Soome ELis: sujuv euroopastumine

Igal Euroopa Liiduga liitunud riigil on olnud eripärane ajalooline kogemus ja ainult endale omased motiivid. Soome liitus 1995. aastal koos Rootsiga, aga kuigi mõlemad on arenenud Põhjala heaoluriigid, mille majanduselugi sarnane, on nad Euroopa projekti siiski suhtunud mõnevõrra erinevalt. Soome jaoks on ELi kuulumisel olnud alati juures tugev julgeolekupoliitiline tahk.

Enam kui kahekümne ELis veedetud aastaga on Soomest saanud liidu aktiivne ja tegus liige. ELi kuulumisest on saanud riikliku poliitika keskne element ning see määrab oluliselt seda, kuidas Soome suhtleb ülejäänud maailmaga väljaspool ELi. Soome erasektor peab ELi kuulumist samuti erakordselt tähtsaks oma praeguse ja tulevase konkurentsivõime kindlustamisel.

Ennast ELis väikeriigiks pidav Soome on üldiselt toetanud tugevaid ELi institutsioone ja nõndanimetatud ühendusevaimu lootuses, et nii on kaitstud kõigi liikmesriikide huvid ning suurriigid ei saa liiga omatahtsi kallutada ELi ühes või teises suunas. Soome võttis euro omaks uue vääringu sünnihetkest alates ning on sealtpeale aktiivselt osalenud eurotsooni poliitikas ja majanduses erinevalt samuti ELi kuuluvatest Põhjala naabritest Rootsist ja Taanist, kes on otsustanud euroeksperimendist kõrvale jääda. Soome on samuti kõrgelt väärtustanud ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, soovides mõlemal juhul liikmesriikide koostööd süvendada.

Soome kiire poliitiline muutumine

Soome üleminek külma sõja aegse neutraliteedipoliitika juurest ELi täisliikmeks oli väga kiire: põhijoontes muutus poliitika enamiku erakondade toel otsustavalt 1991. aasta jooksul. Küsitlused näitasid, et arvamust kallutasid ELiga liitumise kasuks kõige enam julgeolekumured ning majanduse ja identiteediga seotud lootused. Valdav osa Soome poliitilisest eliidist toetas Soome liitumist ELiga ning ainuke ühiskonnarühm, mis tervikuna seisis liikmesuse vastu, olid talunikud. Lisaks murele, kuidas kohaneda ühise põllumajanduspoliitikaga, põhjustas ärevust teadmatus, mil moel täpselt mõjutab kuulumine ELi Põhjala heaoluriiki, sealhulgas naiste rolli ühiskonnas. Samuti kerkis ELi referendumile eelnenud ajal üles küsimus, kui hästi suudab Soome kaitsta oma riiklikke huve ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika tingimustes.

Kahe ELi kuulumise aastakümnega on Soome täielikult euroopastunud, muutunud ELi institutsionaalse süsteemi ja poliitika lahutamatuks osaks. Täiesti majandusliku ootuse kohaselt on Soome saanud ühisturust ja ühisvääringust kasu. EL kujutab praegu Soomele olulist kanalit maailmamajandusse ning tasakaalustavat tegurit kestliku arengu sihtmärkide saavutamisel. Soome liitumine rahaliiduga esimeste ELi liikmesriikide seas 1999. aastal kulges sujuvalt ning rahva toetus eurole on sealtpeale olnud lakkamata suur. Seda toetust ei suutnud märkimisväärselt kõigutada isegi 2008.–2011. aasta majandus- ja finantskriis, mis muidu avaldas Soome ELi-debatile väga tugevat polariseerivat mõju. Õigupoolest on kriisi järel isegi euro toetamine suurenenud ning praegu suhtub ühisvääringusse positiivselt või neutraalselt tervelt kolmveerand elanikkonnast.

Enam kui kahekümne ELis veedetud aastaga on Soomest saanud liidu aktiivne ja tegus liige. ELi kuulumisest on saanud riikliku poliitika keskne element ning see määrab oluliselt seda, kuidas Soome suhtleb ülejäänud maailmaga väljaspool ELi.

Kohanemine ühise põllumajanduspoliitikaga on olnud eriti raske väiketalunikele, aga teiselt poolt on toetuste süsteem muutusi omajagu pehmendanud. Praeguste arvamusküsitluste põhjal on talunikud ELi kuulumisega sama rahul nagu rahvas tervikuna.

ELiga liitumine kiirendas 1990. aastatel ka mõningaid olulisi konstitutsioonilisi muutusi. Kõigepealt tähendas see tänapäevase kodaniku- ja inimõiguste süsteemi lõimimist Soome põhiseadusse juba 1995. aastal. Teiseks tõi see kaasa Soome poliitilise süsteemi muutumise parlamentaarsemaks ja presidendi võimu tuntava kahanemise. ELiga liitumise raames langetatud otsused, mis hiljem tõid kaasa Soome põhiseaduse olulise muutmise (muudatused jõustusid 2000. aastal), tõstsid Soome ELi poliitika tõeliseks juhiks Soome valitsuse eesotsas peaministriga. Parlamendile tagati kindel positsioon valitsuse poliitika järelevalvajana, kusjuures varasem suur komisjon omandas spetsiifilise ELi küsimustega tegeleva komisjoni staatuse.

Soome ELi välispoliitikas

Mure selle üle, kas Soome suudab ühise välis- ja julgeolekupoliitika tingimustes kindlustada oma riiklikke huve, hääbus juba esimestel ELi kuulumise aastatel. Kujunes kontseptsioon, mille kohaselt Soome esmane huvi peitub selles, et ELil oleks välissuhete põhiteemades ühtne poliitika. See püüdlus puudutab eriti tugevalt ELi suhteid Venemaaga, mille puhul Soome on lakkamata taotlenud jõulist ühist poliitikat.

Sujuv kohanemine ELi ühise poliitikaga puudutas ühist välis- ja julgeolekupoliitikat tervikuna, sest esialgu peeti rahvusüleseid elemente ja häälteenamusega otsustamist negatiivseks. See suhtumine muutus aga kiiresti ning juba 1990. aastate lõpul pooldas Soome otsustavalt nii häälteenamusega otsustamist kui ka Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi jõulisemat rolli ühises välis- ja julgeolekupoliitikas. Kohanemist ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga soodustas asjaolu, et ELi rolli selles valdkonnas on Soome avalikkus algusest peale tugevasti toetanud.

Üldise arusaama kohaselt on ELiga liitumine laiendanud Soome välispoliitika haaret, tuues sellesse varem nõrgalt esindatud teemasid. Kuigi Soome on ja teda peetakse väikeseks põhjapoolseks liikmesriigiks, on ta siiski igati võrdsena osalenud nii ELi Vahemere poliitikas kui ka Balkanil. Ühes teiste ELi Põhjala liikmesriikide ja Ühendkuningriigiga on Soome olnud kindlameelne liidu laienemise toetaja. Türgi kandidaadistaatus kiideti heaks just Helsingi tippkohtumisel Soome esimese ELi eesistumise ajal 1999. aastal ning Soome oli pikka aega Türgi liikmesuse aktiivne pooldaja.

Soome tarmukas osalemine ELi ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas on toonud kaasa mitme Soome varasema julgeolekupoliitika nurgakivi teisenemise. Esiteks otsustas Soome peatse ELi liikmesuse nõudmiste tõttu loobuda külma sõja aegsest neutraliteedipoliitikast, mida peeti ELi liikmesriigi staatusega kokkusobimatuks. Uut poliitikat hakati nimetama sõjaliseks mitteühinemiseks, mis võimaldas märksa suuremat paindlikkust rahvusvahelises kaitsekoostöös. Hiljem täpsustati seda veelgi deklaratsiooniga, et Soome ei kuulu ühtegi sõjalisse allianssi.

Soomlaste ülekaalukas enamus toetab kuulumist ELi ja veel suurem enamus ihkab näha tõeliselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika teket.

Soome ja NATO süveneva partnerluse kõrval kujutab osalemine ELi ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas Soome mitmepoolse kaitsekoostöö peamist tegevusvälja. ELi kuuludes on Soome püüdnud kaasa aidata ELi ühise poliitika väljatöötamisele konkreetsete julgeolekupoliitiliste vajaduste rahuldamiseks. Esialgu suunati pingutused rahvusvahelisse kriisiohjesse, aga pärast ELi ja Venemaa suhete tuntavat pingestumist on Soome soovinud tuua ELi ühise poliitika fookuse lähemale liidu enda piiridele ja territooriumile, pöörates muu hulgas suuremat tähelepanu võitlusele hübriidohtudega. Selline fookuse muutumine tähendab ühtlasi ELi kaitseplaanimises ja võimete loomises senisest selgema rolli omistamist liikmesriikide vastastikuse abistamise klauslile (artikkel 42, lõige 7).

ELi ühise poliitikaga kohanemine ajendas samuti Soomet muutma oma senise rahvusvahelise rahuvalve poliitika põhimõtteid, et olla suuteline täiel määral osalema ELi kriisiohjeoperatsioonidel. Seaduste järkjärgulise muutmisega Soome kaitseväe rahvusvahelist mandaati aina laiendades jõuti 2017. aastal selleni, et Soomel on nüüd õigus abistada teisi riike lahinguüksustega. See muudatus, mille puhul määrati kindlaks ka konkreetsed reeglid niisuguse otsuse langetamiseks, ei puuduta üksi eespool mainitud ELi vastastikuse abistamise klauslit, ehkki oli tugevasti sellest tingitud.

Kokkuvõtteks

Enamik ELi kuulumisega seotud muresid, mis valitsesid Soomes enne tegelikku ELiga ühinemist, on liikmeksoleku aastatel hääbunud. Nii majandus- ja finants- kui ka põgenikekriis aga tõid esile uusi muresid ja tähistasid enneolematu polariseerimise teket avalikus suhtumises ELi. Poliitiline konsensus ELi kuulumise kasust purunes vähemalt mõneks aastaks ning sarnaselt enamiku ELi liikmesriikidega tekkis Soomes esimene ka poliitiliselt tähendusrikkaks kerkinud erakond, mis suhtus ELi kriitiliselt. Timo Soini pikaajalise juhtimise all seisis Põlissoomlaste partei ELi päästepakettide ja kujuneva ühise sisserändepoliitika vastu, aga ei nõudnud siiski Soome lahkumist EList ega lahtiütlemist eurost. Hiljaaegu see erakond, mis võitis 2015. aasta valimistel 38 kohta parlamendis ja sai koalitsioonivalitsuses viis ministrikohta, siiski lõhenes ja partei tulevik on üpris ebaselge.

Praegu puudutavad Soome ühiskonna peamised poliitilised lõhenemised sisepoliitilisi küsimusi ning arutelu ELi reformimise üle käib valdavalt konsensuslikus vaimus. Soomlaste ülekaalukas enamus toetab kuulumist ELi ja veel suurem enamus ihkab näha tõeliselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika teket.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane