Soome ja NATO

Arutelu Soome ja NATO suhetest on 17. aprillil 2011 peetavate parlamendivalimiste eel püütud täielikult summutada. Ükski erakond ei propageeri aktiivselt Soome NATOga liitumist. Põhjus on lihtne: enamik soomlasi on NATO liikmeks astumise vastu – vastaseid on erinevate uurimuste andmeil umbes 60 protsenti ja pooldajaid umbes 25 protsenti. Valijaskond on majanduskriisi tõttu eriti närvilises olekus. Parteid ei taha julgeolekupoliitika muutusi nõudes oma positsioone ohustada, sest mingeid sõjalisi ohte silmapiiril ei ole. Ajakirjas Seura jaanuari lõpus avaldatud uurimus kõneleb selget keelt – kui valijatelt küsiti valimiste tähtsaimaid teemasid, olid esikohal majandus ja töötus. NATOt pidas oluliseks ainult üks protsent vastanuist.

Teisisõnu, see teema ei kuulu Soomes avaliku arutelu teemade hulka. Arutelu katsub elus hoida väike, põhiliselt Soome Atlandi Seltsi ümber kogunenud arvamusliidrite rühm, kuid kodanike arvamusi pole see peaaegu üldse mõjutanud. Vaikuse põhjused on omamoodi lihtsad. Soomlased on traditsiooniliselt üsnagi autoriteediusklikud, eriti just julgeolekupoliitika küsimustes – miks räägitaks perekonna õhtusöögilauas NATOst, kui pea kõik poliitilised liidrid kinnitavad, et praeguse rahupartnerluse raames sujub kõik suurepäraselt? Poliitikud ei soovi üldse hakata arutama näiteks isegi nii olulist asja nagu pääsu nende NATO laudade äärde, mille ümber otsustatakse asju, mis mõjutavad ka Soome julgeolekupoliitilist positsiooni. Ka traditsioonilise jõu- ja geopoliitika tugevnemine, mis ulatub Euroopassegi, jäetakse vaikides aruteludest kõrvale. Näiteks uusimas julgeolekupoliitika aruandes ei mainitud küberrünnakut Eestisse.

NATO-vastasusel on mitu põhjust. Üks neist on usk ise hakkama saamisse. See põhineb tõrjevõitudele Talvesõjas ja Jätkusõja lõpus suvel 1944. Tihti kuuldud väide on see, et Soome ei saanud siis kelleltki arvestatavat abi, mis tähendab, et välisriikidele ei saa lootma jääda. Siinkohal unustatakse, et Soome oli Talvesõja eel rangelt neutraalne, ükski riik ei olnud seotud lubadustega teda aidata. Lisaks oli sakslaste toetus 1944. aasta kaitselahingutes märkimisväärne, ehkki selle meenutamine ei ole paljude arvates poliitiliselt korrektne. Ununeb seegi, et Soome külma sõja aegne „erapooletus” oli võimalik vaid tänu lääneriikide tugevusele.

Ahtisaari rääkis Soome kuvandist maailmas – kas tahame jääda samasse kategooriasse Ukraina ja Valgevenega?

NATO-vastasuse üks oluline põhjus on ka USA presidendi George W. Bushi poliitika ja eriti teise Iraagi sõja alustamine valelike põhjendustega. Lisaks on paljud poliitilised liidrid imenud karjääri alguses endasse YYA (Soome – NSV Liidu sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingu) õpetused ega suuda neist lahti öelda. Soome julgeolekupoliitilist arutelu vaevab põlvkondadevaheline kuristik.

Kõige mõjukam NATO-liikmelisust toetav isik on endine president, Nobeli rahupreemia laureaat Martti Ahtisaari. Ta on tugev rahvusvaheline mõjuisik mitmes organisatsioonis, nagu näiteks European Council on Foreign Relations, mille nõukogu ühe esimehena on ta tegev olnud kogu selle olemasolu ajal.

Ahtisaari arvustas Soome NATO-poliitikat viimati detsembris. Tema sõnul osutab see soomlaste poolt usule, et Venemaa ei suuda muutuda, mis on Venemaa suhtes solvav. Samuti rääkis ta Soome kuvandist maailmas – kas tahame jääda samasse kategooriasse Ukraina ja Valgevenega?

Ahtisaari olulisimaks vastaseks selles asjas on praegune president Tarja Halonen. Halonen on alati olnud NATOga liitumise vastu, ja suhted läänega on talle ka muidu rasked olnud. Halonen kuulus juba 1973. aastal poliitikute rühma, kes avaldasid Helsingin Sanomates leheküljelise reklaami, kus nõuti EEC-vabakaubanduslepingu tagasilükkamist, mis oleks olnud Soomele katastroof. Presidendina on tal olnud suuri raskusi USA-suhetega. Tema suurim välispoliitiline huvi suundub Kolmandasse Maailma.

Oma uusaastakõnes tõdes Halonen, et uurimuste kohaselt tahab enamik soomlasi, et Soome jääks püsivalt sõjaliselt mitteliitunuks. „Sama küsitluse põhjal mõjutavad Soome kaitsevõime usutavust ennekõike head suhted naabermaadega. Jagan soomlaste enamuse arusaama julgeoleku põhiteguritest. Olen omalt poolt teinud parima, et luua meie kõikide naaberriikidega head ja aktiivsed koostöösuhted. Võin siiralt kinnitada, et suhted on eriti head,” ütles president. Ta rõhutas ka seda, et NATO rahupartnerlus sobib meie julgeolekuvajadustega suurepäraselt, ning lisaks sellele tuleks arendada NATO ja ELi vahelist koostööd, et kaotada paralleelsed toimingud ja lisada efektiivsust.

President Halonen on ka vastanud selgesõnaliselt president Ahtisaarile, rõhutades, et ELi NATOsse mitte kuuluvate maade – Iirimaa, Austria ja Rootsi – taustrühm rahupartnerluses sobib Soomele hästi. Ta ei maininud midagi Valgevene ega -stan-lõpuliste rahupartnerite kohta. Kolme muu mitte liitunud riigi täiesti erinev geopoliitiline positsioon ei kuulu Soomes arutamisele.

Presidendi kõnes oli problemaatilisi kohti. Ta kasutab seoses riigikaitsega sõna „usutav”, ehkki näiteks endine kaitseväe juhataja admiral Juhani Kaskeala ütles juba oma ametiajal, et kõikidel väikestel riikidel on julgeolekudefitsiit. Pealegi muutub Soome kaitsevõime usutavus üha ebakindlamaks relvastuse kallinemise ja üldise rahapuuduse tõttu. Teine problemaatiline punkt on ELi ja NATO suhe. Enamik ELi liikmeist on ka NATO liikmed ja korraldavad oma riigikaitse NATO kaudu. Soome NATO-suhtes on ka absurdne element, sest Soome tahab rõhutada oma transatlantilisust ja osaleb lausa hambad ristis NATO rahuvalves Afganistanis ja mujal. Töö tehakse tasuta, ilma istekohata tähtsaimas lauas, kus otsuseid tehakse, ja ilma artikkel 5 kaitseta.

Rääkides headest suhetest naabritega, mõtleb Halonen loomulikult eelkõige Venemaad, sest suhted Eesti, Rootsi, Norra ja teiste Läänemere-äärsete riikidega on loomulikult otsekohesed ja probleemivabad. Venemaa-suhetes on ka põhiseaduslik mõõde. President Urho Kekkose veerandsada aastat kestnud võimu aegsetest sündmustest õppust võtnud Soome on presidendi võimu samm-sammult vähendanud – ja vähendab praegu arutusel olevas põhiseaduse muudatuses veelgi. Eriti ELi asjade siirdumine üheselt valitsuse pädevusse on selgelt kitsendanud presidendi õigusi.

Keegi ei tea, mida Kremli kulisside taga tegelikult arvatakse Halose naeratuspoliitikast ja kas seal muiatakse hoopis tšuhnaade heausklikkuse üle.

Seetõttu on Halonen haaranud kinni just Venemaa asjadega tegelemisest, ja ta kinnitab üha, et suhted on eriti head. Kahjuks on meil sellest asjast vaid ühe osapoole nägemus. Keegi ei tea, mida Kremli kulisside taga tegelikult arvatakse Halose naeratuspoliitikast ja kas seal muiatakse hoopis tšuhnaade heausklikkuse üle.

Halose sõnu devalveerib see, et erisuhte abil pole õieti saavutatud mingeid tulemusi. Naabrite suhteid on varjutanud puidutollid, maaostuõiguse ebasümmeetria, piiriprobleemid, Vene ametnike sekkumine Soome siseasjadesse seoses nn lapseröövijuhtumiga, jõulised meediakampaaniad Soome vastu ja toiduainete impordikeelud.

Selgesõnaliste kriitikutega ühines aastavahetuse aegu doktor Arto Luukkanen, Helsingi Ülikooli Venemaa ja Ida-Euroopa uurimuse lektor. Tema pamflett „Suomi Venäjän taskussa” väidab, et „soomlaste romantiline Venemaa-armastus ja venelaste külm realism ei sobi kokku”. Ta tõstab esile kahtluse, et Soomet ollakse taas sidumas idanaabri külge „nõelatorkepoliitikaga”, vaikse surve abil. Luukkase mõtlemine toetub arusaamale, et erisuhe toimib siis, kui Soome annab kõiges järele. Ta arvustab karmilt Soome meediat selle hüsteerilise viisi eest, millega käsitletakse väikseimatki kõrvalekallet tavapärasest liturgiast. Ta juhib tähelepanu ka sellele, et poliitiliste liidrite kõneviisi on hiilinud jälle Venemaa-kaardiga mängimine sisepoliitiliste vastaste vaigistamiseks, millest on viimasel ajal palju näiteid.

Soome keelest tõlkinud Iivi Anna Masso