Soojem aastaaeg
Koos kevade saabumise ja hangede vargse lahkumisega näis päikesepaiste tulvavat ka Vene välispoliitikasse. Lääne-vaenulik retoorika on korraga taandunud. Selle asemele on astunud Katõnis hukatud Poola ohvitsere mälestav peaminister Vladimir Putin, Stalini kuritegusid hukkamõistev president Dmitri Medvedev ning üldine diplomaatiline šarmi-ofensiiv.
See kõik on positiivne: seda nii Eesti kitsamast kui Lääne laiemast perspektiivist nähtuna. Halvad suhted Venemaaga pole ei Eesti ega Euroopa huvides.
Kindlasti on Euroopas riike, kelle välispoliitilise eliidi hinnangul on saabunud ajalooline pöördepunkt, mis võimaldab lõpuks ometi käed üles käärida ning asuda tõsiselt Ida ja Lääne, Venemaa ja Euroopa strateegilise koostöö ühishoonet ehitama. Selline püüdlus saab olla ainult kiiduväärt, sest pingelisi globaalprobleeme paistab aina juurde tekkivat, mitte vähemaks jäävat. Ning puudutavad need probleemid ühteviisi nii Venemaad kui Euroopat.
Oluline on aga silmas pidada, et sisuliseks ja püsivaks strateegiliseks koostööks vajalikke eeldusi Venemaal vähemalt täna pole veel tekkinud. Otsus lülitada riigiaparaat ümber suhetesoojendamisrežiimile langetati Moskvas sama institutsionaalse süsteemi ja samade inimeste poolt, kes viie aasta eest otsustasid Venemaa häälestada ümberpiiratud kindluse režiimile. Sama kergesti – piltlikult väljendudes ühe nupulevajutusega – nagu uus välispoliitiline stiil sündis, võib ta ka surra.
Teine seik: tegemist on taktikalise ja instrumentaalse, mitte põhimõttelise ja maailmavaatelise muudatusega. Soojem välispoliitiline märgisüsteem on mõeldud maandama pingeid Vene-Lääne suhetes. Need pinged on Moskvast vaadates vaja maandada aga puhtpragmaatilistel põhjustel – pääsemaks ligi Lääne tehnoloogiatele ja investeeringutele.
Tegelikult on Venemaa liitlased endiselt ainult Venemaa armee, laevastik, gaas ning nafta. Ning sõpru pole üldse. Vähemalt Venemaa valitseva eliidi enese arvates.