900 miljonit eurot, reisijate hulgaks prognoositakse sel aastal 19 miljonit ja 30 miljoni piir loodetakse saavutada 2030. aastaks. Kuidas see mõjutab Eesti logistika- ja turismisektorit, millised on võimalused?

Soome majanduse globaalne haare on muljetavaldav, kuid miski takistab eestlasi seda märkamast, aktsepteerimast ja sellega kaasa minemast. Kui nimetame praegust majandusvaldkonna koostööd strateegiliseks, siis see on enesepett.

Ükski transpordiliik ei ole konkurent, kui suudame kasvatada Tallinna ja Helsingi vaheliste reiside arvu 10 miljonilt 20 miljonini. Suveperioodil võiks laevaühendus seoses Aasiast tulevate turistide kasvuga juba praegu tihedam olla.

Soomes ja Eestis on väga hea haridussüsteem, PISA uuringute tulemusel oleme Kalevala rahvast isegi eespool. Soomlased vaatavad meid tunnustavalt ja kindlasti tekitab see huvi ning loob võimaluse üksteise meetoditega paremini kursis olemiseks.

Soomes on ülikoolidel tänu uuele seadusele võimalik pakkuda tasulist haridust ja plaanid on suured. Soome kavatsetakse meelitada 150 000 rahvusvahelist tudengit, kellest osa „valgub” kindlasti ka Eestisse. Eesti ülikoolide uute tudengite värbajatel tasuks samuti arengutel pilk peal hoida.

Haridus ongi teema, mis puudutab kõiki. Positiivse näitena teevad satelliitide alast koostööd Tartu ja Aalto ülikooli teadlased ning tudengid. Toimuvad vastastikused suveülikoolid. Märksõnaks on isiklikud kontaktid.

Francis Fukuyama on väitnud, et tulevikus tõusevad esile need majanduspiirkonnad, mille elanikel on kõrge sotsiaalse usalduse tase ehk rohkesti sotsiaalset kapitali. Usaldus ja võrgustikud käivad käsikäes.

Kuidas luua võrgustikke või kasutada olemasolevaid? Kuidas korraldada, et Eesti kõrge esindaja suurepärast kõnet kuulaksid lisaks Soome-Rootsi kultuuri- ja ärieliidile ka need, kelle ülesanne on arendada eksporti ning kaasata välisinvestoreid? Mõelgem, kuidas õiged kontaktid kokku viia, ühendada kultuur, majandus, kodanikuühiskond.

Suve hakul tähistasid Soome ja Eesti peaministrid Tallinnas mõlema riigi 100 aasta juubelit, mängides koos Eesti ja Soome riigikantselei töötajatega jalgpalli. Sellele lisaks toimus ettevõtjate seminar, mille tulemusi tutvustati ka valitsusjuhtidele. Üks põhilisi ettepanekuid oli ekspertidest ja poliitikakujundajatest toimkonna moodustamine. See võimaldaks jagada mõlema riigi parimaid praktikaid (FinEst – best of both) ja teha konkreetset koostööd regulatsioonide, protsesside, mainekujunduse, innovatsiooni ja hariduse vallas.

Sügiseste kohalike valimiste eel korraldas Soome-Eesti Kaubanduskoda FECC Tallinna linnapeakandidaatide debati. Sooviti teada, kui rahvusvaheline on tuleviku Tallinn ja kuidas saavad ettevõtjad seda mõjutada. Teemaks oli samuti piirkonna koostöö ja talentide (tagasi)meelitamine Eestisse. Sündis väike ime – üksteise nahutamise asemel räägiti Soome-Eesti koostööst. Igal kandidaadil oli oma Soome lugu, kõik nägid Tallinna ja Helsingit ühise tulevikumetropolina.

Francis Fukuyama on väitnud, et tulevikus tõusevad esile need majanduspiirkonnad, mille elanikel on kõrge sotsiaalse usalduse tase ehk rohkesti sotsiaalset kapitali. Usaldus ja võrgustikud käivad käsikäes.

Eesti ja Soome vahel on 2017. aastal toimunud avaliku sektori tasemel nii mõndagi. 7.- 8. märtsil toimus Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi riigivisiit Soome. Riigivisiit on kahe riigi suhtlemise kõrgeim tase ja näitas kindlasti Soome olulisust.

X-tee/Palveluväylä ja piiriüleste e-teenuste ühisarendamiseks käivitati Eesti ja Soome MTÜ Nordic Institute for Interoperability Solutions (NIIS) ehk Põhjamaade Koosvõimelahenduste Instituut. NIIS on nii võrgustik kui ka koostööplatvorm, mille fookuses on praktiline koostöö, kogemuste jagamine ja innovatsiooni promo. Peame pöialt.

Eesti Euroopa Liidu eesistumise periood lõpeb peagi, Soome alustab eesistumisega 2019. aasta teises pooles. Kindlasti saavad Eesti korraldajad oma kogemusi jagada ja kutsuda osalejaid külastama ka kaksiklinna.

Tornio-Haparanda ja Kopenhaageni-Malmö koostöö näitab, et suurte otsuste ja mentaalse läbimurde jaoks on vaja mingit suurt probleemi või tõuget. Tornio-Haparanda jaoks oli see IKEA poe asukoht. Mis see oleks Tallinnale ja Helsingile?

Tunneli tasuvusuuring valmib 2018. aasta alguses, Helsingi linn koostab uut strateegiat, eraettevõtted on teinud ettepaneku kolmepoolseks koostööks, majandus kasvab. On soodus hetk, et tekiks avatud platvorm, kus parimad saaksid omavahel kohtuda ja kogemusi jagada.

Koostööks ei pea olema identsed normid ega täiesti samad väärtused, kuid oluline on teada erinevusi, teise osapoole tavasid ja kombeid. Kui neid teame, siis oskame arvestada ja aru saada, vastasel juhul usaldust ei saa tekkida, võrgustikest ja sotsiaalsest kapitalist rääkimata.

Kõige alus on siiski inimeste tihe ja regulaarne omavaheline kontakt. Kui ajalukku tagasi vaadata, on Virumaa ja Lõuna-Soome vahel toimunud kaubavahetus (seprakauppa) juba üle 700 aasta. Kala Soomest ja vastukaubaks vili Eestist – nii toimus ühistegevus ja usalduse loomine sadade aastate jooksul.

Soomlased on positiivselt hämmingus, et Eestis võetakse Soome pidupäeva vähemalt sama tõsiselt, kui nad seda ise teevad.

Soome-Eesti suhe on ainulaadne ja see on hea eeldus veelgi tihedamaks koostööks. Kuid iseenesest ei sünni midagi, kõik võtab aega. Erialalt arst, kuid ka Soome Kirjanduse Seltsi asutajaliige Elias Lönnrot veetis 1884. aasta suvel ja sügisel mitmeid kuid Lõuna-Eestis keelt ja maarahva eluolu uurides. Vaid süvenedes saame ehitada uutmoodi Soome silda, mis lisaks hõimurahvastele on köitev ka kaugemalt tulijatele.

1.12.1937 sündis Soome ja Eesti vaheline kultuurileping hoolimata tõsiasjast, et riikide poliitilised suhted ei olnud päikesepaistelised. Hõimuaktivism ja kultuurisuhted olid tugevamad. Samasugust sitkust näitasid üles Gunnar Okk ja Jaakko Blomberg, kelle eestvedamisel asutati aasta alguses Eesti-Soome ühine kultuurifond. On ülimalt sümboolne, et fondi esimene stipendium anti välja just kultuurilepingu 80. aastapäeva konverentsil.

Reinvere tõdeb eespool viidatud ajalehes Sirp ilmunud loos kokkuvõtvalt: „Soomet tasub hästi tunda, see on meile vajalik. Lihtne see ei ole, sest kõigepealt peame suutma kustutada oma kujutlusest turistid ning respekteerima, et inimesena ei anna soomlane end kergesti kätte.”

Kindlasti tunnevad Soomet hästi need 100 eestlast, kes talgutöö käigus tõlkisid eesti keelde Ilkka Taipale raamatu „100 Soome innovatsiooni”. Müts maha suursaadik Mart Tarmaku ees, kes oli kogu projekti idee autor ja teostaja. Lisaks raamatule sündis töö käigus võrgustik, mis hakkab kindlasti oma elu elama. Täpselt see, mis ongi vaja – kõigepealt võrgustikud, siis tiimid ja sobival hetkel ka projektid.

Ülelahe naabrid Soome ja Eesti tähistavad oma sajandat sünnipäeva. Soomlased on positiivselt hämmingus, et Eestis võetakse Soome pidupäeva vähemalt sama tõsiselt, kui nad seda ise teevad. Soomlased on lausa mures, kas nad suudavad eestlastele samaga vastata.

Naabrid ei pea üksteist üle trumpama, vaid soovime teineteisele lihtsalt palju õnne, head tervist ja pikka iga.

Ole terve, Soome!