Soome ja Rootsi NATOs: mare nostrum’i teostumine

Soome loodab saada NATO vaatlejaliikmeks 2022. aasta juunis Madridi tippkohtumisel ja täisliikmeks aasta lõpuks. Arvatavasti järgib Rootsi sama kurssi. Sündmuste käik, mis varem oleks paistnud üllatavana, teeb teoks 2014. aasta Lennart Meri konverentsil visandatud mare nostrum’i idee, millega Läänemerest saab tõepoolest ELi ja NATO sisemeri. 

NATO võidab liikmeks kaks stabiilset Põhjala demokraatiat, kellel on Venemaa suhtes vähe illusioone ning kes lisavad alliansi kollektiivkaitsesse märkimisväärset sõjalist suutlikkust. Järeldused, mida siit teha, ulatuvad võimalusest regiooni kaitset teisiti kavandada kuni selleni, et Soomel ja Rootsil tuleb oma strateegilist kultuuri kohandada. Millised liikmed Soome ja Rootsi oleksid?

Avaliku arvamuse tõusulaine

Ootamatul kombel suunas Soomet NATOga ühinema Soome rahva hääl. 2022. aasta mais võib tunduda, et Soome sisemised arengud ja arutelud NATO liikmestaatuse taotlemiseks olid endastmõistetavad, ent alles aprilli alguses polnud NATOsse kuulumine poliitilisele juhtkonnale ei ainus ega isegi mitte eelislahendus. Igatahes sai tähtsamatele ametiisikutele kiiresti selgeks, et vundament, millele oli rajatud Soome julgeolekupoliitika pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt, on mõranenud. Elanikkonna enamuse toetusel asus suur osa poliitilisi jõude viima Soomet NATOsse astumise poole. Aprilli lõpuks toetas seda kaks kolmandikku elanikkonnast, kes oli juba enne poliitilist juhtkonda taibanud, et Soome ei tohi jääda Ukraina saatust ootama.

Vähemasti üksikute rootslaste meelehärmiks levis avaliku arvamuse tõusulaine kiiresti nendegi rannikule. Pärast üksikuid komistusi, nagu arvamusavaldus, et liikmestaatus võiks piirkonda destabiliseerida (ehkki tegelikkuses teeks seda Venemaa reaktsioon), ning katse veenda Soome poliitilist eliiti NATO protsessist loobuma, on Rootsi juhtkond samuti kurssi korrigeerinud. 

Millised liitlased?

Lisaks peaaegu igapäevasele dialoogile Soome ja Rootsi ametikaaslaste vahel on fakt, et nüüd toetab NATOsse kuulumist peaaegu kuus rootslast kümnest, loonud Soomes valmisoleku ajastada oma tegevust nii, et kaks riiki taotleksid liikmesust koos (viimastel aastatel olid poliitikud seda tihti sihiks seadnud). Neid riike on küll ahvatlev paarina analüüsida, ent samuti on kasulik mõista, kuidas kummagi riigi identiteeti NATO liikmeina mõjutavad nende ajalugu, arusaam riigikaitsest ja geograafia.

Kui Soome ja Rootsi NATOsse astuvad, tuleb kummalgi oma strateegilist kultuuri kohandada. Kuna Rootsi peab korvama ebaõnnestunud otsust lammutada oma territoriaalkaitse ja säilitama tugeva valmisoleku rahvusvahelisteks operatsioonideks, rajab ta juba uut strateegilist kultuuri. Viie aastaga on Rootsi kaitse harjutamine koos teiste riikidega saanud peamiseks viisiks, kuidas Rootsi taastab oma kaitsevõimet. 

NATO saab liikmeks kaks stabiilset Põhjala demokraatiat, kellel on Venemaa suhtes vähe illusioone ning kes lisavad alliansi kollektiivkaitsesse märkimisväärset sõjalist suutlikkust.

Möödunud aastakümnega on Soome märkimisväärselt suurendanud rahvusvahelistest õppustest osavõtu ulatust, keerukust ja mahtu ning 2017. aastast peale on Soome kaitsevägi kohustatud valmistuma rahvusvahelise abi andmiseks ja vastuvõtuks. Idee, et Soome valmistub üksinda võitlemiseks, on siiski jäänud riigikaitse kontseptuaalseks raamistikuks. Nii Soome elanikkonnal ja riigiaparaadil kui ka kaitseväel tuleb psühholoogiliselt kohaneda kuulumisega kollektiivkaitse perre.

See pole tõenäoline, et Soome ja Rootsi liikmeksastumine muudaks Atlandi-ülese poliitalliansi põhilist dünaamikat. Näiteks ei kao Ameerika ootused, et Euroopa riigid kollektiivkaitsele rohkem kulutaksid, veel seepärast, et uus liige Soome juba kulutab sisemajanduse kogutoodangust kaks protsenti riigikaitsele. Ent see, mida Soome ja Rootsi teevad lisaks Ühendriikidele ja teistele liitlastele Läänemere ääres, tugevdab survet Saksamaale luua kümne järgneva aastaga tõsiseltvõetavad, operatiivselt väärtuslikud maa-, mere- ja õhujõud.

Kollektiivkaitse

Poliitilistel ja praktilistel põhjustel tuleb Rootsil ja Soomel edaspidigi täiustada omavahelist koostööd, kolmepoolset koostööd USAga ning mitmepoolset tegevust, näiteks brittide juhitava ühendekspeditsiooniväe raames. Soome ametnikud on juba rõhutanud, et NATO liikmena jätkab 

Soome pürgimusi ELi ja NATO koostöö süvendamiseks, keskendudes praktilistele lahendustele. See hõlmaks jätkuvat toetust ja osalemist hulgas ELi initsiatiivides ühiskondade taastumisvõime ja riigikaitse alal, samas tunnistades, et sõjaline kollektiivkaitse jääb NATO asjaks.

Heidutus

Kollektiivkaitse küsimustes tahavad nii Soome kui ka Rootsi, et kaitsealliansis nähtaks neid julgeoleku tootjaina. Nende riikide pingutused keskenduvad mõistagi Läänemere piirkonda ja Arktikasse, ent nagu NATOs on normiks saanud, tahavad nad arvatavasti osaleda NATO ettevõtmistes mujalgi kaitsealliansi territooriumil (näiteks Vahemerel mereväeoperatsioonides). Kuna Soome ja Rootsi juba osutavad Aafrika ja Lähis-Ida julgeoleku- ja arenguküsimustele tähelepanu, pole erilist alust arvata, nagu nad eiraksid lõunapoolsete NATO liikmete huve, ehkki kaitseettevalmistustes keskenduvad nad põhjakaarde.

Nii Soome elanikkonnal ja riigiaparaadil kui ka kaitseväel tuleb kohaneda kuulumisega kollektiivkaitse perre.

Kui Soome ja Rootsi on mõlemad 2022. aasta lõpuks NATO liikmed, tuleb regiooni tarvis tehtud reageerimisplaane põhjalikult revideerida. Rootsi astumine NATOsse ei nõua kaitseplaneerijailt märkimisväärset peamurdmist, ent geograafiline eripära – pikk piir Venemaaga – tähendab, et Soome liikmesus valmistab NATO-le planeerimisel mõnevõrra raskusi. Igatahes on Soomel sajandi jagu kogemusi, kuidas oma kaitset kavandada, ning juba väga korralik kaitsevõime.

Mõlema riigi liikmeksastumine hõlbustab varasemate Põhja- ja Läänemere liitlaste kaitset. NATO planeerijail on põhjust kuulata, kuidas Rootsi ja Soome on juba kavandanud Läänemere alade kaitset. Pealegi on Soomel ideid, kuidas oma piiride kaitset lihvida ja Venemaale kohaseid vihjeid jagada. Kaalumist vajab uue operatiivstaabi rajamine, tõenäoliselt Rootsi.

Tuumaheidutus

Heidutuse tugevdamist on nimetatud tähtsaimaks põhjuseks, miks Soome soovib NATOsse astuda. Seega tuleb Soomest oodata, et ta võtaks osa NATO senistest ja uutest pingutustest tavarelvaheidutuse tugevdamiseks. Arukas oleks esialgu väike panus Eestisse eelpaigutatud vägedesse, võib-olla pioneeriüksus nagu see, kes igal aastal Eesti kaitseväe õppustest osa võtab. Samuti mõistlik ja üsnagi lihtne oleks enda peale võtta üks Balti õhuturbe rotatsioonidest, eriti kui Soome hävituslennukid baseeruksid Soomes. Rootsil tuleks missioonist osa võtta Leedust Šiauliaist ning ühtlasi jätkata luureandmete kogumist vee alt ja atmosfäärist.

Rootsi kaitse harjutamine koos teiste riikidega on saanud peamiseks viisiks, kuidas Rootsi taastab oma kaitsevõimet.

Debatis NATOsse astumise üle on Soome liidrid samuti nimetanud täiendavat heidutust, mida kujutavad tuumarelvad. Ehkki Soome rahuajal tuumarelvi oma territooriumile ei sooviks, pole tõenäoline, et ta tahab konkreetseid piiranguid, vaid äärmuslikes olukordades on ta nõus tuumamissioonides kaasa tegema. Seepärast tuleks oodata Soome osavõttu NATO tuumaplaneerimisgrupist. Niisugune pragmaatiline suhtumine tuumaheidutusse eristab Soomet mõnevõrra Rootsist, kus tuumarelvade küsimus on alati olnud poliitiliselt keerulisem.

Kui kõik läheb plaanitult, ei tule see võib-olla üllatusena, et Põhja- ja Läänemere julgeolekuarhitektuuri de facto ühendamiseni seni nähtud moel – mare nostrum’i tekkeni – viib Soome elanikkonna tungiv karje, sest nende esivanemad on sajandeid Vene agressiooni omal nahal tunda saanud.