Sõjaaja innovatsioon Euroopa kaitsevaldkonnas

Ukraina asub muudatuste keskmes nii Vene agressiooni ohvrina kui ka tehnoloogilise novaatorina. Ränga surve all on tema kaitseökosüsteemist saanud ülimalt adaptiivne, innovatsioonile orienteeritud keskkond.

Euroopa seisab strateegilise valiku ees: kas lõimida neid kogemusi kiiresti ja süstemaatiliselt või leppida kasvava lõhega oma suutlikkuse ja nüüdissõja reaalsuse vahel. Esimene valik tähendab valmisolekut Venemaa potentsiaalset agressiooni tagasi lüüa, kuna ta soosib tõsiseltvõetava konventsionaalse heidutuse väljatöötamist. Teine valik tõstab agressiooni riski, sest annab märku Euroopa soovimatusest muuta end sõjaliseks jõuks.

Kolikambrist sõjaaja arsenaliks

Ukraina kaitsetööstus on 2022. aastast peale põhjalikult uuenenud. Sovetliku tööstusstruktuuri asemele on viimaks tulnud kiiresti kasvav sõjaaegne ökosüsteem. Sektoril oli küll olnud tugev tehniline alusmüür, aga tootmises oli puudu värsket hoogu. Firmad, nagu Antonovi kompanii, Lutši konstruktoribüroo, Ivtšenko masinaehitusbüroo ja Pivdenmaši riigiettevõte, kätkesid endas märkimisväärseid insenerioskusi. Harkivi lennundusinstituudis, Kiievi polütehnilises instituudis ja muudes kõrgkoolides õpetati välja häid spetsialiste. Teadmiste taset küll hoiti, ent ulatuslik innovatsioon või tootmine jäi tulemata. Tähtsaimad takistused kasvule olid arhailine ja sageli korrumpeerunud hankesüsteem, eelarvete kasinus ning tervikliku ettekujutuse puudumine sellest, millised võiksid relvajõud tulevikus olla.

Ukrainas on sündinud uus kaitsetoodangu kategooria, mis põhineb autonoomsetel ja kaugjuhitavatel süsteemidel.

Täiemõõduline kallaletung eemaldas need kitsendused ning tööstuslikku toodangut sobitati vahetult lahingutandri nõudmistega. Aastail 2022-2025 sündis Ukrainas uus kaitsetoodangu kategooria, mis põhines autonoomsetel ja kaugjuhitavatel süsteemidel. Mehitamata lennuvahendeile anti luure-, löögi- ja pikamaaroll. Logistiliste, toetus- ja võitlusülesannete täitmiseks loodi mehitamata maasõidukid. Mustale merele saabusid mehitamata veesõidukid. Tootmistsüklid lühenesid vastavalt rinnetelt saabuvale tagasisidele aastatest nädalaiks. Ukraina sõjalised kulutused kerkisid 6,9 miljardilt dollarilt 2021. aastal rohkem kui 60 miljardile dollarile 2025. aastal, nii et suhtes SKT-sse jõuti maailma tippude sekka.

Need arengud lähtuvad sügavatest muutustest nii tehnikas kui ka doktriinis. Oma ulatuse ja kiirusega on see konflikt kaasa toonud sõjandusrevolutsiooni. Odavaid täppissüsteeme toodetakse nüüd massiliselt, teatud tüüpe aastas lausa miljoneid ühikuid. Ukraina on kujunenud avaraks laboratooriumiks, kus tööstusprotsessid, operatiivnõudmised ja tehnoloogilised uuendused on omavahel lõimitud. Selles keskkonnas valmivad lahendused, mida lahinguolukorras pidevalt testitakse, täiustatakse ja valideeritakse.

Euroopa strateegiline vapustus

Euroopa julgeolekuarhitektuuri on tabanud struktuurne šokk. Põhiteguriks on saanud Venemaa sõda Ukraina vastu, mida laialdaselt mõistetakse eksistentsiaalse murena. Oht, mida kujutab endast Venemaa, on vahetu ja tõsiseltvõetav: analüütikute hinnangul võib sõda Ukrainast väljapoole eskaleeruda lähiaastail, mõned osutavad veelgi lühematele ajavahemikele.

Atlandi-ülene raamistik on vankuma löönud. Praegune USA administratsioon suhtub allianssidesse täiesti erinevalt oma eelkäijaist. Avalikud sõnavõtud, milles seatakse USA pühendumust NATO-le kahtluse alla, külvavad Euroopas tõsist muret, nii et liikmesriigid võtavad oma strateegilistes plaanides arvesse USA väiksemat kaasatust.

Sellistes oludes on Euroopa kaitseautonoomia revideerimine möödapääsmatu. Euroopa riikide valitsused peavad kaaluma oma suutlikkust Venemaad heidutada kasina toetusega väljastpoolt, kiiremini otsusteni jõudma ja tööstustoodangut sõjaaja nõuetega sobitama. Igatahes tuntakse kohastumise kiiruse pärast juba muret. Suurbritannias kritiseeritakse avalikes aruteludes kaitsevaldkonna ümberkujundamist selle aegluse pärast. Tõenäoliselt tuleb sarnaseid arupidamisi ette terves maailmajaos.

Lahingutanner areneb kiiremini, kui asutustes jõutakse reageerida.

Pakilisust lisab sõdimise muutlik olemus. Tehnoloogiahüpped paljastavad arvukate pärandiks saadud süsteemide ja kontseptsioonide kõlbmatust. Kui operatsioonilisi meetodeid pannakse proovile õppustel, nagu Siil 2025, saavad ilmsiks sügavad lõhed doktriini ja reaalsuse vahel.

Lahingutanner areneb kiiremini, kui asutustes jõutakse reageerida. Euroopa kaitsetööstus kohandub, aga ebaühtlaselt. Idufirmad annavad endast parima, et muutustega sammu pidada ning aimdusi järgmise põlvkonna sõdade kohta ellu viia. Pikaaegsetel ettevõtetel, nagu Rheinmetall, on turuväärtus kasvanud, aga nad keskenduvad siiski traditsioonilistele mudelitele. Mitme tööstusfirma narratiivides võrdsustatakse tehnilist keerukust endiselt efektiivsusega, ehkki lahingutandril on selgunud, et nad pole tugevas korrelatsioonis. Üleminekut takistavad rahuajast pärit hankekorraldused, organisatsioonikultuur ja bürokraatlikud protseduurid.

Euroopal on ressursse, talenti ja tööstuslikku võimsust, mida kohandumiseks vaja, ent piisavalt kiireteks tegudeks võib tal poliitilist tahet nappida. Kõige tähtsam on muuta need varad kiirkorras sõjalisteks vahenditeks, mis oleksid tõhusad. Valideeritud lahenduste ainus laiaulatuslik allikas ongi praegu Ukraina. Küsimus seisneb selles, kuidas neid lahendusi omaks võtta.

Luua koos Ukrainaga

Kiievil on mudeli „Loome koos Ukrainaga” näol pakkuda struktuurne integratsioon. Seejuures lähtutakse kahest põhimõttest: tundlike tehnoloogiate kaitsest ja koostöö vajalikkusest.

Kontroll murranguliste tehnoloogiate üle on riikliku julgeoleku nimel õigustatud. Ukraina süsteeme on arendatud lahingutingimustes ning nende operatsioonilisi eeliseid on raske jäljendada. Reguleerimata ülevõtuga kaasnevad riskid, seda eriti tingimustes, kus omandistruktuurid ja kapitalivood jäävad ähmaseks. Euroopas kehtivad ettevaatusabinõud ei kõrvalda täielikult võimalust, et tehnoloogiad lekivad vaenulikele tegutsejaile.

Ukrainas mõistetakse, et isolatsioon kahandab efektiivsust ja nõrgestab Euroopa julgeolekut. Lõimumata ei saa. Mudel „Loome koos Ukrainaga” teeb võimalikuks koostööd nii korraldada, et partnerlusi hinnatakse ükshaaval, tehnoloogiaid siiratakse kokkulepete alusel ning ühesuunalise ülekande asemel eelistatakse ühist arendustööd. Faktid näitavad, et arendustöö, mida teostatakse omaette, on ebapiisav. Pealegi ei tööta mitmed lääne mehitamata süsteemid Ukraina operatsioonikeskkonnas rahuldavalt. Suure tihedusega elektrooniline sõjapidamine, hinnapiirangud, kiired iteratsioonitsüklid ja konkreetsete ülesannete nõudmised tahavad pidevat kohandumist. Neid tingimusi ei saa kaugetel katseväljakutel tervenisti jäljendada.

Kõige tõhusamaks raamistikuks on ühisettevõtted, kus Euroopa kapitali ja tootmisvõimsust ühendatakse Ukraina operatsiooniliste teadmiste ja insenerioskustega.

Euroopa peab looma mehhanisme, millega Ukraina kogemusi vahetult oma tööstusbaasi lülitada. Kõige tõhusamaks raamistikuks on ühisettevõtted, kus Euroopa kapitali ja tootmisvõimsust ühendatakse Ukraina operatsiooniliste teadmiste ja insenerioskustega. Võrdselt olulised on ühine tootmine ja komponentide valmistamine Euroopas. See vähendab sõltuvust välistest tarneahelatest ja suurendab paindlikkust.

Möödapääsmatu on valitsuste eestvedamine, kuna vajaliku kiiruse saavutamiseks ei piisa turukesksest koostööst — riikide valitsused ja EL institutsioonid peavad Ukrainaga koos loomise võtma strateegiliseks prioriteediks.

Otsustav kiht

Venemaa sõda Ukrainas loob katkematult uut teoreetilist raamistikku. Mehitamata süsteemidega lakkamatult teostatav luure ja seire muudavad maskeerumise ja manööverdamise olemust. Täppislöökide arvukuse tõttu kuuluvad logistika ja hukukindlus ümbermõtestamisele ning elektrooniline sõjapidamine muudab sidet ja sihitamist. Euroopa relvajõududel tuleb neid muutusi süstemaatiliselt tundma õppida. Uued operatsioonilised kontseptsioonid peavad leidma väljendust hankeotsustes. Hea näide on Eesti otsus suunata 500 miljonit eurot jalaväe lahingumasinate ostmiselt ümber õhutõrjele ja mehitamata süsteemidele. Kui doktriine ei ajakohastata, tehakse aegunud mudelitele liiga suuri kulutusi.

Nüüdissõda meenutab üha enam lakkamatut võistlust vastandlike süsteemide vahel. Edu sõltub nii kohastumise kiirusest ja lõimumisest kui ka oskusest vastasele raskusi valmistada. Euroopas tuleb planeerimisel aluseks võtta see, kuidas Venemaa Ukrainas operatsioone teostab. Juba ammu oleks tulnud käivitada ühisprogramm muutliku operatsioonikeskkonna tundmaõppimiseks, mida juhiksid Euroopa riikide valitsused ning mida toetataks Euroopa Liidu ja NATO tasandilt. Institutsioonid, nagu NATO-Ukraina ühine analüüsi-, väljaõppe- ja hariduskeskus (JATEC), võiksid anda märkimisväärse panuse, ent nende roll vajab täpsemat määratlust.

Integratsioon on oluline

Lõimumine on võrdse tähtsusega Ukrainale, kelle kaitseökosüsteem on küll kohanemisvõimeline, ent kannatab ressursipuuduse all. Innovatsiooni jätkamine ja hoogustamine sõltub kapitalist, komponentidest ja uusimatest tehnoloogiatest.

Üks tähtsamaid kitsendusi on ligipääs kapitalile, sest Ukraina ettevõtted tegutsevad sõjaaja tingimustes ja väheste finantsidega. Pidevad ja suuremahulised välisinstitutsioonide investeeringud suurendaksid tootmist, stabiliseeriksid tarneahelaid ja toetaksid innovatsiooni jätkumist. Võrdluses Euroopa kohale kerkinud ohuga on vajalikud investeeringud tagasihoidlikud.

Veel üheks sõltuvuseks on võtmetehnoloogiad. Andurid, optika, sidesüsteemid ja juhtimiskomponendid on sageli välise päritoluga, ehkki Euroopa tööstusel on neis valdkondades suured tootmismahud. Kui need appi võtta, suurendaksid usaldusväärsed ja turvalised alternatiivid kummagi poole paindlikkust.

Kui doktriine ei ajakohastata, tehakse aegunud mudelitele liiga suuri kulutusi.

Säärase koostöö alustalaks peab seepärast saama ühine uurimis- ja arendustegevus. Ukraina lahingutandril toimuv innovatsioon saab täiendada Euroopa ülikoolide, idufirmade ja uurimiskeskuste teaduslikku ja inseneripotentsiaali partnerlustega, mis optimeerivad prototüüpimist ja iteratsioone vastavalt operatsioonilistele vajadustele. Tasuvusanalüüs soosib varajasi investeeringuid, kiirendades valmisoleku saavutamist ja tugevdades heidutust.

Euroopa toetus peaks samuti laienema tootmisvõimsuste suurendamisele, asutades komponentide tehaseid, ühiselt arendades kriitilise tähtsusega allsüsteeme ning luues hajusaid tootmisvõrgustikke. See mudel tähendab üksteise täiendamist: Ukraina võidab mastaabitavuses (scalability) ja ressurssides, Euroopa saab valideeritud lahendusi, tema õppetegevust hõlbustatakse ning kummagi võime ühisele ohule reageerida läheb paremaks.

Struktuursete muutuste vajalikkus

Euroopas on tähtsaim piirang kiirus. Ressursid, talendid ja tootmisvõimsus on saadaval – piiravaks teguriks on endiselt elluviimine. Bürokraatlikud ja kultuurilised barjäärid aeglustavad edusamme, kuna veel peetakse riigikaitset poliitiliselt tundlikuks. Mitmed pangad ja finantsinstitutsioonid tõrguvad endiselt kaitse-ettevõtteid teenindamast, mis tuleb iseäranis kahjuks idufirmadele.

Ajaaken tegutsemiseks on kitsas, ent Ukraina on abivalmis.

Selline pärand on ühildamatu tänapäeva julgeolekukeskkonnaga, kus eskalatsiooni ajaline mastaap võib osutuda lühikeseks. Kui valmisolek järgmise põlvkonna sõjapidamiseks tuleb saavutada 2–3 aastaga, siis praegu ei tegutseta vajaliku kiirusega.

Mõtlemise muutusega peavad kaasas käima teod. Valitsused peavad otsusteni jõudmisel ja elluviimisel esikohale seadma kiiruse, kehtestades kaitseprojektide tarvis kiirmenetlusi. Õigusraamistikud peaksid toetama kiiret mastabeerimist; erakapitali ligimeelitamiseks on stiimuleid vaja; koostöölt Ukrainaga tuleks eemaldada administratiivsed tõkked. Euroopa peab viimaks oma tempo seadma ohu reaalsusega vastavusse. Venemaa on tõestanud oma oskust mobiliseerida ja raskustega kohaneda. Tema heidutamiseks peab Euroopa valmistuma kiirkorras ja nähtavalt. Ajaaken tegutsemiseks on kitsas, ent Ukraina on abivalmis.