Soome ja Eesti – kas teekaaslased või eraldikõmpijad

Eestis on alati tõmmatud paralleele Soomega. Ja tegelikult on Soomes sama tehtud ka Eestiga, kuigi vähem. On ju Soome ikkagi viis korda suurem rahvaarvult ja veelgi enam territooriumilt – kuigi sedavõrd suur erinevus rahvaarvus on viimase kahe sajandi demograafiliste protsesside tagajärg. Keskajal oli Eesti rahvaarv märgatavalt suurem kui Soomes ning veel 1800. aastal ületas Soome Eestit rahvarvult napilt veidi enam kui poolteist korda. Paneb mõtlema küll, miks jäid eestlased sedavõrd kängu, kui soomlased tegid samal ajal läbi viiekordse tõusu rahvaarvus hoolimata massilisest väljarändamisest 19. sajandi lõpul, verisest kodusõjast, Talvesõjast ja Jätkusõjast.

Eks vastastikusel huvil ole ka ilmsed põhjused. Lisaks naabrusele ühendab neid kahte maad ja rahvast palju muudki: lähedane keel, ühine usk, sarnased kombed ja arusaamad, ühine päritolu. Aga kas ka ajalugu? Esmapilgul tundub, et jah, vähemasti suures osas. On ju meile mõlemale tuttav Taani, Rootsi ja Vene ülemvõim. Sakslased ja poolakad küll Soome ei jõudnud, kuid mis seal ikka. Esimese maailmasõja järel lõid mõlemad rahvad iseseisva riigi. Eesti küll kaotas selle pooleks sajandiks, kuid nüüd oleme taas kõrvuti maailmakaardil ja Euroopa Liidus. Seda ju polegi nii vähe. Kui Läti kõrvale jätta, ei ole Eestil näiliselt ajaloos ühegi maaga nii palju ühist.

Professor Seppo Zetterberg, kes on käesoleval aastatuhandel avaldanud mahukad monograafiad nii Soome kui Eesti ajaloost, on kindlalt seda meelt, et Soome ja Eesti ajalugu on väga erinevad. Ja temaga tuleb nõustuda. Kui kahe rahva käekäiku kõrvutada juba hallidest aegadest alates, siis näeme, kui erinevalt on meil läinud.

Väidetavalt on Lääne-Soome Eestist asustatud. Seda kinnitavad ka Häme ja Põhja-Eesti murrete sarnasus ja arheoloogia. Vastus küsimusele, kuivõrd tihe oli aga läbikäimine üle lahe hiljem, peitub tõigas, et soomlastest ja eestlastest kujunesid erinevad rahvad. Ei olnud kumbki eriline mererahvas ja süda kutsus hoolimata pikast rannajoonest sisemaa poole. Olid ju rannikualad muistse vabaduse ajal suures osas lausa asustamata.

Väidetavalt on Lääne-Soome Eestist asustatud. Seda kinnitavad ka Häme ja Põhja-Eesti murrete sarnasus ja arheoloogia.

Kummalgi rahval ei olnud õnne rajada oma riiki. Võib vaielda, kuivõrd suur oli selle seiga tähtsus Euroopa feodaalse killustatuse ajajärgul. Kuid erinevalt rootslastest ja taanlastest, kes ei olnud samuti mingid suurrahvad, ei teatud maailmas soomlastest ja eestlastest suurt midagi. Igatahes riiklus jõudis nii Soome kui Eestisse “impordi” läbi ja see määras nende rahvaste saatuse võõrvõimu all pikkadeks sajanditeks.

Suurim erinevus Soome ja Eesti vahel koorus aga välja sotsiaal-majanduslikus plaanis. Nimelt ei olnud Soomes sarnaselt pikaajalisele ülemvõimule Rootsile kunagi pärisorjust. On raske öelda, kas oli tegemist Rootsi teene või lihtsalt pragmaatiliste valikute tulemusega, kuna Eestis juurdus pärisorjus lõplikult just Rootsi ajal. Saksa mõisnik aga säilitas võimu Eestis 20. sajandini sõltumata sellest, kes oli suverään – Taani, Poola-Leedu, Rootsi või Vene valitseja.

Eesti ja Soome saatust seob ka see, et mõlemad sattusid Vene riigi koosseisu Rootsi valitsuse alt. Soome küll ca 100 aastat hiljem, kuid mõlemad siiski eristaatuses. Eestimaa (nagu ka Liivimaa) suhtes hakkas Venemaa koosseisus kehtima Nystadi (Uusikaupunki) rahu alusel Balti erikord, mis nägi ette administratiivse autonoomia, saksakeelse asjaajamise ja luterluse, kuid mitte vasallriigi staatust. 1880ndatel Balti erikord likvideeriti lõplikult ja Balti provintsidest said tavalised Venemaa kubermangud.

Soomes loodi 1809. aastal aga suurvürstiriik, mis oli vasallriigina Venemaa koosseisus. See kehtestas lisaks Rootsi administratiiv-korralduse säilimisele ka seisusliku esinduskogu, rootsikeelse asjaajamise, luterluse, oma seadusandluse ja riigipea tsaari isikus. Soome sai 1860. aastatel oma raha ja postmargid, soome keel ametliku keele staatuse ja soomlased ei teeninud Vene armees, vaid oma väeüksustes. Venestamine puudutas ka Soomet, kuid autonoomia jäi üldjoontes alles.

Sellised erinevused staatuses on vahel pannud mõtteid mõlgutama, miks Balti provintsidele ei võimaldatud vasallriiki ja miks samas Soomele selles suhtes vastu tuldi. Oli ju varasem vormiline riiklus olnud olemas just Balti aladel, sealhulgas venelaste endi poolt Liivi sõja ajal asutatud marionettriigi Liivimaa kuningriigi näol (mis muidugi jäi paberile nagu ka hilisem Soome Demokraatlik Vabariik eesotsas Otto Ville Kuusineni juhitud Terijoe valitsusega). Soomes puudus aga riikluse kogemus üldse. Kas siin võis olla põhjuseks Balti aadli valmisolek tunnistada tsaari ülemvõimu vähemagi eest kui vasallriik, Balti erikorra eest, mis andis neile piisava autonoomia? Soomes aga vajas tsaar peibutust rootslastest aristokraatiale, et nende Rootsi-meelsust vaigistada ja muuta nad lojaalseteks Vene alamateks. Ja ehk otsida ka koostööd tärkava soomlastest eliidiga, kuna eestlaste toetust sakslaste vastu tsaaril vaja ei olnud. 1816 ja 1819 kaotati Eestimaal ja Liivimaal erinevalt teistest Venemaa kubermangudest pärisorjus, kuid maade päriseksostmine lükkus poole sajandi võrra hilisemaks, mistõttu Eesti ja Soome talurahvas oli ikkagi väga erinevas olukorras.

Soome autonoomiat on hilisemal ajal hakatud peaaegu et omariikluseks pidama. Nii see kindlasti ei ole. Soome autonoomia ei teinud Soomest siiski omaette riiki, vaid Venemaa eristaatuses osa, kus Peterburi tahtest sõltus väga palju. Kuid igatahes oli Soome eluolu Vene võimu all märgatavalt vabam kui Eestis.

Seppo Zetterberg on kindlalt seda meelt, et Soome ja Eesti ajalugu on väga erinevad.

Seega oli Esimese maailmasõja ajal Soomes olemas mingisugunegi riiklik organisatsioon, kuigi mitte suveräänne. Viimane asjaolu võimaldas juba sõja-aastatel hakata Soomel ajama osaliselt iseseisvat välispoliitikat ning distantseeruda Vene-Saksa sõjast. Sõja lõpuaastal osales Soome sisuliselt Saksamaa liitlasena sõjas Venemaa vastu.

Kui Eesti riiklus kinnistus Vabadussõja käigus, siis hoolimata iseseisvuse väljakuulutamisest 24. veebruaril 1918 tunnustas Venemaa Eestit alles 1920 ja lääneriigid 1921-1922. Seega ei olnud Eesti iseseisvusel riigi kujunemise aastatel mingisugustki kindlust. Samas ei puhkenud Eestis kodusõda. Vabadussõda ja mitmed populaarsed majanduspoliitilised otsused (näiteks maareform) tõid Eesti riigile 1919. aastaks peaaegu üksmeelse toetuse, mis andis Asutavale Kogule ja ajutisele valitsusele ning hiljem Riigikogule ja valitsusele tugeva mandaadi.

Soome oli saanud rahvusvahelise tunnustuse juba 1918. aastal. 4. jaanuaril 1918 tunnustas Soomet Venemaa nõukogude valitsus, millele järgnes tunnustus ka lääneriikide poolt – samal päeval tunnustasid Soome iseseisvust veel Prantsusmaa, Rootsi ja Saksamaa ning 10. jaanuaril 1918 Taani ja Norra. Suurbritannia ja USA tunnustus jäi järgmisse, 1919. aastasse. Paraku järgnes iseseisvuse saavutamisele kodusõda, mis jättis Soome ühiskonda haavad aastakümneteks (sisuliselt Talvesõjani) ning allasurutud tugeva kommunistliku opositsiooni, kes ei olnud nõus Soome iseseisvusega leppima. Soome jäi riigiks, mille kujunemislooks oli valitsuse sõjaline võit opositsiooni üle. Soome kodusõja ohvrite arv oli valitsusvägedele 3200 langenut, punakaartlastele 3600 langenut. Kuid koos kaudsete ohvritega ja surmamõistmiste läbi hukatutega ulatus see üle kümne tuhande.

Kui Eesti erakondlik maastik hakkas kujunema alles 1905. a revolutsiooni käigus, siis Soome poliitiline jagunemine oli esialgsel kujul olemas juba 19. sajandi lõpus (vana-soomlased ja noorsoomlased). Üleminek seisuslikult Eduskunnalt ühetaolistele valimistele leidis aset küll alles 1906. aastal. Ent kui Eesti erakonnad vältisid poliitilisi ja rahvuslikke taotlusi, siis Soomes kui suurvürstiriigis olid need mõnevõrra sallitud. 1907. aasta riigipööre lõpetas Eestis erakondliku tegevuse (1907. aasta juunis saadeti keiserliku ukaasiga laiali senine Vene riigiduuma koosseis ning kehtestati uus valimisseadustik, ühtlasi vahistati kümned senise riigiduuma sotsialistliku suunitlusega liikmed -toim). Soome autonoomia aga kaitses nende poliitilist elu sedavõrd, et väljakujunenud poliitiline maastik jäi püsima ja kinnistus. Seega, kui Eesti poliitiline süsteem tekkis 1917. a Veebruarirevolutsiooni järel tühjalt kohalt ehk üksnes hüpoteetiliste seostega 1905. aastasse, siis Soomes oli demokraatia traditsioon juba olemas. Kui Eestis toimus poliitilisel maastikul pidev ümbergrupeerumine 1934. aastani ja stabiilset parteipoliitilist süsteemi välja ei kujunenudki, siis Soomes oli 1922. aastaks praktiliselt tänaseni toimiv poliitiline jaotus välja kujunenud – Maaliidul, koonderakonnal, liberaalidel, Rootsi rahvaparteil, sotsiaaldemokraatidel ja kommunistidel on analoogid või vasted ka Soome praeguses poliitilises süsteemis.

Samas ei saa väita, et Soome poliitiline elu oleks olnud 1920. aastatel märkimisväärselt stabiilsem kui Eestis. Kui Eestis oli 1919. aasta sügisest 1932. aasta sügiseni ametis 18 valitsuskabinetti, siis Soomes pisut lühemal ajavahemikul 1919-1930 oli ametis 14 valitsuskabinetti (seega valitsuskabineti keskmine võimuperiood oli mõlemas riigis alla ühe aasta). Siiski võib tõdeda, et parteide kolmikjaotus – rahvuslik-liberaalne haritlaste esindus, konservatiivne talurahvapartei ja sotsiaaldemokraatia – oli iseloomulik nii Eesti kui Soome 1920ndate ja 1930ndate esimese poole poliitilisele maastikule.

Kaudseks, aga mitte väheoluliseks võib pidada Eesti ja Soome rahvusliku koosseisu mõju poliitilisele arengule. Põhirahvuse protsent oli Eestis ja Soomes sel perioodil enam-vähem võrdne (88-89 protsenti). Küll aga jagunesid vähemused erinevalt ja neil oli poliitilises elus erinev roll. Eestist oli Vabadussõja ja riigi tekkimisega seoses lahkunud kümneid tuhandeid sakslasi ja venelasi. Mõlemad olid pidanud loovutama eestlastele positsioone ja Eesti riigil polnud erilist vajadust nendega arvestada (rahvusvahelisel survel anti neile poliitiline esindatus ja seegi ajutiselt). Soome arvukaks vähemuseks olid rootslased, kes olid säilitanud tugeva positsiooni nii poliitilises elus kui majanduses, osalenud Soome iseseisvumisprotsessis aktiivselt ja polnud ka Soomest lahkunud.

Rootslased kujutasid Soomes arvestatavat ja märkimisväärset jõudu. Mitmed soomerootslaste liidrite nõudmised olid väga radikaalsed, eriti rootsi keele staatuse osas. Nad nõudsid lisaks Ahvenamaale veel kolme rootsikeelse lääni moodustamist Mandri-Soomes ning rootsikeelsete läänide omavalitsustele laialdaste võimupiiride tagamist. Need läänid aga omakorda moodustanuksid liidu, sisuliselt osapoole föderatiivsest liitriigist. See tõi kaasa pingeid kahe rahvusrühma vahel ja viimaseid ei leevendanud ka asjaolu, et Soome tunnustas rootsi keelt teise riigikeelena. Ühtlasi astusid rootslased vastu radikaalsetele poliitilistele liikumistele, nähes neis ohtu ka oma huvidele ja staatusele. Samas olid Lapua liikumise tegelikud ellukutsujad soomerootslastest ärimehed ja Carl Gustaf Mannerheimi lähikonda kuuluvad isikud. Eestis ei olnud vähemusrahvustel poliitiliste otsuste tegemisel aga olulist kaalu.

Keskajal oli Eesti rahvaarv märgatavalt suurem kui Soomes ning veel 1800. aastal ületas Soome Eestit rahvarvult napilt veidi enam kui poolteist korda.

Esimeses maailmasõjas oli mõlema maa majandus saanud tõsiselt kannatada. Küll oli Eesti ja Soome sotsiaal-majanduslikus pildis märkimisväärseid erinevusi. Ehkki nii Eesti kui Soome rahvatulu põhiosa tuli põllumajandusest, oli Eesti Venemaa kontekstis siiski tugevasti industrialiseeritud. Soome tööstus hakkas jõudsalt arenema alles 20. sajandi algul. Eestis oli võrreldes naaberriikidega tunduvalt väiksem osa elanikkonnast tegev põllumajanduses – 58 protsenti. See tingis 1920.-1923. aastal Eestis soovi eksperimenteerida industriaalse arenguteega, mis paraku nii konkurentsivõime, tooraine kui turgude puudumisel läbi kukkus (ja tõi kaasa finantskriisi). Soome majanduslik aluspõhi ei võimaldanud sellisele eksperimendile isegi mitte mõelda.

Eestis viidi 1919. aasta oktoobris läbi agraarreform, mille käigus 97 protsenti mõisamaast eksproprieeriti ja jagati ümber taludeks. See ettevõtmine leevendas enamiku sotsiaalsetest pingetest, mis olid põhjustatud Esimesest maailmasõjast, Saksa okupatsioonist ja Vabadussõjast tingitud majanduse allakäigust.

Soomes sellelaadset mõisate süsteemi nagu Eestis ei olnud. Maal domineerisid väikefarmid. See ahendas tunduvalt võimalusi maa ümberjagamise kaudu sotsiaalseid pingeid leevendada. Samas olid sotsiaalsed pinged Soomes maapiirkondades märgatavalt teravamad kui Eestis ja see oli tingitud erinevast demograafilisest situatsioonist.

Alates talude päriseksostmisest oli majapidamiste arv Eestis kasvanud paralleelselt rahvaarvu kasvuga või seda isegi edestanud. Eesti rahvaarv kasvas 19. sajandil ligi poolelt miljonilt ca 900 000-le, seejärel jäi iive sedavõrd madalaks, et ei kompenseerinud kaotusi rahvaarvus ja tänapäeval ei ole eestlaste arv võrreldes 1900. aastaga praktiliselt muutunud. See hoidis maaproletariaadi osatähtsuse võrdlemisi madalal (ca 10 protsenti), valdav osa maaelanikkonnast oli majanduslikult seotud oma majapidamistega (perefarmide osakaaluks oli 1934. a seisuga 52,3 protsenti).

Soomele oli 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel Eestiga võrreldes iseloomulik ülikiire rahvaarvu kasv (1800. a – 832 700 elanikku, 1900. a – 2 655 900, 1920. a – kolm miljonit, 1940. a – neli miljonit). Seega, ajavahemikus 1800-1920 suurenes Soome rahvaarv ligikaudu 3,5 korda. Kui Soome rahvaarv ületas Eesti oma aastal 1800 üksnes 1,6 korda, siis 1920. aastal juba ligi kolm korda. Samal ajal kasvas talumajapidamiste arv Soomes vaid kaks korda. See tekitas arvuka maaproletaarlaste kihi (ligi 20 protsenti elanikkonnast, kaks korda rohkem kui Eestis), kellel puudusid regulaarsed elatusvahendid. Perefarmide osatähtsus jäi aga Soomes 20 protsendi piirimaile (2,5 korda vähem kui Eestis). Pärast Esimest maailmasõda, mil suure osa farmide tulud langesid, jäid maa-proletaarlased tööta ja olid ideaalseks värbamisbaasiks bolševikele ning seeläbi kodusõja kandepinnaseks.

Ka Soomes üritati pingeid maandada maareformi abil, kuid see ei aidanud suuremat osa maaproletaarlastest. Samas tuleb märkida, et erinevalt Eestist, kus maareformi käigus endiste omanike (baltisaksa mõisnike) arvamust ei küsitud, toetas Soome kõrgklass ja kodanlus selle läbiviimist. Kuigi see leidis aset nende arvelt, mõistsid nad, et poliitiliselt on kasulikum pingeid maareformi teel alandada kui et lõpuni võidelda. Siiski jäid klassipinged Soomet lõhestama kogu sõjaeelse perioodi vältel ning avaldasid mõju Soome poliitilisele elule. Viimane avaldus ühelt poolt tugeva, Moskvale orienteeritud vasakpoolse opositsiooni tegevuses ja teiselt poolt valitsusringkondade teravas antikommunismis ja vaenulikus suhtumises NSV Liitu.

Igatahes riiklus jõudis nii Soome kui Eestisse „impordi” läbi ja see määras nende rahvaste saatuse võõrvõimu all pikkadeks sajanditeks.

Mõlema riigi poliitilisele kliimale avaldasid märkimisväärset mõju majanduskriisid. 1923. a majanduskriisi poliitiline mõju jäi siiski tagasihoidlikuks. Märgatavat äärmuslike poliitiliste jõudude aktiviseerumist ei toimunud. Kommunistliku liikumise aktiviseerimist korraldas NSV Liit, saades nii Eestis kui Soomes ametiühinguliikumise oma kontrolli alla. Samas jäi kommunistide positsioon nõrgaks ning nõukogude sekkumise haripunktiks oli 1924. aasta 1. detsembri putšikatse Tallinnas. Selle mahasurumine halvas mitmeks aastaks NSV Liidu võimalused Eesti poliitilist elu mõjutada.

1929. aastal alanud kriisi tagajärjed olid juba tõsisemad. Nii Eestis kui Soomes suurenes hüppeliselt tööpuudus (Eestis 45 000 töötut, Soomes 90 000). Eesti tööpuuduse tõus puudutas eriti tööstustöölisi ja lõi kõige valusamalt linna keskklassi, mistõttu nende toetus nihkus traditsioonilistelt kodanlikelt parteidelt radikaalsetele. Soomes aset leidnud farmerite laostumine seevastu mõjus eriti valusalt jälle maaproletariaadile. Võrreldes varasemate kriisidega olid 1929. aasta majanduskriisil otsesed mõjud riikide sisepoliitikale, mis avaldusid demokraatlike jõudude toetuse kiires languses, äärmuslike poliitiliste jõudude tekkimises ja nende toetuse kasvus ning surves nende riikide poliitilisele (põhiseaduslikule) korraldusele sooviga suurendada isikukeskseid juhtimisstruktuure.

Nii Eestis kui Soomes sai radikaalsete liikumiste tegevus alguse 1929. aastal, kuigi juured oli märgatavalt varasemas ajas. Radikalism kujunes enamasti vastureaktsioonina vasakäärmuslusele. Siinjuures on oluline täpsustada, et sageli nimetatakse selle perioodi mittekommunistlikke radikaale paremäärmuslasteks. Nende liikumiste programme ja tegevust jälgides ei ole neil enamasti suurt ühist traditsioonilise parempoolsusega, vaid tihtipeale on tegemist seguga rahvuslusest ja vasakpopulismist, mistõttu käesolevas kirjutises on mõistet paremradikalism kui hinnangulist välditud.

Esimeseks Eesti radikaalseks organisatsiooniks võiks pidada juba 1920. aastal Johan Pitka poolt asutatud Eesti Valve Liitu ja sellest 1923. aastal välja kasvanud Rahvuslik-Vabameelset Parteid, mis aga Riigikogu valimistel ei saanud ühtki mandaati. Ka Eesti Vabadussõjalaste Liidu vormiline eelkäija, Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit eksisteeris juba 1921. aastast. Kuid nende liikumiste mõju poliitikale oli vähemärgatav. Seega, arvestatavate radikaalsete liikumiste formeerumine oli võrreldes teiste Kesk-Euroopa riikidega nii Eestis kui Soomes üks hilisemaid. Enamikus Kesk-Euroopa riikides olid juba 1920. aastate jooksul kehtestatud autoritaarsed režiimid kas siis eesmärgiga ühiskonda militaristlikult ümber korraldada (Itaalia) või põhjendusega seda ära hoida (Poola, Leedu, Ungari, jt). Radikaalsete liikumiste tekkes võib märgata Soomest tulenevaid mõjusid Eestile. Näiteks Lapua liikumine Soomes innustas Eesti vabadussõjalasi oma ambitsioone ellu viima.

1929. aastal asutati Eestis Vabadussõjalaste Keskliit (alates 1933 Vabadussõjalaste Liit) ja Soomes Lapua liikumine. Mõlemad tekkisid kui liikumised, mis ei soovinudki parteideks ümber kujuneda. Pretendeeriti laiade rahvahulkade huvide väljendamisele ja parteidele heideti ette, et nad on kitsa ringkonna erahuvide kaitsjad.

Vabadussõjalaste Liit taotles loobumist parlamentaarsest riigikorrast, mis põhines erakondlikul süsteemil, ja soovis seda asendada tugevat võimu omava riigipeaga, kellele kuuluks ainuvõim täidesaatvas võimustruktuuris. Avalikes esinemistes vabadussõjalased eitasid, et nad on parlamentarismi vastu ja pooldavad üheparteisüsteemi ning diktatuuri. Vabadussõjaluse tekkimise ja tõusutee tegid võimalikuks kas tegurit: majanduskriis ja põhiseaduslik kriis. Vabadus-sõjalaste ideoloogiliseks loosungiks oli demokraatia ilma parteideta. Nad kasutasid jõulisi populistlikke loosungeid (ajaleht Võitlus) ning keskendusid põhiseaduse muutmise propageerimisele. Tänu vabadussõjalastele kukkusid 1932. aastal rahvahääletusel läbi kaks parlamentarismi ja presidendivõimu vahel kompromissi otsivat põhiseaduse eelnõu ja oktoobris 1933. aastal võeti 72-protsendilise toetusega vastu vabadussõjalaste initsiatiivil rahvaalgatuse korras esitatud põhiseadus, millega loodi laia võimuulatusega riigipea institutsioon, vähendati rahva kontrolli valitsuse üle ja muudeti valitsus sõltumatuks Riigikogust (asendas parlamentarismi täielikult autoritaarset võimuulatust omava riigivanema võimuga). Vabadussõjalaste tee võimu juurde lõikas läbi riigivanem Konstantin Pätsi korraldatud sõjaväeline riigipööre 12. märtsil 1934, mille tulemusena Vabadussõjalaste Liit keelustati ja selle aktivistid arreteeriti. Vabadussõjalased, olles juba põranda all, korraldasid 8. detsembril 1935 ebaõnnestunud vastuhaku, kuid nende liikumine oli lakanud Eesti poliitikas rolli mängimast.

Lapua liikumise algustähiseks oli 25. novembril 1929 Vaasa läänis Lapua kirikukülas toimunud kallaletung seal koosolekut pidavatele töölisnoortele, millele järgnes 1. detsembril kommunismivastaste koosolek. Liikumine registreeriti 1930. aasta suvel. Nagu ka vabadussõjalaste puhul, osales liikumise algatajate hulgas palju Vabadussõja ja Soome kodusõja veterane. Lapua liikumine panustas tugevasti Mannerheimile, kelle antidemokraatlikud vaated olid laialt teada ja kelles mitmed Lapua liidrid nägid Soome diktaatorit. Lapualased panustasid võrreldes vabadussõjalastega rohkem massimeeleavaldustele. 1930 korraldasid nad Mussolini eeskujul 12 000 osavõtjaga talupoegade marsi Helsingisse ja saavutasid Eduskunnas mitme kommunismivastase seaduse vastuvõtmise. Kuigi Lapua liikumine oli retoorikas võrreldes vabadussõjalastega ettevaatlikum (ei seatud kahtluse alla 1919. a põhiseadust ega parteilist demokraatiat), siis praktikas kasutati mitmeid terrorile iseloomulikke meetodeid (pantvangide võtmine, omakohus, oponentide peksmine, nende küüditamine idapiirile ja isegi tapmine), millest vabadus-sõjalased hoidusid. Lapualaste hulgas oli laialt levinud arvamus, et diktatuur lahendaks Soome raskused. 1932. aastal korraldas Lapua Mäntsäläs näilise mässukatse (imiteeriti riigipööret), mille tulemusena kutsuti nad sõjaväe abil korrale ja keelustati. See tähendas siiski üksnes Lapua ümberkehastumist uueks radikaalseks liikumiseks, mis sai nimeks Isamaaline Rahvaliikumine. Viimane kujunes radikaalseks parteiks, mille eesmärgiks sai valge rinde loomine punase ohu vastu. Eeskujuks seati Itaalia fašism. 1936. aastal Eduskunna valimistel saavutasid nad 8,3 protsenti häältest ega küündinud Lapua populaarsuseni. Seega oli Põhjamaade suurima ja võimsaima fašistliku liikumine tähelend lõppenud.

Soome autonoomia ei teinud Soomest siiski omaette riiki, vaid Vene impeeriumi eristaatuses osa.

Vabadussõjalaste ja Lapua liikumise eesmärkides võib näha mitmeid sarnaseid taotlusi, mis väljendusid peamiselt tugeva riigivõimu kehtestamises ja isikuvabaduste allutamises nn riiklikele huvidele. Samas olid nendel liikumistel ka märkimisväärsed erinevused:

1. Kui vabadussõjalased taotlesid põhiseadusliku korra muutmist, siis samas pidasid nad ise põhiseaduslikust korrast kinni ning ei kasutanud vägivaldseid võitlusvorme. Kahtlustused riigipöörde ettevalmistamises ei ole leidnud tõestust. Lapua seevastu ei vaidlustanud kehtivat Soome põhiseadust, kuid oma tegevuses ignoreeris seda. Parlamentarismi kriitika ja jõulise valitsemise propageerimine ilmnes nii tegevuses kui retoorikas, mistõttu püstitatud eesmärgid vabadussõjalaste omast põhimõtteliselt ei erinenud.

2. Vabadussõjalaste retoorikas oli mõningaid võõrmõjusid. Võib märgata mitmeid varem kehtestatud autoritaarsete režiimide (Poola sanatsioonirežiim, Itaalia korporatism) mõjutusi ja seda eeskätt praktilise poole pealt, nagu võitlus korruptsiooniga ja rahvuslik ühtsus. Kuid Saksa natsistlik ideoloogia, mis propageeris antisemitismi, rassismi ja rahvuslikku ebavõrdsust, jäi vabadussõjalastele võõraks, kuigi vasakpoolsed süüdistasid neid just Saksa eeskujude järgimises. Ei saa eitada Saksamaa ja baltisaksa ringkondade toetust vabadussõjalastele, kuid nende liider Artur Sirk eitas liikumise fašistlikku olemust kategooriliselt ja rõhutas, et nad ei aktsepteeri juhikultust. Lapua ja eriti sellest välja kasvanud Isamaaline Rahvaliikumine ühendas endas talupoegliku populismi ja kõrgklassi natsionalismi, kasutas ohtralt nii Itaalia fašistide kui ka Saksa natside retoorikat ja ideesid. Lapua oli ka teravamalt NSV Liidu-vastasem kui vabadussõjalased. Lapua ideoloogias oli kommunismivastasel võitlusel keskne koht.

3. Lapua liikumine oli tolleaegse Soome poliitilise süsteemiga tunduvalt tihedamas seoses kui vabadussõjalased Eestis. Võib isegi väita, et Lapua oli sellega läbi kasvanud, kuna Lapua mõju 1930ndate alguse Soome valitsuste otsustele oli kohati dikteeriv. Kuigi vabadussõjalased pakkusid riigivanema kohta samuti mitmele juba varem Eesti poliitikas osalenud isikule, jäid nad opositsiooni kogu Eestis valitseva poliitilise maastikuga. Eesti erakondade püüded vabadussõjalasi oma mõju alla saada ei õnnestunud, kuigi katseid selles suunas tehti. Isegi Päts oli seisukohal, et ..vabadussõjalaste liikumisele tuleb anda õige suund – luua liikumisest radikaalne rahvuslik partei ja kasutada seda riigi huvides”. Lapua liikumisel oli aga parlamendierakondade hulgas arvestatav toetus, mis kahanes alles seeläbi, kui Lapua avalikult asus nende huve kahjustama. Algselt hoidis Lapua end vaos, saavutamaks oma eesmärke läbi Eduskunna seal esindatud parteide toel. Nii koonderakond kui Maaliit toetasidki kommunismivastaseid seadusi Eduskunnas. Sotsiaaldemokraatide vastuseis tõi kaasa Lapua radikaliseerumise, kuid sidemed koonderakonna, liberaalide ja Maa-liiduga jäid mõneks ajaks püsima. Maaliit ja liberaalid asusid Lapua vastu pärast seda, kui viimane võttis kasutusele vägivaldsed meetodid. Seega võib isegi väita, et Lapua liikumine oli Soome selleaegse parlamentaarse süsteemi osa.

Lisaks vabadussõjalastele oli Eestis teisigi radikaalseid liikumisi, nagu 1931 loodud Eesti Rahvuslaste Klubi ja 1932 asutatud Isamaalik Ühing, kuid nende kaal Eesti poliitikas ei olnud märkimisväärne. Ainus avalikult eestlaste loodud fašistlik organisatsioon oli tollel perioodil Eesti Rahvusfašistide Kogu. Samas ei saa märkimata jätta Balti Natsionaalsotsialistlikku Liikumist Eestis ja baltisaksa parteid, mis otseselt orienteerusid Natsi-Saksamaale.

Kui Eesti poliitiline süsteem tekkis 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel tühjalt kohalt ehk üksnes hüpoteetiliste seostega 1905. aastasse, siis Soomes oli demokraatia traditsioon juba olemas.

Eesti lahendas radikaalsete jõudude tekkimisest tingitud kriisi jõumeetodil – vabadussõjalaste liikumise likvideerimiseks korraldati riigipööre ja loobuti demokraatlikust riigivalitsemise korraldusest. Ettekäändena kasutati väidet, et vabadussõjalased kavandasid võtta võimu relvade abil ja orienteerida Eesti välispoliitiliselt Saksamaale. Ka kõik ajalehed avaldasid seisukohti, et vabadussõjalased olid teostamas relvastatud riigipööret, et riigipöörde järel taheti rakendada fašistlikku diktatuuri ja et vabadussõjalasi finantseeriti välismaalt. Sellised kahtlustused langesid kokku NSV Liidu seisukohaga ja see võis olla põhjuseks, miks NSV Liit riigipööret ka tervitas. Ometi ei järgnenud sellele loobumist autoritaarsest põhiseadusest, mis vabadussõjalaste eestvõtmisel jõustati, vaid autoritaarset mehhanismi kasutati riigipöörde korraldanud riigivanema positsioonide kindlustamiseks. Samas jäi Eesti autoritarism võrreldes teiste Kesk-Euroopa maadega 1930. aastatel võrdlemisi liberaalseks, mis lubas mõnedel autoritel nimetada Eestis kehtestatud režiimi autoritaarseks demokraatiaks. NSV Liidu ametlik tees oli aga, et nii vabadussõjalased kui nende võimult eemalehoidmiseks kehtestatud autoritaarne režiim olid ühtviisi fašistlikud. Sellest tekivad küsimused, millele ei ole täna võimalik anda ühemõttelisi vastuseid:

1. Kas autoritaarse riigipöörde eesmärk oli ära hoida Eesti muutumine fašistlikuks riigiks või oli võitlus vabadussõjalastega üksnes ettekääne Pätsi diktatuuri kehtestamiseks? Võimalused loobuda

pärast riigipööret 1933. a põhiseadusest olid Pätsi võimuses. Kuid neid võimalusi ei kasutatud ning Päts jättis endale volitused, mis tulenesid sellest samast põhiseadusest. 1937. aasta põhiseadus ei olnud demokraatlikum võrreldes 1933. aasta omaga. Seega ei saa nimetada riigipöörde korraldajaid mingil juhul demokraatlike väärtuste kaitsjateks.

2. Kas vabadussõjalaste võimult kõrvaletõrjumine oli tiivustatud aatelistest kaalutlustest Eesti tulevikku silmas pidades või oli see tavapärane võimuvõitlus konkurentide kõrvaldamiseks? Rahvusvahelisel tasemel suhtuti Eestisse peale 1934. aasta riigipööret kui diktatuuri ja see viis Eesti rahvusvahelisse isolatsiooni, vähemasti Põhjamaade jaoks. Pätsi administratsioon ei teinud sellest mingeid järeldusi. Ka Eesti kohtukoja otsuses detsembrist 1934 öeldi, et 12. märtsi riigipöörde tagajärjeks oli põhiseadusliku korra kõrvaldamine ja selle asendamine diktatuuriga.

3. Kas riigipööre üldse lahendas kriisi või surus selle repressiivaparaadi ja sõnavabaduse piiramise teel lihtsalt maha? „Vaikiva ajastu” viljaks oli ka NSV Liidu ja Saksamaa poolt tulnud ohtude mahavaikimine, mis takistas rahvaalgatuslikku vastupanu okupatsioonile. Riigipöördeoht vabadussõjalaste poolt 1934 oli ilmselt ületähtsustatud, kuna nad oleksid pääsenud võimule ka seaduslikul teel. Seevastu oli riigivanema korraldatud riigipööre ilmselgelt põhiseaduse vastane.

4. Mis oleks juhtunud, kui riigipööret poleks toimunud ja vabadussõjalased oleksid võimule pääsenud? Oleksid nad kehtestanud diktatuuri või jäänud demokraatlike tavade juurde ja lahkunud riigitüüri juurest, kui nad oleksid läbi kukkunud? Jääb siiski faktiks, et autoritaarse riigikorra kehtestajateks polnud Eestis mitte vabadussõjalased, vaid Päts.

5. Kas demokraatia püsimine oleks suutnud päästa Eesti iseseisvuse 1939.-1940. aastal? Briti Riia saatkonna ettekandes aastast 1940 leiti, et Balti riikide iseseisvuse kadumises oli oluline roll autoritaarsel riiklikul korraldusel.

Kuigi Soome Lapua-liikumist võis pidada vabadussõjalastega võrreldes radikaalsemaks ja fašistlikumaks, oli vastandumine põhiseadusliku riigivõimuga siiski väiksem. Side Eduskunna ja seal esindatud erakondadega püsis pidevalt. Kuna Soome oli poolpresidentaalne vabariik (ehk siis Soome presidendi võimuulatus oleks võinud rahuldada ka vabadussõjalasi Eestis), keskendus Lapua tähelepanu presidendi isikule, mitte niivõrd tema rollile ühiskonnas. Koonderakondlane Pehr Evind Svinhufvud oli saanud presidendiks just Lapua toetusel ja koonderakond toetas kõige tugevamini ka Lapua püsimist poliitikas. Samas oli just president Svinhufvud see, kes saatis sõjaväe Mäntsälä rahutusi maha suruma. Vaatamata Lapua toetusele jäi Svinhufvud kindlaks oma põhimõttele maha suruda igasugune seadusliku riigivõimu vastu suunatud tegevus. Soome radikaalne liikumine integreeriti poliitilisse süsteemi ja tema positsioonid nõrgestati parlamentaarsel meetodil ilma riigipöörde, arreteerimiste ja demokraatiast loobumiseta. 1936. aastal jõuti nn punarohelise liiduni, mis koondas demokraatlikku valitsemisviisi järgivad jõud valimisteks. Isamaaline Rahvaliikumine ei olnud seejärel oma 8,3-protsendilise toetusega enam otsustajate hulgas, moodustati sotsiaaldemokraatide ja Maaliidu ühine koalitsioon. Presidendiks sai maaliitlane Kyösti Kallio. Peaministrikoht anti liberaalile. Sellega oli radikaalne liikumine Soomes kaotanud positsioonid ning demokraatia säilis. Rootsi, Norra ja Taani teatasid selle arengu peale, et Soomest on saanud Põhjamaade pere liige.

1939. aasta NSV Liidu survele Soome järele ei andnud, kuigi valitsuse- ja sõjaväeringkonnad pooldasid kokkulepet Moskvaga. Soome valis Talvesõja, kuid säilitas iseseisvuse.

Mitmed soomerootslaste liidrite nõudmised olid väga radikaalsed, eriti rootsi keele staatuse osas.

Soome seega ei surunud sisepoliitilist kriisi n-ö pinna alla, vaid tõepoolest lahendas selle, suutes ühtlasi ületada ka kodusõjast pärit klassikonflikti. Kui NSV Liit lootis Talvesõja käigus Soome punaveteranide toetusele, siis ta eksis. Soomlased olid ühtsed oma riigi kaitsmises.

Kas Eesti ja Soome valikutel oli määrav tähtsus silmas pidades nende riikide edasist iseseisvust? Sellele ei ole võimalik vastata.

Kas Eesti ja Soome arenguteed olid programmeeritud nii, et Eestis oli autoritarism vältimatu nagu Soomes demokraatia püsimine enesestmõistetav? Kindlasti mitte. Eestil oli potentsiaali lahendada kriis ka demokraatlikul teel. Samas oli Soomes oht libastuda lihtsatele lahendustele ja suruda kriis lihtsalt maha. Kuid ajalugu läks nii, nagu ta läks.

Sündmused, mis leidsid aset Teise maailmasõja ajal ja järel, on avalikkuses paremini teada ja neil pikemalt ei peatuks. Selge on aga see, et hoolimata kuulumisest Euroopa Liitu on nii Soomel kui Eestil ka oma huvid, mis viivad erinevate valikuteni, kusjuures tihtipeale avaldub lausa vastupidine käitumisjoon. Näiteks kuulumine NATOsse, suhtumine Nord Streami gaasitorusse, hinnangud Venemaa välispoliitilisele tegevusele Gruusias või sisepoliitilisele käitumisele soome-ugri vennasrahvastega. Kindlasti on sellise käitumise juured osalt ajaloos. Finlandiseerumise taak Soomes ja okupatsiooni valusad mälestused Eestis avaldavad sellele mõju. Ent mitte ainult. Ka olevikus ja tulevikus on küsimusi, mida lähinaabrid mõistavad erinevalt.